Euro

Allikas: Vikipeedia
Euro sümbol
Eurod ja sendid

Euro (lühend EUR, tähis ) on Euroopa ühtsesse valuutasüsteemi kuuluvate riikide ühisvaluuta. Euro kui rahaühik jaguneb 100 sendiks. Euroopa Liidu rahaühiku tähis on €, kolmetäheline lühend EUR kuulub ainult rahvusvahelisse ärisse ja pangandusse[1].

Euro võeti kasutusele 1. jaanuaril 1999 elektroonilise valuutana pankades ja ettevõtetes. Sularahana tuli euro käibele 1. jaanuaril 2002. Eurot kontrollib Euroopa Keskpank. Alates 1999. aasta juulist on trükkimis- ja vermimistööde tulemusena ringlusse lastud 14,5 miljardit rahatähte. Hetkel on ringluses 11,836 miljardit rahatähte, mille koguväärtus on 684 miljardit eurot ja 80,677 miljardit münti, mille koguväärtus on üle 20 miljardi euro[2]. Ringlusesse lastud euromündid kaaluvad kokku 692 335 tonni[2].

Euro eelised on vahetuskursiriski kadumine, mis lihtsustab rahvusvahelist kaubandust ja koostööd, ühistele huvidele orienteeritud rahapoliitika ning hindade suurem läbipaistvus, mis teravdab rahvusvahelist konkurentsi tarbija kasuks.

Euro on üks maailma tähtsamaid valuutasid, sest stabiilsus- ja kasvupakt tagab selle stabiilsuse. Langenud tehingukulude tõttu Euroopa kapitali- ja rahaturgudel on eurokäive kasvanud, nii et ta on saanud rahvusvahelistel finantsturgudel USA dollari ja Jaapani jeeni kõrval domineerivaks põhi- ja emissioonivaluutaks.

Eurot kasutab üle 300 miljoni eurotsoonis elava inimese.

Eestis tuli euro ametliku valuutana käibele 1. jaanuaril 2011. Eesti kroonid vahetati eurode vastu Eesti Panga fikseeritud kursiga 15,6466.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba 1958. aasta Rooma lepingutega, mis viisid Euroopa Majandusühenduse asutamiseni, seati eesmärgiks kooskõlastatud majandus- ja valuutapoliitika. Aastal 1959 sõlmitud valuutalepe nägi muu hulgas ette abifondid ajutiste maksebilansiraskuste puhuks. 5. mai 1964 loodi Euroopa Majandusühenduste keskpankade presidentidest koosnev "kubernerikomisjon" rahapoliitika ühtsustamiseks.

1968. aasta tolliliiduga jõudis reaalmajanduslik integratsioon nii kaugele, et võis hakata mõtlema ühtsele valuutale. Bretton Woodsi süsteemi kokkukukkumine oli hakanud kaubandust takistama, mis tekitas ühtse valuuta järele vajaduse.

Oktoobris 1970 tuli Luksemburgi peaminister Pierre Werner välja ekspertide välja töötatud "Werneri plaaniga", mis nägi aastateks 19711980 ette kolmeastmelise plaani majandus- ja valuutaliidu sõlmimiseks. 21. märtsil 1972 loodi Euroopa valuutaliit: Euroopa Majandusühenduse riikide valuutade vahetuskursid tohtisid nüüd kindlaks määratud juhtkurssidest kõrvale kalduda maksimaalselt 2,25% võrra ("valuutauss"). Naftahinnašoki ja dollarikriisi ning Bretton Woodsi süsteemi kokkukukkumise tõttu muutus Werneri plaan raskesti teostatavaks ning 1977 sellest loobuti.

Suvel 1978 kiitis Euroopa Ühenduste Nõukogu heaks Euroopa valuutasüsteemi, mis jõustus 13. märtsil 1979. Ka see süsteem nägi ette kursside kõrvalekalded maksimaalselt 2,25% võrra. Samal ajal võeti uue Euroopa valuutaühikuna kasutusele ECU (lühend sõnadest European Currency Unit 'Euroopa Valuutaühik'). Erinevalt eurost ei olnud ECU seaduslik maksevahend, vaid arveldusühik. Pangatähti ei olnud, münte anti välja ainult sümboolsete eriväljaannetena. Mõned Euroopa Ühenduse liikmesriigid andsid ECU-des välja laene ja obligatsioone, millega kaubeldi ka börsidel.

Euro kasutuselevõtu plaan[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. juulil 1987 jõustus Ühtne Euroopa Akt, mille üheks sihiks oli Euroopa Majandus- ja Valuutaliit. Selle saavutamiseks töötas Euroopa Liidu komisjoni esimees Jacques Delors välja plaani ("Delorsi aruanne"), mille Euroopa Ühenduste Nõukogu 1988 Madridis heaks kiitis. See kolmeastmeline plaan nägi ette liikmesriikide majandus- ja valuutapoliitika kasvava koordineerimise ning lõpuks ühise valuuta kasutusele võtu ja ühise keskpanga asutamise. 7. veebruaril 1992 kirjutati alla Maastrichti lepingule, mis nägi muu hulgas ette, kuidas seda majandus- ja valuutaliitu 1999. aastani ette valmistada, ning määras kindlaks lähenemiskriteeriumid, mis iga liikmesriik peab enne euroalaga liitumist täitma. Need kriteeriumid pidid tagama ühtse valuuta stabiilsuse ning tasakaalustatud majandusarengu rahaliidus.

Lähenemiskriteeriumid on järgmised:

  • Hinnastabiilsuse kriteerium – liikmesriigi keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist ei tohi ületada rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Inflatsiooni mõõdetakse tarbijahinnaindeksi abil. Sealjuures negatiivset inflatsiooni ehk deflatsiooni peetakse "võõrväärtuseks" ega võeta kriteeriumi arvutamisel arvesse.
  • Pika-ajaliste intresside kriteerium – liikmesriigi keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist ei tohi ületada rohkem kui 2 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid hinnastabiilsustulemusi saavutava liikmesriigi määra. Intressimäärasid mõõdetakse pikatähtajaliste (reeglina 10-aastaste) riigi võlakirjade või nendega võrreldavate väärtpaberite alusel.
  • Vahetuskursi kriteerium – liikmesriik on järginud Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursi mehhanismis (ERM II-s) ettenähtud normaalseid kõikumispiire (+/-15%) ilma tõsiste pingeteta vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist. Eelkõige ei tohi liikmesriik olla oma algatusel devalveerinud oma vääringu kahepoolset keskkurssi ühegi teise liikmesriigi vääringu suhtes.
  • Riigieelarve kriteerium – liikmesriigi kavandatud või tegeliku eelarvepuudujäägi suhe SKP-sse ei tohi ületada ülemäärase eelarvepuudujäägi kontrollväärtust ehk 3%. Erandid on lubatud juhul, kui (1) see suhe on oluliselt ja pidevalt langenud ning jõudnud kontrollväärtuse lähedasele tasemele; või (2) kontrollväärtuse ületamine on ainult erandlik ja ajutine ning suhe on kontrollväärtuse lähedane.
  • Riigivõla kriteerium – liikmesriigi riigivõla suhe SKP-sse ei tohi ületada ülemäärase puudujäägi kontrollväärtust ehk 60%. Erandid on lubatud juhul, kui see suhe väheneb pidevalt ning läheneb kontrollväärtusele rahuldava kiirusega.

Lisaks neile arvuliselt mõõdetavatele kriteeriumitele nõutakse Maastrichti lepingu järgi ka liikmesriigi keskpanga sõltumatust.

Juba pool aastat pärast nende tingimuste kokkuleppimist lahkusid Itaalia liir ja Suurbritannia nael valuutasüsteemist. 1993. aasta algusest jõustus Euroopa siseturg, st kaupade, isikute, teenuste ja kapitali piiramatu liikumine. Suurte valuutapingete tõttu otsustasid liikmesriikide majandus- ja rahandusministrid suurendada Euroopa valuutasüsteemi valuutade kõikumislõtku 2,25 protsendilt 15 protsendile. 1. jaanuaril 1994 asutati Frankfurdis praeguse Euroopa Keskpanga eelkäija Euroopa Valuutainstituut.

