Eestlased

Allikas: Vikipeedia
inglise Estonians
saksa Esten
vene эстонцы
Rahvarõivais eestlased

Eestlased (varasem omanimetus maarahvas) on läänemeresoome rahvus, Eesti põlisrahvas.

Valdava enamiku eestlaste emakeel on eesti keel.

1857. aastal võttis Johann Voldemar Jannsen senise "maarahva" asemel omanimetusena kasutusele tüvest est (saksa Ehsten ja Esten, rootsi ester jt) tuleneva nime "eestlased", mis peagi ka rahva seas omaks võeti.

Eestlaste etnilised alamrühmad on näiteks võrokesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid.

Kuna eestlastel on tavaks määratleda end keele- ja kultuuripõhiselt ning eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka, liigitavad eestlased end sageli ka rahvusena soomeugrilaste sekka. See enesemääratlus on siiski vaieldav[viide?], kuna kultuuriliselt ja geneetiliselt sarnanevad eestlased pigem naaberrahvastega, näiteks lätlaste, venelaste ja rootslastega, kui kaugemate soomeugri või uurali keeli kõnelevate rahvastega, näiteks ungarlaste, hantide, laplaste või sölkuppidega. Siiski on soomeugri keelesugulusel oluline osa eestlaste identiteedis.

Eestlaste rahvaarv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuremas osas Eesti ajaloost puuduvad täpsed andmed siinse elanikkonna suuruse ja rahvusliku koostise kohta. Seetõttu on Eesti rahvaarvu võimalik määratleda vaid hinnanguliselt ja eestlaste osatähtsus selles on veelgi vaieldavam. Erinevatel hinnangutel on Eesti rahvaarv olnud järgmine:

  • 500 eKr – 7000
  • I a-t algus – 50 000
  • 1100 – 200 000
  • 1240 – 120 000 või kuni 180 000 (langus ristiretke tagajärjel)
  • 1558 – 250 000 - 300 000
  • 1620 – 100 000 või kuni 140 000 (langus Liivi sõja tagajärjel)
  • 1700 – 350 000 - 400 000
  • 1720 – 150 000 - 170 000 (katku ja Põhjasõja tagajärjel)
  • 1800 - 500 000
  • 1858 – 750 000

Eestlaste arv Eesti pinnal (tuhandetes)

  • 1881 – 798 (90%)
  • 1897 – 868 (91%)
  • 1922 – 1023 (92%)
  • 1934 – 1046 (93%)
  • 1939 – 1000 (88%)
  • 1941 – 908 (91%)
  • 1959 – 893 (75%, arvu ja osakaalu langus II maailmasõja ja nõukogude kolonistide sissetoomise tagajärjel)
  • 1970 – 925 (68%, osakaalu langus nõukogude kolonistide sissetoomise tagajärjel)
  • 1979 – 948 (65%, osakaalu langus nõukogude kolonistide sissetoomise tagajärjel)
  • 1989 – 963 (62%, osakaalu langus nõukogude kolonistide sissetoomise tagajärjel)

Korrigeeritud tulemused, avaldatud jaanuaris 2014 (http://www.stat.ee/)

  • 2000 - 930 (68%)
  • 2005 - 923 (68%)
  • 2006 - 922 (69%)
  • 2007 - 921 (69%)
  • 2008 - 921 (69%)
  • 2009 - 921 (69%)
  • 2010 - 922 (69%)
  • 2011 - 924 (69%)
  • 2012 - 925 (70%)
  • 2013 - 899 (68%)

Ennast eestlasteks pidavate inimeste arvule tuleb lisada 15-30 tuhat soome, läti, tatari ja muud päritolu eesti kodu- ja koolikeelega inimest.

Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, USAs ja Kanadas[1].

"Enne teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik nii nagu Taani või Soome," ütles Eesti president Lennart Meri 1993. aastal. "Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus"[2].

