Statsionaarne kiiruskaamera
Statsionaarne kiiruskaamera on seade, millega mõõdetakse liiklusvahendite kiirust ja tuvastatakse lubatud sõidukiiruse ületajaid. Statsionaarne kiirusekaamera paigaldatakse mõõdetava sõidusuuna poolt vaadatuna sõidutee parempoolsele servale [1].
Kiiruskaameral on liiklejatele otsene mõju, kuna salvestatakse kõik seadme tööpiirkonnas esinevad rikkumised ööpäev läbi, sõltumata ilmast [2].
Statsionaarse kiiruskaamera eesmärk on suurendada liiklusohutust, rahustada liiklust ning automaatselt fikseerida lubatud kiiruse ületajad [1]. Kuna seadme abil jäädvustatakse kõik sõidukiiruse ületamised, aitab see kaasa liikluseeskirja täitmisele, mis omakorda vähendab liiklusõnnetuste arvu ja parandab tervikuna liikluskultuuri [2]. Lisaks statsionaarsetele kiiruskaameratele kasutatakse ka mobiilseid kiiruskaameraid ja keskmist kiirust mõõtvaid kaameraid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1905. aastal esitati patenditaotlus seadmele, mida nimetati „autojuhtide tabamiseks mõeldud aega mõõtev kaamera”. Selle primitiivse kaamera tööpõhimõte on tänapäevastega võrreldes sama: keskmise liikumiskiiruse arvutamiseks tegi seade lähenevast autost kaks pilti, kuid pole selge, mis kaamera käivitas.[3]
Hilisemast väärib enim tähelepanu Hollandi rallisõitja Maurice Gatsonidese 1960. aastail loodud ettevõte Gatsometer BV, mille algeesmärk oli võimaldada autosportlastel analüüsida oma sõiduki kiirust kurvides. Tema kaamerast sai aga maailmas esimene automaatne kiiruse mõõtmise süsteem. Gatsometer on tänapäevani maailma suurim kiiruskaamerate tarnija. Nimetatud kaamerad kasutasid sõidukiiruse ületajate pildistamiseks tavalist filmi. Nii toimiti umbes 1990-ndate alguseni, mil emulsioonilindid asendati digitaalsete fotoaparaatidega. [4]
Mõõtemetoodika[muuda | muuda lähteteksti]
Statsionaarne kiiruskaamera määrab kindlaks kõikide mööduvate sõidukite kiiruse. Kui lubatud sõidukiirust ületatakse, pildistab kiiruskaamera liiklusvahendit nii, et oleks võimalik tuvastada sõiduki number ja juhi nägu, registreerides ka rikkumise kellaaja ja kuupäeva[1].
Kiiruse mõõtesüsteem põhineb LIDARil, mis saadab mõõtekiire kimbus välja lühikesi valgusimpulsse ning teisendab kujutise digitaalsele kujule. Mõõtekiir kombib mõõtmise kestel sõidutee piirkonda ja mõõtesüsteem valib automaatselt pildistamiseks sobiva kauguse. LIDARi vastuvõtja töötleb mõõteobjektilt peegeldunud mõõtekiirt ning süsteem arvutab automaatselt valgusimpulsside mõõteobjektini ja tagasi levimise aja põhjal kiiruskaamera ja sõiduki vahelise vahemaa. Kauguse muutumise põhjal arvutab süsteem sõiduki kiiruse.
Statsionaarse kiiruskaameraga saab korraga mõõta liiklusvahendite kiirust kuni neljal kõrvuti asuval sõidurajal, kuid pilt tehakse alati kiirust ületavast sõidukist. Kui sõidukiiruse ületajaid on mitu, jäädvustatakse igaüks neist eraldi. [5] Kaamerakastid pole suunatud teele otse, vaid paiknevad nurga all, mistõttu osutub auto numbrimärgi tuvastamine tõhusamaks [4]. Fotol tuvastatakse kiirust ületav sõiduk selgelt, olenemata sellest, millisel sõidurajal ta sõidab. Siiski, kui kiiruseületaja on pildistamise ajal täielikult näiteks bussi varjus, siis kaamera läbi bussi kiirust ületavat liiklusvahendit ei tuvasta.
