Rzeczpospolita
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 Vapp |
|
 Rzeczpospolita (1619) |
|
| Riigikeeled | poola, ladina |
| Riigikirik | roomakatoliku kirik |
| Pealinn | Kraków, alates 1596 Varssavi |
| Riigikord | šlahta võim |
| Riigipea | Poola kuningas Leedu suurvürst |
| Eksisteeris | 1569–1795 |
Rzeczpospolita Obojga Narodów (Mõlema Rahva Vabariik, ladina keeles Regnum Serenissima Poloniae, valgevene keeles Рэч Паспалі́тая, leedu keeles Žečpospolita või Abiejų Tautų Respublika) ehk Poola-Leedu oli Lublini uniooniga tekkinud ja 1569–1795 eksisteerinud föderatiivne riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ning Leedu suurvürstiriigist.
Need kaks osariiki olid formaalselt võrdsed, aga tegelikkuses oli Poola selle liidu domineeriv pool.
Poola-Leedu piirnes põhjas Rootsi kuningriigi, idas Vene tsaaririigi, lõunas Osmanite riigi ja Tšehhi kuningriigi ning läänes Saksa-Rooma riigi, Brandenburgi margi, hilisema Preisi hertsogiriigi ja Lääne-Pommeri hertsogiriigiga (poolapäraselt Pomorze) (Księstwo Zachodniopomorskie). Siiski tuleb arvestada, et riikide piirid muutusid tollal sageli, riigid lagunesid, vallutasid üksteist ja muutsid nime.
Venemaa pärilussõja ajal kuulus Moskva tsaaririik 1610–1612 Rzeczpospolita koosseisu.
Haldusjaotus [muuda]
Maakonnad [muuda]
|
|
|
Vojevoodkonnad [muuda]
Poola Krooni maad (en) (Korona Królestwa Polskiego) [muuda]
Suur-Poola provints (Prowincja wielkopolska) [muuda]
Suur-Poola (Wielkopolska) [muuda]
|
|
Kuninglik Preisimaa (Prusy Królewskie) [muuda]
|
|
Masoovia (Mazowsze) [muuda]
- Płocki vojevoodkond (województwo płockie)
- Rawa vojevoodkond województwo rawskie)
- Masoovia vojevoodkond (województwo mazowieckie)
Väike-Poola provints (Prowincja małopolska) [muuda]
Väike-Poola (Małopolska) [muuda]
- Krakówi vojevoodkond (województwo krakowskie)
- Sandomierzi vojevoodkond (województwo sandomierskie)
- Lublini vojevoodkond (województwo lubelskie)
Vene (Ruś) [muuda]
|
|
Leedu suurvürstiriik [muuda]
|
|
Muud maa-alad (Inne terytoria) [muuda]
Liivimaa (Inflanty) [muuda]
- Võnnu vojevoodkond (województwo wedeński)
- Tartu vojevoodkond (województwo dorpackie)
- Pärnu vojevoodkond (województwo parnawskie]]
- Latgale (Księstwo Inflanckie), keskus Daugavpils (Dyneburg)
Läänimaad (Lenna) [muuda]
- Kuramaa hertsogiriik (Księstwo Kurlandzkie), keskus Jelgava (Mitawa)
- Kuramaa (Kurlandia właściwa)
- Zemgale (Semigalia)
- Piltene maakond (powiat piltyński), keskus Kuldīga (Goldynga)
- Preisimaa hertsogiriik (Księstwo Pruskie), keskus Königsberg (Królewiec)
- Bytówi ja Lęborki ala (Ziemia bytowsko-lęborska) (kaotati 1657 Brandenburgile)
Ajalugu [muuda]
16. sajandil kujunes välja seisuslik monarhia, milles domineeris šlahta eesotsas magnaatidega. 1501. ja 1505. aasta seadustega sattus Poola kuningas täielikku sõltuvusse Seimist, aastast 1573 valiti kuningaid kogu šlahta osavõtul (electio viritim). 1596 sai Krakówi asemel pealinnaks Varssavi.
1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurhertsog. Riiki juhtis valitav kuningas ning valitses ühine Seim.
Rzeczpospolita ekspansioon suundus põhja ja itta: kuningad Zygmunt II August (1548–1572), Stefan Batory (1576–1586) ja Zygmunt III Waza (1587–1632) liidendasid sõdades Moskva tsaaririigiga (Liivi sõda) ja Rootsi kuningriigiga 1561–1582 Liivimaa, 1561 Kuramaa, 1609–1618 (dmitriaadid - Poola–Rootsi interventsioon Venemaale) Smolenski, Tšernigivi jt. alad (Deulino vaherahu 1618).
