Suitsupääsuke
 |
See artikkel räägib liigist. Perekonna kohta vaata artiklit Suitsupääsuke (perekond). |
| Suitsupääsuke | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Hirundo rustica rustica, Taanist
|
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Hirundo rustica Linné, 1758 |
||||||||||||||
 ██ Pesitsusala ██ Ala, kus pesitseb aasta ringi██ Talvitusala
|
Suitsupääsuke (Hirundo rustica) on pääsulaste sugukonda kuuluv väike rändlind.
Sisukord |
Süstemaatika [muuda]
Suitsupääsukese ladinakeelne nimi (Hirundo rustica) pärineb Karl von Linné 1758. aasta teosest Systema Naturae. Hirundo tähendab ladina keeles 'pääsukest', rusticus aga 'küla-', 'lihtne'.
Alamliigid [muuda]
Eristatakse kuus alamliiki suitsupääsukesi. Neli neist on obligatoorsed rändlinnud, kelle talvitusalad jäävad lõunapoolkerale, ulatudes kuni Kesk-Argentinani, Lõuna-Aafrikasse ja Põhja-Austraaliasse. Alamliigid:
- Hirundo rustica rustica
- H. r. transitiva
- H. r. savignii
- H. r. gutturalis
- H. r. tytleri
- H. r. erythrogaster
Välimus [muuda]
Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 19–22 cm [1]. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.
Sügiseste juveniilsete lindude äärmised tüürsuled on üksnes umbes 1 cm pikkused ja suguküpsetest lindudest heledamad, nende laup ja kurgualune on roostepunakas, puguvööt aga hallikaspruun. [1]
Suitsupääsukest võib segi ajada roostepääsukesega. Viimasel on küll silmatorkav valge päranipuala, samuti on nende häälitsemine erinev.
Levila ja ränne [muuda]
Suitsupääsuke on kõige laialdasema levialaga pääsulane [2]. Ta on levinud haudelind Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Euroopa ja Aasia isendid talvituvad Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Austraalias, Põhja-Ameerika isendid Lõuna-Ameerikas.
Enne sügisrännakut koonduvad nad suurtesse parvedesse, veetes aja veekogude roostike, soode jt piirkondades, kus leidub palju suuri lendavaid putukaid. Eestist alustavad enamasti lahkumist augustist, viimased oktoobris; enamik lendavad Aafrikasse, vähemik talvitub Lõuna-Hispaania ja Lõuna-Portugali aladel.
Eestis hinnatakse suitsupääsukese arvukust 100 000 – 200 000 paarile [3].
Pesitsemine [muuda]
Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke. Ta ehitab mudast, savist ja rohukõrtest pesa hoone räästa alla, vähese inimasustusega piirkondades ka kaljude külge. Kurnas on 4–7 muna. Mõlemad vanemad toidavad poegi. Pojad lahkuvad pesast umbes 3 nädala vanuselt.
Suitsupääsukese toiduks on suured lendavad putukad, keda ta õhust püüab.
Häälitsemine [muuda]
Suitsupääsukese kutsehüüd on "vidiit-vidiit", laul on enamasti kiire ja pikk, meenutades vidinat.
Sümboolika [muuda]
Suitsupääsuke valiti 26. novembril 1962 Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni koosolekul Eesti rahvuslinnuks.[4] Teda on kujutatud Eesti 500-kroonise tagaküljel ja Sloveenia 2-tolarise mündi reversil.
Viited [muuda]
- ↑ 1,0 1,1 Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn:Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2000, lk 364
- ↑ Turner, A. K & Rose, C. Swallows & martins: an identification guide and handbook. Boston: Houghton Mifflin. 1989, pp 164–169
- ↑ 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
- ↑ Rahvuslind suitsupääsuke saab 50aastaseks
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Suitsupääsuke |
- Värvuliste laulud portaalis Loodusheli
- Suitsupääsukesel täitus 50 aastat rahvuslinnuna, ERR, 26. november 2012
