Eduard Tubin

Allikas: Vikipeedia
Eduard Tubin
Eduard Tubina monument Vanemuise teatri ees Tartus. Skulptor Aili Vahtrapuu, 2005.
Info
Sündinud 18. juuni 1905
Torila, Venemaa Keisririik
Surnud 17. november 1982
Stockholm, Rootsi Kuningriik
Amet(id) helilooja, dirigent, partituuride restauraator
Eduard Tubina monument (Tartu)

Eduard Tubin (18. juuni 1905 Torila17. november 1982 Stockholm) oli eesti helilooja.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariduse sai Eduard algul Naelavere koolist, hiljem Torila Ministeeriumikoolist. Ta õppis pikoloflööti ja mängis ka kooli orkestris. Tubina lapsepõlv polnud kerge: 10-aastaselt pidi ta üle elama Esimese maailmasõja ja seejärel ka Vabadussõja. Kui ta oli 6-aastane, suri tema vanem vend. Varsti pärast seda suri ka ta isa.

Tartu Õpetajate Seminaris[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aasta sügisel astus Tubin Tartu Õpetajate Seminari. Teiste ainete seas õpetati seal ka laulmist ja muusikat. Klaveritunnid olid seal kõigile kohustuslikud. Tartu Õpetajate Seminaris alustas Tubin ka heliloominguga. Kõikidele lõpetajatele ja niisamuti Tubinale oli kohustuslik töötada pärast kooli lõpetamist kolm aastat õpetajana. Tubin asus tööle Nõo algkooli, andes peamiselt matemaatika ja füüsika tunde. Peale selle juhatas ta Nõo segakoori ja töötas kirikus organistina.

Kolmes muusikakoolis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1924. aasta sügisel astus Tubin Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, olles samal ajal Nõos õpetaja. Seal õpetasid teda Johannes Kärt ja Heino Eller. Selles muusikakoolis tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Lindaga, kes õppis samas muusikakoolis laulmist. Eduard Tubina õpingud Tartus lõppesid aga ootamatult 1927. aastal. Tema õpetajal Heino Elleril tekkis vastuolu kooli direktoriga ja ta lahkus koolist. Tema õpilased, teiste seas ka Tubin, esitasid haridusministrile märgukirja. Karistuseks visati Tubin koos teiste kirja kirjutajatega koolist välja. Tubin asus õppima Tallinna Konservatooriumisse, mille ta ka edukalt lõpetas. Pärast seda naasis ta Tartusse, kus sai tänu uue muusikakooli asutamisele jätkata õpinguid Heino Elleri juures.

Enne Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast õpinguid sai Tubinast Tartu Meestelaulu Seltsi dirigent ja sel ajal kirjutas ta ka palju laule. Lisaks juhatas ta veel mõnda aega Miina Hermanni Lauluseltsi ning "Vanemuise" ja "Estonia" segakoore. Aastast 1930 kuni Teise maailmasõjani juhatas ta "Vanemuise" teatri orkestrit.

Enne Eesti aja lõppu käis ta veel Budapestis, kus ta kohtus kuulsate heliloojate Béla Bartóki ja Zoltán Kodályga. Seal kuulis ta ka Beethoveni Missa solemnist, mis jättis talle unustamatu mulje.

Tubina Eesti aja teostest on kindlasti kuulsaim ballett "Kratt".

Eduard Tubin oli Tartu maleseltsi liige ja tema tellimusel valmis eestipäraste malendite komplekt[1].

Teine maailmasõda ja elu Rootsis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõja ajal kirjutas Tubin oma Kolmanda ja Neljanda sümfoonia. 20. septembril 1944 põgenes Tubin koos perekonnaga purjelaeval “Triina” Rootsi. Laeval oli umbes 600 inimest, nende seas ka palju kultuuritegelasi.Kaks päeva hiljem jõudis Tubin Rootsi. Pea aasta elas ta ühes Stockholmi põgenikelaagris. Pärast seda asus ta elama ühte väiksesse korterisse Stockholmi äärelinnas.

Aastatel 19451959 ja 19751982 juhatas Tubin Stockholmi Eesti Meeskoori. Rootsis olles kirjutas Tubin oma kuulsad ooperid "Reigi õpetaja" ja "Barbara von Tisenhusen". Enne oma surma jõudis ta okupeeritud Eestit külastada tervelt kaheksal korral.

1982. aastal valiti ta Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eduard Tubina abikaasa oli tantsija Elfriede Saarik, nende poeg on vabakutseline ajakirjanik Eino Tubin.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümfooniad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tubin on kirjutanud 10 sümfooniat (11. jäi lõpetamata) ja need moodustavad tema loomingu tähtsaima osa. Ta kirjutas need vahemikus 1934–1973, neli esimest Eestis, ülejäänud Rootsis. Kõikides sümfooniates peale teise on Tubin toetunud sümfoonia klassikalistele traditsioonidele: need on üldstruktuuriliselt tsüklilised (osade arv varieerub küll kahe ja nelja vahel), kirjutatud traditsioonilisele orkestrikoosseisule ning ka üksikud osad on klassikalistes vormides. Tubin kasutab sümfooniates polüfoonilisele tehnikale tüüpilisi võtteid, näiteks peegel, vähikäik ja rütmivarieerimine, lisaks veel imitatsioone ja kaanoneid. Tavalised on fugaatod, mis on omased nii klassikalistele kui romantilistele sümfooniatele.[2]

