Inimarengu indeks

Allikas: Vikipeedia
2013. aasta inimarengu indeks riikide kaupa
██  väga kõrge ██ madal
██ kõrge ██ pole määratud
██ keskmne

Inimarengu indeks (inglise k. Human Development Index, HDI) on riikide võrdlemisel kasutatav statistiline näitaja, mis võtab arvesse kolme tegurit: oodatav eluiga, haridus ja elatustase. Indeks võimaldab võrrelda inimeste elukvaliteeti erinevates riikides[1]. Indeks on loodud majandusteadlaste Mahbub ul Haq (19341998) ja Nobeli preemia laureaadi Amartya Sen (1933) poolt 1990. aastal[2]. Inimarengu indeksi madal tulemus toob esile puudujääke heaolus ning tõmbab tähelepanu sotsiaalmajanduslikele erinevustele ja ebavõrdsusele erinevates riikides[1].

Arengu indikaator[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimarengu indeks on üks paljudest meetoditest riikide järjestamiseks sotsiaalmajanduslike näitajate alusel. Inimarengu indeksile alternatiivseteks riikide arengu näitajateks on sissetuleku tase inimese kohta või näiteks majanduskasvu määr. Kasutatakse veel vaesusindeksit, mis näitab riigi vaesusastet, aga ka soolise võrdõiguslikkuse indeksit.[3]

Metoodika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 2011. aastast kasutatakse inimarengu indeksi arvutamisel kolmel koondnäitajal põhinevat metoodikat. Kolm mõõdetavat tegurit on haridus, tervis ja elustandard. Hariduse näitajateks on 1) keskmine kooliskäidud aastate arv täiskasvanute seas ja 2) keskmine oodatav koolisüsteemis viibitud aastate arv kooli astuvate laste seas. Tervisetegurina mõõdetakse keskmist oodatavat eluiga. Elustandardit mõõdetakse normaalse elatustasemena, mille näitajaks on rahvamajanduse kogutulu (RKT) – alaliselt riigis elavate inimeste poolt loodud lisandväärtus isiku kohta Ameerika dollarites (USD).[4] RKT lähtub antud riigi ettevõtete ja püsielanike toodetust ja võtab arvesse ka nende välismaal teenitud tulu.


Enne 2011. aastat kasutati inimarengu indeksi arvutamisel haritust kui täiskasvanute kirjaoskuse ja tasemehariduse määra ning eri tasemetel õppijate osakaalu vastavas vanuserühmas. Ent sellest loobuti, kuna enamikes arenenud maades on kirjaoskuse tase olnud maksimumi lähedal juba mitukümmend aastat. Elustandardi indikaatorina kasutati varem sisemajanduse kogutoodangut (SKT) ühe inimese kohta (ostujõudu arvestades). SKT iseloomustab antud territooriumil toodetud lõpphüvede koguväärtust (sh välisfirmade toodetut). Inimarengu indeksi kolmanda näitaja – tervise – puhul kasutati sama indikaatorit, mis varasematel aastatel – oodatavat eluiga sünnihetkel.[5]

Indeksi väärtus asetseb skaalal 0 kuni 1. 0 tähendab madalaimat ja 1 tähendab kõrgeimat võimalikku inimarengu taset.

Inimarengu indeksi järgi jaotatati riigid kuni 2010. aastani kvartiilide kaupa:

  • Väga kõrge inimarengu indeks ( > 0,79)
  • Kõrge inimarengu indeks (0,69–0,78)
  • Keskmine inimarengu indeks (0,52–0,68)
  • Madal inimarengu indeks (< 0,51)

Pärast 2010. aasta metoodika muutust jaotati kõik pingeritta seatud riigid nelja võrdsesse gruppi. Igasse gruppi jäi 47 riiki või piirkonda. Esimene rühm on väga kõrge arengutasemega maade grupp, teist rühma käsitletakse kõrge arengutasemega maade grupina, kolmandat rühma keskmiselt arenenud maade grupina ja neljandat rühma madalalt arenenud maade grupina.

