Liivlased

Allikas: Vikipeedia
inglise Livonians
saksa Liven
vene ливы

Liivlased on läänemeresoome rahvas, kes elab praeguse Läti Vabariigi territooriumil.

Asualad ja üldiseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivlaste ajaloolised asualad jagunesid läänes Kuramaaks (liv. Kurmā või Kūramō, läti Kurzeme) ja idas Viidumaaks (liv. Līvõmō või Vidumō, läti Vidzeme).

Ferdinand Johann Wiedemanni arvates ulatusid Kuramaa liivlaste asualad Klaipedani (saksa keeles Memel) välja. Wiedemanni arvates sõna kuralane tähendabki Kuramaa liivlast.

Viidumaa liivlaste alad jäid valdavalt eestlaste vana asuala lõunapiiri (Ruhja, Karkla, Härgmäe jms) ja Väina jõe vahele.

Antropoloogiliselt on liivlased Ferdinand Waldhaueri arvates lähedased karjalastele. Mõlemad on pikka kasvu, kuivetu kehaehitusega. Liivlastel on kastanpruunid juuksed, hallid või pruunikirjud silmad, kitsas piklik nägu ja lühipealine kolju. Heledamad juuksed esinevad vaid lastel. Habemekasv ja kehakarvasus on meestel tugev, habe on tumepruun.

Läti antropoloogide arvates (R. Denisova) saabusid kitsanäolised, pikapealised, kohalikest väiksemat kasvu liivlaste esivanemad kas Saksimaalt või mujalt Kesk-Euroopast Kuramaale, Väinale ja Lääne-Viidumaale aastail 1300-1100 eKr ning säilitasid oma antropoloogilisi iseärasusi keskajani välja.

W.Hillneri arvates meenutavad liivlased iseloomu poolest eestlasi, olles meremeestena ettevõtlikumad ja solidaarsemad kui põlluharijad lätlased.

Odontoloogiliselt iseloomustavad Rita Gravere arvates liivlasi gratsiilsed põhjatüüpi hambad, nagu ka soomlasi ja osa eestlasi. Kuramaal ulatub nimetatud hambatüüp Kura tipust umbkaudu Liepaja-Jelgava jooneni. Viidumaal jookseb gratsiilse odontoloogilise tüübi kagupiir piki Väina jõge Latgaleni välja, hõlmates kogu Viidumaa, välja arvatud baltlastele iseloomuliku keskeuroopa odontoloogilise tüübi saareke Valka-Valmiera-Cesise piirkonnas, kuhu latgalid (Liivimaa kroonika Letts) rändasid kagu poolt tõenäoliselt 7.-8. sajandil.

Läti keele liivi murde (tāmnieku) leviala on mõnevõrra kitsam kui põhjatüüpi hammaste oma, ulatudes Kuramaal umbes Riia jooneni lõunas ning Viidumaal umbes 60-km rannaribana Asti järvest Kokneseni Väinal. Liivi keele kunagist levikut toetab ka hulk läänemeresoome tüvedega kohanimesid nii Kuramaal kui Viidumaal põhja pool Väinat, kusjuures pole selge, kas kaks 17. saj. Surate sood (Suuresood, Suurtsood) Ida-Viidumaal on pärit liivi või ugandi keelest, nagu ka paarkümmend Väina keskjooksust põhja poole jäävat moisio-moisiöt ehk mõisa, nt. Muremoise, Kalamoisiö jne.

Ülalöeldu lubab arvata, et liivlaste asuala I aastatuhandel hõlmas umbes poolt tänase Läti Vabariigi pinnast ning suur osa lätlasi on keelt vahetanud liivlased. Liivi juurtega lätlaste koguarv võib ulatuda 500 tuhandeni.

Liivlaste endanimetus on aegade jooksul muutunud. A.J.Sjögreni sõnaraamatu (XIX saj.) pakutavast valikust võib leida endonüümi rāndali, vastavalt ka rānda kēl. Selle kõrval esineb nii endo- kui eksonüüm Lībi, Līb mies, Līb nai, Līb roust (rahvas), Lībi kiel jne. Kuramaa (Kurmā) liivlane on kurmānika, Viidumaa ehk Liivimaa (Vidumā, Lībma) elanik aga vidumānika ehk Vidumā mies. Laialt käibis endanimetus rišting (tuletis sõnapaarist rištin imi, ristitud inimene, kristlane). XX sajandi alguse keelekorrastamise järel jäid peamisteks endanimetusteks rāndalizt ja līvlizt.

Lipp ja hümn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine – see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis eesti ja soome hümnilgi. Liivi rahvuspühad on liivlaste püha augusti esimesel laupäeval ja liivi lipu päev 18. novembril (18. novembril 1923. aastal pühitseti Irē kirikus rohe-valge-sinine liivi lipp).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed teated liivlaste kohta pärinevad 12. sajandi Nestori kroonikast, 13. sajandil on liivlastest põhjalikumaid teateid Läti Henriku Liivimaa kroonikast. Tollal elasid liivlased (Lyvones) põhiliselt tänapäeva Viidumaa (Vidzeme) ehk Idumea lääneosas Metsepoles, Salatsi jõe ümbruses; Koiva alamjooksul (Koiva-liivlased); Väina alamjooksul (Väina-liivlased) ja Kuramaa põhjaosas.

