Andrus Ansip

Allikas: Vikipeedia
Andrus Ansip
Andrus Ansip

Ametiaeg
13. aprill 2005 – 26. märts 2014
Eelnev Juhan Parts
Järgnev Taavi Rõivas

Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister
Ametiaeg
13. september 2004 – 13. aprill 2005
Eelnev Meelis Atonen
Järgnev Edgar Savisaar

Ametiaeg
10. september 1998 – 23. september 2004
Eelnev Roman Mugur
Järgnev Laine Jänes

Riigikogu liige
Ametiaeg
26. märts 2014 – 18. juuni 2014

Ametisse asumise aeg
1. juuli 2014

Sünniaeg 1. oktoober 1956 (57-aastane)
Sünnikoht Tartu, Nõukogude Eesti
Erakond NLKP 1978–?
Eesti Reformierakond (alates 1994)
Alma mater Tartu Ülikool
Allkiri Accession Treaty 2011 Andrus Ansip signature.svg

Andrus Ansip (sündinud 1. oktoobril 1956 Tartus) on Eesti poliitik, Euroopa Parlamendi liige alates 2014. aastast. Ta oli Tartu linnapea 1998–2004, majandus- ja kommunikatsiooniminister 2004–2005 ja peaminister 20052014.

Andrus Ansipi esimene valitsus oli ametis 13. aprillist 2005 kuni 2. aprillini 2007. Andrus Ansipi teine valitsus astus ametisse 5. aprillil 2007. Andrus Ansipi kolmanda valitsuse nimetas president Toomas Hendrik Ilves ametisse 5. aprillil 2011 ja selle volitused lõppesid Taavi Rõivase valitsuse ametisse astumisel 26. märtsil 2014.

Andrus Ansip on Eesti Reformierakonna asutajaliige. Enne poliitikasse tulekut tegutses ta panganduses ja äris ning õppinud on ta keemikuks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorpõlv ja karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ansip töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis, uuris ravimudade koostist, osales röntgenkontrastaine ja taimekaitsevahendite väljatöötamises. 1978 astus NLKPsse.

Ta töötas kaks aastat EKP Tartu Rajoonikomitee tööstusosakonnas, seejärel neli aastat Estkompeximis.

Ta on tegutsenud Rahvapanga ja Sotsiaalpanga juhatuses ning olnud Tartu Kommertspanga pankrotihaldur. Ta on olnud ka AS Tartu Raadio nõukogu esimees.

Töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Andrus Ansip (2007)
Andrus Ansip ja Robert Gates 12. novembril 2008

Ta valiti XI ja XII Riigikogusse.

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegevus komsomolis, EKP-s ja teistes ühiskondlikes organisatsioonides[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1971 astus Ansip ELKNÜ-sse. Ta valiti Tartu 5. Keskkooli komsomolikomiteesse.

Õpingute ajal Tartu Ülikoolis valiti Ansip 1974 keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks ja ülikooli komsomolikomitee liikmeks, 1975 hiljem ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks, 1977 keemiaosakonna komsomoli­büroo sekretäriks.

Ta oli EÜE Leevaku rühma komissar, Väimela rühma komissar ja Vigala rühma komandör ning EÕM-i Tartu piirkonna komissar ja Tartu piirkonna komandör.

Aastal 1978 astus EKP-sse.

Aastal 1979 valiti ta ülikooli töötajana keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.

Ajateenistuse ajal oli väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.

Aastal 1983 valiti ta Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Samuti oli ta instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja.

Aastal 1984 oli ta EÜE Veszprémi rühma komandör.

Aastast 1985 oli ta palgaline parteifunktsionäär. Ta asus tööle EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktorina. Samuti oli ta kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja, Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees ja Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige. Aastatel 19871989 oli ta EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja.

