Eesti

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist.

Eesti Vabariik {{{1}}} {{{2}}} {{{3}}} {{{4}}} {{{omakeelne_nimi_3}}} {{{5}}} {{{6}}} {{{omakeelne_nimi_4}}} {{{7}}} {{{8}}} {{{omakeelne_nimi_5}}} {{{9}}} {{{10}}}
Eesti lipp Eesti vapp
Riigihümn	Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Pealinn	Tallinn
Pindala	45 227[1] (47 549) km2
Riigikeel(ed)	eesti
Rahvaarv	1 340 415 (1.01.2009)[2]
Rahvastiku tihedus	30,9 (1.01.2009) [3] in/km2
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Toomas Hendrik Ilves
Peaminister	Andrus Ansip
Iseseisvus	24. veebruar 1918
SKT	20,858 miljardit USD (2008)[4]
SKT elaniku kohta	15 555 USD (2008)[4]
Rahaühik	Eesti kroon (EEK)
Ajavöönd	Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen	.ee
ROK-i kood	EST
Telefonikood	372

Eesti Vabariik on maa ja riik Põhja-Euroopas. See piirneb põhjast üle Soome lahe Soomega, läänest üle Läänemere Rootsiga, lõunast Lätiga ja idast Venemaa Föderatsiooniga. Eesti pindala on 45 227^[5] km². Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima.

Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik, mis on jaotatud viieteistkümneks maakonnaks. Pealinn ja kõige suurem linn on Tallinn. 1,34 miljoni elanikuga on see Euroopa Liidu üks kõige väiksema elanikkonnaga riike. Eesti oli 22. septembrist 1921 Rahvasteliidu liige ja kuulub 17. septembrist 1991 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, 1. maist 2004 Euroopa Liitu ja 29. märtsist 2004 NATOsse. Eesti on samuti alla kirjutanud Kyōto protokollile.

Eestlased on läänemeresoome rahvas, lähedalt suguluses soomlastega. Eesti keel jagab soome keelega palju sarnasusi.

Sisukord 1 Nimi 2 Loodus 2.1 Topograafia 2.2 Kliima 2.3 Taimestik 2.4 Loomastik 3 Riigikord 3.1 Valitsus 4 Territoorium ja haldusjaotus 5 Sümbolid ja tähised 6 Rahvastik 6.1 Keel 7 Riigikaitse 8 Majandus 8.1 Vaata ka 9 Ajalugu 9.1 Esiajalugu 9.2 Muinas-Eesti 9.3 Vana-Liivimaa 9.4 Rootsi Kuningriik 9.5 Venemaa Keisririik 9.6 Iseseisvus 9.7 Teine maailmasõda 9.8 Nõukogude okupatsioon 9.9 Tänapäev 10 Kultuur 10.1 Kirjandus 11 Sport 11.1 Vaata ka 12 Vaata ka 13 Viited 14 Välislingid

[redigeeri] Nimi

 Pikemalt artiklis Eesti nimi teistes keeltes

Eesti nimi esineb Pytheasel (320 e.m.a.), tema reisikirjeldus Läänemerele teatab rahvast nimega Ostiatoi.

Tänapäevane Eesti nimi pärineb arvatavasti Rooma ajaloolaselt Tacituselt, kes oma raamatus Germania (umbes 98. aasta) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiiks kutsutavat rahvast. Järgmisena mainib Eestit Mithridates (80 e.m.a.) kujul Osericta. See võib olla ka Saaremaa, mitte kogu Eesti. Diodorusel (20 e.m.a.) esineb nimekuju Aestyi. Veel on tuntud Aisti ja Aistorum (Jordanes), Istum ja Aestii (Widsith), Aistland (Gutasaga), Hestia ja Estonum (Saxo Grammaticus), Haestii (Cassiodorus), Eistlanz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga), Aestland (Bremeni Adam), Astlanda (Idrisi), Estonia, Estlandia (Läti Henrik) jne.

Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaset käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid XV-XVII sajandeil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia saagad nimetavad maad Eistlandiks. Nimetust Estonia, eSTLAN, estones kasutab ka Läti Henrik. 1930ndate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia. Saksa keeles kasutati varem nime alguse pika vokaali tähistamiseks nimekuju Ehstland.

19. sajandini nimetasid eestlased ise end maarahvaks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jannsen.

[redigeeri] Loodus

 Pikemalt artiklis Eesti loodus, Eesti looduskaitse.

