Loopealne

Allikas: Vikipeedia
Västergötlandi loopealne Rootsis
Viita loopealne, Matsalu Rahvuspark.
Loopealne Saaremaal, Atlas.

Loopealsed ehk alvarid (lood, paepealsed, kadakased karjamaad) on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Peamiselt on nad levinud Ordoviitsiumi või Siluri paekivi avamusaladel. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 (30) cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem.[1] Sellest hoolimata on loopealsed mullad siiski väga viljakad ning sellest tulenevalt on seal liigirikkus väga kõrge. Loodude reljeef on tasane või veidi lainjas, lamedate nõgudega, kohati on maapind karstunud[2].

Rootsis on suurimaks Suur alvar Ölandil, Eestis Lõo alvar Saaremaal.

Laiemas mõttes on loopealne igasugune paepealne ala, sõltumata sellel olevast taimekooslusest – näiteks loopealsed kadastikud või loopealsed metsad (loometsad).

Erinevad lootüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastavalt niiskustingimustele ning mulla paksusele eristatakse kolme tüüpi loopealseid: ajuti märjad, kuivad tüsedamullalised ja kuivad õhukesemullalised loopealsed.

Ajuti märjad ehk Molinietum-tüüpi loopealsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levivad põhiliselt ajuti niisketel aladel Saaremaal ja Edela-Eestis. Iseloomulikud soontaimeliigid on harilik sinihelmikas (Molinia caerulea, andnud kooslusetüübile ka nime), lubikas (Sesleria caerulea), hirsstarn (Carex panicea), vesihaljas tarn (Carex flacca), värvmadar (Galium boreale), tedremaran (Potentilla erecta). Liigirikkus ei ole eriti suur ja produktiivsus on suhteliselt kõrge. Lisaks kadakale võivad nad olenevalt kohaspetsiifilistest keskkonnatingimustest kinni kasvada ka paakspuu (Frangula alnus) või mõne muu lehtpõõsaga. Sobivad hästi karjatamiseks ja ala hooldamisel kehtivad samasugused põhimõtted nagu Avenetum-tüübi puhul.

Kuivad tüsedamamullalised ehk Avenetum-tüüpi loopealsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lootüübile on nime andnud iseloomulik liik arukaerand (Helictotrichon pratense sünonüümiga Avenula pratensis). Avenetum-tüüp jaguneb omakorda kolmeks alatüübiks: rähaloo-, nõmmloo- ja klibuloo-alatüüp.

Rähaloo-alatüüp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskmine värihein

Kõrge liigirikkusega ja kõige laiemalt levinud lookooslus Eestis, esineb tüsedama mullaga (5–20 (30) cm) aladel. Antud alvareid iseloomustavad lisaks arukaerandile ka angerpist (Filipendula vulgaris), mägiristik (Trifolium montanum), harilik koldrohi (Anthyllis vulneraria), keskmine värihein (Briza media), harilik karutubakas (Pilosella officinarum), varretu ohakas (Cirsium acaule), hobumadar (Galium verum), lubikas (Sesleria caerulea), aashundihammas (Astragalus danicus), kevadmaran (Potentilla neumanniana), harilik keelikurohi (Carlina vulgaris), lamba-aruhein (Festuca ovina), kortsleht (Alchemilla), sipelgapesadel nõmmliivatee (Thymus serpyllum), kohati harilik kuldkann (Helianthemum nummularium) jpt. Tegu on kõrgeima liigirikkusega ning ka kõige enam hoolsast karjatamisest sõltuva kooslusetüübiga. Sobiva koormusega karjatamisel muutuvad sellised kooslused aina liigirikkamaks; karjatamise lakkades hakkavad aga küllaltki kiiresti kadakatega kinni kasvama. Liigirikkaimad rähalood paiknevad Muhus ja Ida-Saaremaal. Alustaimestiku biomassi keskmine väärtus kuivkaalus Avenetum-tüüpi looaladel on ~100–300 g/m2 (1000–3000 kg/ha), varieerudes aastast aastasse ning eri aladel. Alade produktiivsus on Põhja-Eestis suurem kui Lääne-Eestis ja saartel.

Nõmmloo-alatüüp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levib liivasema mullaga aladel, sageli merelähedastel liivaseljakutel. Karakterliikideks on harilik liivkann (Arenaria serpyllifolia), mugultulikas (Ranunculus bulbosus), kevadtarn (Carex caryophyllea), mägi-kastehein (Agrostis vinealis), aga ka kanarbik (Calluna vulgaris). Õrnema kamara tõttu võiks sellistel kooslustel veistega karjatamist vältida.

Klibuloo-alatüüp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esineb aladel, kus õhuke muld ja taimestik ei suuda katta lubjakivist tekkinud klibu ja veerist. Selline kooslus arvatakse olevat suktsessiooni esimeseks astmeks merest kerkinud aladel ning nendest peaks pikema aja jooksul kujunema rähaloo-tüüpi loopealsed. Karjatamine ei ole vajalik ja ei ole ka biomassi vähesuse tõttu võimalik. Klibustel rannavallidel võivad vähesest mullast hoolimata kujuneda ka primaarsed (looduslikud) kadastikud.

Atla festucetum-tüüpi loopealne, Saaremaa.

Kuivad õhukesemullalised ehk Festucetum-tüüpi loopealsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

(Ka plaatloo) – õhukesemullaline (<5 cm) kooslus, kus võib esineda ka külmakohrutustest põhjustatud taimestikuvabasid, kuid mullaga kaetud laike, aga ka plaatja loo pindasid (vähese taimestikuga plaatja loo laigukesed kuuluvad Natura 2000 elupaigatüüpi 8240 – Paljanduvad paeplaadid). Festucetum-tüüpi loorohumaad esindavad äärmiselt haruldast taimekooslust ning on rea taimegeograafiliselt haruldaste ja areaali piiril olevate taimeliikide kasvukoht ning seega suure looduskaitselise tähtsusega. Eestis esineb Saaremaa lääneosas ning Hiiumaal. Liigirikkus on väiksem kui Avenetum-tüübil. Sage on lamba-aruhein (Festuca ovina, mis on kasvukohatüübile ka nime andnud). Iseloomulikud liigid on veel põldpuju (Artemisia campestris), kaljupuju (Artemisia rupestris), valge kukehari (Sedum album), harilik kukehari (Sedum album), sõlmine kesakann (Sagina nodosa), väike nõmmemünt (Acinos arvensis) jt. Palju on samblaid ja samblikke. Taimkate on suvise puhkeperioodiga, kuna muld kuivab suvel kuni aluspõhjani läbi. Kevaditi esinevad külmakohrutused. Saagikus on 20–60 g/m2 (200–600 kg/ha). Ei sobi niitmiseks, kuid sobib lammaste karjatamiseks. Veiste karjatamine mõjub sellistele aladele negatiivselt, põhjustades õrna niidukamara lõhkumist ja nitrofiilsete umbrohtude sissetungi. Säilimiseks vajavad seda tüüpi looalad erilist säästlikku hooldusrežiimi ehk väikest karjatamiskoormust. Eesti Festucetum-tüüpi alad on sarnased Ölandi Suure alvari loopealsetele, mistõttu võib rakendada Ölandi looaladele välja pakutud karjatamiskoormust suurusjärgus 1 lammas 2–4 ha kohta. Põuasematel suvedel ei pruugi karjatamine üldse võimalik olla. Õhukesest mullast hoolimata on ka sellised alad kinni kasvamas, mistõttu tuleb ka vähese karjatamise (või karjatamise puudumise) puhul viia iga 5 aasta tagant läbi kadakate eemaldamist ning jälgida, et kadakate katvus ei ületaks 30%.[3]


Kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loopealsed on poollooduslikud ehk pärandkooslused. Nad on põlised inimtekkelised kooslused ehk nende teke ja püsimine on tihedalt seotud inimtegevusega. Enamus Eesti loopealseid on kujunenud sekundaarselt metsataimkattest puude-põõsaste raie ja edaspidise karjatamise teel. Ajalooliselt on loopealsetel enamasti karjatatud lambaid ja hobuseid. Loopealsed on tekkinud ka muistsetele põldudele [4]. Primaartekkelisi looalasid leidub Eestis vaid aluspinna tõusu tõttu merest kerkinud aladel ning paljanduvatel paeplaatidel.[1][2]

