Vatikan

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; Vatikaniks võidakse nimetada ka Püha Tooli. "VAT" suunab siia. Ehk otsid hoopis artiklit käibemaks

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Vatikani Linnriik
ladina Status Civitatis Vaticanae
itaalia Stato della Città del Vaticano
Vatikani lipp Vatikani vapp
Vatikani lipp Vatikani vapp
Vatikani asendikaart
Riigihümn Inno e Marcia Pontificale
Pealinn
Pindala 0,44 km²
Riigikeel(ed) ladina (Šveitsi kaardiväe ametlik keel on šveitsisaksa keel, igapäevane asjaajamiskeel on itaalia keel)
Rahvaarv 826[1] (2009)
Rahvastikutihedus 2023 in/km²
Riigikord teokraatia
Paavst Franciscus
Riigisekretär Pietro Parolin
Iseseisvus 11. veebruar 1929
Rahaühik euro (EUR)
Usund katoliiklus
Ajavöönd maailmaaeg +1
Tippdomeen .va
Telefonikood 379

Vatikan on Roomas asuv merepiirita linnriik. Ta on väikseima pindala ja elanike arvuga riik maailmas.

Vatikan on Euroopa ainuke teokraatia. Moodustati tänasel kujul Rooma paavsti ja Itaalia valitsuse vaheliste Lateraani kokkulepetega 1929. aastal. Vatikan on katoliikliku kiriku keskus. Kirikuriigi pea on paavst.

Vatikani linnriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vatikani Linn, ametliku nimega Vatikani Linnriik, on vaid maismaaga piirnev suveräänne linnriik, mille territoorium koosneb müüriga ümbritsevast enklaavist Roomas. Ligikaudu 44 hektari suurune (110 aakrit) ja rahvaarvuga 900 inimest, on Vatikan väikseim riik maailmas, nii rahvaarvu kui ka pindala poolest.

Vatikani Linn on linnriik, mis ametlikult loodi suveräänse riigina 1929. aastal ja on seega selgelt eraldiseisev osa Rooma-Katoliku Kiriku keskvõimust, mida tuntakse ka kui Püha Tooli ning mis eksisteeris kaua enne 1929. aastat. Vatikani linna määrused ja korraldused avaldatakse itaalia keeles. Seevastu Püha Tooli ametlikke dokumente väljastatakse enamasti ladina keeles. Neil kahel juriidilisel objektil on isegi erinevad passid. Püha Tool, olles mitte riik, väljastab vaid diplomaatilisi passe ja teenistuspasse, seevastu Vatikani Linn väljastab tavalisi passe. Mõlemal juhul on väljastatavate passide hulk äärmiselt väike.

Lateraani leping, mis allkirjastati 1929. aastal, oligi aluseks iseseisva linnriigi tekkele. Leping kirjeldas riiki kui uut moodustist (preambuli III artikkel), mis ei olnud varasema Kirikuriigi järeltulija (756–1870), mis oli varem ümbritsenud tervet Itaalia keskosa. Enamik selle territooriumist liideti Itaalia Kuningriigiga aastal 1860 ning Paavstiriigi viimane osa, mis oli Rooma lähistel asuva territoorium, 10 aastat hiljem, aastal 1870.

Vatikani Linn on mitte sünnijärgse valitseja, vaid valitud monarhi poolt juhitud riik, mille eesotsas on Rooma piiskop ehk Rooma paavst. Kõige kõrgemad linna funktsionäärid on kõik katoliku kiriku vaimulikud. Suveräänset Püha Tooli territooriumi ja paavsti residendi asukohta kutsutakse ka apostellikuks paleeks.

Paavstid on elanud sellel territooriumil, mis 1929. aastal sai nimeks Vatikani Linn, sellest ajast peale, kui nad naasid pagulusest Avignoni linnast 1377. aastal. Varem resideerisid nad Lateraani palees, mis asus hoopis Rooma teises otsas ning mis oli mittekõlbulik aastast 1377 alates. Kokkulepete allkirjastamine, mis lõid uue riigi, võtsid aset hilisemas hoones, mille järgi nimetatakse ka vastavaid lepinguosasid Lateraani kokkulepeteks ning mille järgi tuntakse seda lepingut ka tänapäeval.

