Taani valdused Eestis

Allikas: Vikipeedia
Läänemereäärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 12251250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

Taani valdused Eestis olid 13. sajandi alguses Taani kuninga Valdemar II poolt Läänemere ristisõdade käigus vallutatud ning seejärel Taani kroonile kuulunud maa-alad Põhja-Eestis.

Legendaane algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi algust 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku kuningriigi asemele kristliku hertsogiriigi[1].

Taani kuningas Waldemar II

Taani vägede saabumine Eestimaale[muuda | redigeeri lähteteksti]

1219. aasta suvel saabusid koos Taani kuninga Waldemar II ja taani laevastikuga Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse suur hulk kõrgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: Peapiiskop Anders Sunesen (Lundi peapiiskopkonna peapiiskop ja paavst Innocentius III poolt määratud Rooma paavsti legaat Põhjamaades), kolm piiskoppi, Eestimaa piiskop Theoderich ning Taani kuninga vasall, slaavlaste vürst Wizzlaus (Wenezlaus).

Kuningas Waldemar II-le oli Rooma paavst Honorius III 19. oktoobril 1218. aastal antud bullaga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis tema relvadega võidetud[2].

Põhja-Eesti vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, Alutaguse, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi. Kuningas Valdemar II lahkus ise 1219. aasta suve lõpul ja määras vallutatud ja vallutatavate maade asehalduriks Anders Suneseni.

13. sajandi esimesel veerandil jagati ka Virumaa ja Peipsimaa piiriala mitme valdaja vahel, Alutaguse kihelkond sattus Taani võimu alla; Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade Ordu. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse.

Taani sõjalisele jõule ning vasallidele lisaks suunati Taani kuninga poolt, paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel Tallinnas ristiusu levitamiseks dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu mungad, kes ehitasid (1229) esimese puukiriku Toompeale ja 1246. aastal Püha Katariina kloostri Tallinna all-linnas.

Ülestõus 1222–1224[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 12221224 toimus eestlaste ülestõus vallutajate vastu, mille alustasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa välja arvatud Tallinn. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu appi ülestõusu maha suruma, kuid peale ülestõusu mahasurumist läksid vallutajad omavahel maade pärast tülli.

Konfliktid Mõõgavendade orduga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1223. aastal sattus Taani kunungas Valdemar II jahil olles sakslaste kätte vangi ja pidi vabanemiseks 1225. aastal loovutama kõik võõrvaldused välja arvatud Rügeni saar ja Põhja-Eesti. 1225. aastal alustas Mõõgavendade ordu Taani vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutas 1227. aastaks Taanilt kõik Eestimaa valdused.

Vallutajate vahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompead paavstile allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Rooma paavsti legaati Balduin Alnast toetavate Taani vasallide vahel 1233. aastal, mille käigus Taani kuninga Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud vasallid tapeti otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Pärast lahinguid põgenes Eestist ka Balduin Alnast.

Rahu Mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vahel taastus alles pärast Vordingborgi rahulepingu sõlmimist 1238. aastal, millele kirjutasid alla ka kolm dominiiklast ja mille tulemusel taastus Taani kuninga võim Tallinnas ja Põhja-Eestis.

Paavsti legaadi Modena Wilhelmi (Modena Guillemuse) osavõtul sõlmitud Stensby lepingu kohaselt tagastas Rooma paavstile alluv vaimulik Liivi ordu, kui Mõõgavendade ordu järglane, 1238. aastal Taanile Tallinna, Rakvere ja Narva linnused Revala, Harju ja Viru, Alutaguse maakonnad (umbes 12000 km²). Järva maakond jäi ordule, kuid ordu ei tohtinud Taani kuninga loata sinna kindlustusi rajada.

Taani võim Eestis 13–14. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilmalik võim, Eestimaa hertsogkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiljemalt 1271. aastast, kuni 1346. aastani kuulus Taani kuningate ja hilisemate Eestimaa valitsejate titulatuuri tiitel "Eestimaa hertsog". Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks Eestimaa hertsogkonnas oli Taani kuninga asehaldur, kelle asukoht oli Tallinna linnuses ja kuninglik nõukogu, mis koosnes 15 liikmest.

Taani kuninga asehaldurid Tallinnas
Next.svg Pikemalt artiklis Taani kuninga asehaldurite loend

13. sajandi teisel poolel alustasid Taani asehaldurid uute kaitserajatiste ja linnuste rajamist linnades (Tallinna linnamüür 1265, Rakvere ordulinnus, Narva linnus 1254).

Aastatel 12191220 koostasid mungad, kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid, nimistu üle 500 kohanime Harju- ja Virumaalt sisaldava Suure Eestimaa nimistu, kus oli ära toodud on ka maavaldussuhted. Nimistusse koondati omanditiitlite revisjoniks ning märgiti külanimede juurde, millisesse kihelkonda ja kirikukihelkonda need kuulusid.

