Eesti jalgpallikoondis

Allikas: Vikipeedia
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Disambig gray.svg  See artikkel räägib meeste jalgpallikoondisest; naiste koondise kohta vaata artiklit Eesti naiste jalgpallikoondis

Eesti jalgpallikoondis
Hüüdnimi sinisärgid
Jalgpalliliit Eesti Jalgpalli Liit
(asutatud 1921)
Konföderatsioon UEFA (Euroopa)
Peatreener Magnus Pehrsson
Abitreener Janno Kivisild
Kapten Ragnar Klavan
Rekordinternatsionaal Martin Reim  (157 mängu)
Parim väravakütt Andres Oper  (38 väravat)
Kodustaadion A. Le Coq Arena
FIFA edetabeli koht 88.  (oktoober 2014)
Kõrgeim 47.  (märts 2012)
Madalaim 137.  (oktoober 2008)
Kodus
Võõrsil
Esimene kohtumine Flag of Finland.svg SoomeEesti 6:0
(Helsingi, 17. oktoober 1920)
Suurim võit EestiFlag of Lithuania.svg Leedu 6:0
(Tallinn, 26. juuli 1928)
Suurim kaotus Flag of Finland.svg SoomeEesti 10:2
(Helsingi, 11. august 1922)
Olümpiamängud
Olümpiasaavutused eelring (1924)

Eesti jalgpallikoondis on Eesti esindusmeeskond jalgpallis. Koondise liikmed valib välja peatreener ning seda haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.

Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis, mis on jäänud ainsaks esituseks suurturniiril. Eesti pole kordagi pääsenud ei maailmameistrivõistluste ega Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kuid jõudis 2012. aasta EM-i otsustavasse valikringi, kus tuli tunnistada Iirimaa paremust.

Aastail 1940–1991 oli Eesti Teise maailmasõja sündmuste ja Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992.

Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim, kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini.[1][2] Enim väravaid (38) on löönud Andres Oper. Koondise peatreener on alates 2008. aasta veebruarist kuni 2013. aasta lõpuni Tarmo Rüütli. 2014. aasta alguses asus peatreenerina tööle rootslane Magnus Pehrsson.[3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariik (1918–1940)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestisse tõid jalgpallioskused ja mänguvahendid inglise madrused 20. sajandi esimestel aastatel,[4] kui maa oli veel Vene Keisririigi koosseisus. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda (1918–1920) ja omariikluse kindlustamist. Koondis pidas oma esimese kohtumise 17. oktoobril 1920 Helsingis, kus jäi 0:6 alla Soomele. Mäng toimus murukattega maapinnal, mis oli eestlaste jaoks esmakordne.[5] Eesti Jalgpalli Liit asutati 14. detsembril 1921 ja võeti 1923. aastal koos Brasiilia, Egiptuse, Jugoslaavia, Läti, Poola, Tšehhoslovakkia, Türgi ja Uruguayga maailmaorganisatsiooni FIFA liikmeks.[6]

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirist pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Reis Prantsusmaale oli ainulaadne, sest 1920. ja 1930. aastatel olid Eesti valdavateks mängupartneriteks lähinaabrid. Aastail 1920–1940 pidas koondis 107 ametlikku kohtumist, neist 32 Läti, 27 Leedu, 21 Soome ja 12 Rootsiga. Kokku oli eestlastel sel perioodil 13 eri vastast, kaugeimad mängupaigad olid peale Pariisi veel Oslo, Stettin ja Varssavi.

Eesti koondise hooaeg kestis reeglina mai lõpust septembrini. Kõigis kolmes Balti riigis kujunes spordiaasta suursündmuseks 1928. aastal esimest korda peetud Balti turniir.[7] Nõukogude Liidu okupatsioonini toimus võistlus üheksa korda, neist neli võitis Läti, kolm Eesti ja kaks Leedu. Korraldusõigus vaheldus kolme riigi vahel. Eestile kujunes eriti meeldejäävaks kümnenditeks viimaseks jäänud koduse turniiri võit 1938. aastal, kui otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Samuti üritas Eesti koos Soome ja Ungariga panna aluse soome-ugri hõimurahvaste vahelisele Turaani turniirile, kuid kolme koondise 1934. aastal Tallinnas peetud mõõduvõtt jäi ühtlasi viimaseks.

Rahvusvahelise tähtsusega olid see-eest 1930. aastal esimest korda peetud maailmameistrivõistlused. Esimene MM-turniir, kuhu Eesti meeskond püüdles, oli 1934. aasta MM. Valikgrupis sattusid vastasteks Leedu ja Rootsi. Oma esimese MM-valikmängu pidasid eestlased 11. juunil 1933 Stockholmis, kus kaotasid 2:6 väljakuperemeestele. Eesti esimese MM-valikmängude värava lõi Leonhard Kass (47. minutil vaheseisuks 1:4).[8] Hiljem finaalturniiril veerandfinaali jõudnud skandinaavlased alistasid ka Leedu ja baltlaste omavahelist mängu selles valikgrupis enam ei peetud.

Eesti osales ka järjekorras kolmanda ehk 1938. aasta MM-i valikturniiril. Eestlased läksid kõigis kolmes 1937. aasta suvel toimunud matšis juhtima, kuid vandusid lõpuks alla mõlemale finaalvõistlusele jõudnud meeskonnale. Stockholmis kaotati taas Rootsile (2:7) ning Königsbergis alagrupi võitnud Saksamaale (1:4). Viimases kohtumises sai Eesti aga läbi aegade esimese valikmängu võidu, kui 19. augustil alistati Turus 1:0 Soome.

Sõjaeelsest ajast on püsinud tänini suurim võit (6:0 26. juulil 1928 Tallinnas Leedu vastu) ja kaotus (2:10 11. augustil 1922 Helsingis Soome vastu). Väärtusliku saavutuseni jõudsid eestlased veel 1937. aastal, mil sõprusmängus alistati nii 1930., 1934. kui ka 1938. aasta MM-finaalturniiril osalenud Rumeenia.[9]

Eestil oli enne Teist maailmasõda seitse peatreenerit, kellest ungarlane Antal Mally oli ametis kahel korra. Välistreenereid oli neli (kolm ungarlast, üks austerlane). Koondise esimene eestlasest juhendaja oli 1932. aastal ametisse astunud Albert Vollrat. Mitmel hooajal mängiti ka treenerita,[10] siis määras koosseisu jalgpalliliit.[11]

Koondisse kuulusid enamasti Tallinna klubide TJK, Sport, Kalev ja Estonia mehed.[11] Sõjaeelsel ajal said enim koondisemänge kirja väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijad Eugen Einman (65), Eduard Ellman-Eelma (58) ja Karl-Rudolf Silberg-Sillak (52). Edukamad väravakütid olid Ellman-Eelma (21 tabamust 65 kohtumises), Richard Kuremaa (18/42), Arnold Pihlak (17/44) ja Georg Siimenson (14/42) ja Friedrich Karm (9/13), kes kuuluvad tänaseni selles arvestuses Eesti kõigi aegade esikümnesse. Koondislased said oma panuse eest ka väikest tasu – mängupäeval viis krooni, 1938. aasta Balti turniiri võidu eest maksti 50 krooni.

18. juulil 1940 võideti Kadrioru staadionil 2:1 Lätit, mis jäi enam kui pooleks sajandiks koondise viimaseks ametlikuks mänguks.