Riigipea[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst on riigipea ja ka valitsuse juht Vatikani Linnas. Need funktsioonid on erinevad tema primaarsest kohustusest – olla Rooma peapiiskopkonna piiskop. Termin Püha Tool vihjab pigem paavsti spirituaalsele ja pastoraalsele valitsemisele, mitte Vatikani riigile. Püha Tooli poliitikat viiakse läbi eelkõige just Rooma Kuuria kaudu. Tema ametlik nimetus, mis puudutab Vatikani Linnriiki on „suveräänne Vatikani Linnriigist“.

Paavsti aujärg on mittepärilik ning valitav monarh, kelle nimetab ametisse Kardinalide Kolleegium ehk konklaav. Samal ajal on paavst ka monarh, mis tähendab seda, et tal on täielik seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim Vatikani Linna üle. Paavst nimetatakse ametisse eluks ajaks kardinalide konklaavi poolt ning ta peab olema alla 80 aasta vanune.

Paavsti otsene valitsusametnikust alluv, kes vastutab Vatikani Linna eest, on Paavstliku Komisjoni President Vatikani Linnriigis, kes aastast 1952 kätkeb endas funktsioone, mis varem kuulusid Vatikani Linna kubernerile. Aastast 2001 kuulub Paavstliku Komisjoni Presidendile Vatikani Linnriigis ka tiitel, mille nimetus on Vatikani Linnriigi Kubermangu President. Paavst resideerib paavsti eluruumides Paavsti Palees, mis asub Püha Peetruse väljaku kõrval. Just sealt korraldab ta oma valitsemist ja kohtub teiste maade välisesindajatega.

13. märtsil 2013 valiti paavstiks Franciscus. Itaallasest kardinal Giovanni Lajolo teenib hetkel Paavstliku Komisjoni Presidendina Vatikani Linnriigis. Ta nimetati ametisse paavst Benedictus XVI poolt 11. septembril 2006. aastal.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Just sellel algselt asustamata territooriumil, mis asub vastastikuliselt Tiberi jõega Rooma linnas, asus Agrippina Vanem (14 eKr – 18. oktoober 33 pKr) kuivendama mäeküngast ning ümbritses ja ehitas sinna enda aiad 1. sajandi varajases alguses pKr. Imperaator Caligula (37–41) alustas sinna tsirkuse ehitamist (40 pKr), mis hiljem lõpetati keiser Nero poolt ning mis kandis nimetust Circus Gaii et Neronis, mida tavaliselt nimetati lihtsalt Nero Tsirkuseks. Vatikani obelisk oli algselt võetud imperaator Caligula poolt Heliopolisest ning oli mõeldud kaunistamaks tema tsirkuse esist ning on samal ajal ka selle algselt tsirkuse viimane nähtav jäänuk. See territoorium muutus paljude kristlaste jaoks märtripaigaks pärast suurt Rooma põlengut keiser Nero ajal, aastal 64 pKr. Antiikne pärimus väidab, et just siis ja selles tsirkuses otsustati Püha Peetrus pea alaspidi risti lüüa. Tsirkuse vastas asus surnuaed, mis on eraldatud Via Cornelia poolt. Ehitati mitmesuguseid matusemonumente, mausoleume ja väikesed hauakambrid ning ka altareid paganatest jumalatele, kes pärinesid erinevatest polüteistlikest religioonidest. Need ehitised püsisid kuni Püha Peetruse Constantinuse Basiilika taastamise alguseni umbes 4. sajandi esimesel poolel. Selle antiikse nekropoli jäänused tulid päevavalgele sajandite jooksul erinevate renoveerimiste käigus, mida viisid läbi mitmed paavstid. Renoveerimiste sagedus tõusis märgatavalt just renessanssi ajal. Kõik see kestis nii kaua, kuni paavst Pius XII käskis kogu selle territooriumi süstemaatiliselt läbi kaevata, aastatel 1939–1941.

