Rahvuslus

Allikas: Vikipeedia

Rahvuslus ehk natsionalism on ideoloogia, maailmavaade ja sotsiaalne liikumine, mis keskendub rahvusele.

Rahvusluse ideoloogia kohaselt püüab iga rahvus oma kultuurikeskkonna kujundada võimalikult süsteemseks, luua oma sotsiaalsed institutsioonid, säilitada ja arendada oma ainulaadsust. Parimad tingimused selleks on suhtelises endassesuletuses ja eraldatuses, seepärast on rahvusliku iseolemise jaoks esmatähtsad oma maa-ala ning halduslik ja poliitiline sõltumatus, mille täiuslikem vorm on omariiklus. Niisiis pooldab rahvuslus rahvusriiki, mille piirid kattuvad üldjoontes rahvuse asuala piiridega, kui rahvuslike huvide tagajat vastandina paljurahvuselistele riikidele.

Rahvusluse äärmuslikud vormid – nagu näiteks need, mida 20. sajandil propageerisid natsionaalsotsialistlikud, fašistlikud jne liikumised – peavad rahvust inimese identiteedi kõige olulisemaks osaks ning üritavad defineerida seda rassi kaudu ja seostada geneetikaga.

Rahvusluse vastanditeks on internatsionalism, kosmopolitism, mis väärtustab kõigi inimeste riikideülest ühtekuuluvust ja maailmakodaniku ideed, aga ka imperialism, mis toetab paljurahvuselisi suurriike.

Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusluse mõiste kujunemine on tihedalt seotud Johann Gottfried von Herderi tööde ning romantismiajastu ideedega. Mõjukaks poliitiliseks teguriks muutus see 18.19. sajandil koos rahvusriigi (riik, mille eesmärk on tagada ühe rahvuse ja selle identiteedi järjepidev kestvus ning kindlustada territoorium, kus selle rahvuse keel, kultuur, traditsioonid ja väärtused oleksid domineerivad) idee kujunemisega. Rahvuslus ja ühiskonna kaasajastumine käisid käsikäes, olles tihedasti põimunud ja mõjutades üksteist vastastikku intensiivselt.

Lisaks moderniseerumisele ja elutingimuste parandamisele aitas rahvuslus väga paljudes maades suurel määral kaasa vabanemisele võõrvõimu ikkest ja/või kogu rahva ühendamisele ühtseks tugevaks riigiks, millel tänased rahvusriigid suures osas baseeruvadki. Rahvuslust ja sellest õhutatud rahvuslikku liikumist võib pidada üheks uusaja kõige pöördelisemaks tunnuseks tööstusliku revolutsiooni kõrval. [1]

20. sajand on näinud nii rahvusluse kasvu ja uute rahvusriikide teket (impeeriumide lagunemine, endiste koloniaalvalduste iseseisvumine) kui ka rahvuslusele vastassuunalisi protsesse (näiteks Euroopa Liit, mis tähtsustab nimelt riigiülest ja regionaalset tasandit). Rahvuslased vastustavad valdavalt globaliseerumist, mida nad näevad rahvusliku pärandi ja identiteedi ohustajana. Rahvusluse teaduslikud uurijad arvavad üsna üksmeelselt, et tegemist on väga tugeva sotsiaalpsühholoogilise jõuga tänapäeva Euroopas, kui mitte kõige tugevamaga.

Ilmingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevate rahvaste juures ja erinevatel ajalooperioodidel on rahvuslus avaldunud erinevates vormides. Impeeriumide ja suurriikide rüpes on sündinud natsionalistlikud vabastusliikumised (Mahatma Gandhi, šotlased, Quebec, baskid). Paljurahvuseliste riikide keskvõim on viljelenud allutatud rahvuste suhtes natsionalistlik-šovinistlikku ümberrahvustamispoliitikat (venestamine).

