Valga maakond

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib praegusest maakonnast; ajaloolise maakonna kohta vaata artiklit Valgamaa.

Valga maakond

Valgamaa vapp.svg
Valgamaa vapp
Valgamaa lipp.svg
Valgamaa lipp

Pindala: 2044 km²
Elanikke: 30 176 (1.01.2014)[1]
Rahvastikutihedus: 14,8 in/km²
Maakonnalinn: Valga
Valga maakond.svg

Valga maakond ehk Valgamaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Valga rajooni ala. Praegusel kujul loodi maakond 1. Jaanuaril, 1990. Maakonnalinn ja ühtlasi suurim asula on Valga linn, sellele järgnevad rahvaarvult Tõrva ja Otepää.

Üldandmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakond asub Eesti lõunaosas ning kuulub majandusgeograafilise ja regionaalpoliitilise jaotuse järgi Kagu-Eesti piirkonda (koos Põlva ja Võru maakonnaga). Lisaks kuulub maakond ajalooliste sidemete ja maastikulise omapära poolest Lõuna-Eesti regiooni (koos Põlva, Võru, Viljandi, Tartu ja Jõgeva maakonnaga). Maakonna kogupindala on 2 043,53 km² (Võrtsjärve ala sissearvamisel 2 046,49 km²), rahvaarv 30 176 inimest (seisuga 1.01.2014)[2], ulatus põhja-lõuna suunas 65 ja ida-lääne suunas 59 kilomeetrit. Valga maakond on rahvaarvult Eesti 12. maakond ning pindalalt 14. maakond.

Maakonna keskusest, Valga linnast, on kaugused Eesti suurematesse linnadesse järgnevad: Tallinnasse 267, Tartusse 86, Viljandisse 88, Võrru 73, Põlvasse 96, Pärnusse 141, Narva 264 km. Riia asub 157 km kaugusel.[3]

Valgamaa piirneb loodes Viljandi, põhjas Tartu, idas Põlva ja Võru maakonnaga ja omab piiri lõuna-edelasuunas Läti Vabariigiga (102,4 km).

Maakonnas asub kolm linna – Valga, Tõrva ja Otepää.

Maakonna sümboolika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Eesti riigivapi kinnitamist (1925) moodustati 17. detsembril 1925 maakondade vappide loomiseks vastav komisjon. 17. juunil 1926 kiideti heaks esialgsed kavandid ajaloolase Paul Johanseni poolt. Esialgsel Valgamaa vapil oli kilbi ülaosa hõbedane, alumine must ja sellel rahvalauludest ja muinasjuttudest tuttav punane-kuldne-sinine vikerkaar, mis oli mõeldud sümboliseerima kahte rahvast ühendavat silda.

Valga maavolikogu ei olnud aga Johanseni kavandiga rahul ning peale mitmete kavandite läbivaatamist kinnitas maavolikogu kohaliku inseneri Saare vapikavandi 1931. aastal. Vapil olev kilp oli jaotatud neljaks väljaks. Ülal-paremal valge väli, millel kuldne V-täht; ülal-vasakul siniselt taustal neli kuldtähte, mis sümboliseerisid nelja maakonda, mille territooriumi osadest 6. septembril 1920. a. Valga maakond moodustati; all-paremal sinisel taustal heinakuhi ja all-vasakult valgel Vabadusristi kujutis. Vappi raamis tammeokstest pärg ja selle kohal ristatud mõõgad. Peale Siseministeeriumi nõudmisel Vabadusristi kujutise eemaldamist kinnitas 15. Septembril 1931 maavolikogu vapi lõplikult.

1936. aastal valmistas kunstnik Gustav Reindorff välja uued ja lihtsustatud vapikavandid, mis kinnitati 5. veebruaril 1937 Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega.

Lõplikul Valga maakonna vapil on kilp lõigatud diagonaalselt kaheks. Ülemisel sinisel poolel on neli viieharulist hõbedast tähte (maakonna moodustanud nelja maakonna arv) ja alumine hõbedane väli on tühi. Vapi sinine toon on rahvusvahelise PANTONE värvitabeli järgi 285 ˚C.

Lipp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakondade lipud kinnitati koos vappidega ühesugustena – valge-rohelise lipu ülemisel poolel asetseb vastava maakonna vapp. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11 ja lipu normaalsuurus 1050 x 1650 mm.