Detsembris 1995 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu Madridis, et uus valuuta võetakse kasutusele 1999. aasta alguses ja selle nimeks saab euro. Euro sümboliks valiti märk €. Aastal 1996 esitleti Euroopa Liidu tippkohtumisel Dublinis uusi pangatähti. Juunis 1997 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu Amsterdamis sõlmida stabiilsus- ja kasvupakt ning kehtestada Euroopa Majandus- ja Valuutaliidus mitteosalevatele riikide valuutadele uus vahetuskursimehhanism. Samuti tehti korraldused euro õigusliku raamistiku reguleerimiseks.

1. juunil 1998 asutati Frankfurdis ametlikult Euroopa Keskpank. Koos kõigi Euroopa Liidu riikide keskpankadega moodustab ta Euroopa Keskpankade Süsteemi. Eurosüsteemi kuuluvad koos Euroopa Keskpangaga ainult euroala liikmete keskpangad. Euroopa Keskpankade Süsteemi põhikirjaline esmane eesmärk on hindade stabiilsuse tagamine. Euroopa Keskpanga esimeseks juhiks sai hollandlane Wim Duisenberg, kelle 1. novembril 2003 vahetas välja prantslane Jean-Claude Trichet. Alates 2011. aasta novembrist on Euroopa Keskpanga presidendi ametis Itaaliast pärit Mario Draghi.

1998. aasta lõpuks oli selge, et esialgu osalevad valuutaliidus Euroopa Liidu 15 riigist 11. Ülejäänud kas ei olnud kriteeriume täitnud (Kreeka) või ei olnud osalemisest huvitatud (Suurbritannia, Taani, Rootsi). Alates 1. jaanuarist 1999 võeti euro sularahata arvelduses kasutusele Austrias, Belgias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias, Luksemburgis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes. Selleks hetkeks olid rahvuslike valuutade vahetuskursid euro suhtes muutumatutena kindlaks määratud.

Euroala riikideks said 1. jaanuaril 2001 Kreeka, 1. jaanuaril 2007 Sloveenia, 1. jaanuaril 2008 Küpros ja Malta 1. jaanuaril 2009 Slovakkia, 1. jaanuaril 2011 Eesti ning 1. jaanuaril 2014 Läti.

Euro kasutuselevõtt sularahana[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. jaanuaril 2002 asendas euro seadusliku maksevahendina rahvuslikud valuutad.

Eurot kasutavad maad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1. jaanuarist 2014. ██ ametlik euroala ██ ERM II ██ ELi liikmesriik, pole eurot ega ERM II ██ ei ole ELi liikmesriik, kasutab eurot mitteametlikult (Monaco, San Marino ja Vatikan siiski ametlikult)

Rahaliidu liikmed on (2014. aasta seisuga):

Enne uute riikide liitumist 1. mail 2004 ei käibinud euro Euroopa Liidu riikidest ainult Rootsis ( Rootsi kroon – SEK), Suurbritannias (Suurbritannia nael – GBP) ja Taanis (Taani kroon – DKK).

Euro on kasutusel ka Andorras, Monacos, San Marinos ja Vatikanis, kus varem oli kasutusel Itaalia liir või Prantsuse frank, samuti Kosovos, Montenegros, kus varem oli ametliku maksevahendina kasutusel Saksa mark, ning lisaks mainitud Euroopa maadele ka Assooridel, Guadeloupe'il, Kanaari saartel, Madeiral, Martinique'il, Mayotte'il, Prantsuse Guajaanas, Réunionil ning Saint Pierre'is ja Miquelonis, mis on eurot kasutavate Euroopa Liidu riikide osad.

Monacol, Vatikanil ja San Marinol on õigus emiteerida piiratud nimiväärtuses rahvusliku küljega euromünte, mis kehtivad seadusliku maksevahendina kogu euroalal. Monaco euromünte tohib vermida Prantsuse, Vatikani ja San Marino euromünte Itaalia rahapaja. Euro pangatähtede emiteerimise õigust neil kolmel riigil ei ole.

Ühine stabiilsus- ja kasvupoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valuutaliidu eduka läbiviimise alused on Euroopa Keskpanga sõltumatus ja liikmesriikide kohustus säilitada hindade stabiilsus ja eelarvedistsipliin.