Eestlased vanades allikates[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestlastega seostuvad Läänemere rahvaste kohta käivad etnonüümid Ostiatoi (Pytheas, 320 eKr), Aestyi (Diodoros, 20 eKr), Aestiorum gentes (Tacitus, 1. sajand), samuti Aistorum (Jordanes, 6. sajand), Haestii (Cassiodorus, 6. sajand), Aestii (poeem Widsith, 9. sajand), Estonum (Saxo Grammaticus, 12. sajand), Estones (Henriku Liivimaa kroonika, 13. sajand), Eistr (Snorri Strurluson, Heimskringla, 13. sajand) ja Eisten (Liivimaa vanem riimkroonika, 13. sajandi lõpp).

Vene ürikutes kasutatakse eestlaste ja vadjalaste kohta nimetust "чудь". Tšuude on mainitud Nestori kroonikas varjaagide maksualustena 859. aastal, Rjuriku ühe kutsujana Novgorodi vürstiks 862. aastal, vürst Olegi (Helge) Smolenski sõjaretke kaaslastena 882. aastal, Jaroslav Targa vastastena 1030. aasta sõjaretkel jne. Setod on tuntud Vene kroonikais Pihkva tšuudidena.

Henriku Liivimaa kroonikas on eestlased (Estones) selgelt eristatavad liivlastest (Lyvones), semgalitest (Semigallis), leedulastest (Letones), lätlastest (Letthi), latgalitest (Letigallis), kuralastest (Curones) ja teistest.

Samas ka eestlased ise jagunevad ugalasteks (Ugaunensis), sakalasteks (Saccalensis), saarlasteks (Osiliensis), revalasteks (Revelenses), harjulasteks (Harionenses), järvalasteks (Gerwanenses), virulasteks (Virones) ja läänlasteks-ridalasteks (Rotalienses), kokku kaheksa suurimat.

Ugalased, sakalased, saarlased, revalased, harjulased, järvalased, virulased ja ridalased on tõenäoliselt hõimud, kellele kuulus suurem mitme külakonnaga (kylægund) maa (provincia). Taoline etnilis-territoriaalne jaotus säilis põhijoontes sajandeid. Suhteliselt ühtseks rahvuseks hakkasid eestlased kujunema 19. sajandil rahvusliku ärkamise ajel.

Eestlaste kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestlased on Eestisse eri aegadel tulnud inimrühmade tänaseni ebaühtlane sulam.

Kuni 1940. aastateni peeti eestlasi teaduslikus kirjanduses kollasesse rassi kuuluvateks[3]. 1911. aasta Encyclopedia Britannica väljaandes on eestlaste kohta muuseas öeldud: Nende lühike kasv, puuduv habe, viltused silmad, lai nägu, madal otsmik ja väike suu on nende Uurali-Altai ja mongoliidse päritolu selged rassitunnused. Peale selle on neil kängunud kasv, pikad käed ja peened lühikesed jalad[4].

Tänaste arusaamade järgi kuuluvad lääne-eestlased põhja ehk lääne-balti ja idapoolsed ida-balti europiidsesse rassitüüpi. Kumbki kujunes kümne tuhande aasta jooksul Eesti pinnale rännanud europiidsete ja ühe arktilise segatõu segunemise tulemusena.

Vanimad ja esimestena pärast jää taandumist tulnud inimesed (Kunda 9000-5000 eKr, hiljem Narva kultuur, 5000-4000 eKr, kütid, kalamehed ja korilased) olid kahte tüüpi.

Ühed olid pikapealised, pika, kitsa ja kõrge koljuga, kõrge ninajuurega, tugevasti etteulatuva ninaga, kõrge ja mõõdukalt laia näoga pikapealised europiidid. Tunnused osutavad edelapoolsele päritolule, tänase Taani piirkonnast.

Teine europiidne tüüp (leiud dateeritud V aastatuhande lõppu-V aastatuhande algusesse eKr) oli lühema peaga, madalama ja laiema näoga ja vähem etteulatuva ninaga, mis viitab mitte eriti tugevale mongoliidsele lisandile (K. Mark). Kuid mongoliidsed tunnused võivad pärineda kromanjoonlastest arktilistelt europiididelt, kelle põhitoiduks oli liha (M. Niskanen).

