Sinimägede lahing

Allikas: Vikipeedia
Sinimägede lahing
Osa Teise maailmasõja Idarindest ja
sõjategevusest Eestis 1944. aastal.
Sinimägede lahingu skeem
Toimumisaeg 25. juuli10. august 1944
Toimumiskoht Sinimäed, Eesti
Tulemus Saksa poole taktikaline võit
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of German Reich (1935–1945).svg Felix Steiner (III Germaani Soomuskorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov (Leningradi rinne)
Jõudude suurus
22 250 meest[1]
50 soomusmasinat[2]
70–80 suurtükki[3]
49 lennukit[4][5]
136 830 meest[6]
150 soomusmasinat[7]
1680 suurtükki[7]
546 lennikit[4][5]
Kaotused
2500 langenud või teadmata kadunud
7 500 haavatud või haiged[8]
6 tanki[7]
35 000 langenud või teadmata kadunud
135 000 haavatud või haiged[8]
157–164 tanki[7]

Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil (saksa keeles Die Schlacht um die Tannenbergstellung; vene keeles Битва за линию «Танненберг») oli strateegilise tähtsusega kokkupõrge Saksamaa Armeegrupp Narwa ja Nõukogude Liidu Leningradi rinde vägede vahel Teise maailmasõja Idarindel. Rahvasuus kutsutakse Sinimägede lahinguid Eesti oma Termopüülideks.

Lahingud kestsid 26. juulist kuni 10. augustini 1944[9] ja kulmineerusid Nõukogude peamise rünnakukiilu tagasilöömisega 29. juulil. Relva-SS ja Wehrmachti üksused lõid otsustavalt tagasi kõik Punaarmee rünnakud Sinimägede vallutamiseks. Lahing sai alguse Armeegrupp Narva taandumisest Narva jõel asunud Panther-liinilt 25. juulil 1944 Tannenbergi liinile, mille kaitsepositsioonide osad olid Sinimägedes, ja kestis 10. augustini 1944.

Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud oli suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Tegemist oli lahinguga, kus rünnak järgnes rünnakule, iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte. Mürskude lõhkemine oli katkematu, mistõttu kogu ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Lahingute perioodil valitses Kirde-Eestis suur palavus ja laibalehk oli seetõttu eriti intensiivne. Keegi ei otsinud oma üksust, enamasti võideldi seal, kuhu satuti, kuni rünnaku lõpuni. Sageli mindi käsitsivõitluseni välja. Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid). Sinimägede lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud. Lahingu tulemusena peatati Nõukogude pealetung kogu Eesti vallutamiseks. See võimaldas umbes 100 000 eestlasel põgeneda Läände ning aitas kindlustada Soome lõunarinnet, mistõttu Soome sai sõjast iseseisvana väljuda. Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu ja Eestimaa Verduniks.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

1943. aastal loodi soomlaste poolt Eestisse salajane raadioluuregrupp Haukka, mis hakkas Soomele ja Nõukogude Liidu lääneliitlastele edastama infot saksa vägede liikumiste kohta Eestis.

14. jaanuaril 1944 alanud Leningradi-Novgorodi suurpealetungiga sundis Punaarmee Saksa 18. armee taganema. 2. veebruaril jõudsid Punaarmee üksused Narva jõeni. Narva lahingus peatati veebruari Narva pealetung, märtsi Narva pealetungid nurjusid samuti. Mai alguseks olid võitlevad pooled end Narva rindel välja kurnanud. Rinne jäi mitmeks kuuks rahulikuks.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

Juulis valmistus Punaarmee uueks rünnakuks Narvale. Narva ja seejärel kogu Eesti vallutamine pidi sõjast välja lülitama ka Soome. Narva jõele koondati Karjala rindelt toodud löögiüksused. Rünnakuks valmistuvad 2. Löögiarmee ja 8. armee olid suures ülekaalus nii elavjõus kui lahingutehnikas.

24. juulil alustasid kaks Nõukogude 8. armee eliitdiviisi, tugevdatud tankide ning 1648 kahuri ja miinipildujaga rünnakut Auveres. Kogu päeva kestnud Auvere lahingu tulemusena löödi Punaarmee tagasi.[10]

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed pärast tunniajalist turmtuld pealetungi Narva rindel. Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. Tule-ettevalmistuse käigus andis Nõukogude suurtükivägi 20. Eesti Relva-SS diviisi 46. rügemendi kaitsepositsioonide pihta raske tulelöögi, hävitades suurema osa kaitserajatistest ning läbimurdelõiku kaitsnud üksustest. See võimaldas Punaarmee ülekaalukatel jõududel lühikese ajaga jõgi ületada ning jõuda keskpäevaks Tallinn-Narva maanteeni, kus nende edasitung peatati eesti ja Saksa üksuste poolt, mis võimaldas Narvast välja tõmbuvatel üksustel linnast lahkuda.

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele 18 kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva-Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare-Sooküla-Metsküla-Putki joonele.

Vastased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude vägede plaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. aastal ründasid Sinimägesid ja Tannenbergi liini marssal Leonid Govorovi juhitud Leningradi rinde väed, kuhu kuulusid Ivan Fedjuninski 2. löögiarmee ja kindralleitnant Filip Starikovi 8. armee.

2. löögiarmee sõjanõukogu püstitas vägedele ülesandeks murda läbi III. Germani Soomuskorpuse kaitseliinid Lastekoloonia mäel (Lastekodumäel), tungida läbi Oru-Kurtna suunas, vallutada Jõhvi ja jõuda 1. augustiks 1944 Kunda jõe joonele. Selleks kästi ka 8. armeel ajutiselt lõpetada rünnakud Tannenbergi liini lõunaosas ja suunata oma rünnakud Sinimägede vastu. Rünnaku põhiraskust pidi kandma 109. laskurkorpus kindralleitnant Alferovi juhtimisel, kuid 2. löögiarmeele allutati veel 29. juulil rünnaku tõhustamiseks 122. (kindralmajor Martõnjuk) ja 124. laskurkorpus ning 117. laskurkorpuse väeosad kindralmajor Trubašovi juhtimisel. Peale nende üksuste ründasid kaitseliini veel 110., 112. ja 120. laskurkorpus ning 8. Eesti laskurkorpuse suurtükivägi ja 2 tankipolku.

Saksa vägede ettevalmistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude kahe armee laskurdiviiside vastas seisid kindral Anton Grasseri armeegrupile "Narva" alluvad Gruppenführer Felix Steineri III Germaani Soomuskorpuse väeosad, mille koosseisu kuulusid peale sakslaste veel eestlastest, taanlastest, norralastest, rootslastest, flaamidest ja valloonidest koosnevad väeosad 20. Eesti SS-diviis (45., 46. ja 47. grenaderirügemendid 20. Üksik Jalaväepataljon ehk Pataljon "Narva" 20. suurtükidivisjon ), 11. SS-Diviis "Nordland" 8788 meest (23. Grenaderirügement "Norge", 24. Grenaderirügement "Danmark", 11. pioneeripataljon, 11. tankipataljon "Herman von Salza", 11. rünnakkahurite pataljon, 11. õhutõrjekompanii, 11. välisuurtõkiväe kompanii, 11. tankitõrjekompanii), 4. SS-Brigaad "Langemarck" (67. grenaderirügement "Langemarck" I pataljon 450 meest), 23. SS-Diviis "Nederland" 5175 meest koos 48. rügemendiga (48. grenaderirügement "General Seyffart" hävis täielikult 25. juulil 1944, 49. grenaderirügement "De Ruyter", 54. pioneerirügement ja 54. suurtükirügement).

Rinne lahingu alguses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 25. juulist kulges rinde eesliin põhjast lõunasse Narva lahe rannalt Mummassaarest lõunasse üle Tallinn-Narva maantee Sinimägedest idas enne Lastekodumäge ja Lastekodumäel ja sealt üle raudtee, paralleelselt raudteega Reidepõllu külani, sealt pööras rinne läbi Sirgala küla Peipsi suunas lõunasse. Saksa kaitsepositsioonide võtmeks Tannenbergi liinil olid Sinimäed – kõrgendik 84,6 ehk Lastekodumägi Vene kaartidel Lastekoloonia idas, läänes kõrgendik 69,9 ehk Tornimägi, kõrgendik 83,2 ehk Põrguaugumägi või Grenaderimägi nende vahel. Siia suunati ka Punaarmee rünnakute põhiraskus.

