Pihkva vürstiriik

Allikas: Vikipeedia
Pihkva Vürstiriik
Псковское княжество
Coat of Arms of Pskov (1781).png
Vapp
IRP 1466.PNG
Pihkva Vürstiriik (heleroheline), 1466
Riigikeeled vene keel
usundid Vene õigeusk, Maausk, Vanausulised
Pealinn Pihkva
Riigikord monarhia, anarhia
Riigipea vürst
Eksisteeris 8621612

Pihkva vürstiriik (vene Псковское княжество) oli väike riik Põhja-Euroopas. Lääne poolt piirnes ta Ugandi-, hiljem Tartu Piiskopkonnaga, ida poolt Novgorodi Vabariigi-, hiljem Moskva suurvürstiriigiga, ja lõuna poolt Leedu suurvürstiriigi-, hiljem Rzeczpospolitaga.

Pealinn Pihkva Pihkva järve lõunakaldal, mida on esmakordselt mainitud 903. aastal, paiknes umbes 100 miili Suur-Novgorodist läänes ja umbes 150 miili Nevanlinnast edelas.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arheoloogiliste leidude põhjal oli Pihkva vürstiriigi inimasustus ligi 8400 aastat vana. Läbi Pihkva vürstiriigi läksid mitmed suured kaubateed (Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni). Pihkva piirkonna esimesteks asukateks olid arvatavalt soome-ugri hõimud. 7. sajandil saabus Velikaja jõe basseini idaslaavlaste hulka kuulunud krivitšite hõim. Nende asula kujunes hiljem linnaks. 862. aastal mainitakse vanades letopissides esmakordselt Irboskat. Irboska linnuse asutamise ajaks on 7.–13. sajand. Vanim asula ja Truvori linnus asus praegusest Irboska kindlusest 1 km loode suunas.

13. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Mõõgavendade ordu vallutusretki vene vürstiriikidesse oli pihkvalastel olnud tülisid Polotski ja Smolenskiga. Viimased olid aga pärast Kiievi suurvürstiriigi lagunemist sisetülidest ja litviinide kallaletungidest räsitud. See võimaldaski Pihkval oma mõju alla heita latgaleid ja ilmselt arendada ka tulusat läänesuunalist viljakaubandust. Tulemuseks oli Pihkva bojaaride seas läänemeelse orientatsiooniga kildkonna tekkimine. Oma osa pidi siin kindlasti mängima selle aja osavaima diplomaadi, Riia piiskopi Alberti tegevus. Nimelt püüdis Albert erinevalt ordust, kes pärast Eestimaa vallutamist suunas oma jõupingutused žemaitide vastu, igal viisil edendada ekspansiooni itta. Riia piiskopi Alberti ja Tartu piiskopi Hermanni noorim vend Theodorich naideti Smolenski vürstisoost Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitši tütrega. Vladimiri poeg Jaroslav Vladimirovitš oli üks Pihkva saksasõbralike bojaaride eestvedajaid. Pihkvalaste seas tekkis novgorodimeelsete ja iseseisvuslaste vaheline lõhe; viimased näivad olevat omakorda jagunenud usutunnistuse järgi.

Pihkvalased osalesid koos Riia piiskopi ja riialastega ka sõjaretkedel Eestisse (1211 Viljandisse), aastal 1215 vallutasid Pihkva sakalased Lembitu juhtimisel.

1228. aastal Mõõgavendade ordu ja Novgorodi valitseva vürsti Jaroslav Vsevolodovitši vahelise sõjategevuse ajal, kui vürst oli kogunud kokku sõjaväe nii Novgorodist kui ka naabervürstiriigist – Perejaslavli vürstiriigist, keeldusid formaalselt Novgorodi alla kuuluva Pihkva vürstiriigi esindajad bojaarid liitumast sõjakäiguga ning ei lasknud linna juurde tulnud vürsti linnagi. Kättemaksu kartuses sõlmisisd nad liidulepingu Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopkonnaga, mille kohaselt pidi ordu ja piiskopkond osutama Pihkvale sõjalist abi Novgorodi sõjalise kallaletungi korral. Pihkva aga lubas hoiduda vahelesegamast Riia ning ordeni ja Novgorodi vahelisest sõjalisest konfliktist.

Novgorodi vürsti poolt saadetud saadikuga, kes tõi vürstipoolse kutse osaleda sõjakäigus Riia peale vastasid Pihkva esindajad:

„Kummardame sulle, vürst, ja ka teile, vennad novgordlased, aga sõjakäigule ei lähe ja ka oma vendi välja ei anna, aga riialastega me leppisime ära; Teie käisite sõjakäiguga Kolõvani peal, võtsite hõbedat ja tulite tagasi midagi saavutamata, linnust vallutamata, nii ka Wendeni ja Otepää juures, aga selle eest hukkasid sakslased meie vendi järve ääres ja teisi võtsid vangi, aga Teie ainult ärritasite sakslasi ja läksite ära. Kas te meie peale mõtlesite? Nii et me oleme teie vastu pühade ikoonide abiga ja kummardades - parem tapke meid, naised ja lapsed viige orjusesse, enne kui neetud; selle kohta me teid ka vannutame.“

Samuti ei toetanud osa Novgorodi bojaare peale seda Jaroslav Vsevolodovitši sõjakäiguplaane ning vürst oli sunnitud Novgorodist lahkuma tagasi Vladimirisse, Pihkvast aga aeti minema vürsti toetajad. Novgorodi vürstiks valiti Tšernigovi vürst Mihhail, kes jättis Novgorodi oma poja Rostislavi, ise aga läks tagasi Tšernigovisse.