Nende järel ilmusid Eesti ja naaberaladele uued asukad (kammkerammika kultuur, 4000-1800 eKr, taas kütid, kalamehed ja korilased). Need inimesed kuulusid protolaponoidsesse tüüpi. Neil olid lamedamad näod, kesk- või lühipealisus, madalavõitu ninajuur, suhteliselt vähe etteulatuv, võrdlemisi lai ja madal nina. Nad võisid tulla nii Karjala, Ukraina kui Kasahstani poolt (Wiik, Julku, 2002, Künnap 2013). Kohalikega ühised asulad ja matmispaigad viitavad rahulikule läbisaamisele ja järk-järgulisele segunemisele.

Peagi tuli Baltimaile uus sisserändajate laine, (venekirve- ehk nöörkeraamika kultuur, 3000-1800 eKr, loomakasvatajad, algelised põllupidajad). Nad olid massiivset protoeuropiidset tüüpi, väga pikapealised, kõrge koljuga, kõrge ja keskmise laiusega näoga. Oletatakse nende lõunapoolset päritolu, kas Ida-Preisist või Volga ülemjooksult. Tulnukad käitusid kohalike suhtes sõjakalt, hoidusid esialgu eraldi.

Läti teadlaste (R.Denisova, R.Gravere jt) arvates järgnes 1300. aasta paiku eKr venekirvekultuuri hõimude sisserändele veel ühe rahva sisseränne. Nad olid pisemat kasvu peene kondiga (mehed olid kohalike naiste mõõtu) ja auklike hammastega (kohalikud kaariest ei tundnud) lõunapoolsete põlluharijatega sarnased europiidid. Peamiselt kitsa näo poolest eristatavad sisserändajad erinesid märgatavalt varem saabunud laianäolistest.

I aastatuhandet eKr iseloomustas saarlaste ja randlaste tihe läbikäimine Kesk-Rootsiga, millega kaasnes skandinaavlaste asumine saartele ja Eesti rannikule. Põhjarassi kuuluvad madala koljukõrgusega tulnukad olid suhteliselt pikapealised, kitsa ja kõrge näoga suurekasvulised inimesed. Levisid läänepärased kivikirstkalmed, hiljem tarandkalmed. Sama tüüpi inimeste osatähtsust suurendas hiljem viikingiaeg ja rannarootslaste asumine Eesti saartele ja rannikualadele. Kivikirstkalmetest leitud äärmiselt massiivsed, pikapealised, kõrge ja väga laia näoga europiidsed koljud meenutavad aga Skandinaavia ja Taani kiviaja vanimate asukate koljusid ning erinevad venekirvekultuuri kandjate koljudest.

I aastatuhande teisel poolel ja II aastatuhande alguses suurenes Kirde- ja Kagu-Eestis Narva jõe ja Pihkva Emajõe tagant sisserännanud tšuudide (vadjalaste ja setode) osakaal. Nad olid valgemere-balti rassitüüpi keskmist kasvu inimesed, lühipealised, laiema ja madalama näoga, nina paljudel lühike ja nõgusa seljaga.

Antropoloogiliste tüüpide pikaajalise, kuid ebaühtlase segunemise tulemusel jagunes Eesti rahvastik kaheks enam-vähem võrdseks osaks. Idapoolseid iseloomustavad lühipealisus, madalam ja laiem nägu ning ka lühem kasv, vererühmade erinev osakaal, samuti rida tunnuseid hammaste ehituses.

Saarlastel ja läänlastel kujunes teine, läänebalti rassitüüp. Nad kujunesid pikkadeks, suhteliselt pikapealisteks ja kõrgenäolisteks, mis oli iseloomulik nii Kunda kultuuri algasukaile kui venekirvekultuuri kandjatele ja skandinaavlastele.

II aastatuhande alguseks oli eestlaste antropoloogiline pilt enam-vähem välja kujunenud. Hilisemate rahvarännete, nälgade, taudide, sõdade ja esimese öö õiguse mõju sellele oli väike. Rahvas püsis kuni XX sajandi alguseni oma vanade külakondade alusel moodustatud kihelkondade piires, kust võeti ka naisi. Alles linnastumine ja suurenenud liikumine lasid vabaks rahvasisese tõulise segunemise.