[redigeeri] Topograafia

Eesti asub Läänemere idakaldal. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast. Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, on 3555 km² suurune. Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km) ja Põltsamaa jõgi (135 km). Eestis on samuti arvukalt rabasid ja 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Saarte ja laidude arv on umbes 1500. Kaks neist, Saaremaa ja Hiiumaa, on piisavalt suured, et moodustada eraldi maakonna põhiosa.

Rannajoone pikkus on 3794 km. Maismaapiiri kogupikkus on 633 km, sealhulgas 339 km Lätiga ja 294 km Venemaaga.

[redigeeri] Kliima

 Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast

Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.

Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.

Aasta keskmine temperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem. Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine temperatuur on –5 °C. Talvekuudel on keskmine temperatuur –4...–5°C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine temperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine temperatuur 15...18°C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur –43,5 °C on registreeritud Jõgeval 1940 ja kõrgeim õhutemperatuur +35,6 °C on mõõdetud 1992 Võrus.

Nagu teisteski Põhjamaades, on vahe erinevate aastaaegade vahel Eestis suur. Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.

[redigeeri] Taimestik

 Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on tänu kohaliku mullastiku mitmekesisusele suhteliselt liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 560 liiki.

Endeemsetest taimeliikidest kasvavad Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

[redigeeri] Loomastik

 Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Hajaasustus ja laiad metsased alad on võimaldanud ilveste, metssigade, pruunkarude ja põtrade karjakaupa säilimist teiste loomade seas. Eesti huntide arv on arvatavasti umbes 200. Lindude hulgas on kaljukotkad ja valge-toonekured. Eestis on viis rahvusparki, neist suurim on Lahemaa Rahvuspark põhjarannikul. Soomaa Rahvuspark Pärnu lähedal on tuntud laiade märgalade tõttu. Matsalu Rahvuspargis on esindatud palju erinevaid linde.

[redigeeri] Riigikord

 Pikemalt artiklis Riigikogu, Eesti Vabariigi Valitsus ja Eesti valimised.

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega.

Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täitevvõim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.

Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga 5 aasta tagant Vabariigi Presidendi.

Võim on jagatud kolmeks haruks:

• Seadusandlik: Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, võtab vastu riigieelarve, esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole ning lahendab mitmeid muid riigielu küsimusi.
• Täidesaatev: Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist ning annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
• Kohtulik: Riigikohus vaatab kassatsiooni korras kohtulahendeid läbi, parandab kohtuvigu ja täidab põhiseaduslikkuse järelevalvet.

Riigikohus koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.

Vabariigi President on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja ta kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ühtlasi esindab ta Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab põhiseaduse muutmist. President nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab Vabariigi Valitsuse ja Kaitseväe juhataja ettepanekul ametist Eesti Kaitseväe juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.

[redigeeri] Valitsus

Vabariigi Valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord Riigikogus. Valitsuse moodustab peaminister, kelle määrab ametisse president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.

Täidesaatvat võimu teostab Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil, mille hulka kuuluvad ministeeriumid, maavalitsused, ametid, inspektsioonid ja muud valitsusasutused.

[redigeeri] Territoorium ja haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Eesti haldusjaotus, Eesti maakonnad.

Eesti Vabariigi territoorium peale 1991. aasta taasiseseisvumist kujunes de facto endise Eesti NSV territooriumi piires, peale Eesti Vabadussõda 1920. aasta Tartu rahulepingu alusel Eestiga liidetud Jaanilinna ja Petserimaa, tagastamisest Venemaa on keeldunud nagu ka Tartu rahu tunnistamisest. Maismaapiir Venemaa Föderatsiooniga on 338,6 km pikk.

Enne Eestimaa iseseisvumist 1918. aastal kuulusid Jaanilinn/Ivangorod, Narva ja Petserimaa Venemaa keisririigi koosseisusus Peterburi kubermangu.

Eesti Vabariik on jagatud 15 maakonnaks. Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Enamik praegusi maakondi olid moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda, Valgamaa ja Petserimaa. Teised, nagu Hiiu, Jõgeva, Põlva ja Rapla, on loodud hiljem vanemate maakondade küljest osade lõikamise teel.

Maavalitsust juhib maavanem, kes esindab Vabariigi Valitsust kohalikul tasandil. Maavanemad määratakse Vabariigi Valitsuse poolt ametisse viieks aastaks.

Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mida juhib omavalitsus.

Eesti oli enne Teist maailmasõda jagatud 11 maakonnaks: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu -, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saaremaaks^[6].

Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal kujunesid vallad Eesti tähtsaimateks haldusüksusteks. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1990ndate alguses hakkasid tekkima ka linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad. Kohalikul tasandil on mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi.

Valdade ja linnade esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel kolmeks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev organ on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.

[redigeeri] Sümbolid ja tähised

• Eesti riigilipu värvid on sinine, must ja valge. Need esindavad taevast, mulda ning eestlaste püüdlemist õnne ja valguse poole. Esimese sinimustvalge lipp õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. 1918. aastal pärast Eesti Vabariigi loomist sai Eesti rahvuslipp ka riigilipuks. Kogu järgneva ajaloo vältel on sinine, must ja valge olnud Eesti rahvusvärvideks (näiteks Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas).

• Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suure vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Riigivapp kinnitati 1925. aastal.

• Eesti rahvuslill on rukkilill.

• Eesti rahvuslind on suitsupääsuke.

• Eesti rahvuskivi on paas.

• Eesti rahvuskala on räim.

• Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". See võeti ametlikult kasutusele pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal. Laulu esmaesitus toimus 1869. aastal Tartus I üldlaulupeol. Laulu viisi autor on Fredrik Pacius ja eestikeelsete sõnade autor Johann Voldemar Jannsen.

Rukkilill, Eesti rahvuslill.

Suur riigivapp.

1-kroonine münt (1933)

Pikk Hermann ja sinimustvalge Eesti lipp

[redigeeri] Rahvastik

 Pikemalt artiklis Eesti rahvastik

1. jaanuaril 2008 elas Eestis 1 325 408 inimest (rännet arvestamata 1 340 935 inimest)^[7].

Eesti põlisrahvus on eestlased, suurim vähemusgrupp venelased.

Eesti elanike arv väheneb aeglaselt negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. Loomulik iive kasvab ning oli -0,13% (2007) ja -0,045% (2008). Eesti venelaste iive on eestlaste omast veelgi madalam, seega kasvab aja jooksul eestlaste osatähtsus.

Paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal. Seega täpne rahvastikustatistika piirkondade kaupa Eestis praegu puudub.

2008. aasta 20. juulil oli Eestis 47 linna, 10 alevit, 177 alevikku ja 4437 küla^[8].

Suurimad linnad[9].
Järjekord	Linn	Maakond	Elanikke	Eestlasi	Eestlaste osakaal		Tallinn Tartu Narva
1	Tallinn	Harjumaa	400 387	215 114	53,7%
2	Tartu	Tartumaa	101 169	80 397	80%
3	Narva	Ida-Virumaa	68 680	3 331	4,9%
4	Kohtla-Järve	Ida-Virumaa	47 679	8 479	17,8%
5	Pärnu	Pärnumaa	45 500	36 112	80%
6	Viljandi	Viljandimaa	20 756	18 995	91,5%
7	Sillamäe	Ida-Virumaa	17 199	719	4,2%
8	Rakvere	Lääne-Virumaa	17 097	14 496	84,8%
9	Maardu	Harjumaa	16 738	3 331	20%
10	Valga	Valgamaa	14 323	8 970	62,6%
11	Kuressaare	Saaremaa	14 925	14 548	97,5%
12	Võru	Võrumaa	14 879	13 414	90%
13	Jõhvi	Ida-Virumaa	12 112	4 022	33,2%
14	Haapsalu	Läänemaa	12 054	9 587	80%
15	Paide	Järvamaa	9 642	8 683	90%

[redigeeri] Keel

Riigikeel on eesti keel. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.

Lõuna-Eestis räägitakse võru keelt, mida vahel peetakse eesti keele murdeks, vahel eraldiseisvaks keeleks.

Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja mõnes teises linnas on ülekaalus vene keele kõnelejad.

[redigeeri] Riigikaitse

 Pikemalt artiklis Eesti Kaitsevägi, Eesti Merevägi, Eesti Õhuvägi ja Kaitseliit

Eesti kaitsejõud põhinevad Eesti Kaitseväel, mis koosneb Maaväest, Mereväest ja Õhuväest ning vabatahtlikul sõjaväelisel ühendusel Kaitseliidul. Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe Peastaap.

Kaitseväe peamine ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitsevägi planeerib ja teostab operatsioone kõigi väeliikide üksusi kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel.

Ajateenistus on kohustuslik 18–28 aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on kaheksa kuni üheteistkümne kuu pikkune.

[redigeeri] Majandus

 Pikemalt artiklis Eesti majandus

Eesti on kõrge sissetulekuga^[10] turumajanduslik riik. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Rahvuslik valuuta Eesti kroon on seotud euroga.