Aastal 326 valmis esimene kirik – Constantinuse basiilika ning see ehitati, vastavalt katoliku vaimulike väidetele ning ka tuntud Itaalia arheoloogide kinnitusel Püha Peetruse hauakambri kohale, kes oli väidetavalt maetud tavalisele surnuaiale sellel kohal. Sellest ajast alates hakati seda territooriumi rohkem asustama. Peamiselt ehitati sinna vaid kortermaju, mis olid seotud Püha Peetruse katedraali tegevusega. Palee ehitati basiilika lähedusse juba 5. sajandi alguses.

Paavstide ilmalik roll muutus suuremaks ning järk-järgult hakkasid nad valitsema naaberregioone ning läbi Paavstiriigi valitseti suurt osa Itaalia poolsaarest rohkem kui tuhat aastat. See kestis kuni 19. sajandi keskpaigani, mil suur osa Paavstiriigist vallutati vastloodud Itaalia Kuningriigi poolt. Oma võimutäiust ei viinud paavstid aastatuhande jooksul enamasti läbi Vatikani, vaid hoopis Lateraani Palee, samas kui aastatel 1309–1377 oli paavstide residentsiks hoopis Avignon Prantsusmaal.

1870. aastatel jäid paavsti poolt valitsetavad territooriumid saatuse hooleks, kuna Rooma ise annekteeriti Piemonte maakonna poolt juhitud vägede poolt, mis olid samas liitnud ka ülejäänud Itaalia, pärast paavstivägede marginaalset vastuhakkamist. Aastatel 1861–1929 oli paavsti staatus kui „Rooma küsimus“. Nad jäeti segamatult oma paleesse elama ning neile anti teatud tunnustus, muuhulgas ka õigus saata ja vastu võtta välissaadikuid. Samas ei tunnustanud nad Itaalia kuninga õigust valitseda Roomat ning nad keeldusid lahkumast Vatikani territooriumilt. See küsimus oli lahtiseks nii kaua, kuni see viimaks 1929. aastal lahenduse leidis. Teised riigid jätkasid diplomaatilisi suhteid Püha Tooli kui välisriigiga. Praktiliselt ei teinud Itaalia aga midagi, segamaks Püha Tooli tegemistesse Vatikani müüridest seespool. Samas hõivasid nad suure osa kirikuvarast muudes piirkondades, sh ka paavsti teise ametliku residentsi. Paavst Pius IX, (1846–1878) Paavstiriigi viimane valitseja, väitis, et pärast seda, kui Rooma annekteeriti, on ta kui „Vatikani vang“. Esimese maailmasõja ajal taotlesid Saksamaa ja Austria luua iseseisvat kirikuriiki Tiroolis, Baleaaridel või Liechtensteinis (Paavst Baleari saartele. Kaja, 17. veebruar 1929, nr. 41, lk. 8). Vatikani probleem leidis lahenduse alles 11. veebruaril 1929. aastal Itaalia ja Püha Tooli omavaheliste lepingutega.

Leping allkirjastati Benito Mussolini, kes esindas kuningas Vittorio Emanuele III ning Vatikani riigisekretäri Pietro Gasparri vahel, kes esindas paavst Pius XI. Lateraani leping ja kokkulepe rajas iseseisva Vatikani Linnriigi ning garanteeris katolitsismile eristaatuse Itaalias. 1984. aastal sõlmiti uus kokkulepe Püha Tooli ja Itaalia riigi vahel, millesse toodi sisse teatud muudatused võrreldes varasema lepinguga, sh määratleti katolitsismile ka uus positsioon Itaalia riigiusundina.

Sõjavägi ja politsei[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varem palkasid paavstid Šveitsi palgasõdureid kui osana oma armeest. See kestis kuni paavst Julius II rajas 22. jaanuaril 1506. aastal Paavstliku Šveitsi Kaardiväe, mis pidi tegelema paavsti isikliku turvamisega ning mis jätkab seda traditsiooni ka tänapäeval. See kokkulepe on Paavstlikus Aastaraamatus registreeritud „Püha Tooli“, mitte Vatikani Linnriigi nime all. 2005. aasta lõpus oli Kaardiväel 134 liiget. Värbamist korraldab leping, mis on sõlmitud Püha Tooli ja Šveitsi vahel ning on lubatud vaid katoliiklastest Šveitsi kodanikele. Paleevalve ja Aadlivalve saadeti 1970. aastal laiali paavst Paulus VI poolt. Nendest kahest esimene – Paleevalve – oli rajatud kui sõjavägi, kaitsmaks Paavstiriiki, samal ajal, kui tema teenistus Vatikani Linnas oli sarnaselt Aadlivalvega vaid tseremoniaalne.

Politseina tegutseb Vatikanis Corpo della Gendarmeria, mille ametlik nimetus on Corpo della Gendarmeria dello Stato della Città del Vaticano (see tähendab Vatikani Linnriigi sandarmeeriaüksus). Sandarmid vastutavad avaliku korra eest, seaduste täitmise, rahva ning liikluskontrolli eest ning ka kriminaalmenetluste eest Vatikani Linnas.

Vatikanil on ka oma vangla[2].

Suhted teiste riikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vatikani Linnriiki tunnustatakse riikliku territooriumina rahvusvahelises õiguses, kuid just Püha Tool on see, kes viib läbi diplomaatilisi suhteid Vatikani nimel. Lisaks sellele on Pühal Toolil ka enda diplomaatia, mis sõlmib ka rahvusvahelisi kokkuleppeid. Seetõttu puudub Vatikani Linnriigil enda diplomaatiline teenistus. Välissaatkonnad Püha Tooli juures asuvad väljaspool Vatikani, Rooma linnas. Ainult II maailmasõja ajal tehti mõnede riikide saatkondadele teatud erandeid, nt Ühendkuningriigi saatkonda majutati Vatikani Linnas, samal ajal, kui Roomat valitsesid fašistid ning ka Saksamaa saatkonda majutati Vatikani Linnas, samal ajal, kui Itaaliat kontrollisid liitlasväed.

Arvestades nende kahe juriidilise objekti olulist erinevust (Vatikani ja Püha Tooli), on Püha Tooli tohutu mõjuvõim maailmaasjadele samas üsna kõrvaline miniatuursele Vatikani Linnriigile.

Valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vatikani Linnriigi poliitikat viiakse läbi absoluutse valitava monarhia, millega seoses kuulub võim Rooma-Katoliku Kiriku peale. Paavst kasutab ex officio põhimõtet, samal ajal, kui tal on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim Vatikani Linnriigi üle (eraldiseisev objekt Pühast Toolist), mis on väga haruldane võimukombinatsioon valitava monarhiaga riigi puhul.

Poliitiline süsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vatikani Linnriigi valitsusel on unikaalne struktuur. Paavst on sõltumatu riigist. Seadusandlikku võimu viiakse läbi Paavstliku Komisjoni Vatikani Linnriigis kaudu, mis on kardinalide kogu, kelle määrab ametisse paavst isiklikult viieaastasteks perioodideks. Täidesaatev võim kuulub selle komisjoni presidendile, keda assisteerivad riigisekretär ja aseriigisekretär. Vatikani riigi välissuhted on usaldatud Püha Tooli riigisekretariaadile ja diplomaatilisele teenistusele. Sellest hoolimata kuulub just paavstile absoluutne seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim Vatikani Linnriigis. Ta on praegusel hetkel ainus absoluutne monarh Euroopas. Lisaks sellele on Vatikanis olemas spetsiaalsed osakonnad, mis tegelevad tervishoiuga, turvalisusega, telekommunikatsiooniga jne.