Loopealsete iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levik maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmas on lood väga kitsalt levinud. Euroopas leidub selliseid kooslusi vaid Eestis, Rootsis ning väikeste laikudena Peterburi lähistel Venemaal. Eestis ja Rootsis on alvarid levinud peamiselt Läänemere suurtel saartel Saaremaal, Muhus, Hiiumaal, Vormsil, Gotlandil ehk Ojamaal ning Ölandil. Eriti silmapaistev on Ölandi saare lõunaosas olev Suur alvar (Stora Alvaret) – suur loopealse massiiv, mis on kilomeetreid pikk ja lai, kogupindalaga 26 000 ha. Mandri-Rootsis paikneb loopealseid vähesel määral ka Västergötlandis. Samuti leidub alvareid Eesti mandriosas – Lääne- ja Põhja-Eestis ning põhjasaartel (Osmussaarel ja Parkri saartel). Euroopa loopealsetega sarnaste ökoloogiliste tingimustega kooslusi tuntakse aga ka Põhja-Ameerikas, Kanadas ja USAs Suure järvistu piirkonnas, kus avanevad samuti Ordoviitsiumi ja Siluri lubjakivid.[4]


Levik Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis levivad loopealsed seal, kus karbonaatsed kivimid jõuavad maapinnani: Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualadel ning saartel. Vähesel määral on loopealseid Lääne-Pärnumaal Koonga kandis ja Raplamaal Märjamaa ümbruses. Tavalisemad on loopealsed Lääne-Eestis: Muhus ja Saaremaal, Hiiumaa mõnes osas, mandriosas Haapsalu lahe ümbruses ning Matsalu lahest ida ja lõuna pool. Põhja-Eestis on loopealsed harvemad; kõige idapoolsemad praegu säilinud Eesti looalad jõuavad välja Kunda kanti [4]. Loopealsed on paigutunud väikeste mosaiikidena muude koosluste, metsade, soode, põllumaade vahele. Kui 1930. aastatel moodustasid lood Eesti niitude taimkattest 3,9%, kokku 43 500 ha, siis praegustel andmetel arvatakse loopealseid olevat umbes 8000 ha, millest heas seisus on vaid 500–1000 hektarit[5].

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ökoloogilised tingimused on karmid ja varieeruvad. Põua ajal võib mullakiht kuni aluskivimini läbi kuivada, kevaditi võib esineda liigvett, talvel puhub tuul lume lagedalt loopealselt ära ja pakane jõuab otse mullasügavusse välja (külmakohrutused). Enamikule loopealsetele avaldab mõju mere otsene lähedus, mille tõttu on seal kevad tavalisest hilisem ja külmem, kuid sügis ja talv soojemad kui Eesti siserajoonides. Sademeid on looaladel tunduvalt vähem kui sisemaal, suvekuudel väga vähe.

Mullastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muldadest on loopealsetele iseloomulikud kuivad või gleistunud paepealsed ja rähksed rendsiinad [2]. Mulla paksus võib varieeruda või mõnes kohas sootuks puududa, nii et paistab paepind [4]. Paepealsed rendsiinad on kõrge huumusesisaldusega, neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga ja tavaliselt suure pinnakivisusega. Rähksetele rendsiinadele on iseloomulik kõrge huumusesisaldus ja rohke räha esinemine, sageli ulatub paas mullaprofiili. Mulla pH on umbes 7; ent kui lubjakivile on jäänud meresetteid, näiteks liiva, võib pH olla ka madalam (5). Õhukusest hoolimata on loopealsete mullad üldjuhul väga viljakad ja suure huumusesisaldusega. Kõrge pH aga soodustab toitainete püsimist mullas, samas on toitained taimedele raskesti kättesaadavad [4].

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kadakas

Loopealsed taimede kasvukohtadena sarnanevad osalt nii stepi kui tundraga. Heas seisukorras loopealsete taimestik on madalakasvuline, väheproduktiivne ja mitmekesine, koosnedes peamiselt lubjalembestest ja stressitaluvatest taimeliikidest. Nad suudavad taluda intensiivset päikesekiirgust, suvist mulla läbikuivamist, paiguti esinevat kevadist ja sügisest liigniiskust ning talviseid külmakohrutusi.

