Globaalne soojenemine

Allikas: Vikipeedia

Globaalne soojenemine on maapinnalähedase atmosfääri ja ookeanide keskmise temperatuuri tõus. Märkimisväärset soojenemist on täheldatud viimastel aastakümnetel, samuti oodatakse globaalse soojenemise jätkumist tulevikus.

1906. ja 2005. aasta vahel on maapinnalähedane õhutemperatuur tõusnud 0,74 ºC (± 0,18 ºC)[1]. Aastakümme 2000–2009 oli märgatavalt kõrgeima mõõdetud temperatuuriga, millele järgnesid 1990ndad, mis olid omakorda soojemad kui 1980ndad[2].

Hetkel valitseva teadusliku maailmapildi järgi on „väga tõenäoliselt“ [1] selle fenomeni põhjuseks loodusliku kasvuhooneefekti tugevnemine inimtegevuse tulemusena [1] [3]. Inimesest tingitud kliima soojenemine tuleneb fossiilsete kütuste põletamisest, globaalsest metsatustumisest ja põllumajandusest ning karjandusest. Nende tegevuste läbi kogunevad atmosfääri kasvuhoonegaasid süsihappegaas (CO²), metaan ja dilämmastikoksiid ning nii peegeldub vähem soojuskiirgust maapinnalt tagasi kosmosesse.

Suurem osa inimese põhjustatud globaalsest soojenemisest on tingitud süsihappegaasi kontsentratsiooni suurenemisest. Tugeva tagasisideprotsessi tõttu on süsihappegaasi otsene mõju ülitõenäoliselt väiksem kui oodatavad, soojenemisest tingitud, globaalsele soojenemisele kaasa aitavad sekundaarefektid.

Aastaks 2100 oodatakse kliima soojenemist 1,1–6,4 ºC võrra [1]. Soojenemise tagajärg sõltub kasvuhoonegaaside tulevase tõusu määrast ja kliimasüsteemide reaktsioonist sellele (kliimatundlikkusest). Tagajärjed sellisele kliima soojenemisele oleksid suurenenud jääliustike sulamine, maailmamere veetaseme tõus, muutused sademete väljakujunenud mustrites, ilmastikukatastroofide tihenemine jne. Peaaegu võimatu on hinnata täpseid tagajärgi, mille ulatus sõltub globaalse soojenemise määrast. Temperatuuriprognooside suur erinevus pole tingitud mitte niivõrd sellest, et ei osata aru saada looduslikest protsessidest, vaid eelkõige inimkäitumise kohandumise ennustatamatusest.

Eesti on mõjutatud Euroopa Liidu kliimapoliitikast, mille eesmärgiks, samamoodi nagu ka ülejäänud rahvusvahelise kliimapoliitika eesmärgiks on globaalse soojenemise ennetamine ja samas sellega kohandumine.

Juhtivaks autoriteediks teadusmaastikul globaalse soojenemise alal on IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change), Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu, mis korraldab kliimaalaseid diskussioone ja teeb neist kokkuvõtteid. IPCC analüüsid on tänapäevase teadusmaailma seisukohtade aluseks, mis puutub inimtegevuse mõju Maa kliimasüsteemile. Nad on peamiseks allikaks poliitilistes ja teaduslikes aruteludes ning ka käesoleva artikli allikaks. IPCC andmed ja analüüsid põhjustavad oma keskse rolli tõttu ka palju vastuseisu ja lahkarvamusi.

Globaalse soojenemise teadusajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1824 avastas Jean Baptiste Joseph Fourier kasvuhooneefekti, millele tuginedes John Tyndall’il õnnestus aastal 1862 mõned selle protsessiga seotud gaasid identifitseerida: eelkõige olid selleks veeaur ning süsinikdioksiid [1]. Aastal 1896 avaldas Svante Arrhenius [4] omakorda esimesena hüpoteesi, mille kohaselt inimkonna tegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud süsinikdioksiid võiks tõsta maakera atmosfääri temperatuuri [5]. Sellega sai alguse „teadus globaalsest soojenemisest“ oma kitsamas mõttes.

