Montenegro

See artikkel räägib Euroopa riigist; samanimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Montenegro (täpsustus).

---

Montenegro serbia Crna Gora Црна Гора
Montenegro lipp Montenegro vapp
Riigihümn	Oj svijetla majska zoro
Pealinn	Podgorica
Pindala	13 812 km²
Riigikeel(ed)	serbia keel
Rahvaarv	625 266 (2011)
Rahvastiku tihedus	45,3 in/km²
Riigikord	Parlamentaarne vabariik
President	Filip Vujanović
Peaminister	Milo Đukanović
Iseseisvus	Välja kuulutatud 3. juunil 2006 (Serbia ja Montenegro lagunemine)
SKT	11 458 miljardit USA dollarit (2005)
SKT elaniku kohta	3800 USA dollarit (2005)
Rahaühik	Euro (EUR)
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.me, .yu
ROK-i kood	MNE
Telefonikood	382

Montenegro (ka Tšernogooria; serbia keeles Црна Гора (Crna Gora)) on väike mägine riik Balkani poolsaarel Aadria mere ääres.

Piirneb Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo ja Albaaniaga. Rannajoone pikkus on 294 km. Maismaapiiri pikkus on 625 km.

Aastatel 1918–2003 oli ta Jugoslaavia koosseisus (alates 1945 liiduvabariigina), seejärel oli iseseisvumiseni 2006. aastal Serbia ja Montenegro liitriiki kuuluv vabariik.

Nimi

Nimi "Montenegro" tuleb itaalia keelest (tõlkes 'must mägi'). Selle andsid maale Veneetsiast pärit vallutajad Lovćeni rannikumägede männimetsade järgi.

Nimekuju "Tšernogooria" tuleneb vene keele vahendusel samatähenduslikust serbiakeelsest nimest Crna Gora.

Maa kohta on kasutatud nime Zeta, mis tuleb Zeta jõe nimest ja on etümoloogiliselt seotud viljalõikust tähendava slaavi sõnaga.

Haldusjaotus

Riik jaguneb 21 vallaks: Andrijevica vald, Bari vald, Berane vald, Bijelo Polje vald, Budva vald, Cetinje vald, Danilovgradi vald, Herceg Novi vald, Kolašini vald, Kotori vald, Mojkovaci vald, Nikšići vald, Plavi vald, Pljevlja vald, Plužine vald, Podgorica vald, Rožaje vald, Šavniki vald, Žabljaki vald, Tivati vald, Ulcinji vald.

Rahvastik

Asulad

Suurimad linnad on pealinn Podgorica (157 000 elanikku), Nikšić (65 900) ja Pljevlja (26 300).

Rahvuslik koosseis

Ametlikel andmetel määratles 2004. aastal 43,16 protsenti Montenegro elanikest end montenegrolastena. 31,99 protsenti eelistas end nimetada serblasteks. Bosnialastena määratles end 7,77%, albaanlastena 5,03%, muslimitena 3,99%, horvaatidena 1,1%, mustlastena 0,42% ning jugoslaavlastena 0,3% elanikest.

Montenegrolased on ajaloo, keele, religiooni ja etnilise päritolu poolest lähedased serblastele. Nende eripära tuleneb sellest, et nad ajal, mil Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, säilitasid iseseisvuse. Alates 1940. aastatest ergutas Jugoslaavia sotsialistlik režiim montenegrolaste serblastest erinevat identiteeti. Iseseisvusmeelsed montenegrolased kandsid seda suunda edasi. Neid toetasid suured islamiusulised ja katoliiklikud vähemused, põhjuseks nende nõrgad sidemed serblastega, kes on õigeusulised.

Keeled

Montenegro 2007. aasta põhiseaduse järgi sai Montenegro esmaseks ametlikuks keeleks montenegro keel, mida senini tunti serbia keele ijekavski variandina. Ametlikeks keelteks on tunnistatud ka serbia, bosnia, albaania ja horvaadi keel.

Ajalugu

Montenegro pidi andamit maksma algul Bütsantsi impeeriumile ja hiljem Serbia kuningriigile. 1360. aastaks sai temast Zeta nime all iseseisev vürstiriik. Osmanite impeeriumil, mille võimu all alates 15. sajandist olid Montenegrost lõuna ja ida poole jäävad alad, ei õnnestunud Montenegrot kunagi vallutada. 1516 hakkasid Montenegros valitsema Cetinje valitsejad (vladikad ehk piiskopvürstid). Alates 1697 oli see positsioon Riđani klanni kuuluva Petrović-Njegošite suguvõsa käes.

Nikola I Petrovići valitsusaeg

1862 korraldas Türgi armee rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Türgi regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Nikola siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus paša Omar Latas. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja 1863 valmistusid nad uueks sõjaks.

Sissetungid ja sõjad jätkusid ja kulmineerusid Vene-Türgi sõjas 1876–1878, kui Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, võitis Venemaa liitlasena mitu lahingut: Vucji Do, Fundina, Trijebaći, Krstaći ja Bjelopavlići lahingu. Eriti tähtsad olid võidud Vucji Dos ja Bjelopavlići (Zeta jõe) orus. Podgorica, Nikšići, Bari ja Ulcinji linn läksid sellega Montenegro kontrolli alla. Montenegro pindala kahekordistus. Austria tunnustas Montenegro piire 1842, 1859 tegi seda Türgi ja 1878 Berliini Kongressil kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot kui iseseisvat riiki.

Nikola I valitsusajal (1860–1918) haaras Montenegrot ja tema pealinna Cetinjet majanduslik areng. Tähelepanuväärne on, et see toimus ajal, kui valitses ebakindlus ja Türgi võis sooritada uusi rünnakuid.