Vägede paigutus Sinimägedel[muuda | redigeeri lähteteksti]

25. juulist kuni 26. juulini paigutati Saksa väed Tannenbergi liinile järgmiselt: rannikul alates Mummassaarest asus major (Sturmbannführer) Alfons Rebase juhitud 47. rügemendi II pataljon, edasi maantee suunas 23. SS-diviisi "Nederland" 54. pioneerpataljon, kellele operatiivselt allutati ka Rebase pataljon, edasi sama brigaadi 49. SS-rügemendi "De Ruyter" I pataljon ja kuni maanteeni 49. SS-rügemendi "De Ruyter" II pataljon. Maanteel kaptenleitnant Dittscheri juhitud üksik merejalaväe kompanii "M.E.A.Ostland" (Marine Ersatz Abteilung Ostland). Lastekodumäe ees ja edasi lõuna suunas kuni raudteeni, major (Sturmbannführer) Hans Kappuse juhitud 24. SS-rügemendi "Danmarki" III pataljoni kolm kompaniid, kellele operatiivselt allusid ka mereväelased, edasi 24. SS-rügemendi "Danmarki" kapten (Hauptsturmführer) Heintz Hämeli (peale Hämeli haavatasaamist juhtis pataljoni kapten (Hauptsturmführer) Albert Bergfelt) juhitud II pataljoni 5. ja 6. kompanii. Lõuna pool raudteed edasi Vaivara kiriku juurest 23. SS-rügemendi "Norge" kapten (Hauptsturmführer) Martin Gürzi juhitud III pataljon kuni rinde pöördumiseni lõunasse Reidepõllu juures. III pataljoni taga asus ka 23. "Norge" rügemendi komandopunkt (rügemendiülem kolonelleitnant (Oberststurmbannführer) Fritz Knöchlein). Edasi kulges rinne Sirgala ja Putki ees 11. Ida-Preisi diviisi ja talle allutatud väeosadega (285. julgestusdiviisi 288. ning 292. politseipataljon ja 113. julgestusrügement), sealt edasi kuni Peipsini oli 300. Eriotstarbelise Diviisi vastutusala. 300. diviis koosnes põhiliselt Eesti piirikaitserügementidest (2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement).

Esimese kaitseliini taga Lastekodumäel asus flaami 4. SS-brigaadi "Langemarck" I pataljon kapten (Hauptsturmführer) Wilhelm Rehmann'i juhtimisel (alates 26.07.1944 nooremleitnant (Untersturmführer) Georg D'Haese juhtimisel). Grenaderimäel asus 23. SS-rügemendi "Norge" II pataljon, kelle vastutusalasse mägi ka kuulus ja tema operatiivjuhimise all 47. rügemendi III pataljon kapten Eduard Hints'i juhtimisel. 1. kompanii paigutati Lastekodu- ja Grenaderimäe vahele, 2. ja 3. kompanii Grenaderimäele. Alates 27. juuli õhtust paiknes kirikukülas ja Vaivara surnuaial 47. rügemendi I pataljon major (Obersturmführer) Georg Soodeni juhtimisel, nende ja Tornimäe vahel Vaivara uuel surnuaial 24. SS-rügemendi "Danmarki" III pataljon ning nende taga kohe 24. SS-rügemendi komandopunkt.

Rootsi valli taga asusid 54. SS-suurtükirügemendi üksused ja komandopunkt. Surnuaiast läänes asusid 11. SS-tankipataljon (lahingugrupp "Kausch") ja nende ja 23. SS-rügemendi "Norge" III pataljoni vahel 11. SS-pioneeripataljon, edasi lääne poole 11. SS-suurtükirügemendi II divisjon ning nende kõrval 11. SS-suurtükirügemendi õhutõrjepatarei.

Auvere lahingutes märgatavaid kaotusi kandnud 20. Üksik Jalaväe SS-pataljon (Pataljon "Narva") ja 47. rügemendi II pataljonile, kes taanduvatele vägedele Peeterristi juures rinnet (Tallinn-Narva maanteed)lahti hoidis, taheti anda korpuse reservis pisut hingetõmbeaega oma ridade korrastamiseks, koondades nad sel eesmärgil Sillamäe-Vaivara piirkonda.

Paraku, seoses hollandlaste diviisi "Nederland"i 48. rügemendi "General Seyffart" täieliku hävinguga taandumisel Narvast (rügemendiülema kolonelleitnant (Obersturmbannführer) Rudolf Benneri valede otsuste pärast), paisati 47. rügemendi II pataljon kohe 26. juulil Mummassaarest mereni ulatuvale rindelõigule, kuhu algselt oli planeeritud "Nederland" 48. rügement.

Sinimägede lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene suurtükivägi alustas Sinimägede pommitamist 25. juulil 1944. Esimene rünnak Sinimägedele algas 26. juulil, kui Nõukogude väed olid järele jõudnud taganevatele Saksa väeüksustele ja suuremad rünnakud kestsid kuni 12. augustini.

26. juuli 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. juuli õhtul langesid Sinimägede kõik kolm kõrgendikku mitmetunnise raskesuurtükiväe, reaktiivmiinipildujate ja miinipildujate tule alla. Eriti pommitati Lastekodumäge ja selle ümbrust, mille tagajärjel flaamlaste "Langemarcki" I pataljon pea täielikult hävis. Mürsu otsetabamuse sai ka "Langemarcki" staap Vaivara mõisahoones, jättes pataljoni ohvitserideta. Kergelt sai teiste seas haavata pataljoniülem Rehmann, kuid lahkus sellele vaatamata rindelt. Kindral Steiner määras uueks pataljoniülemaks D'Haese. Tulelöögis said rängalt kannatada ka Rootsi valli taga olevad suurtükiüksused. Täistabamuse sai "Danmarki" raskerelvade 13. kompanii tulejuhtimispunkt Lastekodumäel, hukkus ka kompaniülem Haupsturmführer Meggel. Suurtükiväe lahinguvõime ja tulejõu taastamine võttis aega paar päeva. Seepärast oli Saksa suurtükiväe tuletoetus lahingu esimestel päevadel nõrk.

Turmtulele järgnenud segaduses asus 98. tankipolgu tankide, mille külgedel olid kirjad "Nõukogude Eesti eest" ja mis olid "ostetud" 8. Eesti Laskurkorpuse palgarahade eest, toetusel rünnakule 201. ja 256. laskurdiviis. Ühisrünnakuga murti läbi mereväelaste kaitseliin Narva maanteel Lastekodumäe jalamil. "Nordlandi" diviisi peakorteris moodustati seepeale 24. rügemendi 11. kompanii reservijäetud tankitõrjerühmast löögirühm ning saadeti läbimurret likvideerima. Öö pimeduses toimunud vasturünnaku käigus hävitati armeegrupi "Narva" lahingupäeviku andmeil 6 venelaste tanki ja võideti tagasi kaotatud positsioonid mäe jalamil. Nõukogude tankide katse käigult läbi murda "Langemacki" 3. kompanii positsioonidest ebaõnnestus. Nende kaks tankitõrjekahurit lasksid puruks 5 tanki ja mitu otsesihtimisele seatud vastase tankitõrjekahurit, mis ehmatas ära jalaväe ning rünnakust ei tulnud midagi välja. Selle karistuseks said "Langemarcki" positsioonid aga uue tugeva tulelöögi osaliseks.

Tajudes üliohtlikku olukorda, tegi kindral Steiner öösel vägede paigutuses järgmised muudatused. Paul-Albert "Peter" Kauschi võitlusgruppi soomusjõud (7 tanki, neist kolm "Panther" rasketanki ja 22 rünnakkahurit ( teistel andmetel 24) ja raketiheitjad koondati Tornimäe taha nõgudesse, osa rünnakkahureid ja tanke jäi Tornimäe merepoolse nuka taha Tornimäe sees olevate maaaluste komandopuntide kaitseks. Sinna paigutati ka uduheitjate (Saksa reaktiivmiinipildujad) kompanii.

27. juuli 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

27. juulil kell 6.00 algas venelaste maruline kahurituli, pärast mida pommitas positsioone edasi ründelennuvägi. Kell 9 algas uus tanki- ja jalaväerünnak. Lahingu ajal katkes side enamiku väeosadega. Esimesena rünnati taanlaste III pataljoni kaitselõiku. Ründajatel õnnestus 30 tankiga "Danmarki" positsioonidesse sisse murda, kuna taanlaste käsutuses olevad PAK'id olid rasketankide JS vastu ebaefektiivsed, kuid tankid õnnestus tõrjuda tankirusikatega ning peagi põles 14 tanki taanlaste kaevikute ees. Hundinurka kaitsev Danmarki III pataljoni 9. kompanii oli rünnaku tagajärjel kandnud suuri kaotusi ning ei suutnud enam läbitungi takistada ning vene tankid murdsid Hundinurga küla juures kahelt poolt küla läbi, kuid küla ise jäi kaitsjate valdusse. Võitlus kandus lõuna pool Lastekodumäest mööda. Kuna "Danmark" pidas vastu, suunati venelaste uus suurte jõududega rünnak Lastekodumäele, mis ka suurte kaotuste hinnaga peaaegu tervenisti venelaste poolt õhtuks vallutati. Ometi jäi osa Lastekodumäe kaevikuid eestlaste, sakslaste ja taanlaste valdusse.