Okupatsiooniaastad (1940–1991)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Nõukogude Liitu inkorporeerimist 1940. aasta augustis kadus koos iseseisva Eesti riigiga ka jalgpallikoondis. Saksamaa okupatsiooni (1941–1944) ajal tuli rahvusmeeskond uuesti kokku ja pidas kaks mitteametlikku sõprusmängu (Riias 0:4 ja Tallinnas 1:8), kuid sõjaeelsest koondisest olid alles jäänud vaid üksikud.[12] Kui Nõukogude väed 1944. aastal uuesti Eestisse tungisid, sattus osa parimatest jalgpalluritest mobilisatsiooni (nt Richard Kuremaa, Elmar Tepp ja Valter Neeris), osa aga pages Läände. Geislingeni põgenikelaagris moodustatud eesti meeskondadesse kuulus mitu endist koondislast (nt Arnold Pihlak ja Arnold Laasner).[12]

1940. aastate teisel poolel nimetati Eesti jalgpalliklubid ümber ja sõjaeelsed traditsioonid hakkasid järkjärgult hääbuma. Selle põhjusteks oli hilisema koondise peatreeneri Uno Piiri hinnangul suutmatus luua liidutasemel meeskonda, sellest tulenenud publikuhuvi raugemine ja spordijuhtide otsus soosida vähempopulaarseid medali- ja punktialasid.[13] Eesti NSV-l oli oma esinduskoondis, mis aga okupatsiooni tõttu rahvusvahelistel võistlustel ei osalenud. Aastail 1948–1976 korraldati 19 Balti turniiri, millest võttis osa ka Valgevene NSV ja mille Eesti suutis võita viis korda.[14] Klubitasandil oli Eesti aastail 1969–1982 ainus liiduvabariik, mis NSV Liidu meistrivõistlustel ei osalenud. Eestlaste seas kaotas jalgpall populaarsust ja ala muutus 1970. aastateks valdavalt kohalike venelaste pärusmaaks.[15][16]

Eestikeelse jalgpallielu uuesti käivitamist asus 1970. aastate keskel vedama Roman Ubakivi,[17] kes moodustas Tallinnas eestikeelsed treeningrühmad. Neist silmapaistvaim oli aastail 1980–1989 Ubakivi ja Olev Reimi eestvedamisel tegutsenud noortevõistkond Lõvid, kust sirgus mitu hilisemat koondislast, teiste seas Mart Poom ja Martin Reim.[18] NSV Liidu A-koondisse ei jõudnud ühtegi eestlast, kuid noortekoondisse pääsesid Ubakivi õpilastest Ott Mõtsnik ja Toomas Krõm.[19]

Laulev revolutsioon, püüdlused taastada Eesti iseseisvus ja sellest johtunud pinged leidsid oma väljundi ka jalgpallis. 18. juulil 1990 toimus Kadrioru staadionil kohtumine Eesti ja Läti jalgpallurite vahel, et meenutada 50 aasta möödumist riikide esimese iseseisvusaja viimasest ametlikust sõprusmängust.[20] Vaidlusi tekitasid koondise koostamise põhimõtted. Sama aasta aprillis tegid 63 jalgpallurit avaliku pöördumise (Päevaleht, 24. aprill 1990), kutsudes jalgpallijuhte üles arvama koondisse vaid Eesti kodanike järeltulijad, jättes sealt välja pärast Teist maailmasõda Eestisse rännanud.

Naasmine jalgpalliareenile, kodakondsustüli ja õpipoisiaeg (1991–1996)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mart Poom seisis koondise väravasuul aastail 1992–2009.

Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991 ja seejärel uuesti kokku tulnud koondis debüteeris sama aasta novembris Leedus korraldatud Balti turniiril,[14] kuid FIFA tunnustuse pälvis alles 3. juunil 1992 Tallinnas peetud sõprusmäng Sloveeniaga (1:1). Ajaloolisest kohtumisest võtsid peatreener Uno Piiri juhendamisel osa Mart Poom, Urmas Hepner, Igor Prins, Urmas Kaljend, Meelis Lindmaa, Toomas Kallaste, Tarmo Linnumäe, Indro Olumets, Martin Reim, Sergei Ratnikov, Risto Kallaste, Viktor Alonen, Urmas Kirs, Marko Kristal ja Aleksandr Puštov.[21] Kodakondsuseta Puštov oli ka Eesti esimese taasiseseisvumisjärgse värava autor.

Koondise koosseisule jättis oma pitseri toonane kodakondsuspoliitika. Vaidlusi põhjustas jätkuvalt küsimus, kas rakendada nõndanimetatud nullvarianti ja kaasata Eestis elavaid ja jalgpallioskustelt võimekaid, kuid valdavalt vene juurtega kodakondsuseta mängijaid.[22][23] Eestimeelse klubina asutatud FC Flora esitas 21. jaanuaril 1992 ehk rohkem kui neli kuud enne esimest ametlikku maavõistlust Sloveeniaga Eesti Jalgpalli Liidule (EJL) 25 jalgpalluri allkirjaga ultimaatumi, et "koondisse võetaks ainult neid, kes omavad Eesti kodakondsust õigusliku järjepidevuse alusel".[24] Sama aasta juulis andis FIFA Eesti koondises mängimise loa 97 mittekodanikule, kes EJL-i väitel olid Eestis sündinud ja taotlesid Eesti kodakondsust.[25] Oktoobris langetas EJL-i juhatus otsuse, et pärast 1. aprilli 1993 ei tohi koondises enam mittekodanikud debüteerida.[26]

Tüli lõi uue hooga lõkkele 1993. aasta veebruaris Soomes peetud kolme riigi sõprusturniir, kus Eestit pääsesid esimest korda esindama mittekodanikud Andrei Borissov ja Sergei Bragin. Peaminister Mart Laari valitsus manitses 27. veebruaril Eesti Spordi Keskliitu "kaaluma võimalust Eesti spordimeeskondadesse koondada vaid Eesti Vabariigi kodanikke".[27] 11. märtsil ilmus ajakirjanduses avalik pöördumine, millele alla kirjutanud süüdistasid jalgpalliliitu ja peatreener Piiri nelja "võõrkodaniku" (peale Borissovi, Bragini, Puštovi ka Sergei Hohlov-Simsoni) platsile saatmises, vene keele kasutamises koondise töökeelena ja selles, "et enamiku eesti poistele kuuluvaid [noortevõistkondade] kohti hõivavad mittekodanikud".[27] Eesti ajakirjanduse väitel oli EJL vassinud ka FIFA-le esitatud 97 mittekodanikust jalgpalluri osas, sest enamik neist polnud kodakondsustaotlust esitanud.

Kodakondsusprobleemide kõrval tuli koondisel teha läbi ka sportlikud sünnivalud. EJL otsustas 5. detsembril 1992 majandusraskustest, Kadrioru staadioni viletsast seisust ja meeskonna kogenematusest hoolimata osaleda 1994. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril.[28] Pika vaheaja järel rahvusvahelisele jalgpalliareenile naasnud Eesti lõpetas alagrupi väravate vahega 1:27 viimasena, teenides üheksa kaotuse kõrval ühe viigi Malta vastu. 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste valiktsükliks asus koondist juhendama Ubakivi, kelle taktikepi all jäädi punktita (väravate vahe 3:31), seejuures suurimad kaotused tuli vastu võtta võõrsil Horvaatialt (1:7) ja Leedult (0:5).

Eesti jäi sel perioodil pea kolm aastat (14. oktoober 1993 – 5. oktoober 1996) võiduta. 1996. aasta veebruariks oli koondis langenud FIFA edetabelis 135. kohale. Vilets seis kajastus ka publikuhuvis, 1994. aasta sügisel kogunes Kadrioru staadionile Eesti ja värske MM-hõbeda Itaalia valikmängu vaatama vaid 3000 pealtvaatajat.[29]

Esimene välistreener ja tulemuste paranemine (1996–2000)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti tõus FIFA edetabelis algas islandlase Teitur Þórðarsoni ametiajal

Tulemused paranesid esimese taasiseseisvumisjärgse välistreeneri, islandlase Teitur Þórðarsoni saabudes. Esimene taasiseseisvumisjärgne võit valikturniiril saavutati 5. oktoobril 1996, kui Kadrioru staadionil alistati Sergei Hohlov-Simsoni väravast Valgevene. Eesti teenis selles 1998. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonigrupis peale võidu valgevenelaste üle veel rahvusvahelist tähelepanu pälvinud viigi. Nimelt tuli 9. oktoobril 1996 Tallinnas ebaselgetel põhjustel ära jäänud kohtumine Šotimaa vastu FIFA otsuse kohaselt neutraalsel väljakul uuesti korraldada[30] ning Monacos 11. veebruaril 1997 peetud kordusmatš lõppes väravateta.[31] Eesti kogus lõpuks neli punkti (väravate vahe 4:16) ja pääses esimest korda viimasest kohast, jäädes kuueliikmelises alagrupis Valgevene ees viiendaks.

