Pronkssõdur

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Pronkssõdur 2008
Pronkssõdur Kaitseväe kalmistul juunis 2007

Pronkssõdur (algne ametlik nimi Tallinna vabastajate monument; vene keeles Монумент освободителям Таллинна; kasutatud ka hüüdnime Aljoša) on monument Tallinnas, mis kuni 2007. aasta 27. aprilli varahommikuni asus Tõnismäel Tõnismäe haljakul aadressiga Kaarli puiestee 13. 30. aprillil paigaldati skulptuur Kaitseväe kalmistule aadressil Filtri tee 14. (59° 25′ 18″ N, 24° 45′ 56″ E59.42166388888924.765463888889)

Monument[muuda | redigeeri lähteteksti]

Monument on püstitatud "Teise maailmasõja ajal langenud sõjaväelaste mälestuseks".

1945. aastal korraldati konkurss asendamaks Kaarli kiriku kõrval kolmnurksel väljakul olev senine puidust mälestusmärk millegi püsivamaga.[1] Monumendi püstitamiseks otsustati sõlmida leping arhitekt Arnold Alasiga, kelle ideekavand sai teise auhinna (žürii otsusel jäi esimene auhind määramata).[1] Monument pidi kujutama endast astmestikul asuvat 5 meetri kõrgust neljatahulist kiviplokki, mille esi- ja tagaküljel on niššid. Skulptuurgrupp pidi asetsema esikülje niššis, millest kahele poole paigutatakse tahvlid langenute nimedega.[1] Tagaküljel oli ette nähtud järelhüüe langenuile ja tule kujutus igavese mälestuse sümbolina.[1] Sammas pidi lõppema astmestikuga, mille on reljeefne orden tammepärjas.[1] Monument oli plaanis valmistada vasalemma marmorist ja skulptuurigrupp pronksist.[1]

Skulptuurigrupi osas oli kaks varianti: üks kujutas ema ja last, kusjuures ema sümboliseeris leinavat rahvast ja laps tulevikku, teine kujutas punaarmeelast ja last: punaarmeelane sümboliseeris võitlejat, kes langenud seltsimeeste mälestust pühaks pidades rajab uue tuleviku koos kasvavate noortega.[1] Skulptuurigruppi otsustati sisse viia mõned muudatused ning usaldada selle valmistamine skuptor Enn Roosile.[1]

Andmed skulptuuri modelli kohta on vastukäivad. Nimetatud on raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Pormeistrit, kunstitudeng Vello Rajangut, puusepp Albert Adamsoni ja isegi maadleja Kristjan Palusalut.

Enn Roos on kujutanud 8. Eesti Laskurkorpuse mundris meest, distantseerimaks ausammast ülejäänud Nõukogude poolel võidelnutest, ja kujutanud sõdurit leinavana, et väljendada autori kurbust Eesti iseseisvuse kaotuse üle.[viide?]

Monument avati 21. septembril 1947. aastal. [2] Seda ümbritses paemüüriga piiratud kolmnurkne park kahe tänavapoole vahel.

1964. aastal süüdati monumendi ees "igavene tuli". Selleks sillutati pargiteedele ja murule plaaditud väljak. Tuli kustutati 1991. aastal.

Ühishaud[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. aprillil 1945 maeti Tõnismäe haljasalale 12 väidetavalt Tallinna hõivamisel langenud sõjaväelast. Nad olid maetud erinevatesse kohtadesse, aga sel päeval toodi nende maised jäänused üle vennashauda laiale Tõnismäe puiesteele. Pärast punaarmeelaste matmist Tõnismäele aprillis 1945, nimetati plats "Vabastajate Väljakuks" [3] . Hauale püstitati puust kastitaoline monument viisnurga ja maetute nimedega:

  • alampolkovnik Kotelnikov
  • major Kolesnikov
  • k.v. major Kusnetsov V.J.
  • kapten Brjantsev A.M.
  • kapten Serkov
  • leitnant Volkov V.E.
  • leitnant Lukanov V.M.
  • k.v. seersant Davõdov V.J.
  • k.v. vanem Hapikalo
  • k.v. vanem Varsavskaja Helene
  • punaväelane Belov D.A.