Venemaa pärilussõja ajal oli Władysław IV Waza Moskva tsaar ja 27. septembrist 1610 4. novembrini 1612 kuulus Moskva tsaaririik Rzeczpospolita koosseisu.
17. sajandi keskpaiku tekkis poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis, mida soodustasid jätkuvad sõjad laieneva Moskva tsaaririigiga (1632–1634, 1654–1667, Andrussovo vaherahu), oma võimu kõrgpunktis oleva Rootsi kuningriigiga (1600–1629, Altmargi vaherahu) ja sõjad Osmanite riigiga (1620–1621, 1633–1634, 1666–1671 ning Suures Türgi sõjas: 1672–1676, 1683–1699.
1654 läks Vasakkalda-Ukraina Vene tsaaririigile ning pärast Ukrainas moodustatud Vene suurvürstiriigi plaani luhtumist, liideti Ukraina lõplikult Vene tsaaririigiga.
Rzeczpospolitat ohustas 1655 Karl X Gustavi juhitud rootslaste sissetung, nn. Uputus, mille käigus ägedalt rüüstati Lääne-Poolat. Uputus lõppes alles 1660. Oliwa rahuga loobus Rzeczpospolita Liivimaast.
17. sajandi sõjad laostasid maa, laienes poliitiline detsentralisatsioon (1652 rakendus liberum veto) ja kasvas magnaatide rühmituste mõju. Liberum veto ehk igaühe veto tähendas seda, et ükskõik milline Seimi saadik sai panna veto ükskõik missugusele seaduseelnõule. See pani aluse korruptsioonile, kus välisriigid hakkasid saadikuid ära ostma, et nood hääletaksid välisriikidele mittesobiva eelnõu vastu. Lõpuks muutus Seim peaaegu teovõimetuks: vastu polnud võimalik peaaegu ühtki eelnõu, igale eelnõule seisis keegi vastu.
August II Tugeva poolt alustatud Rootsi-vastases Põhjasõjas langes Rzeczpospolita 1702–1709 Rootsi okupatsiooni alla. August II püüded rajada absolutistlikku Poola-Saksi personaaluniooniga ühisriiki põrkasid šlahta vastuseisule ja Venemaa sekkumisele. Pärast August II-e surma 1733. aastal, tekkis Poolas August II poja August III ja Stanisław Leszczyński toetajate vahel Poola pärilussõda 1733–1735.
18. sajandi keskpaiku hakkas majandus elavnema, kuid Czartoryskite magnaadirühmitus ei suutnud 1764–1766 riiki oluliselt reformida.
1766. aastal, August III surma järel, kes oli viimane Poola kuningas ja personaaluniooniga Saksimaa kuurvürstiriigi kuurvürst, sai Poola kuningaks Stanislaw Poniatowski.
Majandus [muuda]
Poola-Leedu majandus põhines feodaalsel põllumajandusel, mida korraldasid mõisad. Talurahvas oli pärisorjastatud ja mõisnike käes oli täielik kodukariõigus. Kuigi orjus oli Poolas keelustatud juba 15. sajandil ja Leedus 1588, ei erinenud talurahva olukord sisuliselt orjade omast. Üheski Euroopa riigis, kui vahest Hispaania välja arvata, ei olnud talurahva olukord raskem kui Poola-Leedus.
Poola-Leedu oli Euroopa juhtiv teraviljakasvataja. Samuti oli ta 16. sajandil Euroopa juhtiv teravilja eksportija. Seda soodustas asjaolu, et riigis oli vähe linnu, linnaelanike arv oli umbes viiendik riigi elanikest, näiteks Madalmaades ja Itaalias pool, ning enamik riigi elanikest tegutses põllumajanduses. 90% Poola-Leedu ekspordist moodustasid teravili (eeskätt rukis), kariloomad (eriti lambad) ja karusnahad.
Peamised liiklusteed olid jõed. Jõgede ääres oli infrastruktuur parem kui mujal. Eriti kehtis see Läänemere vesikonna kohta, kus kaubandus tasus end paremini ära kui Musta mere vesikonnas. Sisemaal ehitati sageli jõelaevu, millega sõideti allavoolu, jõe suudmes müüdi maha kaubad ja laevgi müüdi puiduks.