Sõiduki numbri määrab kiiruskaamera kindlaks ööselgi, kuna kaamerate fototehniline lahendus arvestab selliste valgustingimustega. Nii päeval kui öösel kasutatava välklambi punane filter tagab selle, et sõidukijuhti ei pimestata. Kuna punane välk on pildistamise ajal nähtav, saab sõidukijuht teada kiiruseületamise fikseerimisest. [5]
Kiiruskaamerate postidel (tehniliselt valmis seatud paigalduskohtadel) on elektritoide ja sideühendus. Kiiruskaamerate poste on rohkem kui reaalseid kaameraid. Vajadusel saab kaameraid suhteliselt kergesti ümber paigutada. [6]
Mõõtemääramatus[muuda | muuda lähteteksti]
Kiiruse mõõtmisel esineb mõõtemääramatus ehk nö lubatud hälve, mis trahvi määramisel lahutatakse kiirusmõõtesüsteemi või kiirusmõõturi mõõtetulemist.
Mõõtemääramatus on tingitud
- mõõtesüsteemi mittetäiuslikkusest;
- mõõtemeetodi ebatäiuslikkusest –kiiruse mõõtmine pole otsene, vaid seda mõõdetakse kaudselt kauguse ja nurga muutuse ning aja mõõtmise kaudu;
- mõõtmise kestel mõõtekohas olevatest keskkonnatingimustest;
- mõõteobjektist (sõidukist). [5]
90 km/h piirkonnas tuvastavad kaamerad kiiruseületamisi alates 97 km/h. Sellest arvutatakse maha kiiruskaamera mõõtemääramatus 4 km/h. Seega saadakse esimene hoiatustrahv kiiruse ületamise eest 3 km/h. [7]
| Sõiduki kiirus | Mõõtemääramatus |
|---|---|
| ≤100 km/h | 4 km/h |
| 101–133 km/h | 5 km/h |
| 134–166 km/h | 6 km/h |
| 167–199 km/h | 7 km/h |
| 200–233 km/h | 8 km/h |
| 234–250 km/h | 9 km/h |
Asukohavalik[muuda | muuda lähteteksti]
Kiiruskaamerad paigaldatakse eelkõige kohtadesse, kus on suurim oht liiga suure kiiruse tõttu õnnetusse sattuda[6]. Lisaks tuleb kiiruskaamerate asukoha valimisel arvestada liiklussageduse, sõidukite kiirusega sellel lõigul, elektri kättesaadavuse ja kohalike oludega. Vastavad teeservad varustatakse automaatkontrollist teavitavate liiklusmärkidega. [9]
Statsionaarsed kiiruskaamerad soovitatakse paigaldada kohtadesse, kus on mõlemas sõidusuunas ainult üks sõidurada. Sel juhul on väiksem tõenäosus, et pildistamishetkel satub kaadrisse mitu sõidukit (kiiruseületaja ja see, kellest mööda sõidetakse). Lisaks tuleb asukohavalikul arvesse võtta kiiruskaamera toimimiseks vajaliku infrastruktuuri (nt elektrivarustuse) olemasolu ja piirkonna turvalisust vandalismi mõttes. Seetõttu on kiiruskaamera töökindluse tagamiseks vaja seadmele ette näha alarmsüsteem, mis peaks sisaldama löögiandurit, mis edastab signaali raadio (GSM) teel. Peale selle võib olla vaja turvafirmaga valveleping sõlmida. Lisaks tehnilisele küljele on uute kiiruskaamerate kasutusele võtmisel tähtis vastava regiooni rikkumiste menetlemisega tegelevate ametiasutuste piisav haldussuutlikkus, kuna pärast uute kiiruskaamerate paigaldamist võib menetluste arv järsult suureneda.[6]
Statsionaarse ja mobiilse kiiruskaamera võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]
Mõlema seadme hinnaklass on umbes sama.
Statsionaarne kiiruskaamera[muuda | muuda lähteteksti]
- efektiivne – kiiruse ületajate avastamise tõenäosus on väga suur. Järelevalve toimib ööpäevaringselt.