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitilises diskursuses on rahvuslust vaadeldud väga erinevas valguses. Väga laialt üldistades on rahvuslus omane eeskätt parempoolsetele ja konservatiivsetele ideoloogiatele, pahempoolsed ja uuendusmeelsed on lähedasemad kosmopolitismile. Paljurahvuselised suurriigid ja nende enamusrahvused, kellele poliitiline rippumatus ja omariiklus on endastmõistetavad, vastustavad oma autonoomsete vähemusrahvaste rahvuslust kui oma riiklikku terviklikkust ja eelisseisundit ohustavat jõudu ning tõlgendavad seda kui separatismi ning sotsiaalsete ja poliitiliste kokkupõrgete allikat. Vähemusrahvuste enesemääramisõigust sallivad nad enamasti vaid territoriaalse või kultuurautonoomia vormis. Kommunistlik ideoloogia nägi rahvusluses kõige suuremat ohtu ja alternatiivi ploretariaadi klassiteadvusele ja ülemaailmsele solidaarsusele.

„Euroopa Liit kui oma koha ja võimu eest seisev institutsioon ei ole kindlasti ülemäära mingist rahvuslusest huvitatud – igasugune killustatus teeb võimu ümberjagamisplaanid maailmas raskemaks. /---/ Riikide puhul tähendab rahvuslus ka seda, et elanikkond tarbib kohalikku kultuuri, toitu, kaupa, mitte aga suurfirmade oma. /---/ Suurfirmade jaoks on tulutoov ja efektiivne juurteta maailmakodanike aretamine. Linnastumine, põllumajandusliku suurtootmise läbi talude pankrotistumine on kasulik suurfirmadele“

Rahvusvaheliste suhete ja Euroopa uuringute magistrant Argo Loo

Rahvusluse seletused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvuslust püüavad seletada erinevad teooriad. Lihtsaima seletuse kohaselt on meie ja mitte-meie vastandus inimpsüühika fundamentaalne omadus. On ka teooriad, mille järgi nii rahvuslus kui ka rahvused on suhteliselt hiline (19. sajandi) sotsiaalne konstruktsioon, millele eelnesid muud laadi ühtsuse ja identiteedi alused (piirkond, ühine keel, usk vm).

Rahvuslus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis väljendatakse rahvuslust üldrahvalikult eestlusena. Eesti rahvuslus hakkas kujunema rahvusliku ärkamise perioodil 1860. aastail ning sellest kasvas välja omariikluse taotlus. Kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, kasutati süüdistust kodanlikus natsionalismis omariikluse pooldajate ning teiste poliitilises ebasoosingus isikute represseerimise ettekäändena, kuna eestlus ei sobinud kokku venestamise ja olematute nõukogude inimese ja nõukogude rahva sundpähemäärimisega. Ka iseseisvuse taastamise pooldajaid süüdistasid 1980.–1990. aastatel nende vastased rahvusluses.

Gellneri seisukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Modernismi esindaja Ernest Gellner vaatleb rahvuslust kui poliitililist põhimõtet, mille põhipostulaadiks on, et nii rahvuslik kui ka poliitiline üksus langeks ühte. Rahvuslus on poliitilise seaduspärasuse teooria, mis nõuab, et etnilised piirid ei erineks poliitilistest, riigisisesed etnilised piirid ei eraldaks valitsejaid põhirahvastikust.[2] Modernistide väited:

    • Neid ühiskondlikke vorme, mis eksisteerisid enne uusaega, ei saa nimetada rahvusteks.
    • Rahvused ja rahvuslus on loomupärased ilmingud, mis said ilmsiks pärast Prantsuse revolutsiooni.[3]
    • Rahvused kujunesid 18. sajandi lõpul, mõjutatuna 17. sajandil toimunud radikaalsetest ja põhimõttelistest muutustest kommunikatsioonis, mobiilsuses ja ühiskondlikus vormis.[4]
    • Rahvusluse idee seisneb selles, et iga rahvuse eksistentsi primaarseks vajaduseks on riigi olemasolu, kuid mitte kõik riigid ei kujune rahvusriikideks ja mitte kõikide rahvuste kujunemise eelduseks ei ole riigi olemasolu.
    • Rahvused kujunevad siiski ühtse ajaloolise tausta ja enesemääratlemise alusel.

Uuendused tekkisid, kuna vanade sotsiaalsete rollide struktuuri stabiilsus ei sobinud kokku enam kasvu ja innovatsioonidega.