Haldusjaotus, asustus ja rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakonna omavalitsused

Kohalikud omavalitsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taagepera mõisa peahoone

Valga maakonnas on 13 omavalitsusüksust, mis koosnevad Valga (maakonnalinn) ja Tõrva linnast ja HelmeHummuliKarulaOtepää (sh vallasisene Otepää linn), Palupera, PukaPõdralaSangasteTahevaTõlliste ja Õru vallast.

Asustusüksused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakonnas on 3 linna, 7 alevikku ja 147 küla.

Linnad:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otepää - Tõrva - Valga

Alevikud:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helme - Hummuli - Laatre - Puka - Sangaste - Tsirguliina - Õru

Külad:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aakre - Aitsra - Ala - Alamõisa - Arula - Astuvere - Atra - Hargla - Hellenurme - Holdre - Iigaste - Ilmjärve - Jaanikese - Jeti - Jõgeveste - Kaagjärve - Kalliküla - Kalme - Karjatnurme - Karu - Karula - Kassiratta - Kastolatsi - Kaubi - Kaurutootsi - Keeni - Kibena - Killinge - Kirbu - Kirikuküla - Kiviküla - Koigu - Koikküla - Koiva - Kolli - Komsi - Koobassaare - Koorküla - Korijärve - Korkuna - Kuigatsi - Kulli - Kungi - Kurevere - Käärikmäe - Kääriku - Kähri - Kähu - Laanemetsa - Lauküla - Leebiku - Lepa - Linna - Liva - Londi - Lossiküla - Lota - Lusti - Lutike - Lutsu - Lõve - Lüllemäe - Makita - Meegaste - Miti - Muhkva - Mustumetsa - Mäeküla - Mäelooga - Mägestiku - Mägiste - Mäha - Märdi - Möldre - Neeruti - Nõuni - Nüpli - Otepää - Paju - Palamuste - Palupera - Pastaku - Patküla - Pedajamäe - Pedaste - Piiri - Pikasilla - Pikkjärve - Pilkuse - Pilpa - Plika - Pori - Prange - Priipalu - Pringi - Pugritsa - Puide - Purtsi - Põru - Päidla - Pühajärve - Pühaste - Raavitsa - Rampe - Ransi - Raudsepa - Rebasemõisa - Rebaste - Restu - Reti - Riidaja - Ringiste - Risttee - Roobe - Rulli - Ruuna - Räbi - Sarapuu - Sihva - Sooblase - Soontaga - Sooru - Supa - Taagepera - Tagula - Taheva - Tiidu - Tinu - Truuta - Tsirgumäe - Tõlliste - Tõrvase - Tõutsi - Uniküla - Uralaane - Urmi - Vaalu - Vaardi - Valtina - Vanamõisa - Vana-Otepää - Vidrike - Vilaski - Voorbahi - Väheru - Väljaküla - Õlatu - Õruste - Ädu

Demograafilised näitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvestuslikult oli seisuga 1. jaanuar 2014 Valga maakonnas 30 176 elanikku, neist 47,5% mehed ja 52,5% naised. Alaealisi (vanuses 0–14) oli 14,93%, tööealisi (vanuses 15–64) 62,65% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 22,41%. 82,63% elanikest olid eestlased ja 12,51% venelased. Elanike tihedus oli 14,8 in/km². Alates aastast 2004 on maakonna rahvaarv kahanenud 4154 inimese võrra. Kahanemise peamiseks põhjuseks üldise loomuliku negatiivse iibe kõrvalt on mehhaaniline iive ehk maakonnast lahkunud elanikud.[2]

Valgamaa rahvastikunäitajad haldusüksuste kaupa (1. jaanuar 2014 seisuga)[2]
Haldusüksus Halduskeskus Rahvaarv Pindala (km²) Asustustihedus (in/km²)
Valga linn - 12 437 16,54 751,93
Otepää vald* Otepää linn 3737 217,36 17,19
Tõrva linn - 2716 16,54 565,83
Helme vald Tõrva linn 1882 312,73 6,02
Tõlliste vald Laatre alevik 1628 193,78 8,4
Puka vald Puka alevik 1533 200,93 7,93
Sangaste vald Sangaste alevik 1293 144,72 8,93
Palupera vald Hellenurme küla 1266 123,48 10,25
Karula vald Lüllemäe küla 920 229,92 4
Hummuli vald Hummuli alevik 825 162,7 5,07
Põdrala vald Riidaja küla 746 127,22 5,86
Taheva vald Laanemetsa küla 736 204,7 3,6
Õru vald Õru alevik 457 104,63 4,38
Kokku 30 172 2043,51** Keskmine: 14,8 in/km²
*Otepää linn ja Pühajärve vald ühinesid Otepää vallaks