Et Eesti talunikkond püsis sajandite jooksul homogeensena selles oli kahtlematult oluline osa valitsevatel traditsioonidel, mis silmatorkav ka Põhjasõja aegsetes kirikuraamatutes. Näiteks perepoeg abiellus ainult peretütrega. Nende rangete nõuete talupojaskond püsis läbi sajandite puhtana ja oli ning on seega puhastverd eestlased. Talunikkonda hakkas tekkima uustulnukaid, eriti maata rahva hulgast 19. sajandil, mil riigilaenu abil võimaldati talude päriseks ostmist. Talunikud polnud kunagi eriti raharikkad. See olukord võimaldas muudes elukutsetes edukalt tegutsenud maatameestel kui raharikkamail asuda põlistalude ostmisele, mis esines üsna paljudel juhtudel.[5]

Antropoloogiline iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga (lääne-balti, 24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga (ida-balti, 32,6%) rassitüübi vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%).

20. sajandi esimese poole uuringute järgi on eestlaste huvipakkuvamad tunnused:

  • juuksed on enamasti kas blondid (52,6%) või pruunid (42,7%);
  • silmad on hallid (48,0%), sinised (24,6%), kirjud (16,1%) või pruunid (11,3%).
  • keskmine kasv on 172,03 cm.

20. sajandi lõpu uuringute järgi on eestlaste huvitavamad tunnused:

  • habemekasv on kas väga nõrk (3,5%), nõrk (7,7%), keskmine (45,3%), tugev (40,8%) ja väga tugev (2,7%);
  • silmad on kas heledad (64,5%), kirjud (32,8%) või tumedad (2,7%), kõige tumedamad silmad on Haapsalus, Väike-Maarjas ja Karksis, kõige heledamad Rakveres, Antslas ja Petseris;
  • juuksed on kas heleblondid (1,7%), blondid (3,6%), tumeblondid (26,2%), helepruunid (55,2%), tumepruunid ja mustad (13,3%) või ruuged (0,5%), kõige heledamad juuksed on Kohtla-Järve, Rakvere ja Väike-Maarja inimestel, kõige tumedamad saarlastel, Kagu-Eestis, samuti Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi ja Iisaku elanikel;
  • virulased, nagu ka Soome üksikute piirkondade elanikud on maailma heledamad inimesed;
  • lapsed on valdavalt heledapäised, teismeikka jõudes muutuvad juuksed tumedamaks;
  • keskmine kasv on eestlastel 173,2 cm , kõige pikemad on saarlased ja hiidlased, kõige lühemad setod;
  • veregruppide järgi jagunevad eestlased: 0-rühma (33,82%), A-rühma (35,3%), B-rühma (23,66%) või AB-rühma (7,2%), reesuspositiivseid on 60% ja reesusnegatiivseid 40%;
  • mongoliidsusindeks on eestlastel (24,8) – kõrgem kui soomerootslastel (10,1) ja läänesoomlastel ning väiksem kui isuritel, karjalastel, idasoomlastel ning vepslastel (30,1);
  • hambad on eestlastel kas keskeuroopa tüüpi, gratsiilset põhjatüüpi või põhjaeuroopa relikttüüpi. Lääne pool Tallinna-Mõisaküla raudteed esinevad peamiselt keskeuroopa tüüpi hambad (erandiks Audru), ida pool aga kõik kolm hambatüüpi läbisegi.


Eestlaste DNA-genealoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

2012. aastal eestlaste teadaolev jaotus mees- ja naisliini pidi on võetud eri allikaist ja kajastab ligikaudseid vahekordi. Allikais leidub ka täpsemaid andmeid, kuid need on sageli mitme protsendi võrra erinevad. Meesliini pidi (tähed-numbrid tähistavad ühise esiisa järglasi) jagunevad eestlased Y-kromosoomi järgi haplogruppidesse N1c1a 34–40,6%, R1a1 32–37,3%, I 18-18,6% (sh I1 15%), R1b 8–9%, tühise osakaaluga E1b1b, J, T(+L) ja Q jne (Wikipedia).

Eestlastele lähedane Y-DNA haplogruppide jaotus esineb Läti, Leedu, Karjala ja Põhja-Vene meestel.

