Eestlased

inglise	Estonians
saksa	Esten
vene	эстонцы

Eestlased rahvarõivastes

Eestlased (varasem nimetus maarahvas) on Eesti põlisrahvas. Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel.

Kõlaliselt seostuvad eestlastega Läänemere rahvaste kohta käivad etnonüümid Ostiatoi (Pytheas, 320 eKr), Aestyi (Diodorus, 20 eKr), Aestiorum gentes (Tacitus, 1. sajand), samuti Aistorum (Jordanes, 6. sajand), Haestii (Cassiodorus, 6. sajand), Aestii (poeem Widsith, 9. sajand), Estonum (Saxo Grammaticus, 12. sajand), Estones (Läti Henrik, 13. sajand) ja Eisten (Liivimaa vanem riimkroonika, 13. sajandi lõpp).

Henriku Liivimaa kroonikas on eestlased (Estones) selgelt eristatavad liivlastest (Lyvones), semgalitest (Semigallis), leedulastest (Letones), latgalitest (Lettes, Letigallis), kuralastest (Curones) jt. Samas ka eestlased ise jagunevad ugalasteks (Ugaunensis), sakalasteks (Saccalensis), saarlasteks (Osiliensis) jt. Taoline sisejaotus püsis eestlaste seas sajandeid. Rahvuseks tänapäevases tähenduses kujunesid eestlased 19. sajandil rahvusliku ärkamise ajel.

Eestlaste kriitilisim madalseis oli 18. sajandil pärast Põhjasõda, kui mõningatel andmetel oli Eestimaal ainult 150 000-170 000 elanikku. Selle alarahvastatuse tulemusena rändasid Eestimaale eri rahvuste esindajad (soomlased, rootslased, venelased, lätlased, poolakad jt), kes aja jooksul assimileerusid kohaliku elanikkonnaga.

Eestlaste rahvaarv jõudis 1900. aastaks ühe miljonini ja on sestpeale püsinud (kõikumisega 10%). Eestlasi on veidi üle 1 miljoni ja see arv väheneb aeglaselt negatiivse loomuliku iibe tõttu. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 930 219 eestlast, 2011. aasta 1. jaanuari seisuga elas Eestis 924 100 eestlast. Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, USAs ja Kanadas.

1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe "Perno Postimees" asutaja, Johann Voldemar Jannsen senise "maarahva" asemel omanimetusena kasutusele mõiste "eestlased".

"Enne Teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik nii nagu Taani või Soome," ütles Eesti president Lennart Meri 1993. aastal. "Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus".

Ühe käsitluse kohaselt on eestlaste etnilised allrühmad võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ning kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid.

Eestlaste kujunemine

Eestlased on Eestisse eri aegadel tulnud inimrühmade tänaseni ebaühtlane sulam.

Vanimad ja esimestena pärast jää taandumist tulnud inimesed (Kunda kultuur, 9. kuni 5. aastatuhat eKr) olid enamasti tugevasti profileeritud näoga, kõrge ninajuurega, tugevasti etteulatuva ninaga, kõrge ja mõõdukalt laia näoga pikapealised europiidid. Sarnaste tunnustega inimesi elas ka Lätis, Leedus, Põhja-Saksamaal ja Ukrainas. Nende kõrval elasid ka lühema peaga, lamedama näoga ja tagasihoidlikuma ninaga idapoolsete mõjutustega inimesed. Kõik nad olid kütid, kalamehed ja korilased.

Järgmistena tulid Eestisse Karjala (Kalevi Wiigi järgi Lõuna-Ukraina) poolt kesk- või lühipealised, laia ja madala näoga ning madala ninajuurega inimesed (kammkeraamika kultuur, 3. aastatuhat eKr). Nad olid europiidid nõrga mongoliidse lisandusega, lähedased osale siinseist algasukaist. Sarnaseid inimesi elas tollal Vislast Põhja-Jäämereni ja Läänemerest Volhovini. Uued tulnukad segunesid põlistega, ka nemad tegelesid küttimise, kalapüügi ja korilusega.

Seejärel tulid Eestisse väga pika peaga ja kõrge ning keskmiselt laia näoga pikakasvulised europiidid (sõja- ehk venekirveste kultuur, 4. aastatuhande algus eKr). Samasuguste tunnustega inimesed jõudsid ka Lätti, Leetu, Soome, Rootsi jne. Nad tegelesid peamiselt loomapidamisega.

Nende järel (13. sajandil eKr) tulid kaugemalt Lõuna-Euroopast Eestisse pisikesed peene kondiga (mehed olid kohalike naiste mõõtu) ja auklike hammastega (kohalikud kaariest ei tundnud) europiidid. Tegelesid peamiselt maaviljelusega.