Juba juunis 1997 sõlmiti Euroopa Majandus- ja Rahaliidu riikide vahel stabiilsus- ja kasvupakt. See näeb muu hulgas ette, et aastane riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3% sisemajanduse koguproduktist. On ette nähtud varajase hoiatamise süsteem, millega eelarvevõlad avastatakse ja korrigeeritakse juba enne, kui 3 protsendi piirini jõutaks. Liikmesriigid kohustusid ka välja töötama stabiilsusprogrammid, mille järgi saab vähemalt keskmises perspektiivis tasakaalustatud riigieelarve.

Ette nähtud on ka sammud riigieelarve ülemäärase puudujäägi korral. Kõigepealt annab Euroopa Ühenduste Nõukogu vastavale liimesriigile soovituse. Alates sellest hetkest peab vastav riik nelja kuu jooksul võtma tarvitusele mõjusad puudujäägi vastased abinõud. Kui Nõukogu selle tähtaja möödumisel nendib, et abinõusid ei ole tarvitusele võetud, võib ta kümne kuu jooksul rakendada sanktsioone, mis seisnevad muu hulgas teatava rahasumma intressita deponeerimises, mis muudetakse trahviks, kui ülemäärane puudujääk kahe aasta jooksul normi piiresse ei alane.

Need sanktsioonid on osutunud mitterakendatavaks. 2003. aasta alguses alustati esimest korda puudujäägimenetlust Saksamaa ja Prantsusmaa vastu, nende riikide vastuseisu tõttu menetlus katkestati. Aastal 2004 oli ülemäärane riigieelarve defitsiit 12 liikmesriigist üheksal. Konflikti lahendamiseks pakti muudeti. Üldkehtiva riigieelarve tasakaalu nõude asemel kehtestati igale riigile konkreetsed normid, mis jätavad rohkem aega ülemäärasest eelarve defitsiidist jagusaamiseks. Peale selle nõutakse nüüd defitsiidimenetluse alustamiseks tõendust, et piirmäära ületamine ei ole ajutine.

Ka eurot mitte kasutusele võtnud Euroopa Liidu riigid peavad esitama lähenemisprogrammid, mis sisult sarnanevad teiste riikide stabiilsusprogrammidega. Peale selle tuleb neil esitada andmed rahapoliitiliste eesmärkide kohta, eelkõige vahetuskursside ja inflatsiooni asjus.

Vaegnägijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pangatähtede kujundamisel 1990. aastatel lähtuti põhimõttest, et eurot peavad suutma hõlpsasti kasutada ka vaegnägijad. Euro loomisel tehti tihedat koostööd ka Euroopa Pimedate Liiduga. Koostöö tulemusel saavad vaegnägijad eurosid kergesti kasutada.[3]

Pangatähtede eristamist hõlbustavad järgmised tunnused:[3]

  • pangatähed on erineva suurusega: mida suurem pangatäht, seda suurema väärtusega ta on
  • igal pangatähel on selgelt erinevad värvid
  • nimiväärtus on trükitud suures kirjas
  • sõrmedega on tunda reljeefset sügavtrükki.

Müntide eristamist hõlbustavad järgmised tunnused:[3]

  • mündid on erineva suuruse, värvuse ja servaga
  • erinev kaal – mida suurema väärtusega münt on, seda raskem ta on (välja arvatud 1-eurone münt)
  • erinev paksus – suurema väärtusega mündid on raskemad (välja arvatud 1-eurone münt ja 2-eurone münt)
  • aversil on suures kirjas nimiväärtus.

Vahetuskursid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti krooni kurss euro suhtes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates euro kasutuselevõtmisest fikseeriti Eesti krooni kurss euro suhtes 1 EUR = 15,64664 EEK. Kui Eesti astus 2004. aastal ERM2-e, siis kaotati 6. komakoht (0,00004) põhjendusega, et kõigil eurole üleläinud valuutadel oli ümberarvestamise tegur kuuekohaline. Sealt alates on kurss 1 € = 15,6466 EEK.

Muud tähtsamad valuutad[muuda | redigeeri lähteteksti]

2012. aasta keskmine euro vahetuskurss tähtsamate valuutade suhtes oli: [4]

Eesti üleminek eurole[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi rahareform aastal 2011

Pikka aega ei õnnestunud Eestil kõrge inflatsioonitaseme tõttu lähenemiskriteeriumidele vastata.