Naisliini pidi (tähed-numbrid tähistavad ühist esiema) jagunevad eestlased mtDNA haplogruppidesse H 43,5–49,3% (neist H1+H3 19%), U 24,5–26,9% (sh U4 5,7% U5a 10%, U5b 4,3%), J 10-10,3%, T 7,8–8,0%, samuti vähesel määral V, K, I, W, X2 (Eupedia, 2013).

Eesti naiste ja nende laste (ka soomlaste ja saamide) jagunemist mtDNA haplogruppide järgi iseloomustab kõrge U-liini esindatus. Teiste liinide osakaalu poolt on eestlased, soomlased ja saamid üsna erinevad.

Eestlased Balthasar Rüssowi pilgu läbi (1572)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohtupidamine ... oli igal aadlikul oma mõisas iseoma mõisakohus, mis tohtis mõista poomisele ja hukkamisele; ja kui kurjategija tabati aadliku maa-alal, siis ei antud teda mitte tema ülemuse kätte, vaid sellele aadlikule üle, kelle piirides teda tabati. Ning kui teda tema teo järgi pidi karistatama, siis kutsus see aadlimees mõningaid teisi aadlist koos mõnede kõige vanemate talumeestega enda poole mõisa. Siis võttis see mõisa junkur oma kutsutud sõpradega koos istet ja käskis kurjategija ette tuua. Pärast kaebust ei langetanud aadlikud mehed, kes kohtus istusid, otsust, vaid vaikisid hoopis, sest kõige vanematel talumeestel tuli maa vana kombe kohaselt õigust mõista ja otsus kurjategija kohta teha.

Naisepidamine ... ei olnud see mõistmatute mittesaksa talumeeste juures mingi häbi, kes säärast soodoma ja liiderlikku hooraelu elasid, nagu seda ühegi teise rahva juures kogu ristirahva seas hullemini ei tehtud. Sest suurema hulga seas ei olnud tavaks abieluseis. Kui nimelt mõne talumehe naine vanaks või haigeks jäi või talle muidu kauemini ei sobinud, siis tõukasta selle naise endast ära ja võttis jälle uue. Ja kui neilt päriti või neid mõne poolt noomiti, et nad sel viisil väljaspool abieluseisu elavat, siis andsid mõningad neist säärast vastuseks: see olevat vana Liivimaa komme, nõndaviisi olevat ka nende isad talitanud.

Veritasu ... ka pidasid talupojad Liivimaal enda vahel paganlikku ja ebakristlikku korda, mille pärast aga talupoegi nii rängasti süüdistada ei saa nagu härrasid, kes seda lubasid. Sest kui keegi maamees maha löödi ja surmati, siis tarvitasid tapetu lähimad sugulased omaenda õigust ja hukkasid jalamaid tapja ise ära ilma kohtuotsuse ja mõõgatimukata sealsamas, kus nad ta kätte said, vaatamata sellele, et ta ehk ennast ainult kaitsnud oli. Ning kui õiget tapjat ei tabatud, siis tuli sagedasti lähemal sugulasel, jah, lapselgi hällis isa süüd tasuda.

Jaanipäev ...püha Ristija Johannese päeval Pirita kloostri juures tohutu jäledus patukustutuse kirjade pärast, kuhu sel ajal suur rahvasumm sakslasi ja mittesakslasi kauge maa tagant hulkade kaupa kokku tuli. Mittesaksa talupojad läksid sinna patukustutuse, väärjumala-austuse ja ebausu pärast, saksa aadlikud aga oma ärakaranud talupoegade pärast, neid seal otsima ja tabama, ning kodanikud koos igasgu linnarahvaga sealse suure iga-aastase kõmu pärast. Siis veeti sinna ka palju vaate õlut Tallinnast ja kõikidest ümbruskonna kõrtsidest ja küladest. Ja kui talupojad, nende naised ja tüdrukud altarile panid oma ohvreid vahaküünalde, vahast tehtud hobuste, härgade, vasikate ja lammaste näol, et nende karjaloomad hästi kosuksid ja terved oleksid, siis keerutasid naised üht killingut või penni kolm korda ümber pea ja viskasid selle siis altarile ning läksid minema. Ja kui nad sääraselt olid oma arvatava jumalateenistuse ära pidanud – mihukeseks ohjeldamatuseks siis lahti läks lakkumise, priiskamise, laulmise, karglemise ja tantsimisega ja missugust ülemäärast sinna tervelt maalt kogunenud suurt torupillide narinat kuuldi, samuti, mis kõlvatust, hooramist, kiskumist ja tapmist ning kohutavat-jubedat ebajumala-teenistust sealsamas toimus, seda ei suuda ükski inimene küllaldaselt uskuda.