Igal aastal väljastab ÜRO Arenguprogramm inimarengu indeksi kõigi ÜRO liikmesriikide kohta[6]. Raport tutvustab riikide arengut ühe aasta jooksul. Inimarengu indeks annab informatsiooni nii riigi kui ka seda ümbritseva piirkonna arengutasemest.

2013. aasta raport[muuda | redigeeri lähteteksti]

2013. aastal avaldas ÜRO arenguprogramm Inimarengu aruande, mis ilmus 14. märtsil 2013. Selle aasta indeksi tulemused põhinevad 2012. aasta andmetel. Järgnevas tabelis on toodud nimekiri inimarengu indeksi järgi kõige kõrgemalt arenenud riikidest. Need on riigid, kelle inimarengu indeksi tulemus on kõrgem kui 0,79 ja mahtusid 47 riigi hulka:[7] Märkus: Roheline nool (Tõus), punane nool (Langus), sinine joon (Steady) näitab muutusi võrreldes 2012. ja 2011. aasta raportite tulemustega.

  1. Norra 0.955 (Steady)
  2. Austraalia 0.938 (Steady)
  3. USA 0.937 (Tõus 1)
  4. Holland 0.921 (Langus 1)
  5. Saksamaa 0.920 (Tõus 4)
  6. Uus-Meremaa 0.919 (Langus 1)
  7. Iirimaa 0.916 (Steady)
  8. Rootsi 0.916 (Tõus 3)
  9. Šveits 0.913 (Tõus 2)
  10. Jaapan 0.912 (Tõus 2)
  11. Kanada 0.911 (Langus 5)
  12. Lõuna-Korea 0.909 (Tõus 3)
  13. Hong Kong 0.906 (Steady)
  14. Island 0.906 (Steady)
  15. Taani 0.901 (Tõus 1)
  16. Iisrael 0.900 (Tõus 1)
  1. Belgia 0.897 (Tõus 1)
  2. Austria 0.895 (Tõus 1)
  3. Singapur 0.895 (Tõus 7)
  4. Prantsusmaa 0.893 (Steady)
  5. Soome 0.892 (Tõus 1)
  6. Sloveenia 0.892 (Langus 1)
  7. Hispaania 0.885 (Steady)
  8. Lichtenstein 0.883 (Langus 16)
  9. Itaalia 0.881 (Langus 1)
  10. Luksemburg 0.875 (Langus 1)
  11. Suurbritannia 0.875 (Tõus 1)
  12. Tšehhi Vabariik 0.873 (Langus 1)
  13. Kreeka 0.860 (Steady)
  14. Brunei 0.855 (Tõus 1)
  15. Küpros 0.848 (Langus 1)
  16. Malta 0.847 (Tõus 4)
  1. Andorra 0.846 (Langus 1)
  2. Eesti 0.846 (Steady)
  3. Slovakkia 0.840 (Steady)
  4. Katar 0.834 (Tõus 1)
  5. Ungari 0.831 (Tõus 1)
  6. Barbados 0.825 (Tõus 9)
  7. Poola 0.821 (Steady)
  8. Tšiili 0.819 (Tõus 4)
  9. Leedu 0.818 (Langus 1)
  10. Araabia Ühendemiraadid 0.818 (Langus 12)
  11. Portugal 0.816 (Langus 2)
  12. Läti 0.814 (Langus 1)
  13. Argentina 0.811 (Steady)
  14. Seišellid 0.806 (Tõus 6)
  15. Horvaatia 0.805 (Langus 1)

Eesti inimarengu trendid 1990–2012[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti inimarengu 2012. aasta tulemuseks oli 0,846, mis viitab Eesti kuuluvusele kõige kõrgema arengutasemega riikide kategooriasse. Eesti paikneb 187. riigi seas 33. kohal. Sama tulemuse sai ka Andorra. 1990. aastast kuni 2012. aastani on Eesti inimarengu indeksi näitaja tõusnud 0,728st kuni 0,846ni. See tähendab, et inimareng on Eestis tõusnud 16%[8]. Euroopa ja Kesk-Aasia regioonide viimaste aastate keskmine on 0,77, mis paigutab Eesti regiooni keskmisest kõrgemale positsioonile[9]. Perioodil 1990–2012 on Eesti inimarengu indeks tõusnud keskmisest kiiremini võrreldes nii väga kõrge inimarengu tasemega riikidega kui ka kõrgelt arenenud riikidega ning läheneb väga kõrge inimarengu tasemega riikide keskmisele tulemusele. Eesti riigi arengutempo on võrreldav Lõuna-Korea omaga.