**Pindala kogusumma erineb tegelikkusest ümardamise tõttu

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aluspõhi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakonna aluspõhja moodustavad Devoni liivakivid, mis on suhteliselt suure poorsusega, vilgurikkad ja nõrgalt tsementeerunud. Suuremal osal maakonna territooriumist levivad Kesk-Devoni Burtnieki lademe heledavärvilised liivakivid, millega vaheldumisi esinevad savi- ja merglikihid. Maakonna põhjaosa kitsal ribal avanevad Kesk-Devoni Aruküla lademe liivakivid, mis on põimjaskihilised aleuroliitide, savide ja dolomiidi vahekihtidega.

Aluspõhja katab kvaternaarsete setete kompleks (glatsiaalsed, limnoglatsiaalsed ja fluvioglatsiaalsed setted). Pindalaliselt domineerib maakonna põhja- ja keskosas moreen. Hajutatult esinevad kruusad-liivad, liivsavid ja soosetted. Pinnakatte geoloogiline ehitus on keeruline (paksus varieerub 10–100 m ja enamgi). Pinnasevesi lasub 0–10 m sügavusel, küngastel kohati sügavamalgi. Ehitusgeoloogiliselt on maakonna pinnased valdavalt hea kandevõimega, kuid ehitustegevust võib takistada reljeef.

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valga maakonna pinnaehitus on väga mitmekesine. Maakonna lääneosa jääb Sakala kõrgustiku kaguossa. Selles on valitsev ürgorgudest liigestatud lainjas moreentasandik siin-seal kerkivate kuplite ning seljakutega. Põhja pool annavad maastikule ilme põhja-lõunasuunalised väikevoored ning madalamatel niiskematel aladel puisniidud ja metsad. Tõrva-Helme ümbrus on tasasem, kuid liigestatud Õhne ja ta lisajõgede orgudest (Tikste ürgorg). Paljudes kohtades paljanduvad siin orgude veerudel aluspõhja liivakivid. Sellel tihedasti asustatud alal vahelduvad laialdased põllumaad niitude, lohkudes asetsevate järvede ja üksikute metsatukkadega. Lõuna pool, Hummuli ja Taagepera ümbruses, leidub ka kuplistikke.

Läti Vabariigi piiril esineb laialdane liivaala suurte metsade, nõmmede ja soodega. Maakonna keskosa hõlmab põhja-lõunasuunaline Väike-Emajõe orund ning selle jätkuks olev Valga nõgu, kus valitseb suuremalt osalt lainjas moreenmaastik, läbitud madalatest lamm- või moldorgudest. Orgudest on määravaim Väike-Emajõe org, millesse Tõlliste kohal suubub Pedeli ürgorg. Valga nõo keskosas esineb laialdane soostunud Korva luht. Laiemad põllualad on levinud Sangaste ja Laatre ümbruses.

Reljeefi vahelduvaim ja kõrgeim osa maakonnast on Otepää ümbruses. Kõrgeimad tipud on Kuutsemägi (217 m), Meegaste mägi (214 m), Harimägi (212 m). Otepää ümbruses on valitsev väga vahelduv kupliline moreenmaastik suurte kuppelmägede ja rohkete järvedega, millest tuntuim  on Pühajärv. Kõrgustiku servaaladel on kõrgusvahed küll väikesed, kuid reljeef on siin samuti väga liigestatud. Valga nõost kagus kerkib lääne-idasuunalise vöötmena Karula kuplistik. Eriti vahelduva reljeefiga on kuplistiku idaosa. Lääne suunas pinnavormid madalduvad künnisteks, mis jätkuvad ka Läti Vabariigi piires. Karula ümbrus on rikas järvedest. Tuntuim neist on Karula Pikkjärv kuplistiku põhjaserval.

Maakonna lõunaossa jääb Hargla nõgu – kõrgustikevaheline tasane ala, kus metsade keskel kerkib kohati üksikuid moreenkupleid ja kühme. Omapärase loodusega on Koiva ja Mustjõe orud ning Aheru järve ümbrus.