Eesti veab välja masinaid ja seadmeid (33% aastasest ekspordimahust), puitu ja paberit (15%), kangaid (14%), toidukaupu (8%), mööblit (7%), metalle ja keemiatooteid. Aastas eksporditakse 1,562 miljardit kWh elektrienergiat. Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil.

Tähtsaimad ekspordi sihtmaad on Soome (26,4%), Rootsi (12,9%), Läti (8,8%), Venemaa (6,5%), Saksamaa (6,2%) ja Leedu (4,8%)^[11].

Sisse veetakse masinaid ja seadmeid (33,5% aastasest impordimahust), keemiatooteid (11,6%), tekstiili (10,3%), toidukaupu (9,4%) ja sõidukeid (8,9%). Ka impordib Eesti aastas 200 miljonit kWh elektrienergiat^[11].

Eesti keskmine brutopalk oli 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni.

2008. aasta teises kvartalis tõusis tarbijahinnaindeks võrreldes 2007. aasta teise kvartaliga 11,4% (kaupade hinnad 10,6%, sealhulgas toidukaubad 15,8% ja tööstuskaubad 6,5%, teenuste hinnad 12,9%; kõige rohkem toidu, eluasemekulutuste ja mootorikütuse hindade arvel) ja võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga 2,2% (üle poole langes toidu ja mootorikütuse arvele).

[redigeeri] Vaata ka

• Eesti maksusüsteem
• Eesti rahapoliitika
• Eesti Vabariigi rahareform aastal 1928
• Eesti Vabariigi rahareform aastal 1992

[redigeeri] Ajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti ajalugu

[redigeeri] Esiajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu

Esimesed inimesed liikusid Eestisse kagu poolt. Arheoloogilistel andmetel jõudsid nad Eestisse pärast jääaja lõppu umbes 11 000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmäel olnud asulapaik, mille järgi varaseimat inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks. Umbes samasse aega paigutatakse ka Reiu asulakoht.

Eestlased on Euroopa rahvaste seas üks kõige kauem oma praegusel asualal elanud rahvaid. Eestlaste esivanemaid seostatakse kammkeraamikakultuuriga, mille kandjad elasid Eesti alal juba üle 5000 aasta tagasi. Sel ajal tõusis teiste majandusharude seas esikohale põllundus. Põlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased algselt majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine.

400-800 eKr langes Saaremaale Asva linnusasula lähedale meteoriit ja tekkis Kaali kraater.

[redigeeri] Muinas-Eesti

 Pikemalt artiklis Muinas-Eesti

1. aastatuhande lõpus koosnes Eesti arvukatest kihelkondadest, mille ühendamisel loodi maakonnad. Kihelkondade vanemad käisid ühistel nõupidamistel Raikkülas.

Viikingiaega 8.–11. sajandini iseloomustavad laienenud sõjalised kokkupõrked. Põhiliseks eestlaste vaenlaseks jäi Venemaa. 1030. aasta paiku vallutas Vene suurvürst Jaroslav Tark Kagu-Eesti ning rajas eestlaste Tartu linnuse kohale Jurjevi linnuse ning asula. 1054 püüdis tema poeg Izjaslav allutada ka Kesk- ja Põhja-Eestit, mis tal osaliselt õnnestus. 1061. aastal aga said venelased lüüa, eestlased vallutasid tagasi Tartu ning venelased aeti kogu Kagu-Eestist välja.

Eestlased olid tegevad ka merenduses. Skandinaavia saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast ei suutnud Skandinaavia viikingid Eestis kanda kinnitada. Rootsi kuninga Ingvari sõjavägi sai Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Saarlased sõitsid oma laevastikuga Peipsile ning Pihkva lähedal purustati vürst Izjaslavi Novgorodi maakaitsevägi. Suurima ulatuse saavutas eestlaste merendus 12. sajandil. 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletajad olid tõenäoliselt eestlased.

Aastaks 1200 oli Eesti ühiskond kihistunud ning nii võim kui ka maa ja tootmisvahendid olid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte. Koos Läänemere idakalda teiste rahvastega olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, mis ei olnud ristiusustatud.

Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Alates 1208. aastast hakkasid ristisõdijad koos nende alistatud liivlaste ja latgalitega tegema sõjaretki Eestisse, esialgu Ugandi ja Sakala maakondadesse. Eestlased osutasid ägedat vastupanu ja rüüstasid ka ristisõdijate, liivlaste ja latgalite ala. Pärast 1212–1215 kehtinud Turaida vaherahu, mille tulemusena pidid Sakala ja Ugandi ristiusku tunnistama, alustasid ristisõdijad uusi rünnakuid. 1217. aastal peetud Madisepäeva lahingu järel langes Eesti järk-järgult võõrvallutajate kätte. Võitlusse sekkusid ka vene vürstide väed, kes kohati tegutsesid eestlaste liitlastena, samas aga Eestit ka omal käel rüüstates. 1219. aastal vallutasid Lindanise linnuse taanlased. 1222. aasta alguses oli kogu Mandri-Eesti ristisõdijate kontrolli all.

1222. aastal alustasid eestlased ülestõusu. Peagi langesid kõik olulisemad linnused peale Lindanisa eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja vallutasid kaotatud ala tagasi. 1224. aastal peetud Tartu lahinguga kontrollisid ristisõdijad jälle Mandri-Eestit. 1227. aastal ristiusustati ka Saaremaa.

 Pikemalt artiklis Muistne vabadusvõitlus

[redigeeri] Vana-Liivimaa

 Pikemalt artiklis Eesti keskaeg, Vana-Liivimaa

Pärast Eesti ristiusustamist moodustati Saaremaast ja Läänemaast Saare-Lääne piiskopkond ning Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond. Järvamaa, Sakala osad Läänemaast ja Saaremaast kuulusid esialgu Mõõgavendade ordule ja hiljem Liivi ordule. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond.

13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal müüs Taani veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest Teutooni ordule Põhja-Eesti.

16. sajandil keelati talupoegadel relva kandmine, see oli aga tol ajal vaba mehe tunnus.

Riia kaudu 1520ndate algul levima hakanud reformatsioon suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.

1558. aastal alustas Venemaa Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud Härgmäe lahingus purustasid Vene väed Liivimaa orduväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Liivi ordu Poolale, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Vene kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad Koluvere piiskopilinnust. Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. 1580. aastal said Vene väed Võnnu lähedal lüüa.

[redigeeri] Rootsi Kuningriik

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Liivi sõja tulemusena jagati Eesti Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Poola ja Taani valdused Eestis. Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikooli ning mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.

Rootsi võimu ajal suutsid aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, millega algas pärisorjus. Karl XI ajal toimunud suure mõisamaade reduktsiooniga sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust. Paraku takistas neid arenguid näljahäda 1695–1697 ning Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.

[redigeeri] Venemaa Keisririik

1700–1721 kestnud Põhjasõja tulemusena läks Eesti Venemaa koosseisu. Olulist osa mängis Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud leping, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile tingimusel, et säilivad aadlike endised privileegid, säilib luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas Balti erikorra ja muutis Eesti Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks.

1816. ja 1819. aastal kehtestati Eestis uus talurahvaseadus, millega talupoeg tunnistati isiklikult vabaks. Talumaa jäi siiski mõisniku omandiks. Et talupoegadel ei olnud liikumisvabadust ega võimalust elukutset valida, pidid nad leppima mõisniku määratud teorendiga. Mõisamajanduse vajaduste ja talurahva vastupanu survel koostati mõisnike maapäevadel uued talurahvaseadused, mis kinnitati Liivimaal 1849, Eestimaal 1856 ja Saaremaal 1865. Need soodustasid talude päriseksostmist. Teoorjuse keelamisega 1868. aastal läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm.

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industrialiseerimine, linnastumine ja rahvusluse levik. 19. sajandi keskel algas eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Euroopa väikerahvastega. Eesti rahva ärkamisele panid teadliku aluse kõrghariduse saanud Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, kes sõnastas Eesti rahvuslaste majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi. 20. sajandi alguses kujunesid välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, sealhulgas Jaan Tõnissoni juhitud rahvuslased ja Konstantin Pätsi juhitud tsentralistid.

[redigeeri] Iseseisvus

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

1914. aastal puhkenud Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta Märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.

Ajutiselt oli Eesti 1918. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, seejärel ründasid Eestit Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda. Bolševikud lootsid maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele.

Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed maailma riigid. Eesti võeti vastu Rahvasteliitu.

Senine suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, nagu peekon, piimasaadused, munad, riigi poolt soodustati põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.

1920. aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilise ebastabiilsuse ja sagedased valitsuskriisid. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu poolt toetatud kommunistid, kes püüdsid 1924. aastal korraldada riigipööret.