Enamasti kasvavad looaladel üksi või rühmiti kadakad (Juniperus communis); täiesti lagedaid loodusid Eestis tänasel päeval pole. Niisketes kohtades võib põõsarinde moodustada põõsasmaran (Potentilla fruticosa). Muudest põõsastest on kibuvitsu (Rosa), türn- (Rhamnus catharticus) ja paakspuud (Frangula alnus). Karjatatavatel alvaritel puurinne enamasti puudub, kuid mittekarjatatavatel tüsedamullalistel looniitudel hakkavad puud aga küllaltki kergesti kasvama (peamiselt männid (Pinus sylvestris), siin-seal ka lehtpuud – arukased (Betula pendula), harilikud vahtrad (Acer platanoides), tammed (Quercus robur) jt.).[3]

Rohurinne on tavaliselt võrdlemisi hõre, kuid liigirikas ja kohati mosaiikne – valitsevad kuivataluvad ja lubjalembesed taimed; tihedamalt taimestunud laigud tüsedamal mullal vahelduvad hõredamatega õhukesel mullal, paiguti paljandub aluspõhja paas.

Loopealsetel on kujunenud ainulaadselt omapärane ja rikkalik sammalde ja samblike floora. Eesti loopealsetel kasvab 142 liiki samblaid, millest 24 liiki on märgitud Eesti Punases Raamatus. Samblikke on loodudelt registreeritud 263 liiki. Nende hulgas on ka palju haruldasi liike ja 10 kaitsealust liiki. Sammaldest on looniitudel tavalised lood-ehmik (Thuidium abietinum), harilik keerik (Tortula ruralis), läikulmik (Hypnum cupressiforme) ja lood-jõhvsammal (Ditrichum flexicaule).

Indikaatorliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loopealsete seisundi hindamiseks saab kasutada alvaritel kasvavaid indikaatorliike. Enne põõsakatvuse suurenemist annab halvast loopealsete olust teada sulg-aruluste (Brachypodium pinnatum) kasv. Loopealsete heast seisundist annavad märku heade valgustingimustega indikaatorliigid nagu harilik kassikäpp (Antennaria dioica), harilik kuldkann (Helianthemum nummularium), nõmm-liivatee (Thymus seryllum), mägiristik (Trifolium montanum) jne.

Seenestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alvarite seenestiku koosseisu määrab mulla karbonaatsus. Lisaks tavalistele niiduseentele kasvavad ka lubjalembesed liigid. Mõnda aega võivad seenevaesed olla kuivad looniidud, kus kuivuse tõttu ei saa paljud seeneliigid viljakehi moodustada. Iseloomulikud on paljud liigid limanutiliste ja punalehikuliste sugukonnast, näiteks kollane vesinutt (Hygrocybe acuteconica), hall punalehik (Entoloma lampropus), violettpunalehik (Entoloma mougeotii) ja sooneline punalehik (Entoloma cocles). Söögiseentest kasvavad tavaharmik (Clitopilus prunulus), loohebel (Hebeloma edurum) ja valge ebaheinik (Lepista saeva).

Loomastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spetsiifilist loomastikku pole alvaritel välja kujunenud, kuid tüüpiline on avamaastiku liikide domineerimine. Suurte loomade elu on madala taimestiku tõttu raskendatud, sest neil puuduksid varjevõimalused, ulualused jne.

Enamjaolt leidub alvaritel putukaid. Putukatest on rohkesti liblikaid. Ent isegi putukad on seal erilised, näiteks rohutirts, keda nimetatakse käristajaks (Psophus stridulus). Ta on värvilt samasugune pruunikas kui kuivanud rohukõrred. Õhku tõustes sirutab käristaja välja erkpunast värvi tagatiivad. Nii muutub muidu luitunud tooniga putukas ootamatult silmatorkavalt värviliseks. Lennu ajal tiibadega vehkides laseb käristaja kuuldavale lausa kõrvulukustava sirina. Selle järgi on ta endale nimegi saanud.

Lindudest armastavad loopealseid alasid pesitsuskohana kurvitsaliigiskurvitsaliigid, näiteks kiivitaja (Vanellus vanellus), alpi risla (Calidris alpina), punajalg-tilder (Tringa totanus), kanepilind (Carduelis cannabina), kivitäks (Oenanthe oenanthe) jt. Hanelisi seal ei leidu.