Eesti lõpetas eelviimasena ka 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri, kuid seekord saavutati kümnes mängus kolm võitu ja kaks viiki (väravate vahe 15:17). Alagrupikaaslaseks loositi taas Šotimaa, kellelt võõrsil saadud 2:3 kaotus oli ajakirja Sporditäht hinnangul 1998. aasta tähelepanuväärsemate spordisündmuste esikümnes ("Eesti – Šotimaa vastasseis palliplatsil hakkab omandama juba Eesti – Läti maavõistluse pinget").[32] 31. märtsil 1999 alistas koondis Vilniuses 2:1 Leedu, mis oli esimene võõrsil saavutatud valikmängu võit pärast taasiseseisvumist. Eestil säilis kuni eelviimase vooruni teoreetiline võimalus pääseda EM-finaalturniirile ja meeskond kogus lõpuks rekordilised 11 punkti. Eesti – Šotimaa kohtumine 8. septembril 1999 oli taasiseseisvumise järel esimene mäng, kus 5000-kohaline Kadrioru staadion oli välja müüdud.[29]

Koondise koostamisel oli varasem kodakondsustüli vaibunud, kuid selle asemel valmistas pahameelt asjaolu, et valdav osa koondislastest olid FC Flora või välisklubide mängijad. Peatreener Þórðarson oli sarnaselt oma eelkäija Roman Ubakiviga ühtlasi FC Flora esindusmeeskonna juhendaja. Oponendid kahtlustasid, et selline skeem aitab FC Flora presidendil Aivar Pohlakul mängijaid välismaale müüa ja konkurendid eemale tõrjuda.[33]

Hollandi periood ja uus kodustaadion (2000–2007)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti koondis on Inglismaaga pidanud kaks kohtumist ning mõlemad lõppesid seisuga 0:3. Wembley staadion, 13. oktoober 2007

Peatreener Teitur Þórðarson lahkus ametist 1999. aasta lõpus ja jalgpalliliitu asus koondisele uut välistreenerit otsima. Seni võttis meeskonna juhendamise üle Tarmo Rüütli (keda kahes mängus asendas Aivar Lillevere), kes jäi ametisse 2000. aasta sügiseni ja tüüris koondist 2002. aasta maailmameistrivõistluste esimeses neljas valikmängus. Lepingu kohaselt pani Rüütli ameti maha, kui EJL oli palganud uueks peatreeneriks hollandlase Arno Pijpersi.

Uuendused puudutasid ka koondise mängupaika. Jalgpalliliidu plaan ehitada Tallinnasse moodne koduväljak sai teoks 2000. aasta lõpus, kui Lillekülas algasid kahe raudteeharu vahelisel tühermaal riigi esimese jalgpallistaadioni ehitustööd. Toona veel Lilleküla staadioni nime kandnud areen avati 2. juunil 2001 eelseisvate 2002. aasta maailmameistrivõistluste valikmänguga Hollandi vastu (2:4). Eelmüüki antud 9300 piletit müüdi maha kuue tunniga.[34]

MM-valikgrupis saadi kaks võitu Andorra üle ja viigistati kahel korral Küprosega. Kaheksa punkti andis lõpptabelis neljanda koha nende samade meeskondade ees. Sama palju punkte kogus Eesti ka 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonis: taas kaks võitu Andorra üle ning väravateta viigid kodustaadionil Bulgaaria ja Horvaatia vastu.

Eesti seni edukaimaks valikturniiriks kujunesid 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused. Viis võitu, kaks viiki ja viis kaotust andsid kvalifikatsioonigrupis 17 punktiga neljanda koha Läti, Liechtensteini ja Luksemburgi ees.[35]

Juubeliaasta ja esmakordne kohtumine Brasiiliaga (2007–2009)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti ja Türgi väravateta viik A. Le Coq Arenal 15. oktoobril 2008.
Eesti – Brasiilia 0:1 kohtumise lahtimäng A. Le Coq Arenal 12. augustil 2009.

2007. aasta novembris kinnitati kaheaastase lepinguga uueks peatreeneriks Tarmo Rüütli,[36] kes oli juba tüürinud koondist aastail 1999–2000, kuniks jalgpalliliit leidis pärast Þórðarsoni lahkumist Pijpersi näol järgmise välismaalasest juhendaja. Rüütli peaülesanne oma teisel ametiajal oli juhtida meeskonda 2010. aasta MM-i valikmängudes. Sõprusmängudes heitlikku vormi üles näidanud Eesti alustas 2008. aasta septembris alagrupiturniiri võõrsil 2:3 kaotusega Belgiale, kuid langes madalseisu pärast 0:7 allajäämist Bosnias[37][38] ning läbi aegade viletsaima kohaga (137.) oktoobrikuises FIFA edetabelis. Esimeses kodumängus tuli 0:3 alla vanduda valitsevale Euroopa meistrile Hispaaniale. Punktiarve avas Eesti alles neljandas valikmängus, kui mängus EM-poolfinalisti Türgiga jäid Tallinnas väravad löömata. Alagrupi kahest autsaiderist osutus Eesti 2009. aasta kevadel aga tugevamaks, tehes Armeeniaga võõrsil 2:2 viigi ja võites kaukaaslasi kodus 1:0.

EJL oli 2009. aasta kuulutanud Eesti jalgpalli sajandaks juubeliks. Tähtpäevakohtumistel tegid koondisega lõpparve rekordinternatsionaal Martin Reim (6. juunil Ekvatoriaal-Guinea vastu) ja koondise kauane väravavaht Mart Poom (10. juunil Portugali vastu). Sajandi mänguks[39] oli ristitud esmakordne kohtumine Brasiiliaga, mille pea parimas rivistus Tallinna saabunud FIFA edetabeli liider ja viiekordne maailmameister 1:0 võitis. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõprusmängu[40] teatas EJL, et pikendab peatreener Rüütli lepingut 2011. aastani.[41]

Rüütli viib koondise EM-finaalturniiri lävele (2010–2011)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti saavutas oma senise jalgpalliajaloo ühe kaalukama võidu 8. oktoobril 2010, kui alistas EM-valikmängus võõrsil FIFA edetabeli 15. meeskonna, neli kuud varem MM-il osalenud Serbia 3:1.[42][43]

Palju vastukaja tõi Eesti – Bulgaaria 2:2 viigimäng. EJL teatas 11. veebruaril 2011, et kaks päeva varem peetud sõpruskohtumisel lasub kihlveokontorites tehtud panuste analüüsi põhjal tulemusega manipuleerimise kahtlustus. Kahtlustatav Ungari kohtunik oli kummalegi meeskonnale andnud kaks penaltit. Sama kohtunik oli ka päev varem peetud LätiBoliivia mängus määranud 3 penaltit, millest löödi ka kõik väravad.[44] Hiljem teatas FIFA, et mängu ei arvestata ametlikus statistikas.[45]

Eesti koondis sai järgmise tähtsa võidu 25. märtsil A. Le Coq Arenal peetud sõpruskohtumises Uruguay vastu. Viimase MM-i neljandat, kahekordset maailmameistrit, kahekordset olümpiavõitjat ja FIFA edetabeli 7. koondist võideti 2:0. Oma 100. koondisemängu tegi kapten Raio Piiroja.[46]

29. märtsil jätkati head esitust Serbia vastu kui mängiti kodus 1:1 viiki.[47]

Sellele järgnes koondises mõõnaperiood, mis algas mitteametliku sõprusmängu kaotusega Baskimaale, edasi valikturniiri kaotused Itaaliale ja Fääri saartele, Lõuna-Ameerika turnee kaotused Tšiilile ja Uruguayle ning sõpruskohtumises Türgile.