Maakonna metsamaa pindala on pea 114 000 ha, mis moodustab 56,7% maakonna pindalast. Peamisteks puuliikideks on mänd ja kuusk. Metsad on liigendatud niitude, nõmmede, luhtade ja soodega. Üldpindalast 7 900 ha on soode all, millest 5400 ha kõrgsood ehk rabad. Suurimad rabad on Rubina, Korva ja Lagesoo.

Üle 1 ha pindalaga looduslikke järvi on piirkonnas pea 180. Suurim järv on Pühajärv (286 ha), millele järgneb Aheru (234 ha). Sügavaim järv maakonnas (Eesti sügavuselt kolmas) on Udsu (30,2 m).

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduskaitsealune territoorium moodustab Valga maakonna kogupindalast ca 20%. Suurimateks looduskaitseobjektideks Valgamaal on Otepää looduspark, Karula rahvuspark ja Koiva-Mustjõe maastikukaitseala. Erinevaid kaitsealasid, mille hulka kuuluvad rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad ja selle alatüübid, nagu pargid, puistud, arboreetumid, on kokku 60. Suurimaks on Otepää looduspark, mis oma pindala (22 430 ha) poolest on ühtlasi suurim maastikukaitseala Eestis. Kaitsealust territooriumi, mis peale kaitsealadele hõlmab ka hoiualasid ja püsielupaiku, on pindalalt kokku 43 431 ha.

Üksikobjektidena on kaitse all 28 põlispuud ja 5 rändrahnu. Kõrgeim kaitsealune puu, Tsuura kuusk, on jämedaim harilik kuusk Eestis. Puu kõrgus on 29 m ja selle tüve ümbermõõt on 4,32 m. Kõige jämedam puu - Pühajärve Sõjatamm, on 6,98 m ümbermõõduga. Valgamaal asub Lõuna-Eesti suurim rändrahn - Helgikivi, mille ümbermõõt on 30,2 m ja maapealne ruumala 61 m3.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgamaa on peamiselt tööstuse ja põllumajandusega tegelev piirkond, kus asub ka Eesti tuntuim puhke- ja spordikeskus Otepää. 2013. aastal oli maakonna keskmine brutopalk 729 € (võrdluseks Eesti keskmisega 949 € samal aastal).

Ettevõtlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

31. detsembril, 2013 oli Valgamaal kokku 2717 ettevõtet (sh 930 füüsilisest isikust ettevõtjat ja 1 787 äriühingut), 677 mittetulundusühingut ja 23 sihtasutust. Suurem osa ettevõtetest tegeleb põllu- ja metsamajandusega, valdkondadest järgnevad kaubanduse ja mootorsõidukite remondiga, ehituse ja töötleva tööstusega tegelevad ettevõtted. Tähtsal kohal on turism (peamiselt Otepää piirkonnas). Toodete ja teenuste eksport (2013. aastal 142,5 miljonit eurot) oli tunduvalt suurem kui import (81 miljonit eurot).

Põllumajandus ja karjakasvatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2014 oli Valgamaal põllukultuuride kasvupind kokku 24 123 ha, millest moodustas teravili 13 554 ha, kaunvili 1 236 ha, raps ja rüps 2 838 ha, kartul 93 ja ja avamaa köögivili 38 ha. 2013. aasta lõpuks oli põllumajanduslik kogusaak teravilja puhul 40 662 t, kaunvilja 2 256 t, rapsi- ja rüpsiseemne 7 184 t, kartuli 1228 t ja avamaa köögivilja puhul 190 t.

Kariloomi oli Valgmaal 2013. Aastal kokku ca 24 700 looma, kellest veiseid 12 100 (sh piimalehmi 3 700), sigu 1 200, lambaid ka kitsi 7 700. Loomakasvatustoodangult toodeti kokku 1 233 t liha ja 28 585 t piima.

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgamaal asub kokku 69 mõisat ja lossi, millest tuntumad on Sangaste ja Taagepera loss (Eesti parim pulmakoht 2012). Valga maakonna tuntuim ning enimkülastatud turismisihtkoht on Otepää linn, mis kannab aastast 1996 igal talvel 21. detsembrist kuni 20. märtsini talvepealinna tiitlit. Majutuskohtade arvult on Valgamaa Eestis neljas (Harjumaa, Saaremaa ja Pärnumaa järel).

