Friedebert Tuglas

Allikas: Vikipeedia
Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas 1910.jpg
Friedebert Tuglas aastal 1910
Sünninimi Friedebert Mihkelson või Michelson
Sünniaeg 2. märts 1886
Sünnikoht Ahja, Võnnu kihelkond, Eesti
Surmaaeg 15. aprill 1971
Surmakoht Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Amet kirjanik, kirjanduskriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja, ajakirjanik

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Friedebert Tuglas oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis (venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901. aastal suundus ta Tartu linnakooli, seal õppimise ajal ilmus lastejutt "Siil". Seejärel jätkas ta haridusteed Hugo Treffneri Gümnaasiumis.

Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Ta arreteeriti detsembris ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas (kus kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906.–1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.

Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Aastail 1921–1922 oli ta kirjanikkude ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal[1] ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.

1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.[1]

Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.

2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandusteadlasena on Friedebert Tuglas väitnud, et tema suur mõjutaja oli Taani ametivend Georg Brandes. Tuglase loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad. Teda peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.

Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:

  • 1901–1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism. Kirjandusse tuleb ta realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa") ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul"). Varasemad tööd on koondatud kogusse "Liivakell" I–II (1919, 1920). Sellesse perioodi kuuluvad tähtsamad teosed on jutustus "Siil" (1901), novell "Hunt" (1903), novell "Hingemaa" (1906), poeem "Meri" (1908), novellikogud "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taevas" (1913).
  • 1914–1925: kõrgperiood. Seda perioodi iseloomustavad novellid ja uusromantism. Jäävväärtuslik on omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming. Sellesse perioodi kuuluvad tähtsamad teosed on kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915), uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).
  • 1925–1971: psühholoogilise realismi periood. Selle perioodi tähtsaim näide on romaan "Väike Illimar" (1937), mis kujutab lapse silme läbi mõisaelu ja -inimesi.

Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre (esseede ja marginaalide kogumik "Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult muu seas soome keelest.

Ta avaldas ka reisikirju ("Teekond Hispaania", 1918; "Teekond Põhja-Aafrika", 1928–1930; "Ühe Norra reisi kroonika", 1939) ja mälestusraamatuid.

Tuglas avaldas monograafiaid Juhan Liivist ("Juhan Liiv", 1914, 1928), A. H. Tammsaarest ("A. H. Tammsaare", 1928) ja Mait Metsanurgast, uurimusi ("Eduard Vilde ja Ernst Peterson", 1909; "Kirjanduslik stiil", 1912; "Ado Grenzsteini lahkumine", 1927; "Eesti Kirjameeste Selts", 1932; "Lühike Eesti kirjanduslugu", 1934) ning kirjanduskriitikat. Kriitiliste tööde paremik avaldati aastatel väljaannetes "Kriitika" I–VIII (1935–1936).

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost. Varrak, Tallinn 2011, lk 47–49.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]