Eurole mindi üle 1. jaanuaril 2011.

4. jaanuaril leiti Eesti esimesed võltseurod pärast eurode kasutuselevõttu. [5]

Euro poliitiline tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euro aitab kaasa Euroopa integratsioonile.

„Eurole üleminekuga on kaasnenud üks Eesti kõigi aegade mõjukamaid mainekampaaniaid. «Eduka turunduse üks võtmetegureid on kuuldavasti eristumine konkurentidest ja sellele on kogu see viimaste kuude euroaskeldamine ilmselt kõvasti kaasa aidanud». Küllaltki keerulistes oludes euro kasutuselevõtt põlistab 1990ndate alguses käibele läinud väliskuvandi Eestist kui avatud majandusega, uuendusmeelsest ja mõistlikkusele pretendeeriva majanduspoliitikaga väikeriigist“

Hardo Pajula, e24.ee, 03.01.2011

Erinevalt Euroopa integratsiooni eelmistest etappidest on mõned riigid valuutaliidust eemale jäänud. Suurbritannia palus erandit Maastrichti lepingust juba läbirääkimiste ajal, Taanile tehti see siis, kui leping esimesel rahvahääletusel tagasi lükati. Rootsi on seni kõrvale jäänud formaalsetel põhjustel. Euroalaga mitteliitunud riike vaadeldakse tulevaste valuutaliidu liikmetena.

Oletatakse, et kui Suurbritannias jääb peale valuutaliidu pooldajate seisukoht, siis liituvad ka Taani ja Rootsi.

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis ei ole veel valuutaliitu võetud, on dilemma ees. Ühelt poolt sobib rahvuslik valuuta seni rohkem, kuni kestab kiire majanduskasv ja sellega kaasnev kõrgem inflatsiooni tase. Teiselt poolt suurendaks euro kasutuselevõtt usaldust rahapoliitika stabiilsuse vastu. Enamik valuutaliidu kandidaatriike on niikuinii juba oma valuuta euroga jäigemalt või lõdvemalt sidunud.

Euro rahatähed[muuda | redigeeri lähteteksti]

2002.a. seeria
Pildid Väärtus Mõõtmed Põhivärv Kirjeldus Lühike kood
(trükikoda)
esikülg tagakülg arhitektuur sajand
EUR 5 obverse (2002 issue).jpg EUR 5 reverse (2002 issue).jpg 5€ 120 × 62 mm ██  hall klassikaline < V [1]
EUR 10 obverse (2002 issue).jpg EUR 10 reverse (2002 issue).jpg 10€ 127 × 67 mm ██  punane romaani XI kuni XII [2]
EUR 20 obverse (2002 issue).jpg EUR 20 reverse (2002 issue).jpg 20€ 133 × 72 mm ██  sinine gooti XIII kuni XIV [3]
EUR 50 obverse (2002 issue).jpg EUR 50 reverse (2002 issue).jpg 50€ 140 × 77 mm ██  oranž renessanss XV kuni XVI [4]
EUR 100 obverse (2002 issue).jpg EUR 100 reverse (2002 issue).jpg 100€ 147 × 82 mm ██  roheline barokk ja rokokoo XVII kuni XVIII [5]
EUR 200 obverse (2002 issue).jpg EUR 200 reverse (2002 issue).jpg 200€ 153 × 82 mm ██  kollakaspruun raud- ja klaasarhitektuuri ajastu XIX kuni XX [6]
EUR 500 obverse (2002 issue).jpg EUR 500 reverse (2002 issue).jpg 500€ 160 × 82 mm ██  punakaslilla 20. sajandi moodne arhitektuur XX kuni XXI [7]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Keele Instituut
  2. 2,0 2,1 "Meie euro, rändnäitus", Euroopa Komisjon, 2010 a, lk 35
  3. 3,0 3,1 3,2 "Meie euro, rändnäitus", Euroopa Komisjon, 2010 a, lk 42–43
  4. Euro foreign exchange reference rates. Euroopa Keskpank. (html) Kasutatud 10. juuli 2011. (en)
  5. Pärnus avastati esimene võltsitud eurokupüür

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]