Next.svg Pikemalt artiklis Taani hindamisraamat

Vaimulik võim, Tallinna piiskopkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Rooma-Katoliku kiriku Tallinna piiskopkond, mis allus kuni 1374. aastani Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile, Rootsis. Piiskopi asukohaks määrati Tallinn ning tema diötseesi kuulus peale Harju- ja Virumaa veel Järvamaa. Virumaale oli paavsti poolt määratud ka Virumaa piiskop. Ilmalikku võimu Tallinna piiskopil ei olnud ja ta ei kuulunud Vana-Liivimaa maahärrade hulka. 13. sajandil, kuni 1274. aastani eksisteeris veel Virumaa piiskopkond, mis ühendati Tallinna piiskopkonnaga.

Kuninga läänimehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa hertsogkonna maavaldused olid suures osas Valdemar-Eriku lääniõiguse alusel läänistatud saksa päritolu vasallidele. 13. sajandil kuulus Harju ja Viru vasallide hulka ka eestlasi (erinevatel andmetel umbes 10–30 % vasallide üldarvust, tuntuimad Clemens Esto, Villelemp, Hermann Osilianus, Hildelemp jt[viide?]).

Saksa läänimeeste iseseisvus kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur. Põhilist läänisuhte kohustust, osalemist süserääni väes sõdades nad ei täitnud. Kuna ka Taani kuningas ei suutnud osutada neile sõjalist abi sõjategevuses mittealluva maarahvaga ning idasuunalt Novgorodi vabariik ja Pihkva vürstiriik) teostatavate sõjaretkede vastu, tekkisid Taani kuninga vasallidel (omaaegses kirjaviisis kuninga meestel, ladina homines regis) tihedad kontaktid Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopkonnaga, kellega neil olid ühised vaenlased. Kuninga läänimehed osalesid koos Mõõgavendade orduga, Taani kuninga nõusolekul, koos tema poegadega, sõjaretkel 1240. aastal Venemaale. 1241. aastal osalesid läänimehed ka ordu sõjaretkes Vadjamaale.

Next.svg Pikemalt artiklis 13. sajand Eestis, 14. sajand Eestis

Taani võimu lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani kunigas Valdemar IV müüs 29. augustil 1346. aastal, peale Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347. aastal Liivi ordule.

Valdemar IV sai Maarjamaa (jumalaema maa) müügi pärast Rooma paavsti käest karistada ning paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks sooritama palverännaku pühasse paika.

Taani valdused Eestis 16. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. sajandi lõpul ning 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

1559. aasta sügisel müüs Saare-Lääne piiskop Johannes von Münchhausen Saare-Lääne piiskopkonna 30 000 taalri Taani kuningas Frederik II-sele, kes andis selle oma vennale hertsog Magnusele. Järgmise aasta 15. aprillil saabus Magnus Kuressaarde ja kuulutas enda Saare-Lääne piiskopiks.

1561. aastal saatis Taani kuningas kuningliku nõuniku asehalduri ülesannetes, Magnuse välispoliitikas tehtud vigade tõttu tema tegevust kontrollima, ning andis ühtlasi nii sõjaväe juhtimise, kui kohaliku välispoliitilise tegevuse asehalduri kätte. Selle sammuga seoti Saare-Lääne piiskopkond riigiõiguslikult Taani kuningriigiga. 1562. aastal kehtestati Saaremaal Taani protestantlik kirikuseadus. 1563. aasta teisel poolel müüs Maasilinna endine ordu foogtkonna foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff oma valduses olevad maad Taanile. 1563. aastal sai Kuressaare alevik Saare-Lääne piiskopilt hertsog Magnuselt endale linnaõigused.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja lõpetanud Stettini rahulepingu tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse, kuni Brömsebro rahuni (1645), kuid Rootsi valdusesse läks Lääne-Eesti.

Taani võimu all kujunes Saaremaa aadlist kujunes omaette Saaremaa rüütelkond, kellele Taani kuningas kinnitas suured õigused, mistõttu nad korraldasid kohaliku elu juhtimist maapäeva ja maanõunike kaudu.

Kahekümneviieaastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1570. aastal puhkes Kahekümneviieaastane sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel ning Moskva tsaaririik üritas Liivimaal rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV (Ivan Julm) kutsus troonile Taani kuninga Frederik II venna hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. 1570. aasta märtsis loobus aga Magnus Taani kuninga toetusest ja vandus truudust Moskva tsaarile Ivan IV-dale saades vastutasuks Liivimaa kuninga tiitli.

Taani valdused Eestis 17. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Liivi sõda jäi Taanile Saaremaa, kuid aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja käigus sooritasid rootslaste väed Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke.

Taani-Rootsi sõja (16431645) tagajärjel kaotas Taani 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga oma valdused Eestis.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Moritz Brandis, Chronik, oder, älteste Livländische Geschichte, nebst den ältesten Ritter- oder Lehn-Rechten. Riga, Leipzig 1842, S. 39
  2. Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia. Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell´ VIII centenario della Chiesa in Livonia (1186–1986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Anton Friedrich Büsching: Magazin für die neue Historie und Geographie, VII Theil: VII Archiv-Nachrichten von alten Unterhandlungen welche zwischen dem russischen und danischen hofe von 1554 bis 1677., Halle: Johann Jacob Curt 1773 lk. 297