Suurte jõududega rünnati ka põhja pool Lastekodumäge "Langemarcki" 3. kompanii ja "De Ruyteri" II pataljoni lõiku. Rünnak oli nii võimas, et kindralleitnant Fritz von Scholz oli rünnaku peatamiseks sunnitud appi saatma 12 rünnakkahurit, mis kandsid selles lahingus ka kaotusi. Vapralt tegutses selle rünnaku tõrjumisel II. pataljoni käskjalg Stefan Strapatin, kes hävitas tankirusikaga mitu tanki ja teenis selle eest Raudristi Rüütliristi.

Olukord Hundinurga küla juures muutus aga järjest halvemaks. Ümber piirati III pataljoni staap, mis asus Hundinurgas. 19 veel rivis olnud võitlejat koos pataljoniülema kapten (Haupsturmführer) Meyeriga ei lootnud enam piiramisrõngast välja pääseda, kuid 23. rügemendi "Norge" II pataljoni 7. kompanii rünnakrühm suutis nendeni läbi murda ja nad piiramisrõngast välja tuua. Peagi murdsid venelased läbi ka raudtee ääres. Selles olukorras saadeti kella 6 paiku õhtul "Danmarki" II pataljonile appi seni reservis olnud pataljon "Narva" ning allutati operatiivselt "Danmarki" II pataljoni ülemale hauptsturmführer Heinz Hämelile. Koos pataljon "Narvaga" asuti vasturünnakule, mis kestis kuni Hämeli haavatasaamiseni, keda asendas major (Sturmbannführer) Albert Bergfeld. See kõik ei päästnud aga Lastekodumäe saatust, mis Armeegrupi "Narva" rindepäeviku kohaselt loovutati 27. juulil kell 19.15, kuid tegelikult käis võitlus seal siiski edasi.

Saksa kaitse Sinimägedes ähvardas kokku variseda. Olukord muutus niivõrd tõsiseks, et tekitas muret ka väegrupi "Nord" staabis. 27. juulil armeegrupile "Narva" antud käsus nõudis ülemjuhataja kindralkolonel Ferdinand Schörner, et armeegrupp peab peatama vastase sissevõetud positsioonidel. Taandumine polnud lubatav ja Lastekodumägi tuli tagasi vallutada. See otsus sai saatuslikuks paljudele võitlejatele ja seal lõppes ka 659. Eesti Idapataljoni või 20. Eesti diviisi numbritega 47. rügemendi I pataljoni eksisteerimine üksusena.

Grenaderimäe põhjaküljel hävitas flaam Remi Schrijnen, olles ise haavatud, tankitõrjekahurist 11 nõukogude tanki, nurjates sellega suurema tankirünnaku.

Punaarmee üritas ööpäeva jooksul tankide toetusel läbi murda ka Mummassaarest, kuid löödi Alfons Rebase pataljoni võitlejate poolt tagasi.

Sel päeval ja ka edaspidi kasutas saksa kahurvägi edukalt liikuva koondtule taktikat, oma lakkamatu tõkketulega, purustades rünnakule koonduvaid nõukogude üksusi ja tehes tõkketuld kaitsjate kaevikute ette.

Tornimäel "Danmarki" komandopunktist pärast nõupidamise lõppu välja tulles sai mürsukillust surmavalt haavata "Nordlandi" diviisi ülem ja eestlaste suur sõber kindralleitnant (Gruppenführer) Fritz von Scholz, kes suri teel Rakvere haiglasse. Teda asendas kindralmajor (Brigadeführer) Joachim Ziegler. Von Scholz maeti Tallinna Maarjamäe kangelaskalmistule. Ta sai Sinimägede lahingu juhtimise eest 8. augustil postuumselt Mõõgad Tammelehtede ja Rüütliristi juurde. Von Scholz sai "mõõgad" 85. sõdurina Saksamaa ajaloos. 86. sõdurina sai Mõõgad Sinimägede kaitsmise eest Felix Steiner, vastavalt VG "Nord" ülemjuhataja kindralkolonel Ferdinand Schörner'i esildisele, aga seda veidi hiljem.

25. juuli 1944 öösel oli Soodeni pataljon koos Eesti diviisi tankitõrjekompaniidega asunud ettevalmistatud positsioonidele kahel pool Narva maanteed Konju juures Narva-2 kaitseliinil, et tõkestada juhuslikke läbimurdeid ja pidada rinne vajaduse korral kinni.

Üks Soodeni punkris olnud võitleja on meenutanud: Punkriuks pahvatas lahti – käskjalg major Soodenile. Vaikides astus sõnaaher Sooden punkriesisele, luges teate, siis lubas käskjalal minna. Viivu pärast tegi korralduse kompaniiülemate kokkukutsumiseks, jäi ise liikumatult seisma. Seisime adjutandiga ta selja taga, oodates korraldusi. Tükk aega seisis Sooden nii, siis lausus: "Nüüd on siis lõpp. Meie ei suuda venelast enam peatada. Kui ta läbi murrab, on kolme päevaga Tallinnas. Ning läbi ta murrab." [11]

27. juuli õhtuks toodi Vokast veoautodel kohale 47. rügemendi I pataljoni 450 meest major Georg Soodeni juhtimisel. Vaivara surnuaiale positsioonidele asumisel sattus pataljon tule alla ja kaotas neljandiku oma koosseisust. Major Soodeni pataljon koos "Norge" 11. pioneeripataljoniga ja "Danmarkiga" sai kell 10 õhtul käsu asuda rünnakule Lastekodumäel olevate punaarmeelaste vastu. Rünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja reaktiivmiinipildujate BM14 ("Stalini oreli") tule alla, mille tagajärjel kaotas enamiku oma koosseisust mõnekümne minutiga. Miinipilduja rühma rünnakule asunud 75 võitlejast jõudis Grenaderimäe idapoolsetesse kaevikutesse 17 võitlejat ja kaks miinipildujat Jüri Estami juhtimisel. Peagi jõudsid sinna ka pataljoni ülejäänud võitlejad, keda oli kokku ligi 60 nooremleitnant (Untersturmführer)) Raul Jüriado juhtimisel, kes mehed ka pärast südaööd Lastekodumäe vastu rünnakule viis. Mere poolt ründas Lastekodumäge 11. pioneeripataljon Untersturmführer Herward Arera juhtimisel. Selle löögirühmad kaotasid pimeduses üksteisega kontakti ja põrkasid ka omavahel tuld avades kokku ning kandsid kaotusi. Raskelt sai venelaste poolt tagasivisatud granaadist kõhust haavata ka Arera, kes oma pioneeride poolt tagalasse toimetati ja arstide poolt päästeti. Rünnaku vältel hõivatigi osa Lastekodumäge. Kuid peale Jüriado haavatasaamist tõmbuti Grenaderimäele tagasi ning positsioonid jäid venelastele.

28. juuli hommikul oli Grenaderimäe idakaevikus kaitsel 30 rünnakule asunud 450-st mehest 47. rügemendi I pataljonist. Saksa rindedokumentides võeti Soodeni pataljoni saatus üheselt kokku – seda polnud enam olemas. 47. rügemendi I pataljoni käputäis võitlejaid jäi positsioonidele Grenaderimäe taha Vaivara surnuaiale kuni 8. augustini 1944.

28. juuli 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Säilinud vana tulepesa Mummassaares
Mummassaare kaevikud 1.JPG
Mummassaare kaevikud 2.JPG

28. juuli hommikul osutasid Lastekodumäele jäänud eestlased, taanlased ja sakslased seal ikka veel vastupanu. Päeva jooksul koondati Punaarmee poolt Sinimägede ründamiseks suured jõud, et puhastada Lastekodumägi vastasest ja murda rinne lõplikult läbi.

Diviisi "Nordland" 23./II pataljon püüdis Lastekodumäel olevaid võitlejaid omapoolse rünnakuga päästa, kuid jäi nõukogude raskerelvade tule alla ja rünnak varises kokku. Rünnakus sai haavata pataljoniülem Scheibe, kelle asemele määrati hauptsturmführer Josef Bachmeier, kes määrati ühtlasi ka Grenaderimäe komandandiks.

Uue venelaste rünnaku käigus langesid enamik Lastekodumäel veel vastupidanud võitlejaid. Võitlusrühmade riismed tõrjuti lõplikult välja Grenaderimäele. Seejärel vallutasid punaväelased ka Grenaderimäe idanõlva, kust nad küll hiljem vasturünnakuga uuesti välja löödi.

Selles rünnakus langes oma punkris Tornimäe läänenõlval mürsukillust tabatuna legendaarne pataljoniülem Georg Sooden. Sooden maeti ta kodulinna Jõhvi kiriku ette Vabadussõja ausamba kõrvale.