Fragmenteeritus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loopealsete omapärane maastik on pärast II maailmasõda unarusse jäänud ning loopealsete hulk on kõvasti vähenenud ja kunagised ajalooliselt suured alad tänaseks killustunud. Fragmenteerumise ning pindala kahanemise tõttu satuvad ka loopealsetel kasvavate liikide populatsioonid isolatsiooni, mis omakorda viib nende geneetilise vaesumiseni ning väljasuremiseni. Praegu on Saaremaa loopealsed siiski veel sama liigirikkad kui ajalooliselt. See aga tähendab, et meie loopealsed kannatavad niinimetatud väljasuremisvõla (extinction debt) all. Väljasuremisvõlga jäävad need liigid, kes suudavad koosluse killustumise järel ebasobivaid keskkonnaolusid trotsides püsida veel lühemat või pikemat aega eluvõimelisena (kuigi juba vähenenud ohtrusega), kuid kelle pikaajaliseks säilimiseks aladel tingimused puuduvad (näiteks on elupaiga pindala juba liiga väike)[3]. 1930. aastatel oli loopealseid Eestis üle 43 000 ha (Eesti niitude taimkattest 3,9%). 2011. aastal oli Eestis loopealseid umbes 8000 ha, millest karjatatavaid looalasid oli vaid 1300 hektarit ning heas seisus looalasid aga vaid 500–1000 hektarit[5].

Viimaste aastakümnete jooksul on loopealsete karjatamine oluliselt vähenenud, mis on kaasa toonud nende kinnikasvamise põõsaste (põhiliselt kadaka), puude (enamasti männi) ning suurekasvuliste karjatamistundlike rohttaimede invasioonil. 1960–70. aastatel toimunud metsastamiskatsete tulemusena on hävinud paljud ajaloolised loopealsed. Põhja-Eesti loopealsetele on eriti kahjulikult mõjunud otseväetamine ja õhu kaudu levinud saaste.

2010. aastal tegid Eesti loodusteadlased ja keskkonnaorganisatsioonid pöördumise keskkonnaministrile, juhtides tähelepanu Eesti loopealsete katastroofilisele olukorrale ning ülikiirele taastamisvajadusele [6].

Kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loopealsed on prioriteetseks elupaigatüübiks Natura 2000 raames (Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüp *6280. Esmatähtsad on ka laiguti loopealsetel leiduvad plaatjad paepinnad *8240). Eestis leidub kolmandik kogu maailma loopealsetest, mistõttu on meil kohus tagada selle haruldase elupaigatüübi säilimine.

Eestis on loopealsete säilimise korraldamine alles lapsekingades. Rootsis on Euroopa Liidu LIFE-programmi toetusel taastatud 7000 ha kinnikasvanud looalasid ning jätkatud säilinud ning taastatud loopealsetel traditsioonilist maakasutust. Rootsis on 100% loopealsetest kaetud maahooldustoetustega. Samuti on seal suudetud teadvustada elanikkonnale alvarite suurt väärtust mitte ainult lokaalses vaid ka globaalses kontekstis. Sarnaseks peab kujunema olukord ka Eestis. Igal võimalusel tuleb maaomanikele ning otsustajatele rõhutada looalade rekreatiivset mõju, nende olulisust üldise bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ning tähtsust pärandkultuuri kandjatena. Maaomanike algatusi looalade majandamisel tuleb kõigiti soosida.

Loopealsete kaitseks on suviti alvaritel lisasööda andmine keelatud. Talvine karjatamine peab olema keelatud, kuna talvisel karjatamisel ei võimaldata taimedele piisavat puhkeperioodi, samuti suureneb niidukamara kahjustumise tõenäosus.[7] Tänapäevased loomatõud on enamasti ka raskemad, suuremad ja nõudlikumad kui need, kes on traditsiooniliselt poollooduslikke kooslusi meie mail hooldanud. Võimalusel tasuks eelistada kohalikke või muidu vähenõudlikumaid tõuge (näiteks eesti maatõugu veis, maalammas). Veiste puhul võiks eelistada keskmise- ja väiksemakasvulisemaid lihaveisetõuge (nt aberdiin-angus, šoti mägiveis, hereford).

Loopealsetel on keelatud väetisteväetiste ning biotsiidide kasutamine ning elukohale mittespetsiifiliste looma- ja taimeliikide introdutseerimine. Eemaldada tuleb invasiivsete võõrliikide, niinimetatud musta nimekirja kuuluvad, isendid. Loopealsetele võivad saatuslikuks saada niidukamarat kahjustavad tegevused(mootorsõidukitega sõitmine, isetegevuslikud lõkkeplatsid, kündmine, freesimine, metsastamine). Niidukamara ja mullapinna ulatusliku kahjustumise tagajärjel on lookoosluse säilimine või taastumine äärmiselt ebatõenäoline.

