Saaremaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on saarest; preguse maakonna kohta vaata artiklit Saare maakond; varasema maakonna kohta vaata artiklit Saaremaa (maakond); Võru maakonna küla kohta vaata artiklit Saaremaa (Lasva); 2010. aastal valminud laeva kohta vaata artiklit Saaremaa (laev); asteroidi kohta vaata artiklit 4163 Saaremaa.

Saaremaa

Saaremaa (varem ka Kure-Saar[viide?]; liivi Sāme mā, läti Sāmsala, rootsi Ösel, saksa Oesel, ladina Osilia, vananorra Eysysla) on Eesti suurim saar, Sjællandi, Gotlandi ja Fyni järel pindalalt neljas saar Läänemeres.

Saaremaa pindala on 2673 km²[1]. Rannajoont on saarel 854 km[1] või 1300 km[viide?]. Saaremaal on 32 800 elanikku (2010), millega ta on tervenisti Läänemeres asuvatest saartest seitsmendal kohal (Sjællandit ja Fyni arvestamata). Temast rahvarohkemad on Rügen, Usedom, Lolland, Gotland, Falster ja Bornholm.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjatu allikas ehk Pähkla allikas.

Saaremaa on üldiselt tasase pinnamoega madal saar. Saare lääneosas kerkivad jääservamoodustised Lääne-Saaremaa- ja Sõrve kõrgendik. Põhjarannikul Jaani ja Jaagarahu lademe piiril on pankrannik.

Saaremaa üldiselt tasast pinda ilmestavad ka kümmekond muinasajast pärit maalinna. Neist Valjala, Kaarma ja Kahutsi maalinna läbimõõt on 110 ja 150 meetri vahel ja säilinud vallide kõrgus 5...10 meetrit.

Saaremaa umbes 80 järvest on valdav osa maakerke tagajärjel merest eraldunud või ka merega ühendust omavad madalad rannajärved. Kõige rohkem (ligi 20) on neid saare loodeosas Tagamõisa poolsaarel, veel ka saare kagu- ja lõunarannikul. Sageli kannavad nad nime "laht", "meri" või "abajas". Suurim seda tüüpi järv on Kuressaare lähedal paiknev kaksikjärv Mullutu-Suurlaht pindalaga 14,4 km². Need järved on enamasti riimveelised. Suvel osa taolisi järvi kuivab. Maastikuliselt peetakse Saaremaa ilusaimaks järveks Lääne-Saaremaa kõrgustiku metsases maastikus paiknevat käärulise kaldajoone ja saarterikast Karujärve pindalaga 3,3 km².

Aluspõhja moodustavad Siluri ajastul tekkinud mitmesuguste lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Saaremaa tõuseb merest umbes 1,5–2,5 mm aastas (põhjaosa kiiremini, lõunaosa aeglasemalt). Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv; umbes 7% Saaremaa pindalast hõlmavad sood ja rabad. Viimastes võib turbakihi paksus ulatuda kuni 2,5 meetrini. Pinnamood on tasandikuline. Mitmel pool rannikul leidub luiteid. Saaremaa õhukesed rähk- ja noored rannikumullad on looduslikult väheviljakad.

Merelise kliima ja mullastiku mitmekesisuse tõttu on saare taimestik väga rikkalik: leidub üle 900 taimeliigi (umbes 80% Eestis kasvavaist), sealhulgas endeemseid haruldasi liike nagu saaremaa robirohi, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas. Saaremaale on iseloomulikud kadaka- ja sarapuu-lood, liigirikkad puisniidud ning allikasood. Metsamaad on saarel umbes 1200 km², valdavalt kasvab saarel okaspuumets.

Lääne-Saaremaa kõrgustiku edelaosas asub Viidumäe looduskaitseala.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saaremaa ajalugu
Aastal 1241 sõlmitud leping Liivi ordu, Saare-Lääne piiskopkonna ja saarlaste vahel.

Salme muinaslaev, mis pärineb 8.sajandist, on ühtlasi vanimaks Läänemerel seilanud purjelaevaks.

Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis, üksikute muinaskihelkondade asemel oli tekkinud ühtne maakond ilmselt juba 11. või 12. sajandil. 11., eriti aga 12. sajandil olid tugeva ründelaevastiku rajanud muinas-saarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid. Oletatakse, et ka Rootsi tollase pealinna Sigtuna hävitamises olid 1187. aastal tegevad saarlased. Nimetatud rüüsteretked olid muide üheks Põhjala ristisõdade põhjuseks, sest praeguste Eesti, Läti ja Venemaa aladega seotud kaupmehed tahtsid vältida röövimist.

Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased Ölandi lahingus 1170. aastal ja Novgorodi kroonika kirjeldab 1190. saarlaste Peipsile tungimist. Tolleaegse Saaremaa mõiste alla kuulusid siis ka Muhu- ja Hiiumaa, kus olid oma sadamad, isegi „sottesatama", sajad laevad, linnused ja elegantsed Karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Nii paistis nende ühiskond hästi sõjakas võrreldes Gotlandiga, kus oldi ikka rohkem kauplejad. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti oma rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat[2]

Muistse vabadusvõitluse ehk Läänemere idakaldale jõudnud Põhjala ristisõdade ajal 13. sajandi alguskümnenditel oli Saaremaa kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud maakond. Maakond alistati alles 1227. aastal pärast mitmeid sõjaretki, mil Valjala linnuse piiramise lõpetas ristisõdijate ja muistsete saarlaste vahel sõlmitud leping (vasallileping). Seetõttu jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.

Saarlased tõusid korduvalt edukalt ka sakslaste vastu üles: 12361241, 12611262 ja 13431345 oli Saaremaa võõrvallutajatest vaba.

Saare-Lääne piiskopkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saare-Lääne piiskopkond

Taani kuningriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1559. aastal omandas Taani kuningas Frederik II Saare-Lääne piiskopilt piisopkonna, piiskop Johann V von Münchhausenilt oma vennale Holsteini hertog Magnusele, tingimusel, et viimane loobub oma pärandiosast Schleswigis ja Holsteinis. Piiskop Johannes loobus hertsog Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast. Liivi sõja ajal läks see Taani kuningriigikoosseisu, mille osaks jäi kuni 1645. aastani, mil Brömsebro rahuga omastas selle Rootsi. Brömsebro rahu lõpetas aastatel 1643–1645 kestnud Rootsi ja Taani vahelise sõja ülemvõimu pärast Läänemeremaades. See sõda oli osa Kolmekümneaastasest sõjast, mis lõppes 1648. aastal.

Rootsi kuningriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsi valduste hulka, Liivimaa ehk Läänemereprovintsidesse kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast[3] sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa (rootsi keeles underhallsland), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

L. A. Graf Mellini "Atlas von Liefland", 1798, kaardileht: Der Arenburgische Kreis

Venemaa keisririigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuressaare kreis

1710. aastal vallutas saare Põhjasõja käigus Venemaa. Saaremaa jäi eristaatusega piirkonnaks (pooleldi eraldiseisvaks provintsiks, pooleldi maakonnaks) Liivimaa kubermangus Arenburgi kreisina kuni 1917. aastani, mil see ühendati Eestimaa rahvuskubermanguga.

1917. aasta oktoobris okupeerisid Saaremaa Operatsioon Albioni käigus Saksamaa Keisririigi väed, nende võim kestis kuni 1918. aasta novembrini.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

Eesti Vabariigi Saare maakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariigi ajal oli Saaremaa üks sõdadevahelise Eesti Vabariigi üheteistkümnest maakonnast.

Eesti NSV Kingissepa rajoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saaremaa maakond likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla.

Saare maakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saare maakond

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 EE 11. köide, lk 125
  2. Hain Rebase loeng Sigtuna vallutamisest http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641
  3. Kalle Kesküla,Rootsi aja algus Saaremaal oli paljutõotav, Saarte Hääl, 12. oktoober 2009

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, Digitaalselt
  • Saaremaa – selgrooliste loomade alghäll. Vaba Maa, 22. november 1937, nr. 269, lk. 6.
  • SAAREMAA 2. AJALUGU MAJANDUS KULTUUR. 2007, 1135 lk, kirjastus: KOOLIBRI, ISBN: 9985018828

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

58.4013888922.515