Kell 10 hommikul alustasid Nõukogude väed tankide toetusel pealetungi Hundinurga ümbruses, et Lastekodumäest mööda minnes rünnata Grenaderimäge. Kuigi Punaarmee ründas vaatamata suurtele kaotustele edasi ning venelaste üksikud läbimurded õnnestusid, likvideeriti need vasturünnakutega. Pataljon "Narva" osad tegid Hundinurgast isegi vasturünnaku, parandades sellega oma positsioone. Taanlased vallutasid tagasi Tirtsu talu, kuid pidev rindejoon Hundinurgani jäi taastamata. Taanlased lõid tagasi ka Punaarmee rünnaku Lembitu talu suunalt ja proovisid koos flaamlastega rünnata Lastekodumäge, kuid löödi suurte kaotustega tagasi.

Relva-SS Brigaadi "Langemarck" I pataljon Lastekodu- ja Grenaderimäe idanõlval oli selleks ajaks kaotanud enamuse oma koosseisust, kuid jätkas vastupanu. Kusjuures Punaarmee rünnaku tõrjumisel tegi väga head tööd "Langemarcki" viimane PAK oma komandöri flaam Remi Schrijeni juhtimisel, mis hävitas vaenlase soomusjõude, tõrjus jalaväge ja võitles Nõukogude tankitõrjepatareidega. See mees oli oma kahuriga kuni 29. juuli suurrünnakuni ja ka seal Punaarmeele tõeline peavalu, hävitades 29. juulil veel üksi tegutsedes 3 rasketanki JS-2 ja neli T-34 ning sai raskesti haavata, kuid jäi ellu. Remi Schrijenile omistati nende lahingusaavutuste eest Raudristi Rüütlirist. [12]

Brigaadi "Langemarck" I pataljoni meeleheitliku vastupanu tagajärjel raskeid kaotusi kandnud Punavägi tellis appi ründelennuväe, et see kahur Grenaderimäe nõlval hävitada. Sellele järgnes ka Saksa kaitse sügavusse ülekanduv suurtükiväe ja reaktiivmiinipildujate ("Stalini orelite") tulelöök. Kuid kaitsjad olid selleks ajaks aru saanud, et suurtükiväe tulelöögi ajal oli kõige ohutum olla eikellegimaal ja tagasitõmbumise asemel, nagu arvestasid Vene suurtükiväelased, liikusid kaitsjad hoopis eikellegimaale, mistõttu tulelöögi edasikandumisel, kui venelased rünnakule asusid, rabati nad kohe rünnaku alguses lähivõitluses maha.

"Stalini orelite" tulelööki kirjeldab Nigol Jurma järgmiselt: Selle relva tule all ei ole mitte midagi peale hakata. Lõhkemised on nii tihedad, et pinnasest lahti kistud kivid, kännud ja muu praht ei saa maha langeda. Õhus põleb ära hapnik, hingata on raske. Tolmust ja mullast paks õhk ei lase valgust läbi, oleks nagu täielik päikesevarjutus. Lõhkemiste tõttu on kõrvad lukus. Aeg läheb teosammul. Ega muud teha polegi kui oodata, millal see pidu ükskord lõpeb. Äkitselt lõhkemisi enam pole, aga ülevalt sajab igasugust kraami. Ilm muutub valgemaks. [13]

Ebaõnnestus ka vene soomusjõudude rünnak üle Hundinurga Vaivara vana kalmistu suunas. Selle peatas Hundinurga juures varitsusse asunud "Nederlandi" kaks rünnakkahurit, kes, süüdates varitsusest tulistades, mitu tanki peatasid ja paiskasid tankirünnaku tagasi.

Õhtul üritasid sakslased, taanlased ja pataljon "Narva" 3. kompanii riismed veel kord rünnata Lastekodumäge lõunast. Ehkki jõuti mäe jalamile ja puhastati "rullimisega" mäealused kaevikud vaenlastest, ei suudetud mäelt tuleva käsirelvade ja snaiprite tule tõttu edasi tungida. Kui Narva poolt jõudis lahinguväljale järjekordne venelaste tankikolonn, peatati rünnak.

III Germaani Soomuskorpuse olukorra Sinimägedes muutis eriti raskeks see, et ka Tannenbergi liini keskosas toimus jätkuvalt Sirgala lahing Sirgalas ja Viivikonna ümbruses, mida kaitses 11. Ida-Preisi jalaväediviis. Toimusid pidevad rünnakud, kuna Punaarmee lootis siit ikka veel läbi murda. 24.-28. juulini 1944 oli siin tagasi löödud 26 Punaarmee rünnakut ja hävitatud 12 tanki.

Felix Steinerile sai selgeks, et ta ei suuda Lastekodumäge tagasi võtta (puudusid igasugused reservid) ega ka rinnet peakaitseliinil, mille kaevikud koosnesid 28. juuli õhtuks ainult mürsu- ja pommilehtritest, hoida. Õhtul anti peavõitlusliinil olevatele üksustele korraldus tagasi tõmbuda Grenaderimäe joonele. Kõigi meesteni, kes asusid peakaitseliinil, see käsk aga ei jõudnud ja nad jätkasid võitlust seal, kus olid.

Õhtuks saabus kaitseliinile suhteline vaikus, mis võis tähendada ainult uut suurt rünnakut. Selle tõrjumiseks tundusid Saksa väejuhatusel puuduvat igasugused vahendid. Eriti raske oli kaitset organiseerida venelaste tohutu ülekaalu tõttu õhus. Ainsad väeosad, mida võis veel reservideks nimetada, olid 20. Eesti diviisi 46. rügemendi pataljonid, mis polnud veel Narva lahingutest toibunud, ja nõrk pataljon "Wallonien".

Armeegrupi "Narwa" ülem kindral Gresser teatas väegrupi "Nord" staapi kindral Schörnerile, et kui abivägesid viivitamatult ei saada, murtakse rinne Tannenbergi liinil läbi. Schörner oli korduvalt Hitleri tähelepanu juhtinud olukorrale Narva rindel ja et sinna ei olnud jäänud enam peaaegu ühtegi sakslastest koosnevat diviisi. Nendel abipalvetel polnud aga mingeid tagajärgi.

29. juuli 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude tankid T-34/76

29. juuli kujunes otsustavaks päevaks Sinimägede lahingus, kuna Leningradi rinde sõjanõukogu oli veendunud, et läbimurde saavutamiseks 29. juulil oli kõik tehtud. Rindetsooni oli veetud uut rasketehnikat ja komplekteeriti täielikult meestega kaotusi kandnud üksused, mis võimaldas tugevdada rünnakule minevaid 109. (kindraleitnant Alferov), 117. (kindralmajor Trubašov), ja 122. laskurkorpust (kindralmajor Martõnjuk). Seega täiendati 2. löögiarmeed Leningradi rinde reservist terve armee arvulise koosseisuga (3 laskurkorpust võrdus Punaarmee rindearmeega). Kohal oli ka kaks värsket tankipolku (31. ja 82. tankipolk) lisaks olemasolevale neljale ja kolm mehhaniseeritud brigaadi ning täiendavad 150 soomusmasinat ja üheksa suurtükipolku. Läbimurdelõiku oli koondatud 1680 suurtükki ja miinipildujat (Vene andmetel 2900 toru 300 kilomeetri kohta). Marssal Govorov (Leningradi rinde juhataja) paiskas lahingusse kõik oma käsutuses olnud reservid. Seega ründas Govorov 29. juulil Sinimägesid 109., 117. oli operatiivselt 109. laskurkorpuse alluvuses ja 11. Ida-Preisi Diviisi positsioone 112. laskurkorpusega, seega 11 diviisi, 6 tankipolgu ja 3. mehhaniseeritud brigaadi jõududega ja kokku mitte vähem kui 35 000 mehega. Lisaks oli venelaste käsutuses suured õhujõud, mille arvu oli ka veel enne rünnakut suurendatud. [14]

Hommik algas nagu tavaliselt vastase massiivse kahuritulega (armeegrupi rindepäeviku andmetel 25 000 plahvatust). Venelased ründasid suurte jõududega – ahelik tuli aheliku järel. Kaitsjad ei jõudnud neid kuulipildujatest maha niita. Vene kindralite rünnakuloogika oli, et üheksa kümnest langeb, aga iga kümnes jõuab vastase kaevikutesse ja neid 10-ndaid peab olema palju. Ründajaid toetasid rasketankid "Jossif Stalin" (JS-2) ja tankid T-34, kokku umbes 100 tanki. Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja venelaste tankikiilud murdsid lõuna pool Sinimägesid ja mööda Narva maanteed Tornimäeni, sealt jagunes tankikiil kaheks osaks, murdis läbi Grenaderi- ja Tornimäe vahelt kuni surnuaiani, kohtudes lõuna poolt Sinimägesid ründavate tankidega ning piirasid Grenaderimäe sisse, tulistades kõike, mis tundus kahtlane. Tankid ei julgenud Grenaderimäele tõusta, kuna mitu seda üritanud tanki lasti mäel oleva õhutõrjepatarei, mis oli oma torud alla keeranud, poolt põlema. Tankid keerutasid ümber mäe. Teine osa tankidest pöördus enne Tornimäge külavaheteele ja tulistas otsesihtimisega Tornimäe merepoolses küljes olevaid staapide punkreid. Seal sees olevad inimesed olid lõksus, kuna joosta polnud kuhugi. Tankidel õnnestus hävitada peaaegu kõik mäe põhjaküljel olevad punkrid.

