Eduard Tubin
| Eduard Tubin | |
|---|---|
 Eduard Tubina monument
|
|
| Info | |
| Sündinud | 18. juuni 1905 Torila, Venemaa Keisririik |
| Surnud | 17. november 1982 Stockholm, Rootsi Kuningriik |
| Amet(id) | helilooja, dirigent, partituuride restauraator |
Eduard Tubin (18. juuni 1905 Torila – 17. november 1982 Stockholm) oli eesti helilooja.
Sisukord |
Lapsepõlv [muuda]
Hariduse sai Eduard algul Naelavere koolist, hiljem Torila Ministeeriumkoolist. Ta õppis pikkoloflööti ja mängis ka kooli orkestris. Tubina lapsepõlv polnud kerge: 10-aastaselt pidi ta üle elama Esimese maailmasõja ja seejärel ka Vabadussõja. Kui ta oli 6-aastane, suri tema vanem vend. Varsti pärast seda suri ka ta isa.
Tartu Õpetajate Seminaris [muuda]
1920. aasta sügisel astus Tubin Tartu Õpetajate Seminari. Teiste ainete seas õpetati seal ka laulmist ja muusikat. Klaveritunnid olid seal kõigile kohustuslikud. Tartu Õpetajate Seminaris alustas Tubin ka heliloominguga. Kõikidele lõpetajatele ja niisamuti Tubinale oli kohustuslik töötada pärast kooli lõpetamist kolm aastat õpetajana. Tubin asus tööle Nõo algkooli, andes peamiselt matemaatika ja füüsika tunde. Peale selle juhatas ta Nõo segakoori ja töötas kirikus organistina.
Kolmes muusikakoolis [muuda]
1924. aasta sügisel astus Tubin Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, olles samal ajal Nõos õpetaja. Seal õpetasid teda Johannes Kärt ning Heino Eller. Selles muusikakoolis tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Lindaga, kes õppis samas muusikakoolis laulmist. Eduard Tubina õpingud Tartus lõppesid aga ootamatult 1927. aastal. Tema õpetajal Heino Elleril tekkis vastuolu kooli direktoriga ning ta lahkus. Tema õpilased, teiste seas ka Tubin, esitasid haridusministrile nn märgukirja. Karistuseks visati Tubin koos teiste kirja kirjutajatega koolist välja. Tubin asus õppima Tallinna Konservatooriumisse, mille ta ka edukalt lõpetas. Pärast seda naasis ta Tartusse, kus sai tänu uue muusikakooli asutamisele jätkata õpinguid Heino Elleri juures.
Enne Teist maailmasõda [muuda]
Pärast õpinguid sai Tubinast Tartu Meestelaulu Seltsi meeskoori dirigent ning sel ajal kirjutas ta ka palju laule. Lisaks juhatas ta veel mõnda aega Miina Hermanni Lauluseltsi ning "Vanemuise" ja "Estonia" segakoore. Aastast 1930 kuni Teise maailmasõjani juhatas ta Vanemuise orkestrit.
Enne Eesti aja lõppu käis ta veel Budapestis, kus ta kohtus kuulsate heliloojate Béla Bartóki ning Zoltán Kodályga. Seal kuulis ta ka Beethoveni Missa solemnist, mis jättis talle unustamatu mulje.
Eesti ajast pärit teostest oli kuulsaim kindlasti ballett "Kratt".
Teine maailmasõda ja elu Rootsis [muuda]
Sõja ajal kirjutas Tubin oma Kolmanda ja Neljanda sümfoonia. 20. septembril 1944 põgenes Tubin koos perekonnaga purjelaeval “Triina” Rootsi. Laeval oli umbes 600 inimest, nende seas ka palju kultuuritegelasi.Kaks päeva hiljem jõudis Tubin Rootsi. Pea aasta elas ta ühes Stockholmi põgenikelaagris. Pärast seda asus ta elama ühte väiksesse korterisse Stockholmi äärelinnas.
Aastatel 1945–1959 ja 1975–1982 juhatas Tubin Stockholmi Eesti Meeskoori. Rootsis olles kirjutas Tubin oma kuulsad ooperid "Reigi õpetaja" ja "Barbara von Tisenhusen". Enne oma surma jõudis ta okupeeritud Eestit külastada tervelt kaheksal korral.
1982. aastal valiti ta Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks.