Enimkülastatud sündmused Valgmaaal on Rally Estonia ja rahvusvaheline Valga militaarajaloo festival ning enimkülastatud objektideks Kuutsemäe Puhkekeskus ja Tehvandi spordikompleks

Valga maakonna enimkülastatud sündmused ja turismiobjektid 2010 - 2012 (SA Valgamaa Arenguagentuuri andmetel)
Sündmus 2010 2011 2012 Objekt 2010 2011 2012
Rally Estonia 10 000 13 000 23 186 Kuutsemäe puhkekeskus - 30 000 -
Rahvusvaheline Valga militaarajaloo festival 4 500 8000 12 000 Tehvandi spordikompleks 44 000 33 328 57 329
Tartu Maraton* 8 038 7 045 9 363 Pühajärve SPA- ja puhkekeskus 19 641 19 548 23 207
Tartu rattamaraton* 5882 4925 7191 Otepää seikluspark 22 067 24 617 22 553
Leigo järvemuusika 7 300 5 000 5 000 GMP Clubhotel Pühajärve restoran 18 500 19 500 19 500
Valga-Valka kaksiklinnade festival 5 000 6 700 5 700 Taagepera loss 10 000 10 500 10 500
Klaperjaht - - 5 000 Otepää snowtubing 9 000 7 500 7 000
Tartu jooksumaraton 1 897 2 011 2125 Sangaste loss 8 642 7 345 12 000
Tõrva loits 3 500 2 000 2 000 Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsioon 5 210 5 000 4 823
FIS Otepää MK 15 000 15 000 10 000 - 11 000 Barclay de Tolly mausoleum 3 700 3 012 3 300
*võistlejad ilma pealtvaatajateta

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgamaa spordis on enim tooni andnud suusatamine ja raskejõustik. Valgamaa pikaajalised sporditraditsioonid on kinkinud Eestile ka kõige esimese olümpiavõitja Alfred Neulandi. Neuland, kes võitis kulla Antwerpeni olümpiamängudel aastal 1920, sündis Valgas aastal 1895. Aastal 1924 lisandus Neulandi kollektsiooni ka olümpiahõbe Pariisist. Valgast pärit käija Bruno Junk on võitnud olumpiamängudelt kaks pronksmedalit. Aastal 1952 sai ta sellega hakkama Helsingis ja 1956 Melbournes.


Otepääl, endises Pühajärve vallas sündinud August Englas on tulnud maailmameisrtiks Kreeka-Rooma maadluses aastal 1953 ja vabamaadluses aastal 1954. Kergejõustiklastest on Valgast (täpsemalt Valka poolsest osast) pärit neli korda olümpiamängudel osalenud Pavel Loskutov. Raimond Lutsu õpilase parimaks saavutuseks on EM-i hõbemedal meeste maratonijooksus (2002).


Valgas on tehtud kolm Eesti rekordtulemust kergejõustikus, millest tuntuim on Eesti odaviskerekord 87.83, mis on Andrus Värniku nimel ja visatud 19. augustil 2003 aastal. Tipptulemusena on märgitud rekorditeraamatusse ka Anu Teesaare naiste kümnevõistluse rekord 6411 (5. september 2004) ja Jekaterina Jutkina naiste 5 kilomeetri käimistulemus 24.07 (7. juuni 2003). Pallimängudes on Valgamaal ette näidata ainus Eesti meistrivõistluste kuldmedal meeste käsipallis, mis võideti võistkonna Valga Maret-Sport poolt aastal 1992. Valgal on hetkel Eesti meistriliigavõistkond nii korv- kui käsipallis.


Valgast on pärit mitmeid tuntud sporditreenereid eesotsas Rein Ahuniga, kes on olnud treeneriks kergejõustikutalentidele Märt Iisrael ja hetkel NFLis mängival Margus Hundil. Eesti üks läbi aegade parimaid käsipallureid Kaupo Palmar alustas oma käsipallitreeninguid Valgas aastal 1985. Kahel korral Eesti parimaks käsipalluriks valitud Palmari esimesed juhendajad olid Ebba Lõokene ja Ülo Mere.