Kardinal Camerlengo on Apostelliku Kambri eesotsas – see on asutus, mille kaudu on talle usaldatud võim administreerida ja juhtida Püha Tooli vara kaitset ja Püha Tooli õiguste ametlikku kaitset ajutisel perioodil, mil paavsti ametikoht ei ole täidetud. Vara, mis kuulub Vatikani Linnriigile jääb Paavstliku Komisjoni Vatikani Linnriigis kontrolli alla. Koos kolme teise kardinaliga, keda valitakse komisjoni kaudu iga kolme päeva järel teostab ta riigipea funktsioone. Kolm toetavat kardinali valitakse 3 erineva kardinalide rühma seast (kardinal-piiskop, kardinal-preester, kardinal-diakon). Kõik otsused, mis need 4 kardinali vastu võtavad peavad lisaks olema terviklikult heakskiidetud Kardinalide Kolleegiumi poolt.

Vatikani Linnriik, mis loodi 1929. aastal Lateraani kokkulepete kaudu kindlustab Pühale Toolile alalise jurisdiktsiooni ja iseseisvuse väiksel territooriumil. See on eriline osa Pühast Toolist. Seda riiki võib seega pidada tähelepanuväärseks, kuid mitte vajalikuks osaks Pühast Toolist. Püha Tool ise on vahetpidamatult eksisteerinud juriidilise isikuna juba Rooma Impeeriumi aegadest alates ning on olnud rahvusvaheliselt tunnustatud kui võimsa, iseseisva ja suveräänse juriidilise isikuna alates hilisantiikajast kuni tänapäevani välja. Segamatult on Püha Tool tegutsenud isegi aegadel, mil tal puudus ametlik territoorium (nt aastatel 1870–1929). Pühal Toolil on maailma vanim aktiivne ja tegutsev diplomaatiline teenistus üle maailma ning see ulatub vähemalt aastasse 325 pKr, mil asutati tema esimene ametlik diplomaatiline esindus Nicea Nõukogu juures. Suursaadikud akrediteeritakse ametisse alati Püha Tooli ning mitte iialgi Vatikani Linnriigi poolt.

Demograafilised andmed – rahvaarv ja keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaaegu kõik Vatikani Linnriigi 824 kodanikku (2008. aasta andmeil) elavad kas Vatikani müüride sees või teenivad Püha Tooli diplomaatilistes saatkondades (paavsti saatkonda nimetatakse nuntsiatuuriks) üle kogu maailma. Vatikani kodanikkond koosneb peaaegu terviklikult kahest grupist: vaimulikest, kellest enamik töötab Püha Tooli teenistuses ning väga vähestest Vatikani riigiametnikest ning šveitsi kaardiväelastest. Enamik 3000 lihttöölistest, kes moodustavad suure osa Vatikani tööjõust, elavad väljaspool Vatikani ning on Itaalia kodanikud, samas, kui mõned üksikud on ka teiste riikide kodanikud. Selle tulemusena on Linnriigi kõik kodanikud katoliiklased. Kõik palvekojad Vatikani Linnriigis on katoliiklikud.

Vatikani Linnriigil puudub ametlik riigikeel. Erinevalt Pühast Toolist, mis kasutab enamasti ladina keelt ametlikes riigidokumentides, mis puudutavad katoliku kirikut, kasutab Vatikani Linnriik enamasti ametlikuks suhtlemiseks itaalia keelt. Itaalia keelt kasutavad enamasti ka need inimesed, kes töötavad selles linnriigis. Šveitsi Kaardiväes antakse seevastu käsklusi saksa keeles, kuid ihukaitsjad annavad oma ametliku vande oma emakeeles: saksa, prantsuse või itaalia keeles. Vatikani Linnriigi ametliku kodulehekülje keeled on itaalia, inglise, saksa ja hispaania (seda kodulehekülge ei tohiks jällegi segi ajada Püha Tooli ametliku koduleheküljega, mis kasutab eelnevatele keeltele lisaks veel portugali keelt ning alates 9. maist 2008. aastast ka ladina keelt).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]