1. aastatuhandet eKr iseloomustas saarlaste ja randlaste tihe läbikäimine Kesk-Rootsiga, millega kaasnes skandinaavlaste asumine saartele ja Eesti rannikule. Läänepäraste kivikirstkalmete levik. Skandinaavia päritolu inimeste osatähtsust suurendas hiljem viikingiaeg ja rannarootslaste asumine Eesti rannikualadele.

1. aastatuhande lõpus ja 2. aastatuhande alguses suurenes Kirde- ja Kagu-Eestis Peipsi tagant sisserännanud tšuudide - vadjalaste ja setode - osakaal.

2. aastatuhande alguseks oli eestlaste antropoloogiline pilt enam-vähem välja kujunenud. Hilisemate rahvarännete, nälgade, taudide, sõdade ja esimese öö õiguse mõju sellele oli väike.

Antropoloogiline iseloomustus

Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga (lääne-balti, 24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga (ida-balti, 32,6%) rassitüübi vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%). Paiguti leidub ka tumedate juustega ja silmadega põliseestlasi.

Juuksed on eestlastel enamasti kas blondid (52,6%) või pruunid (42,7%).

Silmad on eestlastel hallid (48,0%), sinised (24,6%), kirjud (16,1%) või pruunid (11,3%).

Veregruppide järgi jagunevad eestlased: 0 (34,2%), A (33,3%), B (26,2%) ja AB (6,3%).

Hambad on eestlastel kesk-euroopa tüüpi (Lääne- ja Kagu-Eestis), gratsiilset põhjatüüpi (Kesk-, Kirde- ja Kagu-Eestis) ning põhjaeuroopa relikttüüpi (Kagu-Eestis), esinedes ulatuslike segavöönditena.

Geneetiline sugulus

Meesliini pidi jagunevad eestlased ühe kokkuvõtte järgi Y-DNA haplogruppidesse N1c1 40,6%, R1a 37,3%, I 18,6% (sh I1 15%), R1b 9% jne. Teise kokkuvõtte järgi on esiisade jaotus mõnevõrra erinev: N1c1 34%, R1a 32%, I 18%, R1b 8% jne.

Selgituseks: kõrge N1c1 osakaal on iseloomulik soomlastele, samuti karjalastele, saamidele, leedulastele, lätlastele, põhja-venelastele. Kõrge R1a osakaal on iseloomulik ka leedulastele, lätlastele, poolakatele, tšehhidele, valgevenelastele, venelastele, ukrainlastele, sloveenidele, horvaatidele, maridele, komidele, tatarlastele, norralastele, altailastele, puštudele, brahminitele, iyengaridele, burušodele ja brahuidele.

Naisliini pidi jagunevad eestlased ühe kokkuvõtte järgi mtDNA haplogruppidesse H (valdavalt H1) 43,5%, U 24,5% (sh U5 16%), J 10%, T 8,0% jne. Teise kokkuvõtte järgi on esiemade jagunemine H 49,5%, U 26,9% (sh U5 14,2%), J 10,3%, T 7,8% jne.

Selgituseks: kõrge H1 osakaal on iseloomulik üksnes Lääne-Euroopale, lõuna ja ida poole see langeb. Kõrge U5 osakaal on iseloomulik üksnes Põhja-Euroopale.

Märkus: haplogruppide järgi jagunemise all on mõeldud XXI sajandi alguse seisu, pidades silmis n-ö keskmist eestlast või läbilõiget kõigist eestlastest tervikuna. Üksikisikul võivad esivanemad jaguneda haplogruppide järgi hoopis teistmoodi. Kui üksikisikul on isaliin näiteks N1c1, siis tema teiste esiisade seas võisid olla ka R1a, I1 ja teiste liinide esindajad.

Eelnevatel sajandeil võis jaotus olla mõnevõrra teistsugune, sõltuvalt ühe või teise haplogrupi esinduse viljakusest: madalama viljakuse puhul on haplogruppi osakaal tänaseks langenud, kõrgema viljakuse puhul tõusnud.

Kirjaoskuse ja hariduse tase

19. sajandi algul oskas lugeda ja kirjutada 45–50 protsenti eestlasi.

1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 77,7 protsenti.

1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 96,1 protsenti, neist osalise kõrgharidusega 1,1 protsenti ja täieliku kõrgharidusega 0,8 protsenti.

1959. aastal tuli 1000 elaniku kohta 21 kõrgharitut ehk 2,1 protsenti kõigist.

1990. aastal oli Eestis (eestlased ja teised elanikud kokku) 333 teadusdoktorit ja 2467 teaduskandidaati.

1999. aastal oli Eestis 3912 teadlast ja inseneri.

2002. aastal oli eestlaste keskmine intelligentsuskvoot (IQ) 97 ning 2006. aastal 99.