Looming [muuda]
Sümfooniad [muuda]
Tubin on kirjutanud 10 sümfooniat (11. jäi lõpetamata) ja need moodustavad tema loomingu tähtsaima osa. Ta kirjutas need vahemikus 1934–1973, neli esimest Eestis, ülejäänud Rootsis. Kõikides sümfooniates peale teise on Tubin toetunud sümfoonia klassikalistele traditsioonidele: need on üldstruktuuriliselt tsüklilised (osade arv varieerub küll kahe ja nelja vahel), kirjutatud traditsioonilisele orkestrikoosseisule ning ka üksikud osad on klassikalistes vormides. Tubin kasutab sümfooniates polüfoonilisele tehnikale tüüpilisi võtteid, nagu peegel, vähikäik ja rütmivarieerimine, lisaks veel imitatsioone ja kaanoneid. Tavalised on fugaatod, mis on omased nii klassikalistele kui romantilistele sümfooniatele.[1]
Tubina enimmängitud sümfooniad on teine ja viies. Sümfoonia nr 2 h-moll on kolmeosaline ja kirjutatud kuue kuu jooksul aastal 1937. Inspiratsiooni andis Tubinale Toila suvi, loodus, meri ja jumalik rahu, nagu ta ise hiljem meenutanud. Teine sümfoonia on ainus vaba vormikäsitlusega teos selles žanris ning eriline ka selle poolest, et sümfoonia teine osa algab enne esimese osa lõppu.[1] Teos käsitleb eestlaste vabadusvõitlust ning kangelaslikke legende, mistõttu ristis Tubin selle "Legendaarseks sümfooniaks". Sama temaatika oli 1930. aastatel omane ka paljudele eesti kirjanikele, heliloojatele ja kunstnikele. Sümfoonia on kirjutatud küll lühikese aja jooksul, kuid Tubinal olid nii teose ülesehituse plaan kui ka selle teemad enne kirjutama asumist juba valmis mõeldud. Teine sümfoonia kanti esmakordselt ette 1938. aastal üldlaulupeo raames toimunud sümfooniakontserdil Estonia kontserdisaalis, kui Riigi Ringhäälingu Orkestrit juhatas peadirigent Olav Roots.[2]
Lisaks Teisele sümfooniale on Tubin pealkirjastanud veel Kolmanda ("Heroiline" või "Eroica"), Neljanda ("Lüüriline") ja Üheksanda sümfoonia ("Sinfonia semplice", tõlkes "Lihtne sümfoonia").[3]
Viienda sümfoonia h-moll kirjutas Tubin 1946. aastal, varsti pärast emigreerumist. Helikeelelt sarnaneb see küll kolmele esimesele, kuid rütmil on siin, nagu ka järgmisel kahel sümfoonial, dramaturgiliselt palju suurem osatähtsus. Teos kajastab Tubina enda sõnul sõjasündmusi, kuid arvestades laenatud viiside temaatikat, on sümfoonias olulisel kohal ka koduigatsus. Nimelt algab sümfoonia rahvaviisi "Meil aiaäärne tänavas" varieeritud kujul peateemaga. Teise osa peateema on laenatud aga rahvalaulust "Öö lõpeb tääl", mida varasemalt oli kasutanud ka Mart Saar oma "Hommikulaulus". Sama laulu on Tubin muudetud kujul kasutanud ka kolmandas osas. Teises osas kajastas Tubin oma mälestusi põgenemisest Rootsi koos laeval valitsenud meeleoludega. Helilooja nimetas seda lõiku "apoteoosiks tormise mere kohal". Sümfoonia lõppeb uhke timpanisoologa H-duur-akordi saatel, millega Tubin väljendas suurt sisemist veendumust tõesse ja õigusesse kannatuste kiuste. Vardo Rumesseni arvates võiks Tubina Viiendat sümfooniat nimetada tänu erakordsele tehnilisele meisterlikkusele, pingelisele arendusele, ideelise teostusele ja kasutatud eesti rahvaviiside sümboolsele tähenduslikkusele Eesti rahvussümfooniaks.[2][1]
Teoste loetelu [muuda]
- Sümfooniad
- Sümfoonia nr 1 c-moll 1931–1934
- Sümfoonia nr 2 "Legendaarne" h-moll 1937
- Sümfoonia nr 3 ("Heroiline") d-moll 1940–1942 (rev. 1968)
- Sümfoonia nr 4 "Lüüriline" A-duur 1943 (rev. 1978)
- Sümfoonia nr 5 h-moll 1946
- Sümfoonia nr 6 1952–1954 (rev. 1956)
- Sümfoonia nr 7 1955–1958
- Sümfoonia nr 8 1965–1966
- Sümfoonia nr 9 "Sinfonia semplice" 1969
- Sümfoonia nr 10 1973
- Sümfoonia nr 11 (1. osa lõpetanud K. Raid) 1981–1982
- Lavateosed
- ballett "Kratt" (1938–1940, 2. versioon 1940–1941, 3. versioon 1959–1960)
- ooper "Barbara von Tisenhusen" (1968)
- ooper "Reigi õpetaja" (1971)
- Instrumentaalkontserdid
- Viiulikontsert nr 1 (1942)
- Viiulikontsert nr 2 (1945)
- Klaverikontsertiino (1945)
- Kontrabassikontsert (1948)
- Balalaikakontsert (1964)
Tubina teoseid on maailmas palju plaadistatud ja ta on üks tuntumaid eesti heliloojaid.
Pere [muuda]
Tema abikaasa oli tantsija Elfriede Saarik, nende poeg on vabakutseline ajakirjanik Eino Tubin.
Tunnustused [muuda]
2000. aastal asutati Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing. 2001. aastast alates korraldatakse Eestis festivali "Eduard Tubin ja tema aeg".