Haridustaseme osaindeksi järgi on Eesti riik ületanud väga kõrge inimarengu taseme, kuid selline tase on püsinud juba 2004. aastast. Tervise osaindeksi (keskmise oodatava eluea) tasemelt on Eesti areng väga madal ning on võrreldav Uruguay omaga. Elujärje osaindeksi areng on majanduse suure muutlikkuse tõttu olnud teiste näitajatega võrreldes hüplikum. Selle põhjuseks oli majandusbuum ja sellele järgnenud majanduskriis.[10]


Selleks, et Eesti jõuaks maailma parimate inimarengu näitajatega riikide hulka, on oluline kasvatada rahvamajanduse tootlikkust ning edendada tervisekäitumist.[10]

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimarengu indeksit on kritiseerinud paljud majandusteadlased. Tegemist on indeksiga, mida on võimalik kergesti valesti tõlgendada. See indeks jaotab riigid „madala“, „keskmise“, „kõrge“ või „väga kõrge“ inimarenguga riikideks[11]. Indeksit on kritiseeritud kui üleliigset jalgratta leiutamist, kuna see kasutab mõõtmisel arenguaspekte, mida on varem juba põhjalikult uuritud[12][13]. Indeksi miinuseks on toodud ka sissetuleku ebaadekvaatset käsitlust, aastate võrdluse puudumist ja arengu hindamist erinevates riikide gruppides erinevalt[14]. Riikide kategoriseerimise vead võivad tugevalt mõjutada ametlikku statistikat. Aruande tulemused võivad eksitada investoreid, poliitikuid, heategevusdoonoreid ja avalikkust. Kui inimarengu indeks on kõrge, siis ülendatakse riiki. Madala indeksi korral aga tuuakse esile riigi puudujäägid. Ratan Lal Basu (2005) on kritiseerinud inimarengu indeksit, kuna see hindab ainult materiaalseid näitajaid, kuigi võiks hinnata ka moraalseid ja vaimseid väärtusi[15].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti koostöö kogu, viimati külastatud 25.04.2013 [1]
  2. Human Development, viimati külastatud 24.04.2013 [2]
  3. Human development Reports, Indeksid, viimati külastatud 25.04.2013[3]
  4. Human development Reports, Statistika, viimati külastatud 25.04.2013[4]
  5. Vihalemm, P. (2011). "Globaalne inimarengu indeks: Läänemere maade sarnased ja erinevad arengujooned." Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011. Tallinn: Eesti koostöö kogu. [5]
  6. ÜRO Arenguprogramm, viimati külastatud 24.04.2013 [6]
  7. Human Development raport 2013, viimati külastatud 25.04.2013 [7]
  8. Human Development raport seletustega 2013, Eesti, viimati külastatud 25.04.2013 [8]
  9. Human Development raport 2013, Eesti, viimati külastatud 25.04.2013 [9]
  10. 10,0 10,1 Eesti Inimarengu Aruanne 2012/2013, Eesti, viimati külastatud 24.05.2013 [10]
  11. Wolff, Hendrik (2011). "Classification, Detection and Consequences of Data Error: Evidence from the Human Development Index". Economic Journal 121 (553): 843–870. doi:10.1111/j.1468-0297.2010.02408.x. 
  12. McGillivray, Mark (1991). "The human development index: yet another redundant composite development indicator?". World Development 19 (10): 1461–1468. doi:10.1016/0305-750X(91)90088-Y. 
  13. Srinivasan, T. N. (1994). "Human Development: A New Paradigm or Reinvention of the Wheel?". American Economic Review 84 (2): 238–243. 
  14. McGillivray, Mark (2006). "Measuring development? The UNDP's human development index". Journal of International Development 5 (2): 183–192. doi:10.1002/jid.3380050210. 
  15. Inimarengu indeksi kriiika

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]