Valgamaal asub tuntud talispordi- ja suusalinn Otepää, kus on korraldatud suusatamise MK-etappe. Esimene neist toimus aastal 1999. Aastatel 2003-2012 toimusid MK-etapid Otepääl igaaastaselt. Järgmine suusatamise MK-etapp peetakse Otepääl aastal 2015. Otepää spordikoolis on hariduse omandanud paljud tuntud Eesti spordikuulsused nagu näiteks maanteeratturid Rein Taaramäe, Tanel Kangert ja Rene Mandri ning suusatajad Aivar Rehemaa ja Algo Kärp.


Tuntumatest talisportlastest on maakonnast pärit kolmekordne olümpialane suusatamises Elmo Kassin (Valga), suusataja Kein Einaste (Sangaste), laskesuusataja Kalju Ojaste (Otepää) ja kelgutaja Helen Novikov (Tõrva). Kunagisest Kaagjärve vallast on pärit tuntud spordipedagoog ja Eesti suusakoondise juhina kahel OM-il käinud Kaarel Zilmer.


Valgamaa spordielu koordineerib Valgamaa Spordiliit, mis on asutatud 30. novemberil 1995. aastal. Spordiliidu juhatuse esimees on Tiit Kattai.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigatsi mõisa tuuleveski

3. juulil 1783 kehtestas keisrinna Katariina II Balti provintsides uue halduskorra ning moodustas peaasjalikult Riia ja Võnnu kreisidest seni Riia maakonda kuulunud Valga linna ümber Valga kreisi. Tollane Valga maakond koosnes üheteistkümnest vallast, millest üheksa asus praeguse Läti aladel ja ainult kaks – Luke (läti k Lugaži, saksa k Luhde) ja Härgmäe (läti k Ērģeme, saksa k Ermes) – ulatusid servapidi ka praeguse Eesti alale, peamiselt Valga linna ümbruses. Uue kreisi tõmbekeskuseks muutus Valga linn, mis oli saanud linnaõigused juba 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt.

1789. aastal elas Valgas 891 inimest. Seoses Valga linna muutumisega kreisilinnaks rajati siia Jaani kirik, aastail 1783–1786 valmis kreisiametiasutuste hoone (hilisem vangla).

12. veebruaril 1919 andis Eesti Vabariigi valitsus välja määruse Valga maakonna moodustamise kohta Vabadussõja käigus Eesti vägede kätte sattunud maa-alast, mis oli küllaltki väike. Teiselt poolt ulatusid päris Valga lähedale Võru, Tartu ja Viljandi maakonna osad. 19. aprillil 1919 asus Valga maakonnavalitsuse esimehe ehk sisuliselt esimese Valga maavanemana ametisse Karula talunik Johann Kurvits. Selles ametis oli ta juulini 1921, mil tema ametiposti võttis üle August Sild.

Valga ja osalt ka Härgmäe ümbruses oli kuni 1920. aastateni paljus tegemist Eesti-Läti sega-aladega, kus kindel ja täpne rahvuspiir puudus. Ka Valga linnas oli tollal eestlasi ja lätlasi umbes võrdselt. Kindla ja konkreetse rahvuspiiri kujunemisele aitas kaasa 1920. aastal riigipiiri paikapanek, mis jättis 18. sajandil moodustatud Valga kreisist (maakonnast) Eestile Paju ja Sooru mõisa alad ning valdava enamiku Valga linnast (seal olid eestlased ka paljus ülekaalus), ülejäänu jäi aga Lätile.

Valga maakond enam-vähem tänapäevasel kujul moodustati 6. septembril 1920, mil Vabadussõja kulg ja kujunenud olukord nõudsid Valga kui tähtsa keskuse eraldamist teistest maakondadest. Ent maakonna ajalugu ulatub kaugemale kui see daatum. Saksa vallutuse aegsest asustusest 13. sajandil toob meieni kõige rohkem andmeid Läti Henriku kroonika. See nimetab Eesti-Läti piiriks Ümera jõge. Ajaloolased on selleks pakkunud ka Säde jõge, mis lõuna poolt Valga külje alt läbis Tireli soo põhjaosa ning voolas Burtnieki järve. Suur Tireli soo ja Säde jõe ülemjooksu ümbritsevad heinamaad ja metsad olid vanasti küllap veel laialdasemad ja läbipääsmatumad ning seega piiriks nagu loodud.