Kapten Ekkehard Wangemanni 27. tankitõrjedivisjon tulistas puruks mitu tanki, kuid vaenlane läks ikka läbi ja üksus oli sunnitud ringkaitsesse võtma. Wangemann oli nädal tagasi juhtinud Normandias Diviisi "Das Reich" tankitõrjedivisjoni liitlaste dessandi vastu, mis tema sõnul oli Sinimägedes toimuvaga võrreldes olnud lapsemäng.

Samuti prooviti tankide toetusel läbi murda ka Mummassaarest 54. pioneeripataljoni ja mere vahelt, kuid löödi Alfons Rebase pataljoni võitlejate poolt tagasi.

Legendi kohaselt murdis üks T-34 välja isegi Vaivara seltsimajani, kus asus rindelaatsaret (rindehaigla) ja tulistas hoonet. Mürsujälg seinas on tänaseni näha.

Rünnaküksused piirasid Grenaderimäe sisse ja vallutasid selle osaliselt (lõunapoolne platoo jäi eestlaste ja norrakate kätte) ning heiskasid mäel punase lipu. Esimesena Grenaderimäele jõudnud 117. laskurkorpuse 201. laskurdiviisi 191. polgu seersant Georgi Amjagale omistati selle eest Nõukogude Liidu Kangelase kuldtäht. G. Amjaga langes 3. augustil 1944.

Tankide järel liikuvad ründajad jõudsid välja Tornimäe idanõlvale. Hollandi rügemendi "De Ruyter" ülem kolonelleitnant (Obersturbannführer) Hans Collani viis oma staabikompanii isiklikult Tornimäel vasturünnakule, kuid sai haavata ja viidi kaasvõitlejate poolt punkrisse tagasi (sai postuumselt Sinimägede lahingu eest Rüütliristi). Nähes oma punkri ees T-34, laskis ta endale kuuli pähe, et mitte vangi langeda. 49. rügemendi "De Ruyter" juhtimise võttis üle Collani adjudant Karl-Heintz Ertel, kes viis järelejäänud mehed vasturünnakule ja tõrjus venelased Tornimäelt välja ning sai selle rünnaku juhtimise eest Raudristi Rüütliristi.

29. juuli 1944 keskpäevaks oli 109. laskurkorpus Sinimäe praktiliselt hõivanud. Näis, et päästa ei saa enam midagi ja punavägede tee Tallinna on vaba ja lahingu saatus on otsustatud.

Kuna olukord oli üliohtlik, paiskas kindral Steiner vasturünnakule kõik oma soomusjõud, nn "Kauschi" võitlusgrupi kolonelleitnant Paul-Albert Kauschi juhtimisel (sai Sinimägede lahingu eest Rüütliristi).

Nõukogude tankid, kellel oli suur arvuline ülekaal, olid sattunud oma purustusihast joovastusse ning olid kulutanud peaaegu kogu oma laskemoona. Kausch, saades käsu, tegutses oma soomusmasinatega kiirelt ja täpselt. Jagades soomusmasinad kolmeks, ründas ta väiksema osaga lõuna poolt Tornimäge. Suurema soomusmasinate grupiga murdis ta aga Vaivara surnuaialt mööda Narva maanteed Grenaderi- ja Tornimäe vahelt läbi, lastes lähivõitluses puruks ühe tanki teise järel ning surudes järelejäänud Nõukogude tankid lähtepositsioonidele tagasi.

Kas Saksa soomusvägede vastupealetungi algus või sellega viivitamine oli tingitud Sinimägede ümberpiiramise ohust või kainest arvestusest, jääb kindral Steineri saladuseks.

Saksa III Germani Soomuskorpuse ülema Felix Steineri reservis oli sel hetkel veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli võitlusvõimeline. See oli 45. rügemendi I. pataljon kapten Paul Maitla juhtimisel. Maitlale antigi käsk vallutada Grenaderimägi tagasi. Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunkti ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnagi lausumata tuli üle paarikümne kergemalt haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.

Koos norralastega Bachmeieri juhtimisel ja paljude teiste üksuste riismetega asuti lähtepositsioonile Tornimäe idanõlvale ning kohe pärast Nõukogude tankirünnaku peatamist rünnati Grenaderimäge. Enne mäetippu jõudmist kõlas eestlaste ja norrakate võimas hurraa, mis viis vaenlased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi venelast. Rünnakuhooga püüti tagasi vallutada ka Lastekodumäge, kuid nad löödi kaotustega Grenaderimäele tagasi.

Paul Maitla sai Grenaderimäe tagasi vallutamise juhtimise eest neljanda eestlasena Raudristi Rüütliristi. Kõrgelt hinnatakse ka tema katset Lastekodumägi tagasi vallutada.

Nõukogude allikad väidavad, et Punaarmee oli sunnitud Grenaderimäelt taanduma alles 30. juulil, kuid see on püüd näidata olukorda STAVKA eest paremas valguses, kui see tegelikult Sinimägedes oli. Ilmselt mängis oma osa ka lootus mägi kiiresti tagasi vallutada.

Richard Säägi [15] andmetel ründasid venelased samal päeval mäge veel kaheksa korda, kuid edutult. Päeva lõpuks oli Maitla pataljonist rivvi jäänud vaid 26 meest, kes kõik teenisid Sinimägede lahingu eest Raudristi. Richard Säägi sai teise eestlasena I ja II kl Raudristi korraga.

29. juulil kirjutab III. Germaani soomuskorpuse ülem kindral Felix Steiner oma päevikusse: "Usuti, et on jälle saabunud Esimese maailmasõja päevad Verduni all Somme'il. Kolme päeva jooksul oli peale tuhandete sõdurite langenud neli rügemendiülemat ja Nordlandi diviisi ülem kindral Fritz Scholz." [16]

Kolme lahingupäeva jooksul olid langenud rügemendiülemad H. Collani "De Ruyter", Stoffers "Norge", Von Westphalen zu Fürstenberg "Danmark" ja hävitatud 113 (120) nõukogude tanki ning tuhanded sõdurid.

Pärast lahingut oli "Kauschi" grupis alles veel üks Panther (see tank hävis alles Berliini tänavalahinguis 1945. aastal) ning 23 rünnakkahurit.

Pärast rünnakut oli vastavalt Nõukogude andmetele 109. laskurkorpuses (kolm diviisi) rivis 225 võitlejat ja 120. laskurdiviisi kaotused olid aga 1808 meest.

STAVKA nõudis Leningradi rinde vägedelt Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks 1944.

29. juulil 1944 saavutatud tõrjevõit Sinimägedes äratas ka väegrupis "Nord" tähelepanu. Väegrupi juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner pidas vajalikuks isiklikult pöörduda armeegrupi "Narva" juhataja kindral Grasseri poole õnnitlustega ja paludes eraldi õnnitlused üle anda III. Germaani Soomuskorpuse ülemale.

„Tundus, et elame uueti läbi I maailmasõja Verduni ja Somme'i lahingud... Vastase tankivrakid seisid suitsevatena meie positsioonide ees... Neis lahinguis langes neli rügemendiülemat: "Norge" ülem Relva-SS major Stoffers, 47. rügemendi (de Ruyter) ülem Relva-SS oberstleitnant Collani, rügement "Danmarki" ülem Graf v. Westphalen zu Fürstenberg, "Nordlandi" diviisi ülem Relva-SS kindralleitnant Fritz v. Scholtz.“

Kindral Felix Steiner

30. juuli 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaated Rebase pataljoni taastatud kaevikutele Mummassaares

30. juulil oli suurtükitule ettevalmistus veelgi tugevam, kui 29. juulil (30 000 plahvatust). Punaüksused ründasid taas Grenaderimäge, kuid Maitla pataljon (45/I) koos norrakate ja teiste üksuste riismetega pidas vastu. Selle päeva lahingu kohta on raske väita, kes millisel ajahetkel mingit positsiooni kontrollis, kuna mõlema poole suurtükiväe tõkketuli oli nii tihe, et enamik ründavaid võitlejaid löödi enne rivist välja, kui ründesihini jõuti. Grenaderimäe selle päeva lahingus osalesid seetõttu paarikümnemehelised grupid, kes vastavalt suurtükitule liikumisele, kas taandusid või tulid endistele positsioonidele tagasi.