Maailma lõikes jääb eestlaste keskmine IQ maha Hongkongi, Singapuri, Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Jaapani, Taiwani, Hiina ja Mongoolia elanike keskmistest ning Euroopas itaallaste, islandlaste, šveitslaste, austerlaste, bosnialaste, Luksemburgi elanike, hollandlaste, norralastest ja Suurbritannia elanike keskmisest.

Eestlaste keskmine IQ on ühel tasemel sakslaste, belglaste, kanadalaste, uusmeremaalaste, poolakate, rootslaste ja soomlaste keskmise IQ-ga. Kokkuvõttes on eestlaste ja teiste 99 punktini küündiva keskmise IQ-ga rahvaste keskmine IQ maailmas 18. kohal ja 10. kohal Euroopas.

Väga kõrge IQ (üle 140) esindajaid on eestlaste seas 4 inimest 1000 kohta ehk peaaegu 4000 isikut.

Silmapaistvaid eestlaste järglasi välismaal

• Mõkola Azarov, Ukraina peaminister;
• Anders Fogh Rasmussen, NATO peasekretär;
• Lembit Öpik, Suurbritannia parlamendi saadik (1997-2010), Walesi Montgomeryshire piirkonnast;
• Steve Jürvetson, Ameerika Ühendriikides elav riskikapitalist;
• Oskar Metsavaht, eesti juurtega brasiilia moelooja, kes 2011. aastal avaldatud nimekirjas «100 kõige loomingulisemat inimest äris», paigutus 73. kohale;
• Svante Pääbo, Rootsi paleogeneetik;
• Kalev Mark Kostabi, ameerika kunstnik ja helilooja;
• Mena Suvari, USA filminäitleja;
• Anton Vaino, Venemaa valitsusaparaadi juht;
• Ornella Muti, Itaalia filminäitlejanna;;

Vaata ka

• 20. sajandi sada suurkuju
• Maarahvas
• Lutsi maarahvas
• Eestlased Venemaal
• Väliseestlased

Kirjandus

• Hill Kulu, Eestlased maailmas. Ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu Ülikool. Geograafia majandusgeograafia kateeder. Tartu, 1992. 156 lk.
• Raimo Raag, Eestlane väljaspool Eestit. Ajalooline ülevaade. Tartu, 1999. 136 lk.
• K.Mark, Антропология прибалтийско-финских народов. Valgus. Tallinn. 1975.
• J.Aul, Eesti naiste antropoloogia. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Tartu. 1977.
• Miroslava Derenko, Boris Malyarchuk, Galina Denisova, Marcin Wozniak, Tomasz Grzybowski, Irina Dambueva and Ilia Zakharov, Y-chromosome haplogroup N dispersals from South Siberia to Europe, Journal of Human Genetics, vol. 52 (September, 2007).
• Virpi Lehtinen et., Y-Chromosomal Diversity Suggests that Baltic Males Share Common Fenno-Ugric-Speaking Forefathers. Human Heredity, 2002.
• European Y-DNA haplogroups frequensis by country. Eupedia.
• Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, Eesti Raamat. 1982.
• Raisa Denisova, The most ancient population of Latvia, 1994.
• Raisa Denisova,The Zvejnieki Stone Age burial field: Internal Structure and Chronology, 1996.
• Kalevi Wiik, Eurooppalaisten juuret, 2002.
• H.Reiman, Eestlaste rassiline koostis, Loodus, Tartu, 1931.
• Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 2. köide, Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Haridus, Valgus, Tallinn, 1970.
• Eesti Entsüklopeedia XI köide, Eesti Üld, haridus, teadus, Tallinn, 2002.

Välislingid

• Этническая и конфессиональная география северо-запада Российской империи на рубеже XIX-XX вв.
• Mari Kodres, Sugupuu internetis: kas tõesti kõik eestlased on omavahel sugulased?, epl.ee, 13. märts 2010
• Villu Päärt, Kui suur on eestlaste keskmine IQ? Novaator.ee, 18.06.2010
• Rootsi et al 2004, Phylogeography of Y-Chromosome Haplogroup I Reveals Distinct Domains of Prehistoric Gene Flow in Europe. http://evolutsioon.ut.ee/publications/Rootsi2004.pdf
• Zoe H. Rosser et al 2000, Y-Chromosomal Diversity in Europe Is Clinal and Influenced Primarily by Geography, Rather than by Language. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1287948/pdf/AJHGv67p1526.pdf
• Laitinen et al. 2002, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/12037406

Soome-ugri ja samojeedi rahvad

Eenetsid – Eestlased – Ersad – Handid – Ingerisoomlased – Isurid – Kamassid – Karjalased – Koibalid – Komid – Kveenid – Liivlased – Mansid – Matorid – Meälased – Merjalased – Mokšad – Mordvalased – Marid – Neenetsid – Nganassaanid – Saamid – Setud – Soomlased – Sölkupid – Udmurdid – Ungarlased – Vadjalased – Vepslased