Loopealsed on väga sobilikud aga rekreatiivseteks tegevusteks – telkimine, matkamine-jalutamine, kooliekskursioonid, kodumaa loodusrikkuste ja õiterohkete kooslustega tutvumine.

Ühtegi spetsiaalset lookaitseala Eestis ei ole, kuid neid on siiski mitme rahvuspargi (Vilsandi, Matsalu ja Lahemaa) maadel. Ohessaare, Üügu, Ontika ja Panga maastikukaitsealad kaitsevad ka loopealseid. Samuti on alvarid olulised Osmussaare ja Pakri saarte maastikukaitsealadel ning mitmel väiksemal kaitsealal (Silma, Kallaste, Käina laht-Kassari).

Loopealsed on kantud Loodusdirektiivi I lisasse. Eestis tegeleb alvarite kaitse ja taastamisega Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Hooldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigifondi säilimise tagamiseks on ülioluline mitte ainult üksikute hästi hooldatavate lookaitsealade loomine, vaid ka näiliselt väheväärtuslikumate alade hooldamine ja taastamine. Taimestiku liigirikkusest sõltub suuresti ka teiste organismirühmade (putukate, lindude, imetajate) liigiline mitmekesisus, mistõttu on liigirikaste koosluste säilitamine äärmiselt oluline kogu ökosüsteemi funktsioneerimise tagamisel.

Loopealsete hooldamisel tuleb eelkõige silmas pidada kolme aspekti:

  • Tegu on poollooduslike kooslustega, mis vajavad pikaajaliseks avatud kooslusena säilimiseks mõõdukat inimmõju. Inimmõju tähendab eelkõige karjatamist. Karjatamisvõimaluse puudumisel hoiab loopealse avatuna ka puude põõsaste eemaldamine vastavalt vajadusele (kuid mitte harvem kui iga viie aasta tagant) ning vajadusel/võimalusel niitmine.
  • Tänapäeval on regionaalse liigifondi säilimiseks ning maksimaalselt efektiivse kaitse korraldamiseks hea rakendada niinimetatud mitmekesise majandamise põhimõtet. See tähendab, et kasulik on aeg-ajalt varieerida nii karja tüüpi (lambad/veised/hobused/kitsed) kui ka karjatamiskoormust (intensiivsema ja mõõduka karjatamisega aastad vaheldumisi või iga paari-kolme aasta tagant). Hästi mõjub ka väikeste segakarjade pidamine (näiteks hobune-lammas-veis) ja intensiivsema karjatamise puhul puhkeaastad näiteks korra viie aasta jooksul.
  • Väljasuremisvõla esinemise tõttu on väga oluline kindlustada nii taime- kui loomaliikide levimine elupaigalaikude vahel ehk (taas)luua elupaigalaikude võrgustik. Selleks on vaja loopealse majandamisel/taastamisel vaadata üle ka ümbritsevas maastikus leiduvad sarnased kooslused (ka puisniidud) ning võimalusel asuda ka neid majandama isegi juhul, kui need tunduvad esmapilgul väheväärtuslikumad.[3]

Eesti loopealseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Zobel, M. 1984. Loopealsed, kadastikud, lookadastikud. Eesti Loodus 27: 372–378
  2. 2,0 2,1 2,2 Paal, J. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituut, Tallinn.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Helm, A. 2011. Eesti loopealsete ja kadastike hoolduskava. Juhend koosluste hooldamiseks ja taastamiseks
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Pärtel, M. 2004. Loopealsed. Kukk, T. (toim.) Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. Tartu lk. 178–190
  5. 5,0 5,1 Helm, A., Zobel, M., Pärtel, M., Reinloo, A. 2011. Kiiret taastamist vajab 6000 hektarit Eesti loopealseid. Eesti Loodus 09.
  6. http://www.pky.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=141:keskkonnaministri-vastus-teadlaste-poeoerdumisele-eesti-loopealsete-halveneva-olukorra-paerast&catid=17:uudised&Itemid=11 Teadlaste pöördumine keskkonnaministri poole loopealsete katastroofilise olukorra asjus]
  7. Management of Natura 2000 Habitats, ec.europa.eu

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]