Tubina enimmängitud sümfooniad on teine ja viies. Sümfoonia nr 2 h-moll on kolmeosaline ja kirjutatud kuue kuu jooksul aastal 1937. Inspiratsiooni andis Tubinale Toila suvi, loodus, meri ja jumalik rahu, nagu ta ise hiljem meenutanud. Teine sümfoonia on ainus vaba vormikäsitlusega teos selles žanris ja eriline ka selle poolest, et sümfoonia teine osa algab enne esimese osa lõppu.[2] Teos käsitleb eestlaste vabadusvõitlust ja kangelaslegende, mistõttu ristis Tubin selle "Legendaarseks sümfooniaks". Sama temaatika oli 1930. aastatel omane ka paljudele eesti kirjanikele, heliloojatele ja kunstnikele. Sümfoonia on kirjutatud küll lühikese aja jooksul, kuid Tubinal olid nii teose ülesehituse plaan kui ka selle teemad enne kirjutama asumist juba valmis mõeldud. Teine sümfoonia kanti esmakordselt ette 1938. aastal üldlaulupeo raames toimunud sümfooniakontserdil Estonia kontserdisaalis, kui Riigi Ringhäälingu Orkestrit juhatas peadirigent Olav Roots.[3]

Lisaks Teisele sümfooniale on Tubin pealkirjastanud veel Kolmanda ("Heroiline" või "Eroica"), Neljanda ("Lüüriline") ja Üheksanda sümfoonia ("Sinfonia semplice", tõlkes "Lihtne sümfoonia").[4]

Viienda sümfoonia h-moll kirjutas Tubin 1946. aastal, varsti pärast suurt põgenemist. Helikeelelt sarnaneb see küll kolmele esimesele, kuid rütmil on siin, nagu ka järgmisel kahel sümfoonial, dramaturgiliselt palju suurem osatähtsus. Teos kajastab Tubina enda sõnul sõjasündmusi, kuid arvestades laenatud viiside temaatikat, on sümfoonias olulisel kohal ka koduigatsus. Nimelt algab sümfoonia rahvaviisi "Meil aiaäärne tänavas" varieeritud kujul peateemaga. Teise osa peateema on laenatud aga rahvalaulust "Öö lõpeb tääl", mida varem oli kasutanud ka Mart Saar oma "Hommikulaulus". Sama laulu on Tubin muudetud kujul kasutanud ka kolmandas osas. Teises osas kajastas Tubin oma mälestusi põgenemisest Rootsi koos laeval valitsenud meeleoludega. Helilooja nimetas seda lõiku "apoteoosiks tormise mere kohal". Sümfoonia lõppeb uhke timpanisoologa H-duur-akordi saatel, millega Tubin väljendas suurt sisemist veendumust tõesse ja õigusesse kannatuste kiuste. Vardo Rumesseni arvates võiks Tubina Viiendat sümfooniat nimetada tänu erakordsele tehnilisele meisterlikkusele, pingelisele arendusele, ideelise teostusele ja kasutatud eesti rahvaviiside sümboolsele tähenduslikkusele Eesti rahvussümfooniaks.[3][2]

Teoste loetelu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sümfooniad
    • Sümfoonia nr 1 c-moll 1931–1934
    • Sümfoonia nr 2 "Legendaarne" h-moll 1937
    • Sümfoonia nr 3 ("Heroiline") d-moll 1940–1942 (rev. 1968)
    • Sümfoonia nr 4 "Lüüriline" A-duur 1943 (rev. 1978)
    • Sümfoonia nr 5 h-moll 1946
    • Sümfoonia nr 6 1952–1954 (rev. 1956)
    • Sümfoonia nr 7 1955–1958
    • Sümfoonia nr 8 1965–1966
    • Sümfoonia nr 9 "Sinfonia semplice" 1969
    • Sümfoonia nr 10 1973
    • Sümfoonia nr 11 (1. osa lõpetanud K. Raid) 1981–1982
  • Lavateosed
  • Instrumentaalkontserdid
    • Viiulikontsert nr 1 (1942)
    • Viiulikontsert nr 2 (1945)
    • Klaverikontsertiino (1945)
    • Kontrabassikontsert (1948)
    • Balalaikakontsert (1964)

Tubina teoseid on maailmas palju plaadistatud ja ta on üks tuntumaid eesti heliloojaid.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mängime partii malet... ristirüütlitega! Rahvaleht, 8. oktoober 1937, nr. 119, lk. 4.
  2. 2,0 2,1 2,2 Humal, Mart. Märkmeid Eduard Tubina sümfooniatest. Teater.Muusika.Kino nr 12, 1986
  3. 3,0 3,1 Rumessen, Vardo (1999) Symphony no 2; Symphony no 5 / Eduard Tubin, Alba Records. (CD-plaadi ümbris)
  4. "Tubina teoste loetelu Eesti Muusika Infokeskuses". Vaadatud 15-01-2012. 

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]