Muinasliivlastest on eestlastele kõige tuntum Toreida kuningas Caupo, kes, näinuna Rooma linna hiilgust, astus sõtta uskmatute sakalaste vastu ja langes 21. septembril 1217, odaga mõlemast küljest läbi pistetud. Viimsel hetkel jõudis ta kogu oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel ära jagada.

Läänemere ristisõjad tõid ühtmoodi häda ja õnnetust liivlastele, eestlastele ja läti hõimudele. Aga samal ajal kui ristiusustamine tähendas paljudele rahvastele rahvusliku konsolideerumise protsessis uut jõulist etappi, tähendas see liivlastele lõpu algust. Liivlaste asustusala polnud eriti kompaktne, ta hõlmas neil aegadel ulatusliku osa läänepoolsest Vidzemest ja Kuramaast. Selle kaare ümber Liivi lahe purustas Riia linna asutamine — vallutajate ülivõimas majanduslik ja ideoloogiline kants tükeldas liivlaste ala kaheks, nagu ka Peterburi asutamine viis sajandit hiljem lõi lahku ingerlaste maa. Riia linna kasvu ja õitsenguga käis kaasas liivlaste elualade vähenemine. Orjastatud rahvaste kindlamaks vaoshoidmiseks ja eriti liivlaste lõplikuks allasurumiseks hakkasid maa uued isandad liivlaste aladele asustama latgalle, zemgalle ja kurše, kellele ühtlasi anti majanduslikult soodsamad tingimused, paremad maad ja tihti ka juhtpositsioon külaühiskonnas.

Liivimaa liivlaste asuala sai 16. ja 17. sajandil rängalt kannatada Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõdade tagajärjel. 1710.-1711. aasta katk vähendas tunduvalt liivlaste arvu.

Liivi kultuuri õitsengu aegu X-XIII sajandil olid liivlastega asustatud ka Väina jõe alamjooks, Toreida ehk tänapäeval Sigulda-Turaida-Krimulda piirkond Koiva jõe ääres, Metsepole ehk tänapäeva Limbaži ümbrus ja Salatsi jõeäärsed maad ning laiemas mõttes Läti Henriku Idumea ehk Vidumā Koiva (võimalik, et ka Väina) jõest põhja pool.

Aja jooksul kahanes nii liivlaste arv kui ka asuala, eelmise sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Aastal 1852 oli liivlasi 2324. Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500 inimest, nad elasid Põhja-Kuramaa 12 rannakülas. Tänu tihedale asustusele õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima, lätikeelses keskkonnas nad enamjaolt assimileerusid. II maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Kuid pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-režiimi oli suurem osa liivlasi sunnitud tööotsinguil rannast lahkuma. Aastal 1970 pidas ennast liivlaseks ainult 70 inimest. Hiljem on liivlaste arv hakanud kasvama ning suurenenud on ka huvi liivi keele vastu. 2010. aasta seisuga elas Lätis 177 end liivlasena määratlevat inimest.[1] 2011. aasta rahvaloendusel loendati Lätis 250 liivlast.[2] Üksikuid liivlasi elab ka teistes riikides.

Tänapäeval elavad liivlased peamiselt Riias, Ventspilsis ja Kuramaa looderannikul nn Liivi rannas.

Liivikeelse kirjasõna kohta leidus kuni 18. sajandini vaid juhuslikke andmeid. On olemas andmeid liivikeelsest raamatust (nagu ka eesti- ja lätikeelsest keelatud luterlikust kirjandusest) juba 1525. a. Seni nii vana raamatut leitud ei ole. Esimene liivikeelne tekst avaldati 1789, mis oli "Meie Isa palve". Liivlaste ja liivi keele teaduslik uurimine algas aastal 1846, mil Andreas Johan Sjögreni (1794–1855) juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. 1861. aastal valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule Ferdinand Johann Wiedemann), 1863. aastal trükiti Briti ja Väljamaa Piibliseltsi poolt Londonis Liivi keeles välja antud Matteuse evangeelium, millest 1880. a. ilmus uus trükk.

Rahvariides liivlased Läti postmargil

Lihtsad ei ole olnud liivlaste suhted lätlastega, mida on ära kasutanud ka Vene keisririigi võimuesindajad, 1859. aastal, mil Dundaga mõisa liivi talupojad keeldusid alla kirjutamast kõrgendatud rendilepingutele. See Liivi mässu nime all tuntud vastuhakk lämmatati tolle aja agraarpoliitika vaimus: tõrkujad aeti taludest välja ja talud anti sissetoodud lätlastele.

Esimese maailmasõja ajal, kui sakslased kogu Liivi ranniku evakueerisid, sattus osa liivlasi Haapsallu.

Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920–1940, mis algas Suomalaisuuden Liitto, Akadeemilise Emakeele Seltsi poolt Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa ekspeditsiooniga rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. Aastal 1923 asutati Līvõd Līt (Liivlaste Liit), koolides hakati esimest korda fakultatiivainena õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Eestis ja Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Põhiline osa olemasolevast liivikeelsest kirjandusest ilmus 1920–1940. See on peaaegu täielikult tarbekirjandus: 5 vihikukest liivi lugemisraamatut (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised), "Piški katkismus" (1936), "Ūž Testament. Evangeliumõd ja apostõld t?öd" (1937), "Līvlist vaimli loulrāntõz" (Liivlaste vaimulik lauluraamat, enamasti kooliõpetaja K. Stalte ümberluuletused, 1939). Vaimulik kirjandus anti välja Soomes ja Ūž Testament (õieti osa Uuest Testamendist) on oma 296 leheküljega suurim liivi rahvale määratud liivikeelne raamat. Vaimuliku kirjanduse eelisväljaandmine iseloomustab õige hästi Soomest toetatud hõimuliikumise suunda. Soomes ilmunud liivikeelsest kirjandusest on huvitavaim kooliõpetaja Pētõr DambergiJemakiel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierast" I (1935). See ilmaliku liivikeelse kirjanduse väljapaistvaim näide sisaldab oma 99 leheküljel palju rahvaehtsat lugemismaterjali, ka palju luuletusi liivi autoritelt (Karl Stalte, August Skadin jt.). See ja ka varasemad liivi lugemisraamatud on emakeelseks lugemiseks kõigile, koolis ja kodus, et rahval üldse oleks midagi emakeeles lugeda.

Soomlaste abiga hakati aastal 1930 välja andma esimest liivikeelset ajalehte Līvli. Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning ka Läti Vabariigi toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja. Rahvamajal on kultuurielus oluline koht, seda peetakse soome-ugri rahvaste hõimuliikumise materialiseerunud sümboliks.

Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal muutis olematuks kõik saavutused. Likvideeriti Liivlaste Liit, suleti rahvamaja. Liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. Alles 1972. aastal õnnestus asutada kaks laulukoori – Līvlist Riias ja Kāndla Ventspilsis – millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis.

1988. aastal saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati organisatsiooni Liivlaste Liit tegevus, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis taasalustati liivi keele õpetamisega. Alates aastast 1989 peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Liivi Rannas Irēl Liivi Pühi. 1992. aastast korraldatakse liivi laste suvelaagreid ja ilmub taas ajaleht Līvli (tänapäeval küll enamjaolt lätikeelsena). 1994. aastal asutatud Liivi Kultuuri Keskus andis välja liivikeelset ajakirja Õvā. Alates 1995. aastast hakati esimest korda Läti Ülikooli ajaloos õpetama selles kõrgkoolis liivi keelt.

Liivi Rand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivi rand on ajalooliselt liivlastele kuuluv ala, viimane koht, kus liivlased elasid rahvana. Rannas on 12 küla. Ajalooliselt oli liivi rand jagatud kaheks osaks (ida- ja lääneosa), kus räägiti ka erinevaid murdeid – idamurret ja läänemurret. Kumbki osa kuulus eraldi valla ja kihelkonna alla. Ka praegu on ajalooline liivi ranna territoorium jagatud kahe maakonna ja nelja eri valla vahel. 1920. aastail üritati liivlaste asuala ühendada ühte valda, kuid see plaan ebaõnnestus.

Täna eraldatusele ümbritsevast maailmast ja piiritsoonile, mis hoidis ranna inimtühjana, on seal säilinud puutumatu loodus. Et seda kaitsta, loodi juba aastal 1928 Liivi rannast veidi sisemaale jääv Slītere looduskaitseala, mida hiljem korduvalt laiendati. Tänapäeval hõlmab see ka suure osa ranna-aladest. Haruldaste taime- ja loomaliikide poolest on Slītere looduskaitseala Lätis üks rikkamaid. Pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist on Liivi rannast saanud populaarne turismi- ja suvituskoht. Läti Vabariigi valitsus ühendada Slītere looduskaitseala ja Līvõd Rānda territooriumi, et luua rahvuspark.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Edgar V. Saks. Koeksistents hävitas liivi rahva. Võitleja, september 1967, nr. 9, lk. 4.
  • Joh. Andreas Sjögrens Livisch-Deutsches und Deutsch-Livishes Wörterbuch, St. Petersburg, 1861.
  • Обзоръ прежней судьбы и нынешняго состояния ливовъ. Академика Ф.В.Видемана, Санктпетербургъ, 1870.
  • Henriku Liivimaa Kroonika, Tallinn, Eesti Raamat, 1982.
  • R.Gravere, Über die rolle des ostseefinnischen substrats bei den Letten aufgrund den odontologischen angaben.
  • Ferdinand Waldhauer, Zur Antropologie der Liven", Dorpat, 1879
  • W.Hillner, Bulletin hist.-phil, Die Liven der Nordküste von Kurland, 1846
  • Р.Я.Денисова, väitekiri Антропология древних и современных балтов, 1973

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]