Friedebert Tuglas

Allikas: Vikipeedia
Friedebert Tuglas, 1910

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane.

Sisukord

[redigeeri] Elukäik

Friedebert oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis (venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901 suundus Tartu linnakooli; seal õppimise ajal ilmus lastejutt "Siil". Haridusteed jätkas ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis.

Friedebert Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist; ta arreteeriti detsembris ja veetis 2 kuud Toompea vanglas (seal kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 19061917 elas Tuglas pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis.

1918 abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.

Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Aastail 1921–1922 oli Tuglas kirjanikkude ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja.

Friedebert Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal[1] ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.

1946. aastal valiti Friedebert Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940ndate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.[1]

Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.

2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.

[redigeeri] Looming

Kirjandusteadlasena on ta väitnud, et suur mõjutaja oli Taani ametivend Georg Brandes. Tuglas kirjutas monograafiad Juhan Liivist, A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast. Avaldas kirjanduskriitikat. Tema esseed ja marginaalid ilmusid kogus "Marginaalia".

Tema loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad.

Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:

1901–1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism.

Tuglas tuli kirjandusse realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa", 1906) ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul").

1914–1925: kõrgperiood. novellid, uus-romantism.

Jäävväärtuslik on tema omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming (näiteks kogu "Saatus", 1917). Tuglast peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.

1925–1971: psühholoogiline realism.

Romaaniga "Väike Illimar" (1937), mis kujutab lapse silma läbi nähtuna mõisaelu ja -inimesi, jõudis Tuglas taas realismini.

Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre ("Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult nt. soome keelest.

Suur kultuurilooline tähtsus on tema reisikirjadel, mälestusraamatutel, artiklitel ja uurimustel (8 kd. kriitikat, "Juhan Liiv", "Eesti Kirjameeste Selts", "Ado Grenzsteini lahkumine").

[redigeeri] Tunnustused

[redigeeri] Artiklid

[redigeeri] Viited

  1. 1,0 1,1 Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost. Varrak, Tallinn 2011, lk 47–49.

[redigeeri] Varia

[redigeeri] Välislingid

Personaalsed tööriistad
Nimeruumid

Variandid
Toimingud
Navigeerimiskast
Trüki või ekspordi
Tööriistad
Teistes keeltes