Nõukogude tankidel õnnestus sel päeval sisse murda Hollandi 49. rügemendi "De Ruyteri" II pataljoni positsioonidesse mere pool Sinimägesid, haavata sai pataljoniülem Carl-Heinz Frühauf. Pataljoni võttis üle Jaanilinna kangelane Obersturmführer Helmut Scholz, kelle juhtimisel likvideeriti läbimurre. Scholz juhtis pataljoni Sinimägede lahingu lõpuni ning teenis selle eest Tammelehed Rüütliristi juurde, olles ainus kompaniiülema auastmes ohvitser Waffen-SS'is, kes oli tolleks hetkeks saanud nii kõrge autasu. Hollandi pataljonid olid aga selleks ajaks kuivanud kokku 33–35 meheni ja selleks, et jätta muljet kaevikutes olevatest meestest, tuli järelejäänutel joosta ühe kuulipilduja juurde, lasta see punaseks ja joosta järgmise juurde.

E. Saumets kirjutab oma mälestusteraamatus "Sinimäed – kangelaste surmamäed: Vapralt võitlesid Vaivara vanal kalmistul kaitset hoidva Soodeni pataljoni jäänused. "Igal hommikul, vahel ka pealelõunal, oli meie positsioonidel turmtuli, mille kirjeldamine on võimatu. Alguses vastas sellele meie kahurvägi võrdlemisi tüsedalt, kuid sunniti paari päeva jooksul peaaegu täielikult vaikima. Tumedal pilgul jälgisime, kuidas venelane materdas rinde otseses läheduses olevat jalaväe suurtükiväge, kuni see oli maatasa. Pärast seda, kui venelane 30. juulil oli 90 lennukiga pommitanud suurtükiväge ja meie positsioone, jooksid ellujäänud kahurväelased meie terveksjäänud kaevikuisse, nende tardunud silmades peegeldus läbielatu – räbalateks kistud ja langenud kaassõdurite saatus. Samaaegselt tambiti ülivõimsas kahuritules segamini eestlaste kaevikud. Mets, mis kaunistas meie läheduses olevat surnuaeda, muutus läbipääsmatuks tõkkeks purukslastud puudest, ning vastik, imal lõhn tunnistas, et surnuaed oli segamini küntud. Kaitsekraavidest läbiminek polnud enam võimalik, need olid täidetud langenud eestlastega. Venelased aga ei rünnanud suuremate jalaväejõududega, mis pärast neid turmtule lööke oleks arvatavasti õnnestunud. Või hoidsid nad jalaväge? Tõenäoliselt oli nendel suur respekt eestlaste ees, mistõttu nad ei tahtnud enam suuremate jalaväeüksustega riskeerida enne, kui rünnaku tulemus oli kindlustatud seeläbi, et eestlaste poolt kaitstav maa-ala oli tule ja raua abil muudetud põrguks, milles elaval olevusel pole kohta."

Punaarmee üritas tankide toetusel läbi murda ka Eesti diviisi 47. rügemendi II. pataljoni lõigus, kuid löödi Rebase pataljoni võitlejate poolt tagasi.

Edasi toimus ainult Nõukogude suurtükkide turmtuli Saksa positsioonidele, mille tagajärjel paremal tiival olnud paar üksust kaotas pea ja taganes omavoliliselt, kuid sunniti tagapool olevate üksuste poolt oma kohale tagasi minema.

Nõukogude poolel hakkas tunda andma elavjõu puudus ja ilmselt olid mõlemad pooled lahingust kurnatud.

31. juuli 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

31. juulil Nõukogude suurtükkide tõkketuli pandi seekord Grenaderimäge kaitsvate üksuste selja taha, lõigates nad tagalast ära ning selles situatsioonis toimus järjekordne suurrünnak Grenaderimäele. Mäge kaitsvatel eesti ja norra üksustel hakkas laskemoon lõppema, kuid "Danmarki" abirühma kohalejõudmine päästis olukorra ja rünnak löödi tagasi. Õhtune punaväe uus rünnak löödi tagasi "Norge" pataljoni poolt ning pataljoniülem kapten (Hauptsturmführer) Josef Bachmeier teenis selle eest Rüütliristi.

Pärast mitu tundi kestnud laustuld kaotas osa paremal tiival olnud sakslasi ning osa eestlasi närvid ning nad katsusid pääseda rindelt lahkumisega, mis aga ei õnnestunud. Saksa üksused tagapool, arvestades vist vanu kogemusi, olid moodustanud aheliku mõni kilomeeter rindest eemal ja sundisid mehi tagasi minema.

Punaarmee aktiivsus oli siiski langenud – sellel päeval tulistas nende suurtükivägi Sinimägede kaitsjate pihta ainult 9000 mürsku.

1. august 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marssal Govorovi ettekanne peakorterile ajas Punaarmee juhtkonna (STAVKA) marru, kuna küsimus polnud Stalini jaoks Eesti vallutamine, vaid surve avaldamine Soomele, et see sõjast välja astuks. Seetõttu sai marssal Govorov korralduse Tannenbergi liin läbi murda, maksku see, mis maksab. Govorov tegi rünnaku eest vastutavaks 2. löögiarmee komandöri Fedjuninski. 8. löögiarmees läksid rünnakule täiendatud 112. ja 117. laskurkorpus.

1. augustil saatis Fedjuninski 2. löögiarmee purustatud 109. ja 122. laskurkorpuse asemel lahingusse 110. ja 124. laskurkorpuse, kusjuures purustatud korpuste suurtükiväeüksused jäid positsioonidele ning lisati uute üksuste kahurvägi: kokku 1913 toru. Grenaderimäele oli suunatud 365 raskekahurit ja Sirgalale 200, lisaks peenemad torud. Läbimurde kindlustamiseks eraldati neile laskemoona 200 000 mürsku ja miini. Suurendati ka lennuväge. Tundus võimatu, et Tannenbergi liini kaitsjad, olles nii suures vähemuses, suudavad positsioone säilitada ja vastu panna.

Konjust toodi kohale 45. rügemendi II. pataljoni osad kapten Erik Kiisk'i juhtimisel, osa pataljonist juba võitles Sinimägedes, kes pandi positsioonidele sama rügemendi I. pataljoni riismete täienduseks.

2. august 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. augustil asusid esimestena oma surmatoovat lasti kaitsjatele kaela kallama sajad pommitus- ja ründelennukid. Siis järgnes suurtükiväe turmtuli. Punarmee kinnitusel oli tulelöök nii võimas, et näis, et see oleks nagu vastase kaitse maa pealt pühkinud. Nüüd rünnati Grenaderimäge uuesti, ja tulelöögis ellujäänud sõdurid valgusid Grenaderimäest alla ja nende järgi tungisid sinna venelased. Kuid vasturünnakutega paisati kohati läbimurdnud venelased tagasi. Grenaderimäe oma valdusse võtnud eestlased hakkasid puhastama kaevikuid langenutest, kes seekord kandsid enamus "Nederlandi" diviisi käepaela.

Teine Nõukogude vägede rünnakusuund Hundinurgale ei toonud samuti ründajatele edu, kuigi kiilusid Saksa kaitsesse, kuid appikutsutud eestlaste vasturünnak lõi nad tagasi. Tegemist oli pataljon "Narva" löögiüksusega, mida ilmselt juhtis Obersturmführer Oskar Ruut. Üksus hävitas tankirusikatega ühe "Nõukogude Eesti eest" tanki teise järel. Pataljon "Narva" kaotused olid samuti rängad, rivvi oli jäänud ainult 30 meest.

Tankid kirjadega "Nõukogude Eesti eest" või "Stalini suure asja eest" kuulusid 8. Eesti Laskurkorpuse 45. ja 221. tankipolku, mis Sinimägede lahingutest osa võtsid, olles küll mehitatud venelastega. Kirjad nende külgedel tegid nad eesti võitlejate seas erilise tähelepanu objektiks. 45. tankipolgu roodukomandöri Belkini mälestuste kohaselt tuli tal Sinimägede lahingus tankipark kolm korda nädalas välja vahetada.[17]

Selle päeva lahingut meenutab Karl Sulger 46/II. pataljonist: Lõpuks tundsin, et tuli jäi hõredamaks. Tõstsin pead ja vaatan ettepoole. "Kurat ja põrgu, juba tulevad! Kuslap, ava lindikast!" pühkisin varrukaga kuulipildujalt mullasodi, tõstsin positsioonile, lükkasin lindi sisse ja avasin rünnakule tormava aheliku pihta tule. Kogu meie rindelõik, mis mõni minut tagasi näis vastase turmtulest olevat pihuks ja põrmuks trambitud, ärkas nagu imeväel ja kõikjalt avati ründajatele tuli. See oli tabav. Ükski vaenlase sõdur ei jõudnud üle maantee. Enamus jäi maha lamama, vaid üksikuil õnnestus tagasi joosta.[18]

Ainus koht, kus Leningradi rinde juhataja Govorov Tannenbergi liinil edu saavutas, on läbimurre Putki küla juures suunaga Kurtna järvele ja Kuremäele. Seal olid kaitsel 170. ja 225. diviis. Selle läbimurde sulgemiseks moodustati Steineri korraldusel kolonelleitnant Harald Riipalu juhtimisel võitlusgrupp "Riipalu", mille koosseisu kuulusid 45/I. pataljon, 113. julgestusrügement ning Eesti diviisi rünnakkahurid. Saksa rindedokumentides kannab võitlusgrupp nime Lahingugrupp "Reymann" 11.Ida-Preisi Jalaväediviisi ülema Hellmuth Reymanni järgi. Putki lahingus see Punaarmee läbimurre ka Riipalu poolt suleti.