Smithi seisukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt Gellnerist rõhutab perennialist Anthony D. Smith uusaja arenguprotsesside mõju varasematele rahvuse formatsioonidele - rahvused on alati eksisteerinud erineval kujul ja erinevas suuruses erinevate nimedega. Perennialistide väited:

    • Rahvuslus on hoomamatu ja muutlik ilming.[5] ([6])
    • Rahvusluse klassifitseerimiseks peame me võtma arvesse mitmeid liikumisi ning ideoloogiaid, mis aitavad meil mõista seda mitmekesist nähtust.[7]
    • Rahvuslus on ideoloogiline liikumine saavutamaks ja säilitamaks autonoomiat, ühtsust ning elanikkonna identifitseerimist.[8]
    • Rahvusluse eesmärgiks on ühtsuse ja identiteedi taotlemine ja säilitamine.[9])
    • Oluline on sotsioloogilise reaalsuse väärtustamine.[10]
    • Rahvuslus on varem eksisteerinud traditsioonide ja pärandite tulemus, mis seob eri põlvkondi.
    • Rahvusi ei looda mitte tühjast kohast, vaid eelnevalt peavad olemas olema inimeste omavahelised sidemed ja kultuuriline kuuluvus.

Gellner versus Smith[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii Gellneri kui ka Smithi lähenemisviisid on hea näide vastandlikest teoreetilistest paradigmadest rahvusluse uurimisel. Modernistid versus perennialistid:

    • Modernistid usuvad, et maailm loodi umbes 18. sajandi lõpus[viide?] ja miski varasem ei oma oma küsimuste seisukohalt vähimatki tähtsust.[11] Perennialistid aga leiavad, et rahvused või vähemalt mõned neist on alati olemas olnud ning et minevikul on väga suur tähtsus.
    • Suurim erinevus perennialistide ja modernistide vahel seisneb selles, et perennialistid rõhutavad uusaja arenguprotsesside mõju varasematele rahvuse formatsioonidele, samal ajal kui modernistid rõhuvad radikaalsele muutusele, mille uusaeg kaasa tõi rahvusgrupi iseloomus.
    • Anthony D. Smith toetab rahvusluse etnilist päritolu, väites, et rahvuslus on soov iseseisvusest, territooriumist ning valitsemisest, kuid teisalt väidab Gellner, et rahvusluse eesmärk on luua uus vorm sotsiaalsest organisatsioonist, mis on sõltuv kõrgkultuuridest.[12]
    • Gellner Smithi õpetajana suutis samas ka viimast veenda, et rahvused ja rahvuslus on modernsed ilmingud selles tähenduses, et nüüdisaegse maailma peamised tunnused eeldavad rahvuste ja rahvusluse olemasolu. Meil ei saa olla üht ilma teiseta.[13]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paul Kuuse. Rehabiliteerigem rahvuslus.
  2. Ernest Gellner. (1994) "Rahvused ja rahvuslus". Akadeemia nr.10.Lk.2221,2227.
  3. Hüseyn Isiksal.(2008)Alternatives: Turkish Journal of International Relations;Vol. 7 Issue 1. Two Perspectives on the Relationship of Ethnicity to Nationalism: Comparing Gellner and Smith.pp.7.
  4. Ernest Gellner. (1994) "Rahvused ja rahvuslus". Akadeemia nr.10.Lk.2221,2227.
  5. The Warwick debates on nationalism.“The Nation: real or imagined?”
  6. Mall:Http://www2.lse.ac.uk/researchAndExpertise/units/gellner/Warwick0.html
  7. The Warwick debates on nationalism. “The Nation: real or imagined?”
  8. Hüseyn Isiksal. (2008) Alternatives: Turkish Journal of International Relations;Vol. 7 Issue 1. Two Perspectives on the Relationship of Ethnicity to Nationalism: Comparing Gellner and Smith.pp.8.
  9. Hüseyn Isiksal. (2008) Alternatives: Turkish Journal of International Relations;Vol. 7 Issue 1. Two Perspectives on the Relationship of Ethnicity to Nationalism: Comparing Gellner and Smith.pp.8.
  10. The Warwick debates on nationalism.“The Nation: real or imagined?”
  11. Raivo Vetik. (2007) Eesti rahvusluse mõtestamisest. Vikerkaar, nr.3.
  12. Hüseyn Isiksal. (2008) Alternatives: Turkish Journal of International Relations;Vol. 7 Issue 1. Two Perspectives on the Relationship of Ethnicity to Nationalism: Comparing Gellner and Smith.pp.8.
  13. The Warwick debates on nationalism.“The Nation: real or imagined?”

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]