Seejärel aga valikturniiril võideti võõrsil Sloveeniat ja kodus Põhja-Iirimaad ning FIFA edetabelis tõusti ajaloo kõrgeimale 58. kohale.

Valikturniiri viimases mängus võideti võõrsil taas Põhja-Iirimaad ja säilitati võimalus oma alagrupis lõpetada teise kohaga ning jõuda play-offi. Selleks ei tohtinud Serbia oma viimases kohtumises võita Sloveeniat.[48] Sloveenia võitis kohtumise kodus 1:0 ning Eesti kvalifitseerus play-offi[49], kus jäi kahe mängu kokkuvõttes 1:5 alla Iirimaale.[50]

Enne play-offi pikendati Tarmo Rüütli lepingut 2013. aasta lõpuni.[51]

Eesti rahvusvahelistel suurturniiridel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olümpiamängud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirilt pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Meeskonda juhendas 1923. aastal koondise esimeseks peatreeneriks palgatud ungarlane Ferenc Kónya. Mängu ainsa värava lõid ameeriklased 15. minutil penaltist. Eestlastele määrati 68. minutil samuti penalti, kuid Elmar Kaljot ei suutnud seda kahel katsel väravaks lüüa. Pärast ameeriklastele allajäämist viibis olümpiakoondis Pariisis veel kolm nädalat, pidades seejuures sõprusmängu Iirimaaga (1:3), ja käis võistlemas Saksamaal (sealhulgas viigistati 2:2 Kaiserslauterniga) ja Hollandis.[52]

MM-i ja EM-i valikturniirid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti koondis on üks 20-st UEFA praegusest liikmesriigist, kes pole pääsenud ei maailmameistrivõistluste (MM) ega Euroopa meistrivõistluste (EM) finaalturniirile (peale Eesti veel Albaania, Andorra, Armeenia, Aserbaidžaan, Fääri saared, Gruusia, Island, Kasahstan, Küpros, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Makedoonia, Malta, Moldova, Montenegro, San Marino, Soome ja Valgevene).

Kokku on Eesti osalenud seitsmel MM-valikturniiril (1934, 1938, 1994, 1998, 2002, 2006, 2010) ja viiel EM-valikturniiril (1996, 2000, 2004, 2008, 2012). Aastail 1940–1991 puudus Eestil NSV Liitu kuulumise tõttu võimalus osaleda rahvusvahelistel võistlustel.

Eesti valikmängude etapilised edusammud on olnud järgmised [aeg, koht, vastane (tulemus)]:

Turniir Koht Punktid Väravad Peatreener(id) Valikgrupi vastased (punktid)
MM 1934 3. 0 2:6 Rootsi (4), Leedu (0), Eesti (0)
MM 1938 3. 2 4:11 Rein Saksamaa (6), Rootsi (4), Eesti (2), Soome (0),
MM 1994 6. 1 1:27 Piir Itaalia (16), Šveits (15), Portugal (14), Šotimaa (11), Malta (3), Eesti (1)
EM 1996 6. 0 3:31 Ubakivi Horvaatia (23), Itaalia (23), Leedu (16), Ukraina (13), Sloveenia (11), Eesti (0)
MM 1998 5. 4 4:16 Þórðarson Austria (25), Šotimaa (23), Rootsi (21), Läti (10), Eesti (4), Valgevene (4)
EM 2000 5. 11 15:17 Þórðarson, Rüütli Tšehhi (30), Šotimaa (18), Bosnia ja Hertsegoviina (11), Leedu (11), Eesti (11), Fääri saared (3)
MM 2002 4. 8 10:26 Pijpers Portugal (24), Iirimaa (24), Holland (20), Eesti (8), Küpros (8), Andorra (0)
EM 2004 4. 8 4:6 Pijpers Bulgaaria (17), Horvaatia (16), Belgia (16), Eesti (8), Andorra (0)
MM 2006 4. 17 16:17 Pijpers, Goes Portugal (30), Slovakkia (23), Venemaa (23), Eesti (17), Läti (15), Liechtenstein (8), Luksemburg (0)
EM 2008 6. 7 5:21 Goes, Jensen Horvaatia (29), Venemaa (24), Inglismaa (23), Iisrael (23), Makedoonia (14), Eesti (7), Andorra (0)
MM 2010 5. 8 9:24 Rüütli Hispaania (30), Bosnia ja Hertsegoviina (19), Türgi (15), Belgia (10), Eesti (8), Armeenia (4)
EM 2012 2. 16 15:14 Rüütli Itaalia (26), Eesti (16), Serbia (15), Sloveenia (14), Põhja-Iirimaa (9), Fääri saared (4)
MM 2014 5. 7 6:20 Rüütli Holland (28), Rumeenia (19), Ungari (17), Türgi (16), Eesti (7), Andorra (0)
EM 2016

Kodustaadion[muuda | redigeeri lähteteksti]

A. Le Coq Arena on koondise peamine kodustaadion 2001. aastast.

Koondis peab kõik kodused valikmängud Tallinnas 2001. aastal avatud A. Le Coq Arenal, mis mahutab 9692 ja koos lisatribüünidega kuni 11000 pealtvaatajat.[53][54] Staadion avati 2. juunil 2001 väljamüüdud MM-valikmänguga Hollandi vastu. See on Eesti suurim jalgpallistaadion. A. Le Coq Arena on ühtlasi jalgpalliklubi FC Flora koduväljak.

Varasem peamine koduväljak oli Kadrioru staadion, mis juunis 1926 avati 3:1 võiduga sõpruskohtumises Läti vastu. Kadriorus on istekohti 5000 pealtvaatajale[55] ja erinevalt A. Le Coq Arena staadionist peetakse seal regulaarselt ka kergejõustikuvõistlusi.

Sõpruskohtumisi on peetud ka Kohtla-Järvel, Kuressaares, Narvas, Pärnus, Tartus, Valgas ja Viljandis.

Mänguvorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti koondise peavorm (kodumängudel) koosneb traditsiooniliselt sinisest särgist, mustadest pükstest ja valgetest põlvikutest ning varuvorm (võõrsilmängudel) valgest särgist, valgetest pükstest ja valgetest sokkidest. Enne 1996. aastat kasutati teisi värvikombinatsioone.[viide?] Pildilt on võimalik näha, kuidas on peavormi värvid muutunud läbi aja:

1922
1924
1992–1996
1996–

Disain[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mänguvormi disain vahetub iga kahe aasta tagant uue valiktsükliga. Aastast 2000 on varustajaks Nike[56], aastail 1992–2000 oli selleks Lotto.[57] Pildil on 1992.–2010. aasta peavormi disain:

Eesti jalgpallikoondise mänguvormid

Poolehoidjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti koondise arvukaim fännirühmitus on Jalgpallihaigla, millel on üle 600 liikme.[58] Rühmitus on seadnud eesmärgiks "tegeleda kõigi oma meeskonna toetamist puudutavate küsimustega alates piletite levitamisest spetsiaalsesse fännisektorisse ja lõpetades fännide huvide eest seismisel suhetes Eesti Jalgpalli Liidu ja klubidega".[59] Kodumängudel koonduvad häälekamad poolehoidjad reeglina A. Le Coq Arena lõunapoolsele otsatribüünile.