Eestlased Karl Feyerabendi pilgu läbi (1797)[muuda | redigeeri lähteteksti]

- Mis eestlaste kehaehitusse puutub, siis kuuluvad nad keskmisesse inimtõugu, mida ei saa nimetada ei väga ilusaks ega ka mitte päris inetuks. Nad on keskletläbi harilikust mehest natuke väiksemad. Kogu nende keha on kokkusurutud ja kõhetu.

- Nende nägu on kahvatupruun, sisselangenud põskede ning kaugele etteulatuvate sarnadega. Nende silmadel on elav sinine värv ning nende pilk on läbitungiv ja terav.

- Nende juuksed on läikivmustad või ka hästi helekollased; ma pole iial kohanud ühtegi pruunijuukselist eestlast. Just sama värvi on nende habe, mida nad kunagi ei pöa, vaid lasevad pikalt rinnale langeda. 

- Mees ja naine kannavad suuri mütse, mille alt läikivmustad juuksed pikkade lokkidena alla voogavad.

- Eesti tüdrukul on kuni tema 12.-14. eluaastani erakordselt ilus keha ja väga võluv näokuju. Aga varsti pärast seda iga omandab see rohkem mehelikke jooni, ehkki see kohe oma loomulikku võlu ei kaota.

- mis eestlaste iseloomu puutub, siis erinevad nad täiesti oma naabritest liivlastest ja lätlastest väga silmatorkaval moel. Kui nood orjalikult lömitavad, seal säilitab eestlane teatud rahvusliku uhkuse, mida seni ükski ahel pole suutnud kammitseda; kus nood on allaheitlikkuses tummad, seal haub eestlane külmalt ja salamisi kättemaksu ning tasumist; kus nood ei julge end liigutada, seal tõstab eestlane kaika kõrgele üles ning kaitseb ennast kindlameelselt. Ükski aadlimees ei tohi siin julgeda talupoegi, kes talle ei kuulu, solvata, mida ta Liivimaal sageli teeb; teda jälitatakse ja koheldakse nii, nagu ta on ära teeninud. Eestlane on kuulekas ainult oma isandale, kellele ta on truualamlik; võõrast kohtleb ta uhke üleolekuga.

- juba eestlase välimus osutab kindlameelsele mehele, keda ükski orjapõli ei ole suutnud päriselt aha murda ning kes tagasihoitud raevus ootab silmapilku, kunas ta saab vääritud kütked puruksrebida. Kui ükskord peaks üldine revolutsioon need maad oma türannide väljakannatamatust rõhumisest vabastama, oleks eestlane kindlasti esimene ja ägedaim rahvajuht, kes rahvapartei eesotsas vabaduse ja isamaa kätte võidelda aitaks. Seda hirmuäratavat inimest, kes külmalt ja kaalutletult kättemaksule mõtleb, peaksid sakslased kõige rohkem kartma. Ta on tiiger, kes praegu vaikides omaahelaid pureb, aga kui ta hetke näeb, mil ta võib vabaks saada, lömastab ta keevalise rahuga kõik, mis talle ette jääb.

- eestlane on endast ja oma rahvast väga kõrgel arvamusel; sellest siis ka uhke üleolek, millega ta kõigile teistele rahvastele enda kõrval ülalt alla vaatab. Liiga uhke, et midagi jäljendada, jääb ta karmi tõsidusega oma esiisade kommete ja tavade juurde.