Järgnes sama loetelu vene keeles.

1946. aasta 8. mail õhkisid Tallinna koolitüdrukud Aili Jürgenson-Jõgi ja Ageeda Paavel selle monumendi. Monument taastati järgmiseks hommikuks [4]. Enn Roosi ja Arnold Alase loodud monument püstitati samale kohale ja avati 21. septembril 1947.

Kes täpselt olid monumendi endise asukoha vahetus läheduses asuvasse ühishauda maetud, ei ole tuvastatud, kuigi Välisministeerium tellis 2006. aastal mahuka ajaloolise õiendi [3]

Võimalikud maetud isikud:

  • reamees Dmitri Belov, 23. läbimurdesuurtükiväe diviis (1910–21.09.1944)
  • kapten Aleksei Brjantsev, 1222. liikursuurtükkide polgu partorg (?–22.09.44)
  • seersant Vassili Davõdov, 30. kaardiväe mehhaniseeritud polk (1915–22.09.1944)
  • seersant Aleksandr Grigorov, 2392. evakuatsioonihospidal (?–07.03.1945)
  • vanemseersant Stepan Hapikalo, 26. kaardiväe rasketankipolgu (1920–27.09.1944)
  • polkovnik Konstantin Kolesnikov, 125. laskurdiviisi komandöri asetäitja (1897–21.09.1944)
  • alampolkovnik Kotelnikov (?–22.09.1944)
  • alampolkovnik Mihhail Kulikov, 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu komandör (1909–22.09.1944)
  • major Vassili Kuznetsov, 1222. liikursuurtükipolk (1908–22.09.1944)
  • leitnant I.M.Lukanov (?–22.09.1944)
  • kapten Ivan Serkov, 79. kergesuurtükiväe brigaadi luureülem (1922–21.09.1944)
  • kapten Ivan Sõssojev, 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu partorg (1909–22.09.44)
  • vanem Jelena Varšavskaja, 40. kaardiväe miinipildujapolgu velsker (1925–22.09.1944)
  • leitnant Vassili Volkov, 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu miinipildujaroodu komandör (?–22.09.1944)

Vastuolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pronkssõdur 2006. aasta juunis
Pronkssõdur 2006. aasta juulis

Ausammas ajendas pingeid rahvuslaste ja sõjaveteranide vahel.

Paljud Teises maailmasõjas Nõukogude poolel sõdinud ja nende omaksed ning teised (peamiselt venekeelsed inimesed) tähistasid Pronkssõduri juures igal aastal 9. maid kui võidupäeva ning 22. septembrit kui Tallinna vabastamise aastapäeva. Nende ürituste käigus kasutati Nõukogude Liidu ja Venemaa lippe.

Eesti rahvuslased avaldasid arvamust, et tegemist on Eesti riigile vaenulikkuse avaldumisega ja Nõukogude okupatsiooni ülistamisega.

9. mail 2006 toimus monumendi juures konflikt, milles Punaarmee veteranide esindajad rebisid Pronkssõduri vastase piketi korraldanud rahvuslase Jüri Böhmi käest Eesti lipu. 10. mail esitasid Aavo Savitsch, Ain Saar, Jüri Liim ja Tiit Madisson üleskutse Pronkssõdur Tõnismäelt kõrvaldada [5]. Maikuus lõpus toimus mitu rahvuslaste korraldatud rahvakogunemist. Näiteks 20. mail organiseerisid Tiit Madisson ja Aavo Savitsch Pronkssõduri juures kõnekoosoleku, millest võttis osa umbes 1000 inimest.[6]

Monumendi kaitsjad moodustasid nn antifašistliku komitee ja organisatsiooni "Öine vahtkond" (vene keeles "Ночной дозор"). Politsei kutsus inimesi Tõnismäele mitte kogunema ning intsidentide ärahoidmiseks piiras selle politseivalvega, mis kestis 2006. aasta oktoobri alguseni.

11. oktoobril 2006 algatasid Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica liidu ning Sotsiaaldemokraatliku erakonna Riigikogu saadikud sõjahaudade kaitse seaduse eelnõu ning keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eelnõu. 10. jaanuaril 2007 võttis Riigikogu 66 poolthäälega sõjahaudade kaitse seaduse vastu ja 11. jaanuaril kuulutas president Toomas Hendrik Ilves selle välja. Sõjahaudade kaitse seadus annab aluse matta ümber säilmed, mille hauad asuvad ebasobivates kohtades nagu pargid, haljasalad, hooned väljaspool kalmistuid, kohad, kus haudadel toimuvad massiüritused või asuvad haudadega mitteseotud rajatised, samuti muud kohad, mis ei võimalda sõjahaudade väärikat kohtlemist. Seaduse paragrahv 10 sätestab, et ümbermaetavate säilmete senises asupaigas asunud hauamonumendid ja muud hauatähised kuuluvad teisaldamisele säilmete uude matmispaika. Pronkssõduri kaitsjad tõlgendasid seadust kui otsest rünnakut monumendi vastu ning seadus pälvis kriitikat Venemaa ametlikes ringkondades ja meedias. "Öine vahtkond" ähvardas rahutustega.

22. augustil 2006 toimus Tallinnas linna volikogu saalis ümarlaud Pronkssõduri küsimuses. Osa võtma oli kutsutud palju erinevaid ühendusi ja erakondi. Isamaaliitu, Res Publicat ja Reformierakonda kohal ei olnud. Samuti ei saanud keeleliste arusaamatuste tõttu osa võtta Konstitutsioonierakond. Ümarlaua organiseerija oli Keskerakond. Riigikogus esindatud erakondadest võtsid osa ka valitsuses olev Rahvaliit ja opositsioonis olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes mõlemad pooldasid Tõnismäe ümberkujundamist ja pronkssõduri jäämist Tõnismäele.

Keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eelnõu võttis Riigikogu 46 poolt- ja 44 vastuhäälega seadusena vastu 15. veebruaril 2007. 13. veebruaril tehtud paranduse kohaselt pidanuks valitsus 30 päeva jooksul pärast seaduse jõustumist Pronkssõduri Tõnismäelt teisaldama. 22. veebruaril jättis president seaduse välja kuulutamata, põhjendades otsust sellega, et "seadus läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse mitme sättega, ennekõike võimude lahususe põhimõttega."

23. aprillil 2007. aastal saatsid Eesti ülikoolide professorid kaitseminister Jaak Aaviksoole avaliku kirja, milles juhiti tähelepanu pronkssõduri teisaldamisega seotud riskidele ning pakuti koostööd nende analüüsil ja võimalikul maandamisel.

26. aprillil Tallinna Volikogus toimunud pronkssõduri ümarlaual esinenud Jaak Aaviksoo, kes väitis, et on ebatõenäoline, et 26. aprilli hommikul Tõnismäele püstitatud valge telk on seal ka 8. ja 9. mail 2007: "Kui asjaolud selguvad, tuleb sõjahaudade kaitse seaduse alusel võtta vastu juriidiliselt siduv otsus säilmete ümber matmise ja hauatähise teisaldamise kohta. Ma ei ruttaks sündmustest ette ja ütleks missugune see otsus saab olema. see sõltub paljuski sellest, mis seal leitakse ja eks ta sõltub ka mingil määral nendest dialoogidest, mis aset leiavad eelseisvatel päevadel, nädalate ja võib-olla kuude jooksul. seepärast ootame ära aja, kui see on otsuseks küps."

Rahutused ja teisaldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Aprillirahutused Tallinnas
Aprillirahutused Tallinnas

26. aprillil 2007 ümbritseti pronkssõduri ümbrus kõrge taraga ning sinna püstitati telk arheoloogiliste kaevamiste läbiviimiseks. Politsei ning pronkssõduri kaitsjate vastasseis viis õhtul inimeste laialiajamiseni märulipolitsei poolt. Järgnesid massilised lõhkumised ja rüüstamised Tallinna kesklinnas. 27. aprilli öösel otsustas valitsus pronkssõduri viivitamatult teisaldada. Samal ööl teisaldati see ning paigutati politsei valve alla teadmata kohta.

27. aprillil 2007 kestsid kella neljani öösel veel rahutused.

28. aprillil 2007 kestsid eelmise päeva pärastlõunal taasalanud rahutused kella kaheni öösel.

Edasistel päevadel-öödel otseseid rahutusi Tallinnas enam ei toimunud, kuid pingeline õhkkond kestis.

30. aprillil 2007 avati kõigile vaatamiseks pronkssõduri monument oma uues asukohas, Tallinna Kaitseväe kalmistul, Filtri tee 14.[7]

8. mail 2007 toimus vaikne mälestustseremoonia monumendi juures, Eesti valitsusliikmete ja välisriikide suursaadikute osavõtul.

9. mail 2007 külastas nii pronkssõdurit kui selle endist asukohta Tõnismäge paljud põhiliselt Punaarmee sõdureid mälestavad inimesed. Inimesed viisid lilli ja päev möödus rahulikult.

Tulevikuplaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegu on skulptuur Kaitseväe kalmistul, kuhu see viidi Sõjahaudade komisjoni ettepanekul. Kivimüür skulptuuri taga laoti üles juunikuus.[8]

Sinna on kavas ümber matta ka Tõnismäe sõjahaudadesse maetute säilmed.[9]

Peaministri sõnul peaks see, mida teha Tõnismäe platsiga pärast säilmete ümbermatmist, jääma Tallinna linna volikogu otsustada, sest maa omanik on Tallinna linn.[10]

Arvamused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vladimir Žirinovski: "Eestlased ei teisalda sõduri mälestusmärki, nad teisaldavad Nõukogude Liidu sümbolit. Sest nad ei leppinud sellega, et olid 50 aastat NSVL koosseisus. Neid küüditati, lasti maha, neilt võeti vara, neid piinati. Seepärast ei tahagi nad, et kesklinnas seisaks mingi nõukogude sümbol. Me peame aru saama, et paljudes maailma riikides on nõukogude sümboolika keelatud. Kas te teate, miks mind arreteeriti Türgis 40 aastat tagasi? Öeldi: teil on rinnas NSVL-i sümbol. Ja selle märgi pärast istusin ma 17 päeva vanglas!"[11]
  • Sergei Mironov, Venemaa Föderatsiooninõukogu esimees: "Eesti politsei tegevus Vabastajate monumendi kaitsjate suhtes on oma olemuselt genotsiid Eesti venelaste vastu." [12]

Tallinna Pronkssõduri eemaldamine teiste nõukogude bloki riikide tegevuse kontekstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Enne Tallinna Pronkssõduri eemaldamist teisaldati 18. aprillil Venemaal Moskva lähedal asuvas linnas nimega Himki ehitustegevust seganud Teise maailmasõja mälestusmärk[13].
  • Pärast Eesti otsust Teise maailmasõja langenute mälestusmärgi teisaldamiseks kavandas analoogseid toiminguid ka Poola valitsus[14].
  • 2009. aasta novembris võeti Usbekistanis Taškendis[15] lahingukuulsuse pargi rekonstrueerimise käigus maha "Kodumaa kaitsja" monument.
  • 2009. aasta 21. detsembril õhiti ning likvideeriti Gruusias Kutaisi Sõjalise Kuulsuse memoriaal[16].
  • 2010. aasta märtsis kustutati Ukrainas Malahhovi kurgaanil asuva memoriaalkompleksis pool sajandit tagasi Teises maailmasõjas Krimmi kaitsnute auks süüdatud igavene tuli[17].

Mitmesugust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pronkssõdurist on valminud muusikal "Pronksivalu. Welcome to Estonia!". Teksti autoriks on Wimberg ja lavastajaks Andrus Vaarik. Esietendus pidi toimuma 14. novembril 2008 Tallinna Linnahallis.[18]. Produtsent Tarvo Kralli sõnul lükati see edasi Gruusia-Vene sõja tõttu: "Gruusias toimunud sündmuste taustal on see praegu liiga valus teema."[19].

Pronkssõdurist sai inspiratsiooni kunstnik Kristina Norman, kes lõi installatiivse keskkonna "After-War" viies ruumis, milles kesksel kohal on kuldsõdur. Kuldsõduri Tõnismäele viimise eest sai eesti kunstnik 9. mail 2009 politseilt suulise hoiatuse. 9. juunil 2009 ilmus uudis, et nüüdiskunsti muuseum Kiasma soovib kuldsõduri ära osta.

Soomlane Johan Bäckman kirjutas Pronkssõduri teemal raamatu "Pronssisoturi: Viron patsaskiistan tausta ja sisältö" ("Pronkssõdur: selle taust ja olemus").

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Alustatakse Tallinna vabastajate monumendi püstitamist, Rahva Hääl, 27.10.1945
  2. "Tallinn tähistas oma vabastamise 3. aastapäeva", Rahva Hääl, 23.9.1947
  3. 3,0 3,1 3,2 Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk. Ajalooline õiend (pdf-fail)
  4. Allar Viivik, Koolitüdrukud õhkisid Tõnismäe «vabastajate» monumendi, Õhtuleht, 11.09.2004
  5. http://kultuur.elu.ee/ke484_pronksmees.htm
  6. http://www.etv24.ee/index.php?0560478
  7. Artikkel Postimehes
  8. Pronkssõduri juures algas müüriehitus, artikkel Postimehes
  9. Sõjahaud Tallinnas, Valitsuse briifinguruum, lõik pealkirjaga "Kell: 14:35, 09.05.2007"
  10. Valitsuse briifinguruum 26. aprill 2007
  11. Artikkel Eesti Päevalehes
  12. Artikkel Pravdas
  13. Moskva lähistel hävitati mälestusmärk II maailmasõjas langenutele. Eesti Päevaleht 19. aprill 2007
  14. Kaczynski: Poola otsustab oma mälestusmärkide üle ise. Postimees. 8. mai 2007
  15. Taškendis võib, Tallinnas ei või
  16. Gruusia õhib Stalini sünnipäeval punamonumendi, Delfi, 17. detsember 2009
  17. Ukrainlased otsustasid igavese tule kustutada, Delfi, 21. märts 2010
  18. Wimberg ja Vaarik toovad lavale laulva pronkssõduri. SL Õhtuleht, 25.04.2008. Kasutatud 27.04.08.
  19. Perpetuum mobile XX...L särgis. Elukiri, 11.2008. Kasutatud 20.01.10.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Teet Kallas. "Peatu, meenuta" Koostanud M. Loo. (Fotoalbum. Raamatus mälestatakse luulevormis Teises maailmasõjas langenud sõdureid ning fotodel vaadeldakse erinevaid mälestusmärke üle Eesti, mis on pühendatud Tundmatule Sõdurile.) Eesti Raamat 1980 [1]
  • Peeter Kaasik, "Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk" – Akadeemia 2006, nr. 9, lk. 1891–1918 (ka bibliograafia)
  • Pronkssõduri looja sajas juubel tõi uhke näituse – Postimees, 14. november 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.42166424.765464