Rahvarohkeim välisreis leidis aset oktoobris 2007, kui Wembley staadionile kogunes EM-valikmänguks Inglismaaga umbes kaks tuhat Eesti fänni.[60]

Arvukamaid Tallinna külastanud fänkondi on olnud 1938. aastal, kui Balti turniiri otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Bosnia ja Hertsegoviina toetajaid tuli 2009. aasta oktoobris oma meeskonnale kaasa elama 1700.[61]

Mängud ja tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend

Viimase aasta kohtumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane ja tulemus Väravalööjad
10. september 2013 Ferenc Puskasi nimeline staadion, Budapest MM 2014 valikmäng Flag of Hungary.svg Ungari – Eesti 5:1 (3:0) 11. Klavan (ov), 21. Hajnal, 41. Böde, 69. Németh, 85. Dzsudzsák – 48. Kink
11. oktoober 2013 A. Le Coq Arena, Tallinn MM 2014 valikmäng Eesti – Flag of Turkey.svg Türgi 0:2 (0:1) 22. Bulut, 47. Yilmaz
15. oktoober 2013 National Arena, Bukarest MM 2014 valikmäng Flag of Romania.svg Rumeenia – Eesti 2:0 (1:0) 30., 81. Marica
15. november 2013 A. Le Coq Arena, Tallinn sõprusmäng Eesti – Flag of Azerbaijan.svg Aserbaidžaan 2:1 (0:1) 54. Zenjov, 66. Lindpere – 44. Aliyev
19. november 2013 Rheinpark Stadion, Vaduz sõprusmäng Flag of Liechtenstein.svg Liechtenstein – Eesti 0:3 (0:1) 45+1. Zenjov, 61., 63. Anier
5. märts 2014 Victoria Stadium, Gibraltar sõprusmäng Flag of Gibraltar.svg Gibraltar – Eesti 0:2 (0:1) 11. Kruglov, 81. Hunt
26. mai 2014 A. Le Coq Arena, Tallinn sõprusmäng Eesti – Flag of Gibraltar.svg Gibraltar 1:1 (1:0) 31. Klavan – 71. Gosling
29. mai 2014 Daugava staadion, Liepāja Balti turniir Flag of Latvia.svg Läti – Eesti 0:0 (4:2 pen.) A. Zjuzins (sisse), O. Laizans (sisse), A. Fertovs (sisse), A. Visnakovs (sisse) - K. Vassiljev (sisse), M. Vunk (tõrjutud), K. Kallaste (sisse), K. Mets (posti)
31. mai 2014 Ventspils Balti turniir Flag of Finland.svg Soome – Eesti 2:0 (0:0) 49. Hatemaj, 87. Moren
4. juuni 2014 Laugardalsvöllur, Reykjavík sõprusmäng Flag of Iceland.svg Island – Eesti 1:0 (0:0) 54. pen. Sigþórsson
7. juuni 2014 A. Le Coq Arena, Tallinn sõprusmäng Eesti – Flag of Tajikistan.svg Tadžikistan 2:1 (0:0) 89. Luts, 90.+2. Anier – 61. Vosiev
4. september 2014 Friends Arena, Stockholm sõprusmäng Flag of Sweden.svg Rootsi – Eesti 2:0 (2:0) 3., 24. Ibrahimović
8. september 2014 A. Le Coq Arena, Tallinn EM-valikmäng Eesti – Flag of Slovenia.svg Sloveenia 1:0 (0:0) 86. Purje

Eelseisvad kohtumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane
9. oktoober 2014 LFF staadion, Vilnius EM 2016 valikmäng Flag of Lithuania.svg Leedu
12. oktoober 2014 A. Le Coq Arena, Tallinn EM 2016 valikmäng Flag of England.svg Inglismaa

Koondislased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondislaste loend

Rekordkoondislased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängija[62] Aastad Mänge
Martin Reim 1992–2009 157
Marko Kristal 1992–2005 143
Andres Oper 1995–2014 134
Mart Poom 1992–2009 120
Kristen Viikmäe 1997–2013 115
Raio Piiroja 1998– 113
Enar Jääger 2002– 107
Indrek Zelinski 1994–2010 103
Ragnar Klavan 2003– 97
Joel Lindpere 1999– 94
Sergei Terehhov 1997–2007 94
Dmitri Kruglov 2004– 91
Tabel seisuga 9. september 2014

Eesti koondist on (andmed seisuga 26. märts 2013) esindanud 234 mängijat, neist 100 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 100 mängu on pidanud seitse, vähemalt 50 mängu 30 ja vähemalt 25 mängu 69 koondislast. Pool koondislastest (117) on mänginud vähem kui kümme kohtumise, umbkaudu iga kuues (40) on piirdunud ühe kohtumisega.

Enim Eestit esindanud mängijate esinelikust kolm moodustavad koondislased, kes debüteerisid esimeses ametlikus taasiseseisvumisjärgses matšis (3. mail 1992 Sloveeniaga):

  1. Martin Reim (157 koondisemängu) oli Euroopa rekordinternatsionaal 2009. aasta novembrini, kui selle aunimetuse ainuomanikuks sai lätlane Vitālijs Astafjevs.[1][2] Reim tegi lahkumismängu 6. juunil 2009 sõpruskohtumises Ekvatoriaal-Guinea vastu.
  2. Marko Kristal (143) jõudis 28. märtsil 2001 esimese eestlasena saja koondisemänguni. Kristal jooksis koondise eest viimast korda väljakule 30. mail 2005 Norraga peetud sõpruskohtumises. Tegemist oli esimese Eesti jalgpalliliidu korraldatud ametliku lahkumismänguga.
  3. Andres Oper (134) debüteeris koondises 19. mail 1995 Balti turniiri mängus Läti vastu, olles sel hetkel 17-aastane. Ta on Eesti läbi aegade edukaim väravalööja. Oper on ka pikima karjääriga Eesti koondislane.

Tegevjalgpalluritest on kõige enam koondisemänge Piirojal (113), Jäägeril (107) ja Klavanil (97).

Sõjaeelsed rekordinternatsionaalid olid väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijatest Eugen Einman (65), kes paiknevad sellega üldtabeli kolmanda kümne alguses. Toonaste mängijate väiksem kohtumiste arv on tingitud tollal harvemini peetud koondisemängudest.[62]

Edukaimad väravakütid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängija[62] Aeg V1 M2 Ø3
Andres Oper 1995–2014 38 134 0,28
Indrek Zelinski 1994–2010 27 103 0,26
Eduard Ellman-Eelma 1921–1935 21 60 0,35
Richard Kuremaa 1933–1940 19 42 0,45
Konstantin Vassiljev 2006– 17 71 0,23
Arnold Pihlak 1920–1931 16 44 0,36
Kristen Viikmäe 1997–2013 15 115 0,13
Martin Reim 1992–2009 14 157 0,09
Georg Siimenson 1932–1939 13 42 0,31
Friedrich Karm 1920–1927 9 13 0,69
Marko Kristal 1992–2005 9 143 0,06
1 väravaid; 2 mänge; 3 väravaid mängu kohta
Tabel seisuga 9. september 2014

Eesti koondises on (andmed seisuga 26. märts 2013) värava löönud 78 mängijat, neist 31 esimese vabariigi ajal (1920–1940). Vähemalt 20 tabamuseni on jõudnud kolm, vähemalt kümne tabamuseni üheksa mängijat.

Eesti läbi aegade edukaim väravakütt Andres Oper.
  1. Andres Oper (38 väravat 133 mängus) lõi oma esimese koondisevärava kaks aastat pärast debüteerimist 8. juunil 1997 MM-valikmängus Rootsile (2:3).
  2. Indrek Zelinski (27/103) kuulus koondisse aastail 1994–2010. Esimese koondisevärava lõi 13. novembril 1996 sõpruskohtumises Andorrale (6:1). Novembris 1996 lõi sõprusmängus Indoneesiaga kolm väravat.
  3. Eduard Ellman-Eelma (21/60) mängis koondises aastail 1921–1935 ja on sõjaeelse meeskonna parim väravakütt.

Tegevjalgpalluritest on kõige rohkem koondiseväravaid löönud Oper (38), Konstantin Vassiljev (17) ja Vjatšeslav Zahovaiko ning Raio Piiroja (8) [63] Raio Piiroja (8) ja Vjatšeslav Zahovaiko (8).