Muistne (13. sajandi) rahvuspiir on kulgenud hoopis teistest kohast. Arvatavasti olid Härgmäe ümbruse alad tollal eestlastega asustatud (osake Sakalamaast?) ning rahvuspiir kulges arvatavasti Säde jõe allikailt metsi mööda Koiva jõe kõige põhjapoolsema kääruni ja sealt edasi Koiva jõge mööda. Ei ole muidugi ka välistatud, et Kaagjärve ümbrus kuulus toona koos Valga linnaga latgalitele.

13. sajandil toimunud ristisõdade resp. muistse vabadusvõitluse järgselt kujunes Valgamaa ajaloolise Vana-Liivimaa loomulikuks keskuseks, kust läksid läbi tähtsamad liiklemisteed nii põhjast, lõunast kui ka idast, omades seega suurt strateegilist tähtsust.

Valga maakonna vapp (1937)

20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgamaa

11. veebruaril 1921 määras valitsus kindlaks Valga maakonna maa-ala. Võru maakonnast laenati Kaagjärve, Karula, Laanemetsa ja Taheva, Tartu maakonnast Tõlliste, Laatre, Sangaste, Keeni ja Kuigatsi vallad. Viljandi maakonnast aga Jõgeveste, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku, Helme, Lõve ja Hummuli vallad. Hiljem toimus maakonnas rida haldusterritoriaalseid muutusi. 1921. aastal eraldati Patküla vallast Holdre vald ja Tõrva alev, aasta hiljem liideti Paju valla koosseisus olnud Puraküla Valga linnaga, aastal 1924 aga Paju vald Sooru vallaga, 2. juulil 1926 sai Tõrva linnaks.

Seega oli Valga maakonnas 1920. aastate teisest poolest 1939. aastani kokku 19 valda.

1939. aastal toimunud haldusreformiga ühendati paljud väikesed vallad elujõulisemateks. Maakonda jäi kümme valda: Helme, Hummuli, Kaagjärve, Karula, Kuigatsi, Põdrala, Sangaste, Taheva, Tõlliste, Vaoküla vald.

Oblastipiirkonnad 3-s Balti liiduvabariigis
Valgamaa piirkond, 1954. aastal

Viimane Eesti okupeerimise eelne Valga maavanem Värdi Vellner pidi võimu loovutama 8. juulil 1940. Sellest hoolimata kestis 1939. aastal kehtestatud haldusjaotus 1950. aastani, mil Eestis moodustati 39 maarajooni, mis omakorda jagunesid 636 külanõukoguks.

Next.svg Pikemalt artiklis Valga rajoon

Praegune Valga maakonna territoorium jagunes kolmeks: Valga, Tõrva ja Otepää rajooniks. 1952. aastal moodustati aga ENSV koosseisus Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid. Valga kuulus Tartu oblasti koosseisu.

1959. aastal asuti väikseid rajoone likvideerima. Kadusid Antsla, Otepää ja Tõrva rajoonid. Valga rajooniga liideti Tõrva linn ning Haabsaare, Helme, Koorküla, Mõniste, Riidaja ja Taagepera külanõukogud. Otepää linn, Otepää ja Pühajärve külanõukogud liideti seevastu hoopis Elva rajooniga.

1961. aastal läks aga Mõniste Võru rajooni koosseisu.

Järgmisel aastal tulid tagasi Valga rajooni koosseisu Otepää linn, Aakre, Otepää ja Palupera külanõukogud. Aasta pärast tuli lisa Põlva rajoonist ja 1966. aastal Valtina ümbrus Võru rajoonist. Sellega olid Valga rajooni piirid lõplikult paigas.

Detsembris 1989 sai Valga maakonna volikogu otsusega toonasest Valga rajooni täitevkomitee esimehest Uno Heinlast esimene taasiseseisvumise järgne Valga maavanem. Järgmise aasta 22. veebruaril reorganiseeriti Valga Rajooni RSN Täitevkomitee taas Valga maakonnavalitsuseks.

1. jaanuarist 1999 on Valgamaal kolm linna: Valga, Tõrva ja Otepää. Neist Otepää on staatuselt vallasisene linn. Valdu on 11: Helme, Hummuli, Karula, Palupera, Puka, Põdrala, Otepää, Sangaste, Taheva, Tõlliste ja Õru.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 30. august 2014
  2. 2,0 2,1 2,2 Statistikaameti koduleht
  3. www.mnt.ee

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

57.8666666726.16666667