Eino Tamberg

Allikas: Vikipeedia

Eino Tamberg (27. mai 1930 Tallinn24. detsember 2010 Tallinn) oli eesti helilooja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1953 lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi, kus õppis Eugen Kapi juhendusel kompositsiooni.

Aastatel 1953–1959 töötas helirežissöörina Eesti Raadios.

1968. aastast oli ta Tallinna Konservatooriumi (Eesti Muusikaakadeemia) kompositsiooniõppejõud ja 1983. aastast professor.

Helilooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta esindas neoklassitsistlikku suunda Eesti muusikas. Ta kirjutas paljudes žanrides, olulisel kohal on sümfoonilised teosed (neli sümfooniat, hulk kontserte) ja lavamuusika (3 ooperit ja balletti).

Eino Tambergi õpilaste seas on Raimo Kangro, Peeter Vähi, Margo Kõlar, Urmas Lattikas, Toivo Tulev, Mari Vihmand ja Mart Siimer.

Oma neoklassitsistliku ja ühtlasi ka eesti klassikalise muusika ühe tähtteosega Concerto grosso op. 5 (1956, esiettekanne 1957 märtsis) saavutas ta VI ülemaailmsel üliõpilas- ja noorsoofestivalil esimese preemia ja kuldmedali ning hinnati üleliidulisel konkursil teise preemia vääriliseks.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • süit "Vürst Gabriel" (1955)
  • Concerto grosso (op 5, 1956)
  • Ballett-sümfoonia (1959)
  • ballett "Poiss ja liblikas" (1963)
  • ooper "Raudne kodu" (1965)
  • ballett "Joanna tentata" (1970)
  • trompetikontsert nr 1 (1972)
  • ooper "Cyrano de Bergerac" (1974)
  • 1. sümfoonia (1978)
  • oratoorium "Amores" (1981)
  • 2. sümfoonia (1982)
  • ooper "Lend" (1983)
  • 3. sümfoonia (1987)
  • "Fanfaarid" (Celebration Fanfares)
  • "Tundeline teekond klarnetiga" (1996)
  • "Desiderium concordiae" (Igatsus üksmeele järele, 1997)
  • 4. sümfoonia (1998)

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]