25. novembril 1988 toimus EKP Tartu rajooni kommunistide konverents, kus ta valiti rajoonikomitee liikmeks. Samal päeval toimus rajoonikomitee pleenum, kus oli esitatud tema kandidatuur rajoonikomitee II sekretäri (ideoloogiasekretäri) ametikohale. Tema kandidatuur ei läinud läbi.[2]

Tartu linnapea[muuda | redigeeri lähteteksti]

10. septembril 1998 sai Ansipist Tartu linnapea, pärast senise linnapea Roman Muguri tagasiastumist. Pärast 2002. aasta KOV valimisi sai üheks abilinnapeaks ka Laine Jänes. Ansipi põhiliseks koalitsioonipartneriks oli läbi aastate Keskerakond. Ansipi juhtimisel korrastati linna haljasalasid, renoveeriti Jaani kirikut ning rajati Aura veekeskus. 23. september 2004 asus Andrus Ansip majandus- ja kommunikatsiooniministri kohale Juhan Partsi valitsusse, linnapeaks sai senine abilinnapea Laine Jänes.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister[muuda | redigeeri lähteteksti]

Andrus Ansip esitati majandus- ja kommunikatsiooniministri kandidaadiks pärast Meelis Atoneni tagasiastumist.

Peaminister[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ansipi esimese valitsuse ajal külastas Eestit ka George Bush.

Andrus Ansipist sai Eesti peaminister 13. aprillil 2005. Eelnevalt Juhan Partsi majandus- ja kommunikatsiooniministri ametit pidanud Ansipist sai Eesti 15. peaminister. Ansipi esimese valitsuse koalitsioonipartneriteks olid peale Reformierakonna ka Keskerakond ja Rahvaliit. Valitsus püsis kuni uute valimisteni, ent järgmises, Andrus Ansipi teises valitsuses olid Sotsiaaldemokraadid ja IRL. Praegune, 2011. aastal moodustatud valitsus on Andrus Ansipile kolmas.

Ansipi I valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Andrus Ansipi esimene valitsus

Andrus Ansip astus Eesti peaministri ametisse 13. aprillil 2005. Pärast koalitsioonikõnelusi sõlmiti nn küüslaugukoalitsioon Reformierakonna, Keskerakonna ning Rahvaliidu vahel. Keskerakonna esimehest, Edgar Savisaarest, sai Ansipi mantlipärija majandus- ja kommunikatsiooniministrina, Rahvaliidu esimehest, Villu Reiljanist, sai keskkonnaminister. Valitsus püsis stabiilsena, vaatamata Villu Reiljani ning põllumajandusminister Ester Tuiksoo skandaalidele.

Ansipi II valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Andrus Ansipi teine valitsus

Ansipi III valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Andrus Ansipi kolmas valitsus

Andrus Ansipi kolmas valitsus astus ametisse 5. aprillil 2011 ning astus tagasi märtsis 2014. Koalitsioonilepe sõlmiti Ansipi juhitud Reformierakonna ning Mart Laari juhitud Isamaa ja Res Publica Liidu vahel. Reformierakonnal oli valitsuses 7, IRl-il 6 ministriportfelli.

Andrus Ansip 2013. aastal Riias.

Tagasiastumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. veebruaril 2014 teatas Andrus Ansip oma traditsioonilises nn Tartu kõnes, et esitab 4. märtsil 2014 presidendile tagasiastumispalve. Juba mõnda aega enne oli palju spekuleeritud selle üle, kas Ansip teatab just Tartus oma tagasiastumisplaanist või mitte. Samuti teatas Ansip, et näeb enda järeltulijana senist Euroopa transpordivolinikku Siim Kallast. Tema järeltulijaks sai aga hoopis üllatuskandidaat, senine sotsiaalminister Taavi Rõivas.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Andrus Ansip Reformierakonna esinumbrina. Ta kogus 45 037 häält, mis oli ühtlasi suurim häältesaak antud valimistel. Selle toel kindlustas Reformierakond endale kaks kohta kuuest.[3]

Ansip on ühtlasi avaldanud soovi saada Euroopa Komisjoni liikmeks ning öelnud, et mandaat Europarlamendi valimistel kasvatab komisjoni saamise võimalusi.[4]

Hinnangud tegevusele ja isikule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ansipi rekordiliselt pikk valitsusaeg Eesti peaministrina on toonud erisuguseid arvamusi tema isiku kohta. Ühelt poolt on ta pälvinud palju kriitikat ja teisalt on ta suutnud koguda ka laialdast toetust. Näiteks tegi ta 2007. aasta Riigikogu valimistel häälterekordi, kui tema poolt anti 22 556 häält[5].