3. august 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. augustil nurjati Grenaderimäe rünnak Saksa suurükiväe poolt eos. Tuli avati Lastekodumäel rünnakuks koonduvate väeosade pihta enne rünnakut ja kuna kaotused olid suured (mitu tuhat), seda rünnakut ei toimunud.

Seda tulelööki kirjeldab Harald Rägo: Jäin maanteele auto kõrvale ootama. Niipea kui minu kaaslane oli punkrisse kadunud, läks mere pool põrgu lahti. Hakkas hirmus möirgamine ja undamine ja ikka viuh-viuh-viuh, enne kui arugi sain, olin maanteekraavi põhjas kõhuli maas. Kui üles vaatasin, seisid minu kaaslane ja veel paar uudishimulikku punkrist minu ligiduses ja naersid, küsides: kas võttis vedelaks...? Tuli välja, et need olid meie omad viis uduheitja (kogupaugu rakettkahur) patareid, mis asusid sealsamas maanteest merepoole ja tulistasid kõik korraga kolmandat mäge, mis oli eikellegimaal ja kuhu venelased öösiti koondasid oma mitme tuhande mehe suuruseid löögiüksuseid, et vara hommikul meie hõredalt mehitatud kaitsepositsioonidele rünnakut alustada. Mulle selgitati, et iga kahur tulistas välja 36 suure lõhkejõuga mürsku ja seda ainult mõne minutiga. Järgmine, mida nägin oli, et kolmas mägi oli nagu suur tulekera. Kogu mägi nagu kerkis oma jalamilt. Järgmine, mida nägin oli see, et kogu taevaalune selle mäe kohal oli täis mulda, puukändusid ja igat sorti prahti, mis hakkas aegluubis maa peale tagasi vajuma. Kõnesoleva punkri meestel oli heameel, et täna pole vankal millegagi rünnata. Selle mõne minuti jooksul hävis mitu tuhat venelast ... ja seda juhtus korduvalt..[19]

Punaarmee ülekaal on nii suur, et võis rünnata vaatamata kaotustele ja ega Grenaderimägi veel kaotuste pärast ründamata ei jäänud. Uues rünnakus, mis toimus tankide toetusel Grenaderimäele, oli rünnanute ülekaal nii suur, et mäe kaitsjad ei jõudnud neid maha niita. Neli tanki tõusid Grenaderimäele ja tungisid siit edasi surnuaia poole, kuid nad ei jõudnud kaugele. Kaks tanki lasti puruks tankitõrjekahurite poolt, kaks leidsid lõpu tankirusikate kaudu. Neid saatnud jalavägi jäi mäel vastupanu jätkavate meeste ja 46. rügemendi II pataljoni risttule alla ning löödi raskeid kaotusi kandes tagasi. Kui vasturünnanud eestlased Grenaderimäe tippu jõudsid, polnud seal enam ühtegi venelast.

Venelased kaotasid selles lahingus 20 tanki ja 7 lennukit, rääkimata langenutest.

Sel päeval kordus rünnak Grenaderimäele veel kolmel korral, kuid õhtuks olid kõik samadel positsioonidel, kus hommikul.

Toimus ka tankide toetusel rünnak lõuna pool Sinimägesid. Tankiroomikute all sai surma pataljon "Narva" pataljoniülema kohusetäitja Sinimägedes leitnant Oskar Ruut (maetud Toila Saksa sõdurite kalmistule). Pataljon ise ja pataljoni staap Hando Ruusi juhtimisel oli viidud juba tagalasse Toila metsavahi tallu, et koondada haiglast tulevad mehed ja saada täiendust. Rindel oli vaid umbes pooleteise rühma meeste ja 4. kompanii miinipildujate rühmaga Oskar Ruut. Peale Ruudu langemist tuli pataljoniülem Ruus, kes oli pataljoniülemaks saanud 23. juulil, rindele tagasi ja jäi siia koos pataljoniga 6 augustini.

4.–10. august[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. augustil rünnati Grenaderimäge kerge suurtükitule ettevalmistusega (6000 mürsku), millele lisandus pommitajate poolt külvatud pommivaip mäele. Kuigi venelastel õnnestus järjekordselt korraks mäele tungida, löödi nad sealt kiiresti välja. Ründajad kaotasid seejuures 11 tanki ja 6 lennukit.

5. augustil toimus järjekordne maruline mitme lainega rünnak Grenaderimäele, mille käigus õnnestus venelastel jälle Grenaderimägi suures osas vallutada. Mäe kaitsmisel sai "Norge" rügemendi ülem Bachmeier raskelt haavata. Arvati, et Grenaderimägi on jäädavalt kaotatud, kuid 103. karistuskompanii eesotsas major (obersturmführer) Kleuckeriga vallutasid mäe tagasi. Selle eest said kompanii sõdurid kõik tagasi oma auastmed, autasud ja lõkmed. Rehabiliteeritud kompanii viidi "Danmarki" rügemendi koosseisu.

Peale seda rünnakut tundus, et Punaarmee oli lõplikult kaotanud initsiatiivi ja ründavad väeosad verest tühjaks jooksnud ning lahing Sinimägedes on nende jaoks kaotatud. Kuigi see ei tähendanud veel rünnakute lõpetamist.

Saksa väejuhatus korraldas kaitse Grenaderimäe lõunaosas ümber. Hundinurga küla jäeti maha. Tee ja Grenaderimäe vahel olev majaderühm ehitati "Danmarki" poolt tugevaks bastioniks. Rindelõiku Vaivara surnuaia ja kiriku vahel kaitsesid 20. Eesti diviisi ja "Danmarki" 24. rügemendi väeosad. Vaivara kirikust lõunasse kuni 11. jalaväediviisi positsioonideni kaitses "Norge" 23. rügement. Grenaderimäel olid kaitsel norralased ja taanlased. Narva maantee põhjaküljel, kuni pöördumiseni põhja "De Ruyter"'i 49. rügement.

6. augustil rünnati Grenaderimäge ja saksa positsioone suurtükitulega umbes 3000 mürsku. 7. augustil rünnati Grenaderimäge kerge suurtükitule ettevalmistusega (2000 mürsku). Venelastel õnnestus korraks mäele tungida, kuid nad löödi sealt kiiresti välja. 10. augustil anti Punaarmeele käsk rünnakud Tannenbergi liinil lõpetada. Edasi toimus tavaline positsioonisõda ja üksteise häirimine kuni 18. septembrini 1944. Sinimäed jäid murdmatuks.

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väeosade väljaviimine Sinimägedelt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaotanud igasuguse lootuse Tannenbergi liinist ja Sinimägedest läbi murda, anti Leningradi rinde staabist 10. augustil 1944 käsk rünnakud lõpetada.

3. augustil annab III Germaani Soomuskorpuse ülem Felix Steiner korralduse moodustada löögiüksus Putkis Punaarmee poolt läbimurtud rinde sulgemiseks. Lahingugrupi juhiks määrab ta kolonelleitnant Harald Riipalu. Lahinggrupi moodustavad 45. rügemendi I pataljon, 113. julgestusrügemendi ning 20. Eesti diviisi rünnakkahurid. Lisaks anti veel 47. rügemendi osad. Saksa dokumentides kannab nimetatud löögiüksus nime Lahinggrupp "Reymann" 11. Ida-Preis Jalaväediviisi ülema Helmut Reymanni järgi. Riipalu lahinggrupp jääb peale läbimurde likvideerimist Kurtna ja Konsu ümbrusesse.

Verest tühjaks jooksnud Punaarmee 2. löögiarmee viidi alates 4. augustist 1944 rindelt ära, täiendati ning suunati jalgsimarsil ümber Peipsi järve Pihkvasse, et alustada sealt 10. augustil pealetungi Tartu suunal.

5. ja 6. augustil 1944 tõmmati Sinimägedest välja pataljon "Narva" ning suunati Kuremäe piirkonda. Peale puhkust ja täienduse saamist paigutati Tannenbergi liini keskossa Krivasoos. 18. augustil 1944 alustati sealt taandumist sisemaale vastavalt plaanile "Aster".