- lisaks on eestlasel suurel määral loomulikku autunnet. Ta võib oma valitsejate türanniat taluda, ta võib nurisemata vaeselt ja viletsalt elada, aga teotamist ei kannata ta hoopiski mitte. Oma naise või tütre võrgutajat varitseb ta kindlasti nii kaua, kuni ta leiab võimaluse kätte maksta. Isegi aadlimees ei pääse ta metsikust vihast, kui ta teda sellisel viisil on teotanud. Külmavereliselt võib ta oma au mõrvarile noa südamesse torgata: ning teda ei vaeva kahetsus ega hirm, kui ta näeb kohutavaid ettevalmistusi enda karistamiseks. Ta andestab oma sõpradele solvangud, kuid maksab halastamatu karmusega kätte oma õiguste iga riivamise.

Eestlased Karl Ernst von Baeri pilgu läbi (1814)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Ernst von Baer

- Eestlaste keha on pigem mahlakas kui kuiv ja lihased, arvestades kliima laadi, oleksid neil kindlasti lõdvemad, kui raske töö ja kõikide ärahellitamist võimaldavate asjaolude puudumine neid karastanud ei oleks.

- Enamik eestlasi on keskmist kasvu; nägu on enamasti üsna turd, loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja kahvatu; üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole puna. Juuksed on kõige sagedamini blondid, lapseeas tihti valged; tuleb ette ka musti juukseid koos tõmmuka näojumega. Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.

– Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased – need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.

– Kumbki sugupool erineb aga teineteisest palju enam. Eestimaa tütarlapsele võib vaevalt omistada eespool kirjeldatud rahvuslikku eripära. Ta on elavam, hoogsam, tööd tehes rõõmsam ja armastab seejuures laulda, mida meessugu just eriti ei tee. Juuksed on neil kollakamad kui meestel ja nende hulgas ei leidu ühtki mustajuukselist. Kui me tahaksime selle üle kanda Tartu ümbruse naistele, siis tuleks üht-teist maha tõmmata. Ma pole muide siin ühtegi leidnud, kes võiks end ilusaks pidada.


Kirjaoskuse ja hariduse tase[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi algul oskas lugeda ja kirjutada 45–50% eestlasi.

1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 77,7%.

1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 96,1%, neist osalise kõrgharidusega 1,1% ja täieliku kõrgharidusega 0,8%.

1959. aastal tuli 1000 elaniku kohta 21 kõrgharitut ehk 2,1%.

1990. aastal oli Eestis (eestlased ja teised elanikud kokku) 333 teadusdoktorit ja 2467 teaduskandidaati.

1999. aastal oli Eestis 3912 teadlast ja inseneri (AjaO).

2002. aastal oli eestlaste keskmine intelligentsuskvoot (IQ) 97 ja 2006. aastal 99.[6]

Maailma lõikes jääb eestlaste keskmine IQ maha Hongkongi, Singapuri, Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Jaapani, Taiwani, Hiina ja Mongoolia elanike keskmistest, Euroopas itaallaste, islandlaste, šveitslaste, austerlaste, bosnialaste, Luksemburgi elanike, hollandlaste, norralaste ja Suurbritannia elanike keskmisest.[6]

Eestlaste keskmine IQ on ühel tasemel sakslaste, belglaste, kanadalaste, uusmeremaalaste, poolakate, rootslaste ja soomlaste keskmise IQ-ga. Kokkuvõttes on eestlaste ja teiste 99 punktini küündiva keskmise IQ-ga rahvaste keskmine IQ maailmas 18. kohal ja 10. kohal Euroopas.[6]

Väga kõrge IQ (üle 140) esindajaid on eestlaste seas 4 inimest 1000 kohta ehk peaaegu 4000 isikut.