Valitsuse suurimate saavutustena tema valitsusperioodil on välja toodud korras riigirahanduse hoidmist[6] ja Eesti üleminekut eurole[7].

Ansipit on nimetatud alfaisaseks, kelle moodi sooviksid olla paljud Eesti mehed ja keda naised endale kaasaks ihkaksid[8]. Samas on teda iseloomustatud, kui korrektset, sportlikku ja püsivat. Lisaks on teda nimetatud kaalutlevaks ja otsustusvõimeliseks ning esile tõstetud, et ta ei ole endale omaks saanud võimutäiust kuritarvitanud[9].

Ansipile on ette heidetud kriitika ignoreerimist ja rahva mittekuulamist ning väidetud, et tema juhtimine viis riigi stagnatsiooni. "Ansip oli peaminister, kes ei kuulanud, kes eelistas rääkida üksi ja tappis dialoogi, naeruvääristas neid, kes arvasid teistmoodi kui tema."[10] Tema valitsusaega jääb meenutama ka pronkssõduri juhtum, mis kahjustas oluliselt Ansipi mainet Eestis elavat venelaste silmis.

Jaak Allik üheks oluliseks veaks nimetatud suhete katkestamist Edgar Savisaarega, mis võttis Reformierakonnalt poliitilise manööverdamisruumi.[9] Laidetud on tegemata haldusreformi[11] ja Ansipi valitsuse ebajärjepidevat maksupoliitikat[12]. Esile on tõstetud ka Ansipi vastuolulisi sõnavõtte[13], millest üks enim vastukaja leidnu oli peaministri kõne ACTA teemadel, mis võimendas ACTA-vastaseid meeleavaldusi[14].

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anu Ansip, Andrus Ansip ja Evelin Ilves 2009. aasta üldlaulupeol

Andrus Ansipi abikaasa Anu Ansip on naistearst. Peres on kolm tütart: Reet, Tiina ja Liisa.

Ansip teeb regulaarselt jalgrattatreeninguid. Ta on korduvalt läbinud Tartu rattamaratoni põhidistantsi.

Aprillis 1996 juhtus tal jalgrattaga sõites lauskokkupõrge sõiduautoga. Talle tehti 11 tundi kestnud operatsioon ja ta oli 3 kuud voodihaige. Taastumine võttis aega 14 kuud.

Ansip kuulub alates 2009. aasta 10. novembrist Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonda. Kaitseliitlase vandetõotuse andis ta 27. aprillil 2010 Tamme malevkonna asutamise 20. aastapäeva aktusel Tartus.[15]

Tunnustused ja tiitlid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Roman Mugur
Tartu linnapea
19982004
Järgnev:
Laine Jänes
Eelnev:
Meelis Atonen
Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister
20042005
Järgnev:
Edgar Savisaar
Eelnev:
Siim Kallas
Eesti Reformierakonna esimees
20042014
Järgnev:
Taavi Rõivas
Eelnev:
Juhan Parts
Eesti peaminister
2005–2014
Järgnev:
Taavi Rõivas
Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid Eesti Vabariigi vapp
Ministrite Nõukogu esimees (1918): Päts
Peaministrid (1918–1920): Päts | Strandman | Tõnisson | Birk | Tõnisson | Piip
Riigivanemad (1920–1934): Piip | Päts | Kukk | Päts | Akel | Jaakson | Teemant | Tõnisson | Rei | Strandman | Päts | Teemant | Einbund | Päts | Tõnisson | Päts
Peaministrid (1934–1953): Päts | Eenpalu | Uluots | (Vares)  | Tief
Eksiilis peaministri asetäitjad (1953–1992): Sikkar | Kint | Warma | Kint | Mark | Penno
Peaministrid (alates 1991): (Savisaar) | (Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | Kallas | Parts | Ansip | Rõivas