1230. aastal aga novgorodlased ei olnud rahul Rostilavi ja tema kaaskondlaste valitsemisega ning kutsustid vürstiks jällegi Vladimiris valitseva vürsti Jaroslav Vsevolodovitši. Pärast Jaroslavi valimist vürstiks põgenesid Novgorodist ja ka Pihkast orduja Tšernigovi vürstiga liitu toetanud bojaarid ning Novgorodi possaadnik Vadovik Vnezd. Pihkvas aga võeti kinni Jaroslavi asemik Vjatšeslav, kes visati jääauku, mille peale Jaroslav lasi pantvangiks võtta kõik põgenenud novgorodlaste ja pihkvalaste sugulased ja nende vara ja nõudis oma asemiku vabastamist. Peale Jaroslavipoolset majandussanktsioone 1232. aastal Pihkva suhtes (sulges sõjasalkadega kaubateed ning takistas Pihkva kaubandust) osapooled vabastasid vangid ja palusid saata Pihkvasse valitsejaks Jaroslavi poja Fjodori, kuid Jaroslav saatis valitsema oma naisevenna Juri. Pihkvast aga põgenesid jällegi Jaroslavi vastased – osa Tšernigovisse ja osa Mõõgavendade ordu valdustesse, kus leidsid leidsid varjupaiga Otepääl koos Mstislav Udalõi õe/vennapoja Jaroslav Vladimirovitšiga, kes oli paar aastat enne seda olnud vürstiks Pihkvas.

Venemaa vürstiriigid 14. sajandi lõpupoolel
Saksa ordu, Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi piirid 1410. aastal

1233. aastal pöördusid Mõõgavendade ordu kaitse alla põgenenud tagasi koos orduvägedega ning vallutasid Irboska (Izborski), kuid mõne aja pärast vallutasid pihkva ja perejaslavli väed linna tagasi ja võtsid Jaroslav Vladimirovitši vangi ning saatsid vangina Perejaslavli, kus viimane varsti aga põgenes ordu juurde tagasi. Teise versiooni kohaselt õnnestus 1233. aasta suvel otepäälastel vangistada üks Novgorodi bojaar, et selle vastu vürst Jaroslav Vladimirovitš Pihkvast välja vahetada. See sündmus sai uue sõjakäigu ajendiks. 1234. aasta alguses tungis Vladimiri suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš koos novgorodlaste ja osa pihkvalastega Tartu piiskopkonda ja rüüstas selle idaosa.

14.–15. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. sajandil toimus Leedu suurvürsti Gediminase poolt Leedu suurvürstiriigi lainenemine, suurvürstiriigiga liideti: Valge-Vene, Polotski vürstiriik (1307) Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321). Algirdase poolt liideti Vitebski vürstiriik, Brjanski vürstiriik (1356) Algirdase valitsemise ajal (13451377) olid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kontrolli all tänapäeva Smolenski, Brjanski, Kaluga, Tula, Orjoli, Moskva, Pihkva ja Novgorodi alad. Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni).

1399. aastal hukkus Leedu suurvürsti Vytautase vägedes Vorskla jõe lahingus Kuldhordi vägedega Gedimiinide dünastiast, vürst Andrei Olgerdovitš ning järgnevalt kutsus Pihkva veetše Pihkvasse valitavaid, piiratud võimuga vürste Moskva suurvürstiriigi ja teiste Rjurikovitšite valitsejadünastiast. Pihkvale oli poliitilise liitlasena kasulik Moskva suurvürstiriik, sõdades Liivi ordu ja Leedu suurvürstiriikgiga, selle püüdlustes laieneda slaavi vürstiriikide arvel idasuunal. Moskva suurvürstiriigile oli kasulik liit Pihkvaga nõrgendamaks Moskva konkurendi Suur-Novgorodi ja Novgorodi vabariigi mõju Loode-Venemaal.

1456. aastal, kui Moskva suurvürst Vassili II suundus sõjakäiguga Novgorodi vastu, toetasid Pihkva maakaitsevägi Novgorodi, kuid kaotasid siiski lahingu Moskva vägedele ja olid sunnitud tunnistama Moskva suurvürsti ülemvõimu. 1461. aastal saatis suurvürst Pihkvasse oma asevalitseja vürst Vladimiri, ilma Pihkva veetše kutseta ning nõusolekuta. Vassili II surma järel, asevalitseja poagendati Pihkvast, kuid uue suurvürsti Vassili III ajal Pihkva alluvusvahekord Moskvaga ei muutunud, sest Moskva valitsejad jätkasid "kogu Venemaa koondamist" oma valitsemise alla. 1510. aastal likvideeris Pihkva vürstiriigi veetšekorra ja piiratud iseseisvuse lõplikult Vassili III.

1330. aastal ehitati uus Irboska ühe torniga kivist linnus Zeravje mäele. 1473 asutati Kamenka oru nõlvadele Petseri klooster. 1581 vallutas vürstiriigi ala Stefan Batory ning see läks umbes aastaks Rzeczpospolita koosseisu.

Irboskas asuvad veerohked allikad ehk Slaavi lätted. Legend jutustab, et kui saabub maailma lõpp ning vesi kõikjalt kaob, jäävad Irboska ümbruse Slaavi lätted ainsateks veesilmadeks.

Valitsejad ja Pihkva vürstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pihkva vürstid
Pihkva Kreml.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]