Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest

Allikas: Vikipeedia

Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest on 16. novembril 1988 Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega vastu võetud dokument, millega Eesti NSV Ülemnõukogu deklareeris oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil.

Ühtlasi võttis Ülemnõukogu vastu sellekohase põhiseaduse muudatuse Eesti NSV õigusaktide ülimuslikkusest NSV Liidu seaduste suhtes.[1][2]

Samal päeval võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu ka Resolutsiooni liidulepingust.

Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga.

Enn Sarve hinnangul tähistas Eesti NSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon 16. novembrist 1988 koos seda rakendava seadusega "Muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses)" eesti rahva vabanemisprotsessi juriidilist algust. 16. novembri kolmas dokument, ettepanek NSV Liiduga liidulepingu sõlmimiseks, taandas toimunu aga NSV Liidu siseriikliku seadusloome ürituseks, tegelikult nurjunud katseks seadustada Eesti NSV-nimelise haldusühiku kuulumist N. Liidu koosseisu ja saavutada sellele territoriaalautonoomia.[3]

26. novembril võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seadluse "16. novembril 1988 vastuvõetud Eesti NSV seaduse "Muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses)" ja Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni "Eesti NSV suveräänsusest" mittevastavuse kohta NSV Liidu konstitutsiooni ja NSV Liidu seadustega".

16. november on deklaratsiooni vastuvõtmise tähistamiseks kuulutatud Taassünni päevaks.[4]

Tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKU VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU DEKLARATSIOON

Eesti NSV suveräänsusest

Eesti rahvas on Läänemere kallastel oma maad harinud ja kultuuri arendanud enam kui viis tuhat aastat. 1940. aastal sai rahvuslikult homogeensest, suveräänsest Eesti Vabariigist Nõukogude Liidu koostisosa, seejuures nähti ette suveräänsusgarantiide säilimine ja rahvuse õitseng. Stalinismi- ja stagnatsiooniaja sisepoliitika ignoreeris neid garantiisid ja seisukohti. Selle tulemusena on Eestimaal kujunenud eestlastele kui põhirahvusele ebasoodus demograafiline situatsioon, looduskeskkond on paljudes vabariigi piirkondades katastroofiolukorras, majanduse jätkuv destabiliseerimine mõjub negatiivselt kogu vabariigi elanikkonna elatustasemele.

Eesti NSV Ülemnõukogu näeb raskest olukorrast vaid ühte väljapääsu: Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu. Selle kohaselt peaks vabariigi edasine staatus NSV Liidus olema määratud liidulepinguga.

Eesti NSV Ülemnõukogu ei ole nõus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt arutusele pandud nende NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja täiendustega, mis välistavad Eesti NSV konstitutsioonilise õiguse enesemääramisele. Toetudes rahvusvahelistele paktidele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta 16. detsembrist 1966, mis on ratifitseeritud NSV Liidu poolt, ja teistele rahvusvahelise õiguse normidele, deklareerib Eesti NSV kõrgeim rahva võimu esindav organ, Eesti NSV Ülemnõukogu, oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil.

Muudatused ja täiendused NSV Liidu konstitutsioonis jõustuvad edaspidi Eesti NSV territooriumil nende heakskiitmisel Eesti NSV Ülemnõukogu poolt ning vastavate muudatuste ja täienduste tegemisel Eesti NSV konstitutsioonis.

Eesti NSV Ülemnõukogu kutsub üles kõiki, kes on sidunud oma saatuse Eestimaaga, konsolideeruma demokraatliku ja sotsialistliku Eesti ühiskonna ülesehitamiseks. Suveräänsuse juriidiline ja faktiline realiseerimine tähendab ühtlasi seda, et Eestimaa rahvas ei nõustu tulevikus ühegi seadusega, mis oleks diskrimineeriv mistahes teise Eesti NSV-s elava rahvuse esindajaile.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. RÜÜTEL
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär V. VAHT

Tallinn, 16. novembril 1988.

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juriidiliselt oli see ka absurdne, sest moodustisel nimega Eesti NSV
puudus legitiimsus okupeeritud Eesti Vabariiki valitseda.

Heiki Suurkask [5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Seadus Muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses) – Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja 1988, 48, 684.
  2. Iseseisvuse taastamine ja neljas põhiseadus (1992-…) www.estonica.org
  3. Enn Sarv. "Eesti riigi taastamine ja järjepidevus". – Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1997. ISBN 9985604075 [1]
  4. Taassünnipäev kultuuriaken.tartu.ee (Kasutatud 11.06.2012.)
  5. Heiki Suurkask. Suveräänsusdeklaratsioon: samm iseseisvusest eemale? Eesti Päevaleht, 16. november 2009.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]