Silmapaistvaid eestlaste järglasi välismaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hill Kulu, Eestlased maailmas. Ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu Ülikool. Geograafia majandusgeograafia kateeder. Tartu, 1992. 156 lk.
  • Raimo Raag, Eestlane väljaspool Eestit. Ajalooline ülevaade. Tartu, 1999. 136 lk.
  • K.Mark, Антропология прибалтийско-финских народов. Valgus. Tallinn. 1975.
  • J.Aul, Eesti naiste antropoloogia. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Tartu. 1977.
  • Miroslava Derenko, Boris Malyarchuk, Galina Denisova, Marcin Wozniak, Tomasz Grzybowski, Irina Dambueva and Ilia Zakharov, Y-chromosome haplogroup N dispersals from South Siberia to Europe, Journal of Human Genetics, vol. 52 (September, 2007).
  • Virpi Lehtinen et., Y-Chromosomal Diversity Suggests that Baltic Males Share Common Fenno-Ugric-Speaking Forefathers. Human Heredity, 2002.
  • European Y-DNA haplogroups frequensis by country. Eupedia.
  • European mtDNA haplogroups frequencies by country – Eupedia.
  • European Y-DNA haplogroups frequencies by region – Eupedia.
  • Y-DNA haplogroups by ethnic group, Wikipedia.
  • Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, Eesti Raamat. 1982.
  • Henriku Liivimaa Kroonika,. Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008, (esmatrükk Vaba Eesti, 1962).
  • Raisa Denisova, The most ancient population of Latvia, 1994.
  • Raisa Denisova,The Zvejnieki Stone Age burial field: Internal Structure and Chronology, 1996.
  • Kalevi Wiik, Eurooppalaisten juuret, 2002.
  • H.Reiman, Eestlaste rassiline koostis, Loodus, Tartu, 1931.
  • Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 2. köide, Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Haridus, Valgus, Tallinn, 1970.
  • Eesti Entsüklopeedia XI köide, Eesti Üld, haridus, teadus, Tallinn, 2002.
  • K.Mark, L.Heapost, G.Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1994
  • A ja O, taskuteatmik, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.
  • Ene-Margit Tiit, Eesti rahvastik, Statistikaamet, Tallinn, 2011.
  • Silvia Laul, Vadja hõimude kujunemisest, Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi, Tallinn, Valgus, 1982.
  • Lavrenti kroonika, ПСРЛ. — Т. 1. Лаврентьевская летопись. — Л., 1926. — Стлб. 1–29.
  • Karl Ernst v.Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest (Doktoriväitekiri 1814), Loomingu Raamatukogu 1976, Perioodika, Tallinn.
  • Kyösti Julku, Suomalaisten kaukaiset juuret, 2002.
  • Karl Feyerabend, Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt 1797. Eesti Keele Sihtasutus, 2004.
  • Markku Niskanen, The Origin of the Baltic-Finns from the Physical Anthropological Point of View, Oulu Ülikool, 2002.
  • T. Lappalainen, V. Laitinen, E. Salmela, P. Andersen, K. Huoponen, M.-L. Savontaus, P. Lahermo, Migration Waves to the Baltic Sea Region, Annals of Human Genetics Volume 72, Issue 3, pages 337–348, May 2008
  • Balthasar Russow, Liivimaa Kroonika, Hotger, Tallinn 1993.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Rahvuskaaslased välismaal, EV Haridus- ja Teadusministeerium
  2. Vabariigi Presidendi Lennart Meri intervjuu saksa ajalehele Die Welt, 5. aprillil 1993
  3. http://www.postimees.ee/luup/98/12/teadus2.htm
  4. Norman Davies. Kadunud riigid. Tallinn, 2013, lk. 760
  5. Edgar V. Saks. Sinu Eest, Isamaa, 1982, nr. 15.
  6. 6,0 6,1 6,2 Richard Lynn, Tatu Vanhanen. IQ and the wealth of nations. Praeger/Greenwood 2002; Richard Lynn, Tatu Vanhanen. IQ and Global Inequality. Washington Summit Publishers 2006.
  7. Ansipit külastas kolleeg Ukrainast, www.DELFI.ee, 05. oktoober 2010
  8. NATO lahkuv peasekretär tuleb Eestisse, uuseesti.ee, 3. juuli 2009
  9. 80aastane isa: "Mena on mu viimane hitt!" , www.ekspress.ee, 23. märts 2000
  10. Eesti esikommunisti Karl Vaino lapselaps sai Vene valitsusaparaadi juhiks, www.DELFI.ee, 27. detsember 2011
  11. Mari-Leen Albers, TOP10 kuulsatest eestlastest maailmas, Õhtuleht, 21. veebruar 2009

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Geneetika