Kõige sagedamini on vähemalt viie tabamusega koondislastest löönud värava Friedrich Karm (9 väravat/ 13 mängu/ 0,69 väravat mängu kohta), Vladimir Tell (5/11/0,45) ja Richard Kuremaa (19/42/0,45), kes kõik olid tegevad esimese vabariigi ajal. Taasiseseisvumisjärgsel perioodil juhib selles arvestuses Oper (38/133/0,29) Vassiljevi (17/64/0,27) ja Zelinski (27/103/0,26) ees. [62]

Eesti koondis enne kohtumist Ekvatoriaal-Guineaga, 6. juuni 2009. Mäng peeti Eesti jalgpalli 100. sünnipäeva auks.

Mängijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmised mängijad olid kutsutud koondisesse sõpruskohtumisteks Tadžikistani vastu 7. juuni 2014.
Mängude ja löödud väravate arvud 7. juuni 2014 seisuga.

# Nimi Sünniaeg ja vanus Mängud Väravad Koduklubi
Väravavahid
1 Sergei Pareiko 31. jaanuar 1977 (37-aastane) 57 0 Flag of Russia.svg Nižni Novgorodi Volga
12 Mihkel Aksalu 7. november 1984 (30-aastane) 12 0 Flag of Finland.svg SJK
Kaitsjad
2 Alo Bärengrub 12. veebruar 1984 (30-aastane) 45 0 Flag of Estonia.svg Nõmme Kalju
3 Igor Morozov 27. mai 1989 (25-aastane) 24 0 Flag of Hungary.svg Debreceni VSC
5 Ken Kallaste 31. august 1988 (26-aastane) 8 0 Flag of Estonia.svg Nõmme Kalju
15 Ragnar Klavan (kapten) 30. oktoober 1985 (29-aastane) 95 3 Flag of Germany.svg Augsburg
17 Enar Jääger 18. november 1984 (30-aastane) 105 0 Flag of Belgium.svg Lierse
20 Gert Kams 25. mai 1985 (29-aastane) 34 2 Flag of Finland.svg SJK
21 Taavi Rähn 16. mai 1981 (33-aastane) 74 0 Flag of Estonia.svg Flora
23 Artur Pikk 5. märts 1993 (21-aastane) 1 0 Flag of Estonia.svg Levadia
Poolkaitsjad
4 Karol Mets 16. mai 1993 (21-aastane) 7 0 Flag of Estonia.svg Flora
6 Ilja Antonov 5. detsember 1992 (21-aastane) 7 0 Flag of Estonia.svg Levadia
7 Karl-Eerik Luigend 15. jaanuar 1993 (21-aastane) 0 0 Flag of Estonia.svg Flora
16 Sergei Mošnikov 7. jaanuar 1988 (26-aastane) 21 0 Flag of Kazakhstan.svg Kõzõlorda Kaisar
18 Frank Liivak 7. juuli 1996 (18-aastane) 1 0 Flag of Italy.svg Napoli
19 Siim Luts 12. märts 1989 (25-aastane) 20 1 Flag of Sweden.svg Norrköping
Ründajad
8 Hannes Anier 16. jaanuar 1993 (21-aastane) 2 1 vabaagent
9 Tarmo Kink 6. oktoober 1985 (29-aastane) 82 6 Flag of Hungary.svg Kaposvári Rákóczi
10 Albert Prosa 1. oktoober 1990 (24-aastane) 4 0 Flag of Estonia.svg Flora
22 Rimo Hunt 5. november 1985 (29-aastane) 6 1 Flag of Kazakhstan.svg Kõzõlorda Kaisar
24 Kaimar Saag 5. august 1988 (26-aastane) 45 3 Flag of Denmark.svg Vejle

Hiljutised koondislased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmised mängijad olid kutsutud koondisesse viimase aasta jooksul:

Nimi Sünniaeg ja vanus Mängud Väravad Koduklubi Viimane koondisekutse
Väravavahid
Pavel Londak 14. mai 1980 (34-aastane) 24 0 Flag of Norway.svg Bodø/Glimt Island, 4. juuni 2014
Marko Meerits 26. aprill 1992 (22-aastane) 2 0 Flag of the Netherlands.svg Vitesse Island, 4. juuni 2014
Artur Kotenko 20. august 1981 (33-aastane) 27 0 Flag of Belarus.svg Soligorski Šahtjor Ungari, 10. september 2013
Kaitsjad
Taijo Teniste 31. jaanuar 1988 (26-aastane) 31 0 Flag of Norway.svg Sogndal Island, 4. juuni 2014
Artjom Artjunin 24. jaanuar 1990 (24-aastane) 3 0 Flag of Estonia.svg Levadia Island, 4. juuni 2014
Tihhon Šišov 11. veebruar 1983 (31-aastane) 42 0 Flag of Estonia.svg Nõmme Kalju Balti turniir 2014, 31. mai 2014
Mikk Reintam 22. mai 1990 (24-aastane) 11 0 Flag of Estonia.svg Nõmme Kalju Gibraltar, 5. märts 2014
Maksim Podholjuzin 13. november 1992 (22-aastane) 1 0 Flag of Estonia.svg Levadia Gibraltar, 5. märts 2014
Poolkaitsjad
Konstantin Vassiljev 16. august 1984 (30-aastane) 71 17 Flag of Russia.svg Permi Amkar Island, 4. juuni 2014
Martin Vunk 21. august 1984 (30-aastane) 63 1 Flag of Estonia.svg Nõmme Kalju Island, 4. juuni 2014
Sander Puri 7. mai 1988 (26-aastane) 57 3 Flag of England.svg York City Island, 4. juuni 2014
Sergei Zenjov 20. aprill 1989 (25-aastane) 33 7 Flag of Ukraine.svg Lvivi Karpatõ Island, 4. juuni 2014
Eino Puri 7. mai 1988 (26-aastane) 5 0 Flag of Romania.svg Botoșani Balti turniir 2014, 31. mai 2014
Igor Subbotin 26. juuni 1990 (24-aastane) 1 0 Flag of Estonia.svg Levadia Balti turniir 2014, 31. mai 2014
Dmitri Kruglov 24. mai 1984 (30-aastane) 91 3 Flag of Azerbaijan.svg Bakuu Ravan Gibraltar, 5. märts 2014
Aleksandr Dmitrijev 18. veebruar 1982 (32-aastane) 85 0 vabaagent Gibraltar, 5. märts 2014
Joel Lindpere 5. oktoober 1981 (33-aastane) 92 7 Flag of the Czech Republic.svg Ostrava Baník Liechtenstein, 19. november 2013
Ründajad
Henrik Ojamaa 20. mai 1991 (23-aastane) 17 0 Flag of Poland.svg Varssavi Legia Tadžikistan, 7. juuni 2014
Henri Anier 17. detsember 1990 (23-aastane) 15 5 Flag of Scotland.svg Motherwell Island, 4. juuni 2014
Ats Purje 3. august 1985 (29-aastane) 44 4 Flag of Finland.svg KuPS Balti turniir 2014, 31. mai 2014
Sander Post 10. september 1984 (30-aastane) 12 1 Flag of Estonia.svg Flora Balti turniir 2014, 31. mai 2014
Artur Rättel 8. veebruar 1993 (21-aastane) 0 0 Flag of Estonia.svg Levadia Gibraltar, 26. mai 2014
Jarmo Ahjupera 13. aprill 1984 (30-aastane) 22 1 Flag of Hungary.svg Újpest Ungari, 10. september 2013

Peatreenerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimi[10][64] Ametiaeg1 Mänge + = Väravad
Flag of Hungary.svg Ferenc Kónya 1923–1924 2 0 0 2 1:4[65]
Flag of Hungary.svg Imre Nagy 6/1925–7/1925 2 2 0 0 3:0
Flag of Hungary.svg Antal Mally 1927 4 3 0 1 12:5[65]
Flag of Austria.svg Fritz Kerr 6/1930–9/1930 6 1 1 4 9:15
Flag of Estonia.svg Albert Vollrat 6/1932–8/1932 7 1 0 6 5:13
Flag of Hungary.svg Antal Mally 6/1935–9/1935 8 0 5 3 10:17
Flag of Estonia.svg Bernhard Rein 6/1937–8/1938 16 6 2 8 23:30
Flag of Estonia.svg Elmar Saar 6/1939–8/1939 4 0 1 3 5:10
Flag of Estonia.svg Uno Piir 6/1992–11/1993 19 2 4 13 8:38
Flag of Estonia.svg Roman Ubakivi2 3/1994–10/1995 24 0 1 23 5:77
Flag of Iceland.svg Teitur Þórðarson 2/1996–11/1999 57 13 17 27 64:92
Flag of Estonia.svg Tarmo Rüütli3 12/1999–10/2000 10 4 2 4 13:15
Flag of the Netherlands.svg Arno Pijpers 11/2000–9/2004 55 16 14 25 58:88
Flag of the Netherlands.svg Jelle Goes 10/2004–6/2007 29 5 6 18 19:50
Flag of Denmark.svg Viggo Jensen 8/2007–11/2007 8 2 2 4 5:10
Flag of Estonia.svg Tarmo Rüütli 2/2008–12/2013 66 20 13 33 60:105
Flag of Sweden.svg Magnus Pehrsson 1/2014- 0 0 0 0 0:0
1 Märgitud on peatreeneri esimese ja viimase kohtumise kuu ja aasta.
2 1995. aasta mais Riias peetud Balti turniiril täitis treeneri kohuseid Aavo Sarap[66], kuid tulemused (kaks kaotust, väravate vahe 0:9) on lisatud Ubakivi saldole.
3 2000. aasta veebruaris Bangkokis peetud sõprusturniiril täitis treeneri kohuseid Aivar Lillevere[67], kuid tulemused (kaks kaotust, väravate vahe 3:6) on lisatud Rüütli saldole.
Tabel seisuga 14. november 2012.

Eesti koondist on juhendanud 14 peatreenerit[68], neist seitse esimese iseseisvusperioodi (1918–1940) ajal. Ungarlane Antal Mally (1927, 1935) ja Tarmo Rüütli (1999–2000, 2008–2013) on peatreener olnud kahel ametiajal.

Ehkki Eesti pidas oma esimese mängu 1920. aasta sügisel, ei palgatud meeskonnale peatreenerit enne 1923. aastat, kui ametisse astus Ferenc Kónya. See ungarlane juhendas eestlasi Pariisi suveolümpia eelringis (0:1 kaotus USA-le), mis on jäänud tänini meeskonna ainsaks esituseks suurturniiril. Koondise etteotsa valiti esialgu välismaalased. Esimene eestlane, 1932. aastal palgatud Albert Vollrat sai peatreeneri ametis kätt proovida järjekorras viiendana. Enne sõda mängiti mitmel hooajal, seal hulgas ka 1934. aasta maailmameistrivõistluste valikmängus, treenerita.[10] Neil juhtudel määras koosseisu jalgpalliliit.[11]

Pärast Eesti taasiseseisvumist püüdis jalgpalliliit esialgu kodumaiste juhendajatega läbi ajada. Uno Piiri ja Roman Ubakivi aega varjutasid aga kehvad tulemused: aastail 1992–1995 suutis meeskond võita vaid kaks kohtumist. Tulemused hakkasid paranema alles Teitur Þórðarsoniga, kelle käe all võitis koondis aastail 1996–1999 umbes neljandik mängudest. Selle näitaja trumpasid üle nii islandlase järel ajutiselt kümme kuud koondist tüürinud Rüütli ja uue välistreenerina valitud Arno Pijpers. Nendega võrreldes tegutsesid ebaõnnestunumalt Pijpersi kauane assistent ja mantlipärija Jelle Goes ja 2008. aasta EM-i valiktsükli teiseks pooleks palgatud taanlane Viggo Jensen.

Kui 12 aasta järel olid koondise juhendajateks olnud pea katkematult välistreenerid, pälvis 2008. aastal usalduse taas kodumaine treener. Teist korda haaras ohjad vahepeal FC Levadia Eesti klubijalgpalli tipus kinnistanud Rüütli. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõprusmängu Brasiiliaga teatas jalgpalliliit, et pikendab Rüütli lepingut 2011. aastani.[41] Pärast 2012. aasta EM-i valikturniiri play-off-mängudele jõudmist pikendati Rüütli lepingut veel 2013. aasta lõpuni.[69]

Statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurima võiduprotsendi on (seisuga 14. november 2012) saavutanud sõjaeelsed peatreenerid Imre Nagy (2 mängu/ 2 võitu/ 100%) ja Bernhard Rein (16/6/38%), taasiseseisvumisjärgsetest Rüütli (76/24/32%) ja Pijpers (55/16/29%).

Võiduta on jäänud kolm peatreenerit: Kónya (1923–1924, kaks mängu), Elmar Saar (1939, neli mängu) ja Ubakivi (1994–1995, 24 mängu).

Kõige rohkem mänge on koondise eesotsas olnud Rüütli (76, 1999–2000, 2008–), Teitur Þórðarson (57 kohtumist, 1996–1999) ja Pijpers (55, 2000–2004). Ka ajaliselt on pikim Rüütli ametiaeg – viis aastat ja kaheksa kuud (seisuga november 2012) –, hollandlane juhtis koondist kolm aastat ja üheksa kuud ja islandlane kolm aastat ja kaheksa kuud.

Rahvuse järgi on peatreeneriks olnud kuus eestlast ja kaheksa välismaalast (kolm ungarlast, kaks hollandlast, austerlane, islandlane ja taanlane).[10][64]

Vastased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend#Tulemused riigiti
¤ Vastane Mänge + = Väravad
3. Flag of Latvia.svg Läti 50 9 17 24 54:76
4. Flag of Lithuania.svg Leedu 44 18 8 18 74:68
1. Flag of Finland.svg Soome 29 6 10 13 38:69
2. Flag of Sweden.svg Rootsi 14 0 1 13 15:50
31. Flag of Andorra.svg Andorra 11 11 0 0 26:5
6. Flag of Poland.svg Poola 9 1 1 7 4:18
Koondised, kellega Eesti on kohtunud vähemalt üheksal korral. Vasakpoolses tulbas on märgitud, mitmendana Eesti nimetatud vastasega esimest korda mängis.

Eesti koondis on (andmed ja tabel on seisuga 12. juuni 2013) pidanud 381 ametlikku kohtumist, neist võitnud 93, viigistanud 84 ja kaotanud 204. Enim võite on saavutatud Leedu (18), Andorra (11) ja Läti (9) üle; enim viike Läti (17), Soome (10) ja Leedu (8) vastu; enim kaotusi on saadud Lätilt (24), Leedult (18) ning Rootsilt ja Soomelt (mõlemad 13).

Eesti on mänginud 82 eri vastasega. Suur osa kohtumisest on peetud nelja lähinaabri Läti (50), Leedu (44), Soome (29) ja Rootsiga (14). Suurturniiride valikmänge on Eesti pidanud kõige enam Andorra (8), Horvaatia, Itaalia, Portugali ja Šotimaaga (kõigiga kuus).

Avamängu pidas koondis Soomega (17. oktoober 1920), esimene väljapoolt Euroopat pärit vastane oli USA (25. mai 1924). Eesti edasistest oponentidest oli esimene Aasia jalgpalliliidu liige Vietnam (4. jaanuar 1995),[70] esimene Ladina-Ameerika meeskond Mehhiko (9. mai 1998), esimene Aafrika ja araabia meeskond Egiptus (23. september 1998), esimene Okeaania meeskond Uus-Meremaa (12. oktoober 2002), esimene Lõuna-Ameerika meeskond Ecuador (9. veebruar 2003) ja esimene Sahara-taguse Aafrika meeskond Ekvatoriaal-Guinea (6. juuni 2009).

5. juunil 2012 peale Prantsusmaaga kohtumist sai Eestist esimene Euroopa koondis, kes kohtunud kõigi teise 52 UEFA liikmesriigiga.[71][72][73] Mais 2013 liitus UEFA-ga Gibraltar, kellega Eestil on kokkulepe mänguks 5. märtsil 2014. Seniks on Eesti enimate UEFA liikmetega mänginud koondis.[74][75][76]

Eesti on olnud esimeseks vastaseks Lätile (24. septembril 1922 Riias), Leedule (24. juunil 1923 Kaunases), Sloveeniale (3. juunil 1992 Tallinnas) ning Andorrale (13. novembril 1996 Andorra la Vellas) ja esimeseks Euroopa vastaseks Kõrgõzstanile (15. novembril 2000 Kuressaares).

Eesti on löönud 394 väravat (1,03 mängu kohta). Suureskoorilisim paremus ehk vähemalt viieväravalised võidud on saavutatud Leedu (6:0, juuli 1928; 5:0, juuni 1923; 5:0, august 1927; 5:0, september 1933), Andorra (6:1, november 1996) ja Fääri saarte (5:0, juuni 1998) üle. Enim väravaid on löönud eestlased Leedule (74), Lätile (54) ja Soomele (38).

Eestile on löödud 696 väravat (1,83 mängu kohta). Suureskoorilisimad allajäämised ehk vähemalt seitsmeväravalised kaotused on tulnud vastu võtta Soomelt (2:10, august 1922; 0:7, oktoober 1994), Norralt (0:7, veebruar 1995), Leedult (0:7, mai 1995), Iisraelilt (0:7, jaanuar 1999) ning Bosnia ja Hertsegoviinalt (0:7, september 2008). Viimane oli ühtlasi suurim MM- või EM-valikturniiridel saadud kaotus. Enim väravaid on löönud eestlastele Läti (76), Soome (69) ja Leedu (68).[77]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti jalgpallikoondis valiti Eesti 2011. aasta parimaks võistkonnaks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Läti kapten kordas Martin Reimi rekordit Soccernet.ee, 15. oktoober 2009
  2. 2,0 2,1 Läti kapten purustas Martin Reimi rekordi Soccernet.ee, 15. november 2009
  3. Eesti koondise tüüri juurde asub rootslane Magnus Pehrsson
  4. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Tallinn: K-Kirjastus, lk 8
  5. Eesti jalgpallikoondise 1.maavõistlus ERR Sport, 17. oktoober 2010
  6. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 9.
  7. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 13.
  8. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 119.
  9. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 15.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Margus Luik ja Indrek Schwede. Eesti Jalgpall 2002. Eesti Jalgpalliliidu ametlik teatmik, lk 50
  11. 11,0 11,1 11,2 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 17.
  12. 12,0 12,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 31.
  13. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–33.
  14. 14,0 14,1 Baltic Cup Overview
  15. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–36.
  16. Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk. 5.
  17. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 33.
  18. Indrek Schwede, Olev Reim: Lõvid on legend, Sporditäht, 1998, nr 12, lk 20–25
  19. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 42.
  20. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 47.
  21. Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 9.
  22. Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 7–8.
  23. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 46–54.
  24. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 48.
  25. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 54.
  26. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 53.
  27. 27,0 27,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 49.
  28. Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 6–7.
  29. 29,0 29,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 97.
  30. Scotland must play an Estonian encore The Independent, 8. november 1996.
  31. Šotlased lõõbivad mängu üle, mida kunagi ei toimunud. SLÕhtuleht, 27. mai 2004.
  32. 10 tähelepanuväärsemat spordisündmust Eestis, Sporditäht, 1998, nr 12, lk 9
  33. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 100.
  34. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 93.
  35. Graafik: vaata, kuidas on Eesti koondisel valiksarjades läinud Postimees, 7. oktoober 2011
  36. Tarmo Rüütli kinnitati Eesti koondise peatreeneriks Postimees.ee, 22. november 2007
  37. "Kas Eesti jalgpalli matused? Bosniale kaotati 0:7!" SL Õhtuleht, 10. september 2008
  38. "Eesti jalgpallikoondis jäi häbisse" Postimees, 10. september 2008
  39. Eesti-Brasiilia sajandi mäng? Vaevalt küll Soccernet.ee, 6. veebruar 2009
  40. Lost and found: Kaka gets police escort back to hotel Reuters, 12. august 2009
  41. 41,0 41,1 EJL pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Soccernet.ee, 13. august 2009
  42. SAJANDI VÕIT! Eesti jalgpallikoondis alistas võõrsil Serbia 3:1 eestisport.ee, 8. ktoober 2010
  43. Estonia celebrate their greatest night uefa.com, 8. ktoober 2010
  44. Tulemusega manipuleerimine leidis kinnitust Soccernet.ee, 11. veebruar 2011
  45. Vassiljev jääb kahest koondiseväravast ilma Soccernet.ee, 14. jaanuar 2012
  46. Eesti võitis Uruguayd 2:0! Eesti Jalgpalli Liit, 25. märts 2011
  47. Eesti teenis Serbia vastu ülimagusa 1:1 viigi Eesti Jalgpalli Liit, 29. märts 2011
  48. Konstantin Vassiljev tõi kastanid tulest ja Eesti võitis Põhja-Iirimaad 2:1 ERR Sport, 7. oktoober 2011
  49. Sloveenia alistas EM-valikmängus Serbia ja Eesti pääses play-offi! ERR Sport, 11. oktoober 2011
  50. Eesti lõpetas EM-valiktsükli võitlusliku 1:1 viigiga Dublinis ERR Sport, 15. november 2011
  51. Eesti Jalgpalli Liit pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Postimees, 21. oktoober 2011
  52. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 11–12.
  53. fcflora.ee
  54. A. Le Coq. Meie partnerid
  55. Kadrioru staadioni tutvustus kodulehel
  56. Eesti koondis astub Fääri saarte vastu uues vormis Delfi Sport, 11. august 2010
  57. Eesti vutikoondis saab uuel aastal uued särgid Eesti Päevaleht, 12. november 2003
  58. Jalgpallihaigla liikmete nimekiri – jalgpallihaigla.ee
  59. "Mis on Jalgpallihaigla ehk Eesti jalgpallifänluse lühiülevaade"
  60. Hambutu mäng jättis Eesti fännid tagasihoidlikuks EPL, 15. oktoober 2007
  61. Nädala tegija – Bosnia "BH Fanaticos" fännid Soccernet.ee, 12. oktoober 2009
  62. 62,0 62,1 62,2 62,3 Kõik Eesti Internatsionaalid läbi koondise ajaloo. Eesti Jalgpalli Liit.
  63. Vassiljevi kaks tabamust 9. veebruaril 2011 Bulgaariaga peetud sõpruskohtumises tühistati kihlveopettuse tõttu.
  64. 64,0 64,1 Indrek Schwede 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 117–118
  65. 65,0 65,1 Margus Luik (toim.) Estonian Football 100 Years. Tallinn: ML Agency, p. 384
  66. International Matches in Europe, April–June 1995
  67. Olev Reim 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 153–156
  68. Loendisse pole lisatud ajutiselt peatreeneri kohustäitjana tegutsenud Aivar Lillevere ja Aavo Sarap.
  69. http://sport.err.ee/jalgpall/884c07de-49fd-457d-86f8-6063d73d9511
  70. Eesti koondis oli juba varem kohtunud kahe osaliselt Aasiasse kuuluva, kuid Euroopa jalgpallis tegeva riigiga (Nõukogude Liit, 18. september 1923; Türgi, 19. juuni 1924)
  71. Estonia's sights on UEFA record fifa.com, 5. jaanuar 2011
  72. France friendly tees up Estonia's European record fifa.com, 8. veebruar 2012
  73. Eesti kohtub Prantsusmaaga ja püstitab Euroopa jalgpallis rekordi! EJL, 7. veebruar 2012
  74. Gibraltar given full Uefa membership at London Congress BBC, 24. mai 2013
  75. Allkirju veel paberil pole, aga Eesti vutikoondis kohtub Gibraltariga
  76. Eesti jalgpallikoondis kohtub kahel korral uue UEFA liikmega ERR Sport, 13. juuni 2013
  77. Eesti koondise maavõistluste bilanss 1920– Jalgpallihaigla.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]