17. sajandil riigi majandusolukord halvenes. Sõjad takistasid väliskaubandust. Talurahva rahulolematus oma olukorraga suurenes, aga võimud reageerisid sellele tema töökoormuse suurendamisega.
17. sajandil muutusid maailma kaubateed. Poolat läbivad kaubateed, näiteks Merevaigutee, kaotasid oma tähtsust ja kuigi nad ei kadunud, vähenes Poola-Leedu tähtsus maailma kaubanduses.
Riigi rahaühik oli zlott, mis jagunes krossideks. Gdański vabalinnal oli õigus müntida oma raha.
Keeled Poola–Leedus [muuda]
Poola keel oli Poola–Leedu ametlikult tunnustatud ja domineeriv keel. Seda kasutas enamik aadlist ja talupojad Krooni maadel. See oli ametlik keel Krooni maadel ja alates 1697 ka suurhertsogiriigis. Linnades oli see samuti domineeriv keel.
Kirikuslaavi keel oli samuti ametlikult tunnustatud. Kuni 1697 oli see suurhertsogiriigi ametlik keel. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Suurhertsogiriigis ja krooni maade idaosas kasutati seda laialdaselt kõnekeelena.
Ladina keel oli ametlikult tunnustatud. Välissuhetes kasutati seda õige sageli ja aadli seas oli see levinud teise keelena.
Saksa keel oli ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Seda kasutas linnades saksa vähemus ja Kuninglikul Preisimaal ka talurahvas.
Heebrea keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutasid juudid usuasjades. Igapäevaelus rääkisid juudid jidišit, mis aga polnud ametlikult tunnustatud.
Isegi armeenia keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutas armeenia vähemus.
Prantsuse keelel puudus ametlik tunnustus. Kuid 18. sajandil hakkas ta kuninga õukonnas poola keelt välja tõrjuma. Seda kasutati maailmakeelena välissuhetes, teaduses ja kirjanduses. Aadli seas oli prantsuse keele oskus kohati levinud.
Leedu keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Siiski kasutati seda suurhertsogkonnas mõnes ametlikus dokumendis. Põhiliselt kasutasid seda leedulased kõnekeelena, ka väljaspool tänapäeva Leedu maa-ala.
Itaalia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Mõnes linnas oli itaalia vähemus.
Araabia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Tatarlased kasutasid seda oma usuasjades. Nad ka kirjutasid kirikuslaavi keelt araabia kirjas.
Religioon [muuda]
Rzeczpospolita ei olnud kunagi ülekaalukalt katoliiklik riik. Nii suurhertsogiriigis kui krooni maade idaosas olid katoliiklased selges vähemuses.
Seetõttu levisid Poola–Leedus algusest peale usuvabaduse põhimõtted. Esialgu olid need ametliku aluseta, kuni 1573 sõlmiti Varssavi konföderatsioon, mis usuvabaduse seadustas. Õigupoolest oli see esimene taoline dokument kogu Euroopas. Sellele kirjutasid alla kõigi tollal Poola–Leedus levinud suuremate religioonide esindajad. Ainsana seisis Varssavi konföderatsioonile jäigalt vastu katoliku kirik, konföderatsiooni lepingule kirjutas alla kõigest üks piiskop (katoliku kiriku hinnangul väidetavalt mõõga ähvardusel) ja katoliku kirik heitis mõne vaimuliku endi seast välja konföderatsiooni toetamise eest.
1596. aastal moodustasid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused Bresti uniooniga Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva Valgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku.
Poola–Leedu oli erand kogu Euroopas, kus tollal ususõjad möllasid. Usuvabadus kehtis Poola–Leedus kuni riigi lõpuni. Seetõttu otsisid Poola–Leedus varjupaika kõige radikaalsemad sektid, kes oma kodumaalt usulise tagakiusamise eest põgenesid. Näiteks paavsti legaat Stanisaw Hozjusz (1504–1579) kirjutas: «See maa on saanud ketserite varjupaigaks.»
Usuvabadusega käisid kaasas sõna- ja trükivabadus. Tsensuur oli Poola–Leedus väga nõrk.
Rzeczpospolita jagamised [muuda]
Preisimaa algatusel toimus 1772 esimene Poola jagamine Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi vahel.
Kuninga Stanisław August Poniatowski ja Patriootliku Erakonna (Hugo Kołłataj, Ignacy Potocki) katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege (liit Preisiga 1790, Nelja-aastase seimi reformid 1788–1792, Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel.
