Demokraatia

Allikas: Vikipeedia
Poliitika artiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

· redigeeri

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia).

Sõna tuleneb vanakreeka keelest: δημοκρατία, mis koosneb tüvedest δημος ('rahvas', 'hulk') ja κρατος ('võim', 'valitsus').

"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides (of, by and for the people)." (Abraham Lincoln)

Demokraatia vormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia – võimu teostavad inimesed ise
  • Kaudne demokraatia – inimesed teostavad võimu kellegi teise kaudu (esindusdemokraatia)
  • Osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia - oma arvamust oodatakse kõigilt huvitatud isikuilt.
  • Tööstusdemokraatia
  • Korporatiivne demokraatia - esindamine institutsioonide kaudu

Demokraatia otseseks vastandiks on diktatuur - valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes, sh juhtimiseks vajalikud privileegid on teatud juhul sünnipärased või antakse mõne mittevalitava koosluse, näiteks kiriku poolt.

Demokraatial on ajalooliselt ja ka kaasajal mitmeid erinevaid esinemisvorme. Ka on kriteeriumid, mille alusel riigikorda demokraatiaks peetakse, aja jooksul muutunud. Lisaks riikidele on demokraatliku juhtimise põhimõtted rakendatavad ka muude organisatsioonide puhul.

Demokraatiaid võib liigitada näiteks järgnevatel alustel:

  • Kes saab valida/hääletada;
  • kes saab kandideerida;
  • milline on valimise/hääletamise viis;
  • milline on riigijuhtimise struktuur; kes, kuidas ja millistes punktides saab otsustamist mõjutada;
  • mida loetakse riigi pädevuses olevaks;
  • kes osalevad millistes hääletustes.

Tavalisimaks tänapäeva demokraatlikeks nimetatavate riikide puhul on esindusdemokraatia – riigi hääleõiguslikud kodanikud valivad valimistel enda seast esinduskogu, kes tegeleb riigi oluliste küsimuste otsustamisega. Esindusdemokraatiale on tunnuslik, et kuigi esindajad on kodanike poolt valitud, on neil otsustamise puhul vabadus lähtuda oma paremast äranägemisest, kuidas oma valijate huve esindada.

Esindusdemokraatiate puhul esineb vahel ka otsedemokraatia elemente, nt rahvahääletused, kus iga kodanik saab vahetult otsustamisel osaleda. Sellist otsedemokraatia elementidega esindusdemokraatiat nimetatakse ka osalusdemokraatiaks.

Muidu on otsedemokraatia iseloomulik väikestele gruppidele ja kogukondadele. Tänapäeva infotehnoloogia vahenditest (eeskätt Internet) loodavad mõned poliitikud abinõu otsedemokraatia meetodite laialdasemaks rakendamiseks ka suurtes ühiskondades.

Liberaalne demokraatia on demokraatia vorm, kus pööratakse olulist tähelepanu osalejate vabaduse ning vähemuste huvide kaitsele. Tänapäeva liberaaldemokraatias moodustavad valijaskonna peaaegu kõik täisealised kodanikud või elanikud; kitsendused on seotud peamiselt kriminaalkaristusega, mõnes riigis ka terve mõistusega (teovõimega). Peale otsustusvõime seatakse piiranguid ka sellele, keda ja millistes tingimustes saab valida. Piiranguteks võib olla üks või mitu järgnevatest:

  • Valida saab ainult ülikuid (paljud vanad demokraatiad)
  • Valida saab erakondi või nende liikmeid, ent erakondade moodustamine ja nendesse kuulumine ei ole piiratud
  • Piirangud parlamenti kandideerimisel (vanusepiirang, riigikeele oskus)
  • Piirangud erakondade loomisele (NSVL – üheparteisüsteem, USA – sisuline kaheparteisüsteem) ja sellega seoses võib osutuda valituks ainult see, kes on eelnevalt saanud loa kitsalt ringilt ehk neilt, kes juba mõnda erakonda kuuluvad.

Sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm vaid pigem ideoloogia, mis rõhutab sotsiaalse võrdsuse ja solidaarsuse printsiipi koos demokraatiaga. Sotsiaaldemokraatia ja teiste vasakpoolsete ideoloogiate esindajad on kritiseerinud nn kodanlikku demokraatiat; marksistid ja kommunistid on selle asemel pooldanud demokraatlikku tsentralismi ja nõukogude demokraatiat. Anarhistid kalduvad pooldama otsedemokraatiat, kuid nad on ka väitnud, et enamuse otsused ei saa olla ühelgi juhul vähemusele ega üksikisikule siduvad. Konsensus- ja kaalutlusdemokraatia taotlevad demokraatliku otsustusprotsessi juures osalejate üksmeelele jõudmist, mitte enamuse tahte kehtestamist vähemuse oma üle.

Kui jätta kõrvale varased hõimuühiskonnad, siis vanim klassikaline demokraatia tekkis Kreeka linnriikides, kuid seal oli otsustajate ring piiratud vabade täisealiste meestega. (Teiseks Ateena demokraatia eripäraks oli paljudesse ametitesse valimine loosimise abil.) Hilisemates demokraatiates on otsustajate (valijate) ja teostajate (valitavate) ringile kehtestatud erinevaid piiranguid ja tsensusi. Keskajal taastekkis demokraatia maapäevade näol; sel juhul olid otsustajateks maad ja talupoegi omavad maahärrad. Keskaja lõpul hakkas monarhide absoluutvõim üha enam murenema ja rohkem või vähem demokraatlikult valitud parlamentide roll tugevnema. Alates Teisest maailmasõjast on demokraatlik valitsusviis maailmas järjest enam levinud. Francis Fukuyama "ajaloo lõpu" teooria järgi on liberaalne demokraatlik riik inimühiskonna korralduse universaalne standard, milleni varem või hiljem jõuavad kõik rahvad.

Demokraatia kriitikud on väitnud, et kõik ühiskonnaliikmed ei ole võrdselt kompetentsed ühiskonnaelu olulisi otsuseid tegema, samuti on osadel ühiskonnaliikmet oluliselt rohkem ressursse, et propageerida oma seisukohti ja edendada huvisid, seega võib näiline demokraatia sisuliselt moonduda ohlokraatiaks, plutokraatiaks, tehnokraatiaks vm.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]