Enne 1868 oli Montenegros ainult mõni algkool, kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, milles said haridust keskeltläbi 3000 õpilast. Algharidus, mida pakuti tasuta, sai kohustuslikuks. Aastal 1869 avati Cetinjes õpetajate seminar ja tütarlaste instituut, mis spetsialiseerus algkoolide õpetajate koolitamisele. 1875 avati põllumajanduskool vastrajatud linnas Danilovgradis, kuid kool suleti paar aastat hiljem sõja tõttu. Sarnane kool avati ka Podgoricas 1893. 1899 oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.

Montenegro sai oma esimese telegraafi 1869 ja korrektse postimajanduse koos uue postkontoriga 1871. 1874 alustas Montenegro Austria abiga peatee ehitamist Cetinjest Kotorise, mida hiljem pikendati Rijeka Crnojevicani ja edasi läbi kogu riigi. Sel ajal avati ka raudtee Barist kuni Virpazarini. Järsk kasv toimus majanduses; tekkis palju väikeärisid. Välismaine kapital, peamiselt Itaaliast, voolas paljudesse Montenegro ettevõtetesse.

Kuningas saatis noormehi õppima Itaalia ja Venemaa sõjaakadeemiatesse. Need mehed moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat ja taktikat. Montenegro armee peamine rahastaja oli Venemaa.

Kuiningas asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu ja täidesaatva võimu. Juristi Baltazar Bogisiči Tavaseadus asendas Danilo II Üldise Maaseaduse. 1888 sai Montenegro esimese omandiseaduse, mis määratles omandiõigused ja -kohustused. 1905 lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa standarditele. Sel ajal asutati ajalehti ja ajakirju. 1910 kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks.

1913

Balkani sõdade käigus (1913) tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased paša Esad Toptani juhitud vägede vastu võideldes Türgi võimu alt Shkodëri linna (serbohorvaadi keeles Skadar), kaotades 10 000 meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.

Montenegro osales alates augustist 1914 Serbia poolel Esimeses maailmasõjas. Jaanuaris 1916 okupeerisid ta Austria-Ungari väed, pärast maailmasõja lõppu Serbia väed.

Serbia süüdistas kuningas Nikolat vaenlasega separaatrahu sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu. Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Montenegro põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola troonilt ja keelas tal riiki naasta. 29. novembril 1918 kuulutati välja liitumine Serbiaga. Montenegro sümbolid keelustati, sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Montenegro nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond. See põhjustas ulatusliku Jõuluülestõusu, mis suruti maha. Mägedes jätkus vastupanu 1926. aastani.

Montenegro oli ainus Esimese maailmasõja võitnud riik, mis sõja tulemusena kaotas iseseisvuse.

Taasiseseisvumine

1992. aastal toimunud referendumil Serbiaga ühinemise üle 1992 anti 96% häältest föderatsiooni poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest islami- ja katolikuusulised vähemused ning ka mõned õigeusulised montenegrolased boikoteerisid referendumit.

Valitsus jätkas sellest hoolimata iseseisvusmeelset poliitikat.

Alates 1996. aastast asus Milo Đukanovići valitsus Montenegrot Serbiast, mis siis oli veel Slobodan Miloševići võimu all, mitmes suhtes de facto isoleerima. Montenegro rakendas sõltumatut majanduspoliitikat ja võttis kasutusele Saksa marga. Hiljem võeti käibele euro, kuigi Montenegro ei kuulu eurotsooni.

13. jaanuaril 2002 kogunes pärast seda, kui keelati vana-aastaõhtu tähistamine Juliuse kalendri järgi, Podgoricas arvatavalt umbes 50 000 inimest, et demonstreerida umbusaldust valitsusele ja toetada serbia rahvuslikku identiteeti. See sündmus sai nimeks Serbia vana-aastaõhtu.

2002 sõlmisid Serbia ja Montenegro uue leppe koostöö jätkumise kohta. 2003 asendati nimi Jugoslaavia nimega Serbia ja Montenegro ning võimalik referendum Montenegro iseseisvuse üle lükati edasi.

Đukanovići valitsust raputasid sigarettide salakaubaveo ja seksiorjadega kaubitsemise (Moldova tüdrukute) skandaal. "Moldova skandaali" olid segatud valitsusametnikud, nende seas Đukanović, endine riigiprokurör Božidar Vukčetić ja Đukanovići partei nõunik Miško Perović. Kuigi see praktika oli aastaid teada, hakkas selle tõeline ulatus alles viimastel aastastel selguma.

21. mail 2006 toimus iseseisvusreferendum, millel 55,4% hääletanutest pooldas Montenegro iseseisvumist. 3. juunil kuulutas parlament välja Montenegro iseseisvuse.

15. juunil 2006 tunnustas Serbia Montenegro iseseisvust ja 28. juunil võeti Montenegro ÜRO liikmeks.

15. detsembril 2008 andis Montenegro peaminister Milo Đukanović Euroopa Liidu eesistujamaa Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozyle üle sooviavalduse Montenegro liitumiseks Euroopa Liiduga.

Majandus

Rahaühikuna on käibel euro (evro).

Keskmine brutopalk oli 2011. aasta novembris 721 eurot ja netopalk 483 eurot.

Vaata ka

• Montenegro monarhide loend
• Montenegro kuningas
• Montenegro hümn
• Montenegro Kuningriigi hümn
• Montenegro iseseisvusreferendum
• Serbia ja Montenegro lagunemine
• Montenegro tunnustamine
• Serbia ja horvaadi kirjandus
• Montenegro Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Montenegro jalgpallikoondis
• "Onamo, 'namo"

Välislingid

• Montenegro Vabariigi ametlik lehekülg
• Montenegro esitas taotluse Euroopa Liitu astumiseks, Postimees, 15. detsember 2008

Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Makedoonia | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad