Valga maakond

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib praegusest maakonnast; ajaloolise maakonna kohta vaata artiklit Valgamaa.

Valga maakond

Valgamaa vapp.svg
Valgamaa vapp
Valgamaa lipp.svg
Valgamaa lipp

Pindala: 2044 km²
Elanikke: 30 176 (1.01.2014)[1]
Rahvastikutihedus: 14,8 in/km²
Maakonnalinn: Valga
Valga maakond.svg

Valga maakond ehk Valgamaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Valga rajooni ala.

Üldandmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakond (Valgamaa) asub Lõuna-Eestis. Valgamaa piirneb loodes Viljandi, põhjas Tartu, idas Põlva ja Võru maakonnaga ja edelas Lätiga.

Kohalikud omavalitsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakonna omavalitsused
Taagepera mõisa peahoone

Valga maakonnas on 13 omavalitsusüksust:

Linnad
Tõrva - Valga
Vallad
Helme - Hummuli - Karula - Otepää - Palupera - Puka - Põdrala - Sangaste - Taheva - Tõlliste - Õru

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakonna pinnaehitus on väga mitmekesine. Maakonna lääneosa jääb Sakala kõrgustiku kaguossa. Selles on valitsev ürgorgudest liigestatud lainjas moreentasandik siin-seal kerkivate kuplite ning seljakutega. Põhja pool annavad maastikule ilme põhja-lõunasuunalised väikevoored ning madalamatel niiskematel aladel puisniidud ja metsad. Tõrva-Helme ümbrus on tasasem, kuid liigestatud Õhne ja ta lisajõgede orgudest. Paljudes kohtades paljanduvad siin orgude veerudel aluspõhja liivakivid. Sellel tihedasti asustatud alal vahelduvad laialdased põllumaad niitude, lohkudes asetsevate järvede ja üksikute metsatukkadega. Lõuna pool, Hummuli ja Taagepera ümbruses, leidub ka kuplistikke.

Läti Vabariigi piiril esineb laialdane liivaala suurte metsade, nõmmede ja soodega. Maakonna keskosa hõlmab põhja-lõunasuunaline Väike-Emajõe orund ning selle jätkuks olev Valga nõgu, kus valitseb suuremalt osalt lainjas moreenmaastik, läbitud madalatest lamm- või moldorgudest. Orgudest on määravaim Väike-Emajõe org, millesse Tõlliste kohal suubub Pedeli ürgorg. Valga nõo keskosas esineb laialdane soostunud Korva luht. Laiemad põllualad on levinud Sangaste ja Laatre ümbruses.

Reljeefi vahelduvaim ja kõrgeim osa maakonnast on Otepää ümbruses. Kõrgeimad tipud on Kuutsemägi (217 m), Meegaste mägi (214 m), Harimägi (212 m). Otepää ümbruses on valitsev väga vahelduv kupliline moreenmaastik suurte kuppelmägede ja rohkete järvedega. Kauneim neist on Pühajärv. Kõrgustiku servaaladel on kõrgusvahed küll väikesed, kuid reljeef on siin samuti väga liigestatud. Valga nõost kagus kerkib lääne-idasuunalise vöötmena Karula kuplistik. Eriti vahelduva reljeefiga on kuplistiku idaosa. Lääne suunas pinnavormid madalduvad künnisteks, mis jätkuvad ka Läti Vabariigi piires. Karula ümbrus on rikas järvedest. Tuntuim neist on Karula Pikkjärv kuplistiku põhjaserval.

Maakonna lõunaossa jääb Hargla nõgu – kõrgustikevaheline tasane ala, kus metsade keskel kerkib kohati üksikuid moreenkupleid ja kühme. Omapärase kauni loodusega on Koiva ja Mustjõe orud ning Aheru järve ümbrus. Maakonna aluspõhja moodustavad Devoni liivakivid, mis on suhteliselt suure poorsusega, vilgurikkad ja nõrgalt tsementeerunud. Suuremal osal maakonna territooriumist levivad kesk-devoni Burtnieki lademe heledavärvilised liivakivid, millega vaheldumisi esinevad savi- ja merglikihid. Maakonna põhjaosa kitsal ribal avanevad kesk-devoni Aruküla lademe liivakivid, mis on põimjaskihilised aleuroliitide, savide ja dolomiidi vahekihtidega.

Aluspõhja katab kvaternaarsete setete kompleks (glatsiaalsed, limnoglatsiaalsed ja fluvioglatsiaalsed setted). Pindalaliselt domineerib maakonna põhja- ja keskosas moreen. Hajutatult esinevad kruusad-liivad, liivsavid ja soosetted. Pinnakatte geoloogiline ehitus on keeruline (paksus varieerub 10–100 m ja enamgi). Pinnasevesi lasub 0–10 m sügavusel, küngastel kohati sügavamalgi. Ehitusgeoloogiliselt on maakonna pinnased valdavalt hea kandevõimega, kuid ehitustegevust võib takistada reljeef.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilised näitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvestuslikult oli seisuga 1. jaanuar 2009 Valga maakonnas 34 135 elanikku. Neist 46,44% oli mehed ja 53,56% naised. Sündimuse üldkordaja oli 9,67‰, suremuse üldkordaja 12,27‰ ja loomulik iive –2,61‰. 82,63% elanikest olid eestlased ja 12,51% venelased. Alaealisi (vanuses 0–14) oli 15,51%, tööealisi (vanuses 15–64) 65,25% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 19,24%. Töötuse määr[2] oli 11,8%. Elanike tihedus oli 16,7 in/km².[3]

Hummuli mõisa peahoone

Asustusüksused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakonnas on 3 linna, 7 alevikku ja 147 küla.

Linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otepää - Tõrva - Valga

Alevikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helme - Hummuli - Laatre - Puka - Sangaste - Tsirguliina - Õru

Külad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aakre - Aitsra - Ala - Alamõisa - Arula - Astuvere - Atra - Hargla - Hellenurme - Holdre - Iigaste - Ilmjärve - Jaanikese - Jeti - Jõgeveste - Kaagjärve - Kalliküla - Kalme - Karjatnurme - Karu - Karula - Kassiratta - Kastolatsi - Kaubi - Kaurutootsi - Keeni - Kibena - Killinge - Kirbu - Kirikuküla - Kiviküla - Koigu - Koikküla - Koiva - Kolli - Komsi - Koobassaare - Koorküla - Korijärve - Korkuna - Kuigatsi - Kulli - Kungi - Kurevere - Käärikmäe - Kääriku - Kähri - Kähu - Laanemetsa - Lauküla - Leebiku - Lepa - Linna - Liva - Londi - Lossiküla - Lota - Lusti - Lutike - Lutsu - Lõve - Lüllemäe - Makita - Meegaste - Miti - Muhkva - Mustumetsa - Mäeküla - Mäelooga - Mägestiku - Mägiste - Mäha - Märdi - Möldre - Neeruti - Nõuni - Nüpli - Otepää - Paju - Palamuste - Palupera - Pastaku - Patküla - Pedajamäe - Pedaste - Piiri - Pikasilla - Pikkjärve - Pilkuse - Pilpa - Plika - Pori - Prange - Priipalu - Pringi - Pugritsa - Puide - Purtsi - Põru - Päidla - Pühajärve - Pühaste - Raavitsa - Rampe - Ransi - Raudsepa - Rebasemõisa - Rebaste - Restu - Reti - Riidaja - Ringiste - Risttee - Roobe - Rulli - Ruuna - Räbi - Sarapuu - Sihva - Sooblase - Soontaga - Sooru - Supa - Taagepera - Tagula - Taheva - Tiidu - Tinu - Truuta - Tsirgumäe - Tõlliste - Tõrvase - Tõutsi - Uniküla - Uralaane - Urmi - Vaalu - Vaardi - Valtina - Vanamõisa - Vana-Otepää - Vidrike - Vilaski - Voorbahi - Väheru - Väljaküla - Õlatu - Õruste - Ädu

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigatsi mõisa tuuleveski

3. juulil 1783 kehtestas keisrinna Katariina II Balti provintsides uue halduskorra ning moodustas peaasjalikult Riia ja Võnnu kreisidest seni Riia maakonda kuulunud Valga linna ümber Valga kreisi. Tollane Valga maakond koosnes üheteistkümnest vallast, millest üheksa asus praeguse Läti aladel ja ainult kaks – Luke (läti k Lugaži, saksa k Luhde) ja Härgmäe (läti k Ērģeme, saksa k Ermes) – ulatusid servapidi ka praeguse Eesti alale, peamiselt Valga linna ümbruses. Uue kreisi tõmbekeskuseks muutus Valga linn, mis oli saanud linnaõigused juba 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt.

1789. aastal elas Valgas 891 inimest. Seoses Valga linna muutumisega kreisilinnaks rajati siia Jaani kirik, aastail 1783–1786 valmis kreisiametiasutuste hoone (hilisem vangla).

12. veebruaril 1919 andis Eesti Vabariigi valitsus välja määruse Valga maakonna moodustamise kohta Vabadussõja käigus Eesti vägede kätte sattunud maa-alast, mis oli küllaltki väike. Teiselt poolt ulatusid päris Valga lähedale Võru, Tartu ja Viljandi maakonna osad. 19. aprillil 1919 asus Valga maakonnavalitsuse esimehe ehk sisuliselt esimese Valga maavanemana ametisse Karula talunik Johann Kurvits. Selles ametis oli ta juulini 1921, mil tema ametiposti võttis üle August Sild.

Valga ja osalt ka Härgmäe ümbruses oli kuni 1920. aastateni paljus tegemist Eesti-Läti sega-aladega, kus kindel ja täpne rahvuspiir puudus. Ka Valga linnas oli tollal eestlasi ja lätlasi umbes võrdselt. Kindla ja konkreetse rahvuspiiri kujunemisele aitas kaasa 1920. aastal riigipiiri paikapanek, mis jättis 18. sajandil moodustatud Valga kreisist (maakonnast) Eestile Paju ja Sooru mõisa alad ning valdava enamiku Valga linnast (seal olid eestlased ka paljus ülekaalus), ülejäänu jäi aga Lätile.

Valga maakond enam-vähem tänapäevasel kujul moodustati 6. septembril 1920, mil Vabadussõja kulg ja kujunenud olukord nõudsid Valga kui tähtsa keskuse eraldamist teistest maakondadest. Ent maakonna ajalugu ulatub kaugemale kui see daatum. Saksa vallutuse aegsest asustusest 13. sajandil toob meieni kõige rohkem andmeid Läti Henriku kroonika. See nimetab Eesti-Läti piiriks Ümera jõge. Ajaloolased on selleks pakkunud ka Säde jõge, mis lõuna poolt Valga külje alt läbis Tireli soo põhjaosa ning voolas Burtnieki järve. Suur Tireli soo ja Säde jõe ülemjooksu ümbritsevad heinamaad ja metsad olid vanasti küllap veel laialdasemad ja läbipääsmatumad ning seega piiriks nagu loodud.

Muistne (13. sajandi) rahvuspiir on kulgenud hoopis teistest kohast. Arvatavasti olid Härgmäe ümbruse alad tollal eestlastega asustatud (osake Sakalamaast?) ning rahvuspiir kulges arvatavasti Säde jõe allikailt metsi mööda Koiva jõe kõige põhjapoolsema kääruni ja sealt edasi Koiva jõge mööda. Ei ole muidugi ka välistatud, et Kaagjärve ümbrus kuulus toona koos Valga linnaga latgalitele.

13. sajandil toimunud ristisõdade resp. muistse vabadusvõitluse järgselt kujunes Valgamaa ajaloolise Vana-Liivimaa loomulikuks keskuseks, kust läksid läbi tähtsamad liiklemisteed nii põhjast, lõunast kui ka idast, omades seega suurt strateegilist tähtsust.

Valga maakonna vapp (1937)

20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgamaa

11. veebruaril 1921 määras valitsus kindlaks Valga maakonna maa-ala. Võru maakonnast laenati Kaagjärve, Karula, Laanemetsa ja Taheva, Tartu maakonnast Tõlliste, Laatre, Sangaste, Keeni ja Kuigatsi vallad. Viljandi maakonnast aga Jõgeveste, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku, Helme, Lõve ja Hummuli vallad. Hiljem toimus maakonnas rida haldusterritoriaalseid muutusi. 1921. aastal eraldati Patküla vallast Holdre vald ja Tõrva alev, aasta hiljem liideti Paju valla koosseisus olnud Puraküla Valga linnaga, aastal 1924 aga Paju vald Sooru vallaga, 2. juulil 1926 sai Tõrva linnaks.

Seega oli Valga maakonnas 1920. aastate teisest poolest 1939. aastani kokku 19 valda.

1939. aastal toimunud haldusreformiga ühendati paljud väikesed vallad elujõulisemateks. Maakonda jäi kümme valda.

Valgamaa piirkond, 1954. aastal

Viimane Eesti okupeerimise eelne Valga maavanem Värdi Vellner pidi võimu loovutama 8. juulil 1940. Sellest hoolimata kestis 1939. aastal kehtestatud haldusjaotus 1950. aastani, mil Eestis moodustati 39 maarajooni, mis omakorda jagunesid 636 külanõukoguks.

Next.svg Pikemalt artiklis Valga rajoon

Praegune Valga maakonna territoorium jagunes kolmeks: Valga, Tõrva ja Otepää rajooniks. 1952. aastal moodustati aga ENSV koosseisus Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid. Valga kuulus Tartu oblasti koosseisu.

1959. aastal asuti väikseid rajoone likvideerima. Kadusid Antsla, Otepää ja Tõrva rajoonid. Valga rajooniga liideti Tõrva linn ning Haabsaare, Helme, Koorküla, Mõniste, Riidaja ja Taagepera külanõukogud. Otepää linn, Otepää ja Pühajärve külanõukogud liideti seevastu hoopis Elva rajooniga.

1961. aastal läks aga Mõniste Võru rajooni koosseisu.

Järgmisel aastal tulid tagasi Valga rajooni koosseisu Otepää linn, Aakre, Otepää ja Palupera külanõukogud. Aasta pärast tuli lisa Põlva rajoonist ja 1966. aastal Valtina ümbrus Võru rajoonist. Sellega olid Valga rajooni piirid lõplikult paigas.

Detsembris 1989 sai Valga maakonna volikogu otsusega toonasest Valga rajooni täitevkomitee esimehest Uno Heinlast esimene taasiseseisvumise järgne Valga maavanem. Järgmise aasta 22. veebruaril reorganiseeriti Valga Rajooni RSN Täitevkomitee taas Valga maakonnavalitsuseks.

1. jaanuarist 1999 on Valgamaal kolm linna: Valga, Tõrva ja Otepää. Neist Otepää on staatuselt vallasisene linn. Valdu on 11: Helme, Hummuli, Karula, Palupera, Puka, Põdrala, Otepää, Sangaste, Taheva, Tõlliste ja Õru.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 30. august 2014
  2. 2007.–2009. aasta libisev keskmine
  3. Statistikaameti koduleht

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

57.8666666726.16666667