Tadeusz Kościuszko juhitud Kościuszko ülestõusu mahasurumisele Aleksander Suvorovi vägede poolt järgnes 1795 kolmas Poola jagamine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola sõltumatusele lõpu 12 aastaks, kuni Varssavi hertsogiriigini.
Poola ülestõusud [muuda]
29. novembril 1830 puhkes Venemaale kuuluvas Kongressi-Poolas Novembriülestõus. Seda juhtisid konservatiivid Józef Grzegorz Chłopicki, Adam Jerzy Czartoryski, Jan Krukowiecki jt., kes lootsid välisriikide sekkumisele ja hoidusid reformidest, mida nõudsid Patriootide Ühingusse koondunud demokraadid (Joachim Lelewel). 1831. aasta veebruaris alanud sõjas saavutasid Vene väed kindralfeldmarssali Ivan Paskevitši juhtimisel maiks ülekaalu. 6.–8. septembril langes Varssavi, mäss lõppes sama aasta oktoobris. See lõpetas Poola sõltumatuse 32 aastaks.
22. jaanuaril 1863 puhkes Kongressi-Poolas Jaanuariülestõus. Selle algatas revolutsioonilis-demokraatlik Punaste rühmitus (Jarosław Dabrowski, Ignacy Chmieleński, Stefan Bobrowski jt.), kelle mõjul Rahvuslik Keskkomitee (maist 1863 Rahvuslik Valitsus) kuulutas 1864. aasta jaanuaris maa talupoegade omandiks. 1863. aasta märtsist septembrini kuulus võim konservatiiv-aristokraatlikule Valgete rühmitusele (Karol Majewski valitsus), kes ootas asjatult Euroopa riikide sekkumist. Septembris järgnenud uus Punaste valitsus, mida alates oktoobrist juhtis Romuald Traugutt, ei suutnud vältida mässu mahasurumist 1864. aasta kevadeks (Vene vägesid juhtis Fjodor Berg).
Ülestõusu mahasurumine lõpetas Poola sõltumatuse 53 aastaks Galiitsia ja Lodomeeria kuningriigi lühiajalise iseseisvumiseni 26. juulil 1917.
Kuidas Rzeczpospolita kadus Euroopa kaardilt [muuda]
-
Suurima ulatuse ajal (1648)
-
I jagamine (1772)
-
II jagamine (1793)
-
III jagamine (1795)
-
Poola jagamised
Põhiseadus [muuda]
3. mail 1791 vastu võetud põhiseadus oli esimene Euroopas ja teine maailmas.
Põhiseadusega püüti kehtestada võimude lahususe põhimõte. Eraldati seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Esimest korda peeti kodanikena silmas mitte üksnes aadlit, vaid ka linlasi ja talupoegi.
Kehtestati kahekojaline seim. Kaotati igaühe veto ja selle asemel hakkasid seimi mõlemad kojad otsuseid vastu võtma lihthäälteenamusega.
Kaotati valitav monarhia. See asendati päriliku monarhiaga. Uue monarhi valimised pidid toimuma üksnes siis, kui vana dünastia välja sureb.
Põhiseadusega võeti talurahvas üleriigilise seaduse ja valitsuse kaitse alla. Kaotati kodukariõigus, mis esimest korda andis talupoegadele võimaluse ülekohtuse mõisniku vastu sõltumatust kohtust abi saada. Kuigi sellega ei kaotatud pärisorjust, oli see vähemalt esimene samm selles suunas, lõpetades mõisnike piiramatu võimu talupoegade üle.
Täies ulatuses ei hakatud seda põhiseadust kunagi rakendama ja 4 aastat hiljem lakkas Rzeczpospolita olemast.
Valitsejad [muuda]
Poola Kuningriigi ja Leedu suurvürstiriiki valitses personaaluniooni lepingu alusel Poola kuningas, kes ühtlasi oli Leedu suurvürst:
- Zygmunt August (1548–1572)
- Henryk Walezy (1573–1574)
- Stefan Batory (1576–1586)
- Zygmunt III Waza (1587–1632)
- Władysław IV Waza (1632–1648)
- Jan Kazimierz Waza (1648–1668)
- Michał Korybut Wiśniowiecki (1669–1673)
- Jan III Sobieski (1674–1696)
- August II Mocny (1697–1733)
- Stanisław Leszczyński
- August III Sas
- Stanisław August Poniatowski (1764–1795)
Vaata ka [muuda]
- Litviinid
- Gdański vabalinn
- Krakówi Vabariik
- II Rzeczpospolita
- Poola Rahvavabariik
- III Rzeczpospolita
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rzeczpospolita |