1930ndate algul saavutas mõju Vabadussõjalaste liikumine. 1934. aastal sulgesid Konstantin Päts ja Johan Laidoner Vabadussõjalaste organisatsioonid ja korraldasid sõjaväelise riigipöörde, algas Vaikiv ajastu. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus.

[redigeeri] Teine maailmasõda

 Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas, Sõjategevus Eestis (1944), Nõukogude okupatsioon Eestis

Teise maailmasõja algul 1939 jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Nõukogude Liiduga, kuna viimane oli ähvardanud keeldumise korral jõu kasutamisega, vastastikune abistamise leping, mis tõi Nõukogude väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti^[12]. Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna valdav enamik eestlastest nägid sakslastes vabastajaid bolševistlikust hirmuvalitsusest.

Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.

Pärast Nõukogude vägede uut rünnakut Narva rindel jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Jüri Uluots ja Hjalmar Mäe kuulutasid välja mobilisatsiooni ning pöördusid rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti Leegionist moodustati 20. Eesti diviis.

Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva rindel ja Auvere piirkonnas. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem sealt edasi USAsse, Kanadasse ja mujale emigreerununa panid nad aluse väliseestlaste elujõulisele kogukonnale.

18. septembril pandi Tallinnas kokku Otto Tiefi juhitud valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus kontrollis Punaarmee kogu Eestit.

[redigeeri] Nõukogude okupatsioon

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1992), Eesti NSV

Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust. 17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse.

[redigeeri] Tänapäev

1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk "tiigrihüppe" programmi. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.

2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu koosseisu. Samal aastal puhkes skandaal, kui võimud otsustasid Lihulast salaja teisaldada mälestusmärgi Teises maailmasõjas võidelnud eestlastele.

2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Venemaa välisministeerium teatas, et ei pea võimalikuks algatada Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimist riigiduumas. Vene poolt ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule. Venemaa on teatanud, et võtab tagasi allkirja ning soovib algatada Eestiga uued läbirääkimised.

Eesti on teatanud, et vajadust uuteks piiriläbirääkimisteks pole ning et lisaklauslid ei sisalda mingeid territoriaalseid nõudmisi.

2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu tänavarahutused, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. 2008. aasta alguses peatus ülemaailmse surutise tõttu Eesti majanduskasv ning algas majanduskriis.

[redigeeri] Kultuur

 Pikemalt artiklis Eesti kultuur

Eesti kultuur ühendab traditsioonilist pärandit Põhjamaade ja Euroopa kultuurivooluga. Ajaloo jooksul on kultuurilisi mõjusid siia levinud igast suunast. Eestit on sageli vaadeldud kui Lääne ääreala Ida vastas. Seda väljendab muu hulgas eriline ühendus protestandi ja õigeusu kiriku vahel.

Praeguseni säilinud traditsioonide hulgas on käimine saunas. Paljud eestlased on hingeliselt seotud maakohtade ja loodusega, linnastumine on alanud üsna hiljuti.

Eestlaste tähtsamad etnilised allrühmad on võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud, kes on siiani alal hoidnud oma põliseid traditsioone. Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, setude, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.

[redigeeri] Kirjandus

 Pikemalt artiklis Eesti kirjandus

Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad. Esimene eestikeelne raamat trükiti 1535. aastal, Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose Kalevipoeg.

Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised. Pärast Teist maailmasõda tegutsesid paguluses kirjanikud, nagu Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Uuema aja kirjanikest on tuntuimad Jaan Kross ja Andrus Kivirähk.

[redigeeri] Sport

 Pikemalt artiklis Eesti sport, Eesti sportlaste loend

[redigeeri] Vaata ka

• Eesti jäähokikoondis
• Eesti jalgpalliklubide loend
• Eesti jalgpallikoondis
• Eesti korvpalliklubide loend
• Eesti olümpiamängudel
• Eesti olümpiavõitjad
• Eesti staadionite loend

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Viited

[redigeeri] Välislingid

• e-riik: Eesti riigivõrgu keskus
• Estonica — esseistlik teabekogu Eestist
• Eesti Vabariik 90

Euroopa Liit (EL)
Austria | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Iirimaa | Itaalia | Kreeka | Küpros | Leedu | Luksemburg | Läti | Malta | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Taani | Tšehhi | Ungari

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO)
Albaania | Ameerika Ühendriigid | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Horvaatia | Island | Itaalia | Kanada | Kreeka | Leedu | Luksemburg | Läti | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Suurbritannia | Taani | Tšehhi | Türgi | Ungari

Euroopa maad
Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Makedoonia | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²
Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard Tunnustamata riigid: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria
¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias
Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad