Jõgeva

Allikas: Vikipeedia
Jõgeva

Jõgeva vapp
Jõgeva vapp
Jõgeva lipp
Jõgeva lipp

Pindala: 3,86 km²
Elanikke: 5501 (31.12.2011)

Koordinaadid: 58° 45′ N, 26° 24′ E58.74611111111126.395555555556koordinaadid: 58° 45′ N, 26° 24′ E
Jõgeva (Eesti)
Jõgeva

Jõgeva on linn Jõgeva maakonnas Pedja jõe ääres, maakonna halduskeskus. Linna pindala on 3,86 km2, 2012. aastal oli arvestuslik rändega rahvaarv 5597.[1]

Jõgeva sai aleviks 13. oktoobril 1919 ning kolmanda astme linnaks 1. mail 1938. aastal.

Jõgeval mõõdeti 17. jaanuaril 1940. aastal Eesti külmarekord: –43,5 °C.

Linnas on ligikaudu 30 ha kõrghaljastusega ja küllaltki liigirikkaid haljasalasid, mis vahelduvad rohelusse uppuvate koduaedadega.

2011. aastal tegutses Jõgeval kaks üldhariduskooli, milles oli kokku 1003 õpilast. Linnas oli üks rahvaraamatukogu, millel oli 3087 lugejat.[1]

Jõgevalt on pärit poetess Betti Alver ja laulva revolutsiooni üks silmapaistvamaid tegelasi Alo Mattiisen. Nende mälestuseks korraldatakse igal aastal üleriigilist tunnustust leidnud Betti Alveri luulepäevi ja Alo Mattiiseni muusikapäevi. Nõukogude okupatsiooni ajal oli tuntuim linnaga seotud isik Enn Kippel. 2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum. Jõgeval toimuvad jääpurika- ja küüslaugufestivalid.

Linna eelarvetulud olid 2008. aastal 6993,9 tuhat eurot, 2011. aastal 5790,5 tuhat, kulud 2008. aastal 6648,0 ja 2011. aastal 5473,0 tuhat eurot[1]. 2011. aastal kulus linna eelarvest 59% haridusele.[2] 2009. aastal oli Jõgeval registreeritud 183 äriühingut, nende müügitulu oli kokku 122,30 miljonit eurot. Registreeritud töötuid oli 2008. aastal 105, 2011. aastal 158.[1]

1988. aastal oli Jõgeval 58 tänavat.[3]

Asend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõgeva linn asub Vooremaa maastikurajoonis kahel loode-kagu suunalisel voorel ja nendevahelistes nõgudes ning 200–300 meetri laiuse Pedja jõe oru kallastel. Linn on piiritletud Jõgeva-Mustvee maanteega põhjas, Pedja jõega idas, Painküla ja Õuna küladega lõunas ja läänes. Linn paikneb 51 km kaugusel Tartust ja 154 km kaugusel Tallinnast. Põhja-lõuna suunaliselt läbib linna Tartu-Tapa raudtee.

Elanikkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Betti Alveri sünnimaja.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli linna elanike arv 5501, neist 91,5% eestlased. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Jõgeva elanikest eestlasi 88,3%, venelasi 7,3%, ukrainlasi 1,4%, soomlasi 0,9% ja valgevenelasi 0,5%.

Nime päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõgeva nime etümoloogia kohta on mitu võimalikku selgitust. Lauri Kettunen pidas seda v-tuletiseks sõnast jõgi, Andrus Saareste lühenenud vormiks nimest Jõgedevahe. Vähemalt 16. sajandi lõpust pole nimi muutunud. Wiedemanni sõnaraamatus leidub sõna jõgev (omastav jõgeva), mis tähendab kiirevoolulist.[4]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõgeva veetorn.

Muinasajal kuulus Jõgeva Vaiga maakonda. On tõenäoline, et Jõgeva küla oli olemas juba enne sakslaste tulekut. Sellele viitab küla soodne asend jõe ääres, mis andis olulise osa toidusest kala näol ning oli ühtlasi liiklustee.

Jõgeva küla ja mõisa esmamainiti 1601. aastal Poola revisjonikirjas Hoff Jagiwa kujul. Jõgeva mõis oli ehitatud alles hiljuti Jõgeva küla maadele ning haldusjaotuslikult kuulus Laiuse lossi staarostkonda. Jõgevast on juttu ka kõigis järgnevais Rootsi revisjonides.[5]

Põhjasõja ajal, 1701. aasta kevadtalvel, kui Rootsi kuningas Karl XII talvitus Laiusel, ehitas Jõgeva mõisa majutatud väeosa väljale täismõõdulise lumekindluse ja peeti maha suurejooneline sõjamäng: kindluse kaitsmine ja vallutamine kõigi sõjakunsti reeglite kohaselt. Tulistati pappkuulidega.

1756. aastal omandas Jõgeva mõisa maanõunik krahv Gotthard Johann von Manteuffel (1690–1763). Jõgeva kuulus krahv Manteuffelitele kuni mõisa võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisakeskus asus Pedja jõe saarel, millest ka mõisa saksa keelne nimetus Laisholm. Tänapäeval kuulub kunagine mõisa keskus Jõgeva aleviku territooriumile.

Jõgeva linn tekkis kohale, kus varem asus Jõgeva küla. Linna tekkimise ajendiks sai Jõgeva raudteejaama asutamine 1876. aastal Tapa-Tartu raudtee äärde. Mõisa järgi sai ka jaam saksakeelse nime Laisholm. 20. sajandi algul hakkas tollane Jõgeva mõisa omanik krahv Ernst von Manteuffel (1844–1922) jaama ümber krunte välja rentima.

Jõgeva sai aleviks 13. oktoobril 1919 (esimene alevivanem oli Villem Sikk) ja nimetati ümber kolmanda astme linnaks alates 1. maist 1938. Esimene linnavanem oli senine alevivanem Johannes Võsu.

4. septembril 1939 külastas Jõgevat Vabariigi President Konstantin Päts, kellele linnavalitsus kinkis albumi linna vaadetega.

Jõgevalt valitud Rahvuskogu liige oli Jaan Järve ja I Riigivolikogu liige Karl Roomet.

Jõgeval asus Jõgeva põllumeeste konvent.

1940. aastal paigutati Tartust Jõgevale 2. Lennuväedivisjon, mille ülem, major Evald Döring sai Jõgeva garnisoni ülemaks.

Eesti lipp heisati Jõgeva tuletõrjehoonel pärast punaarmee lahkumist 23. juulil 1941, järgmisel päeval saabus Saksa sõjavägi.

30. oktoobril 1942 külastas Jõgevat kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann.

Teises maailmasõjas hävis ligi 60% linnast. Väidetavasti hukati Saksa okupatsiooni ajl Jõgeva kruusaaugus ligi 80 nõukogude aktivisti ja sõjavangi. Selles arvus on kaheldud, kuna Jõgeval ega ümberkaudsetes valdades polnud kindlasti palju kollaborante ja pole ka loogiline massihukkamine linna külje all. Otseselt kruusaaugus hukkamine on teada vaid ühe mehe puhul. Võimalik, et kruusaaugus maeti mujal toimunud lahingute ajal hukkunud punaarmeelasi[6].

Teine Nõukogude Liidu okupatsioon Jõgeval 19. septembril 1944.

Nõukogude ajal sai Jõgevast rajoonikeskus, põllumajandusrajooni juhtiv linn. Tartu-lähedus ja põllumajanduskesksus peegeldusid ka ettevõtluses: Jõgeval asusid Tartu Piimatoodete kombinaadi võitsehh, Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi nahavabrik, ETKVLi tööstuskoondisse kuuluv Jõgeva Leivakombinaat, tootmiskoondis "Jõgeva", trükikoda jm. Suured tööandjad olid Jõgeva KEK ja MEK. Alates 1960. aastatest on linna kerkinud hulgaliselt teenindushooneid ja suurelamuid (Pae linnaosa ja Tähe-Rohu kvartal).

1979. aastal laiendati linna Ellakvere ja Õuna külade suunas.

2009. aastal valmis Jõgeva bussijaam.

Klubi "Hekto"[muuda | redigeeri lähteteksti]

1976. aastal moodustasid Jõgeva noored Ants Paju eestvõttel klubi "Hekto". Koos ei käidud ainult meelt lahutamas, vaid tehti ka tõsist tööd. "Hekto" eeskujul tekkis ulatuslik noorteklubide liikumine, mis levis nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. "Hektost" räägiti ja kirjutati, temast tehti 1981 film "Rong peatub kaks minutit" (stsenarist Rein Karemäe, režissöör Kaljo Kiisk, operaator Arvo Vilu).

Vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Betti Alveri mälestustahvel ja majamuuseum Betti Alveri sünnimajas Jaama tänav 3.
  • Betti Alveri mälestusmärk "Rotunde" kesklinna pargis.
  • Alo Mattiiseni mälestustahvel ja klaveriklass Jõgeva Muusikakoolis.
  • Külmasammas Piibe maantee ääres Jõgeval mõõdetud Eesti külmarekorditega.
  • Vabadussõjas langenute mälestuskivi Suure ja Puiestee tänava ristil.
  • II maailmasõjas hukatute mälestuskivi Piiri Pargis.
  • Küüditatute mälestuskivi postijaama pargis.

Sõpruslinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõgeva raudteejaama endine jaamahoone

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Piirkondlik portree Eestist" statistikaameti kodulehel (vaadatud 28. novembril 2012)
  2. "Piirkondlik portree Eestist: Kululiigi osatähtsus Jõgeva linna eelarve kogukuludes", statistikaameti kodulehel (vaadatud 28. novembril 2012)
  3. Helve Anton "Jõgeva" Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 3
  4. Helve Anton "Jõgeva" Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 4
  5. Kõpp, Juhan. Laiuse kihelkonna ajalugu. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1937.
  6. Janek Varblas. Jõgeva muutuste tuules. 2013, lk. 43–44.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]