8. augustil saadeti täiendust saanud 46. rügemendi I pataljon koos 47. rügemendi II. pataljoniga Kurtna laagrisse puhkusele. 13. augustil moodustatakse nende üksuste baasil Lahinggrupp "Rebane" (47/II, 5. piirikatserügemendi osad, 11. füsiljeerpataljon) ning saadetakse koos lahinggrupiga liidetud väeosadega Tartu rindele. 47/II hävib seal peaaegu täielikult.

Samal päeval tõmmatakse Vaivara vanalt kalmistult välja ka täiendust saanud 47. rügemendi I. pataljon ning suunatakse rindele Krivasoosse. Pataljon taandub hiljem Läti kaudu Saksamaale.

12. augustil jätab omad positsioonid Sinimägedes 45. rügemendi I. pataljon ja saadetakse Kurtna laagrisse puhkusele. 18. augustil saadetakse pataljon Lahinggrupp "Vent" (45/I, 46/I, 46/II) koosseisus Tartu rindele.

20. Eesti diviisis on peale täienduste saamist 15. septembri 1944 seisuga kõigis üksustes kokku 15 382 võitlejat

15. augustil alustasid lahkumist III Germaani Soomuskorpuse voorid.

Sinimägedes hävib peaaegu täielikult 47. rügemendi III. pataljon, millest jääb järgi kaks pisikompaniid.

Ehkki Leningradi rinde sõjanõukogu oli andnud 8. armee juhtkonnale korralduse 18–22 septembril suurendada vastase jõudude lahingsidumist, et mitte anda võimalust nende äraviimiseks rindelt või ümberpaigutamiseks. 20. septembril aga olla valmis vastase rinde läbimurdmiseks. Tegelikult magas aga 8. armee sakslaste lahkumise maha. Aukartus liini kaitsjate ees oli nii suur, et ei juletud teha isegi korraliku luuret luurepatrullidega.

18.septembril tampis saksa kahurvägi terve päeva Punaarmee positsioone, et lasta välja üleliigne laskemoon. Viimane kontsentreeritud tulelöök anti kell 20.30.

18. septembril kell 13. 00 käivitub plaan "Aster" ning algab üldine Tannenbergi liini positsioonide mahajätmine. III. Germaani Soomuskorpuse osad alustasid lahkumist pimeduse saabudes. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha, kuna Punaarmee läbimurre Riia alla ja Emajõel ohustas Tannenbergi liinil kaitsel olevaid Saksa väeosi kotti jäämisega.

Kell 20.00 alustas lahkumist "Danmark", mille katteüksus (6. kompanii) pidi märkamatult lahkuma peale kella 23. Kell 20.30 alustasid lahkumist "Nordland", "Nederland", seejärel 11. Ida-Preisi diviis 288., 292. politseipataljon ja "Langemarck" (järgi 50 meest). Viimasena taandusid 300. eriotstarbeline diviis, mille taandumine oli kõige halvemini läbi mõeldud ja ette valmistatud ning 286. politseipataljon.

Viimaste Eesti üksustena oli Sinimägedes 45. rügemendi II pataljon, mis lahkus Sinimägede mahajätmisel 18. augusti 1944 hilisõhtul ning lagunes Porkuni all kojujääjateks ja Saksamaale minejateks ning 46 rügemendi I pataljon, kes tegutses katteüksusena "Meyeri" võitlusgrupile allutatuna kapten Peet Leola juhtimisel.

Üldist Armeegrupi "Narva" taandumist kattis lahinggrupp "Riipalu" kolonelleitnant Harald Riipalu juhtimisel. Viimased katteüksused pidid lahkuma Tannenbergi liini positsioonidelt enne kella kuut 19. septembri 1944 hommikul, kuid tegelikult toimus lahingüksuste äraviimine palju kiiremini ning katteüksused lahkusid juba öösel peale taanduvatele üksustele piisava edumaa andmist.

Punaarmee luure avastas vastase kadumise alles 5–6 tundi hiljem ja siis korraldati 8. armee poolt "suur rünnak" Sinimägedele ja kuna rünnak arenes "edukalt", siis muidugi Sinimäed "vallutati". Punaarmee alustas vastase jälitamist peale "edukat" rünnakut, kuid siis oli lahkujatel juba peaaegu päevane edumaa.

Taandumine toimus vastavalt plaanile ja enamus väeosi jõudis määratud kogunemiskohtadesse. Välja arvatud väike osa taandujatest, kes langesid Avinurme ja Porkuni lahingutes.

Vägede inimkaotused Sinimägedes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tannenbergi liini rünnanud 11 nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga langes Punaarmee poolel rivist välja 160 000 – 170 000 meest ja üle 200 tanki. Sinimägede ühishauda maeti Nõukogude andmetel 12 000 punaarmeelast. Seda peale 19. septembrit 1944, kui langenuid matma hakati. Hilisemate juurdematmistega on see arv kasvanud 22 000 punaarmeelasele.

Väikesed polnud ka eestlaste, taanlaste, flaamide, norrakate ja sakslaste kaotused – umbes 10 000, neist umbes 2 500 eestlast. 1 709 neist maeti sõjaväekalmistutele ajavahemikus 24.07–10.08.1944. Neile lisanduvad teadmata kadunud või venelaste kätte läinud kaevikutes olnud hukkunud.

Saksa sõjaväevormis langenud jäid peale Tannenbergi liini üleminekut Punaarmeele sinna lamama, kus nad langenud olid, neid punaväelased ei matnud.

Mälestamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaveteranide kokkutulek 2008. a Grenaderimäel.
Memoriaal

8. juulil 1994 püstitati Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel Grenaderimäele 6,5 meetri kõrgune puurist. Järgmisel päeval peeti selle risti juures II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse.

20. eesti diviisi veteranide kokkutulek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 20. eesti diviisi veteranide kokkutulek

1994. aastast alates toimub iga aasta juuli viimasel nädalal Grenaderimäe läänenõlval 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi veteranide kokkutulek.

Arhitekt Tiit Kaljundi valmistas 1996. aastal esimesed alalise mälestusmärgi kavandid, milleks saadi tuge ka Eesti Kultuurkapitalilt. Mäge korrastati ja memoriaali rajati suuremas mahus aastatel 1997–2000. Mälestusväli on ligi hektariline ala, mille keskel asub 12 meetri kõrgune terasest ratasrist (metallikunstnik Heino Müller). Selle keskel on plahvatust sümboliseeriv kompositsioon. Rist, rünnakuteravikku (ida-lääs) sümboliseeriv graniitkividest ääristus ning autentne, vooderdatud põhjaga kaevikulõik, mis liitub puhastatud algse kaevikuliiniga, moodustavad monumendirühma. Hiljem on jätkuvalt hooldatud memoriaali juurde viivat treppi, infotahvleid, parklat, vihmavarjuks on mäe jalamile püstitatud lihtne katusealune.

Lahingu 60. aastapäeval, 31. juulil 2004 avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid flaami ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

2007. aasta pronksiöö järel purustati (kättemaksuks) osaliselt mitmed Sinimägedes Eesti/Saksa poolel võidelnutele püstitatud mälestusmärgid. Mälestusplaatide murdmisjäljed ning mälestustahvlitesse pekstud täkked on endiselt näha.[viide?]

Vaivara Sinimägede muuseum, suvi 2011.

Sinimägede lahingu eest saadud kõrged autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidu Kangelase kuldtäht[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Georgi Amjagaseersant – 117. laskurkorpus 201. laskurdiviis 191. polk – langes Sinimägedes 3. augustil 1944.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Steven H. Newton (1995). Retreat from Leningrad: Army Group North, 1944/1945. Atglen, Philadelphia: Schiffer Books. 
  2. Armeegrupp Narwa lahingupäevikud
  3. Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (in Estonian). Tallinn: Varrak, 261. 
  4. 4,0 4,1 F.I.Paulman (1980). "Natšalo osvoboždenija Sovetskoj Estonij", Ot Narvõ do Sõrve (in Russian). Tallinn: Eesti Raamat, 7–119. 
  5. 5,0 5,1 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944", in Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle: Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, 1035–1094. 
  6. G.F.Krivosheev (1997). Soviet casualties and combat losses in the twentieth century. London: Greenhill Books. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (in Estonian). Tallinn: Varrak. 
  8. 8,0 8,1 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (in Estonian). Tallinn: Varrak, 326. 
  9. Eesti entsüklopeedia. 8. köide: RAI–SUM. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk 514.
  10. Mart Laar. Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tallinn 2005. Lk. 23.
  11. Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 269
  12. Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 287
  13. Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 297
  14. Mihhail Bendt. Edukas algus, väärikas lõpp. Tartu, Põltsamaa. Vali Press OÜ, 2007, lk 333
  15. Richard Säägi. Minu sõjamälestused. Tallinn, Grenader. 2007
  16. Sergei Soldatov. Sinimägede taustal. West-Ost Reinaissance, 2003
  17. Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006. Lk. 312.
  18. Karl Sulger. Sõjakäik pealuu märgi all. Tallinn, Võitluste teedel. Nr.1, 2002.
  19. Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006 lk 310

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]