- ajavõit – sõidukijuhti pole vaja pärast sõidukiiruse ületamise tuvastamist peatada, menetlust rikkumise kohas ei toimu.
- ökonoomne – töö on automatiseeritud ja menetlusega tegelejate arv on minimaalne. Kiiruseületamiste tavapärase menetlemise arvelt saab aega ja tööjõudu panustada muude liiklusrikkumiste avastamiseks ja ennetamiseks.
- usaldusväärne – kiirust ületanud sõidukist tehakse alati foto, eksimuse tõenäosus on minimaalne.
- võrdne kohtlemine – tuvastatakse kõik juhtumid. Kõikide kiiruseületajate jaoks kehtib iga ülekilomeetri eest seadusega kehtestatud summa (1 km/h = 3 eurot).[2]
Mobiilne kiiruskaamera[muuda | muuda lähteteksti]
- paindlik – mobiilset kiiruskaamerat saab kasutada ka rahvarohketel üritustel ja täpsemalt suunata huvipakkuvale piirkonnale või sõidurajale.
- turvaline – vandalismi oht on minimaalne.
- prognoosimatu – mobiilse kiiruskaamera asukohti ei saa nii hästi prognoosida kui statsionaarseid kiiruskaameraid. [6]
Menetlemine[muuda | muuda lähteteksti]
Andmete edastamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kiiruskaamera loodud krüpteeritud salvestis sisaldab infot konkreetse kiiruseületamise kohta ja fotot kiirust ületanud sõidukist. Krüpteeritud salvestised edastatakse turvatud andmesidekanalite kaudu Maanteeameti andmekeskusse, kus need automaatselt dešifreeritakse, kontrollitakse nende autentsust, leitakse mõõtetulemus koos mõõtemääramatusega ja tuvastatakse number. Seejärel saadetakse juhtumi andmed riigi infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu menetlemiseks Politseiametile. Originaalsalvestisi hoitakse kiiruskaamerate infosüsteemis. Kolm korda ööpäevas edastatakse piirkiiruse rikkumiste andmeid ning enne seda lülitub kiiruskaamera korraks valgussähvatusega välja. Seega ei esine neil kordadel kiiruskaamera valgussähvatus sõiduki kiiruse ületamise tõttu. [10]
Rikkumisest teatamine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast kiiruse ületamise tuvastamist saadetakse paari päeva jooksul sõiduki omanikule või liisingusõiduki volitatud kasutajale hoiatusmenetluse raames tähitud kiri. Kui kirja saaja tunnistab kiiruse ületamist, tuleb tal tasuda rahatrahv. Kui kirja saaja ei juhtinud kiiruse ületamise ajal autot, tuleb hoiatusmenetlus vaidlustada ja politseile teatada, kes sel ajal roolis oli. [1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Turvalist teed!". G4S. 20.10.2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.03.2016. Vaadatud 05.10.2012.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Kiiruskaamerad – elupäästjad Eesti teedel". Politsei- ja Piirivalveamet. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.11.2012. Vaadatud 05.10.2012.
- ↑ "How Speed Cameras Work". Autoevolution. Vaadatud 05.10.2012.
- ↑ 4,0 4,1 "Kuidas ja miks mõõdavad meid kiiruskaamerad?". FORTE. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.10.2012. Vaadatud 05.10.2012.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Mõõtemetoodika". Maanteeameti kiiruskaamerate infoleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.10.2012. Vaadatud 05.10.2012.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "Kiiruskaamerate kohavalik" (PDF). Inseneribüroo „Stratum”. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27.02.2013. Vaadatud 15.10.2012.
- ↑ "Korduma kippuvad küsimused". Politsei- ja Piirivalveamet. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.11.2012. Vaadatud 15.10.2012.
- ↑ "Vabariigi Valitsuse määruse „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõteüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele" lisa2" (PDF). Riigiteataja.ee. Vaadatud 05.10.2012.
- ↑ "Kiiruskaamerate eesmärk". Liiklus.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.07.2012. Vaadatud 05.10.2012.
- ↑ "Andmete edastamine". Maanteeameti kiiruskaamerate infoleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.10.2012. Vaadatud 25.10.2012.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Statsionaarne kiiruskaamera |