1950. aastate lõpus tõestati esmakordselt, et süsinikdioksiidi määr atmosfääris tõuseb. Roger Revelle’i initsiatiivil alustas Charles Darwin Keeling 1958. aastal Mauna Loa mäel (Hawaii saared, Hawaii) korrapäraseid süsinikdioksiidi mõõtmisi atmosfääris (Keelingi kõver). Gilbert Plass kasutas 1956. aastal esmakordselt arvuteid ja märkimisväärselt täpsemaid süsinikdioksiidi neeldumisspektreid, arvutamaks eeldatavat soojenemist. Ta sai kliimatundlikkuse tulemuseks 3,6 ºC. [6]

1979. aastal avalikustas USA Riiklik Teaduste Akadeemia nn. Charney-raportis tulemused, mille kohaselt süsinikdioksiidi kontsentratsioon on ilma kahtlusteta seotud märkimisväärse kliima soojenemisega. Märgatavaid muutusi võidavat aga alles paari aastakümne pärast oodata, kuna arengud kliimasüsteemis toimivad aeglaselt. [7] Esimesed arvutiprogrammid maailmakliima modelleerimiseks kirjutati 1980. aastate algul.

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu loodi 1988. a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi ja Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni poolt ning on 1992. a loodud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile allutatud. IPCC koostab umbes iga kuue aasta tagant aruandeid teadusuuringute tulemustest kliimamuutuste kohta ja aruanded kajastavad seega hetkeseisu teadmisi klimatoloogiast. Neljas aruanne avaldati 2007. a, viies avaldatakse tõenäoliselt 2013.

Kui kindlad on praegused teadmised?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üle 100 aasta teatakse kasvuhoonegaaside soojendavast mõjust. Eelmise sajandi viiekümnendate keskel suudeti tõestada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris. 1970. aastatel võeti kasutusele satelliidid, millega sai piisavalt täpselt mõõta muudatusi/kõikumisi päikese aktiivsuses, seega polnud kuni 1980. aastateni võimalik ilma kahtlusteta väita, et globaalse temperatuuri tõusu põhjuseks on kasvuhoonegaaside suurenenud kontsentratsioon. Kuni 1980. aastateni kirjeldati klimatoloogiaõpikutes seega inimesest tingitud globaalset soojenemist kui hüpoteesi.

Alates 1970. aastatest on kindlaks tehtud süvenev ja katkematu kliima soojenemine. Sellest ajast saati on mõõteinstrumendid järjest täpsemaks muutunud ning ollakse kindlad, et peamiseks soojenemise põhjuseks ei saa olla päike või muud looduslikud põhjused, kuna nendega toimunud muutused on minimaalsed. Kui kolmandas IPCC aruandes peeti „tõenäoliseks“, et täheldatud soojenemine on inimeste põhjustatud, siis neljandas aruandes aastast 2007 on sõna „tõenäoline“ parandatud „väga tõenäoliseks“. IPCC hindab teaduslikku arusaama astet kasvuhoonegaaside mõjust „kõrgeks“. [1]

IPCC aruannetes väljatoodud teadusmaailma konsensust toetavad selgesõnaliselt olulised rahvuslikud teadusakadeemiad, muuhulgas G8-riikide teadusakadeemiad. [8] [9] [10] [11] [12]

Lisaks toetavad põhimõtteliselt IPCC positsiooni vähemalt veel 30 rahvuslikku ja rahvusvahelist teaduslikku ühingut, sealhulgas:

  • Euroopa Teadusnõukogu (European Science Foundation),[13]
  • Euroopa Geoteaduste Ühing (European Geosciences Union),[14]
  • Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon,[15]
  • Ameerika Meteoroloogia Selts (American Meteorological Society),[16]
  • Kuninglik Meteoroloogia Selts, Ühendkuningriik (Royal Meteorological Society),[17]
  • Austraalia Meteoroloogia ja Okeanograafia Selts (Australian Meteorological and Oceanographic Society),[18]
  • Kanada Meteoroloogia ja Okeanograafia Selts (Canadian Meteorological and Oceanographic Society), [19]
  • Ameerika Füüsika Selts (American Physical Society)[20] ja
  • Aafrika Teadusakadeemiate Võrgustik (Network of African Science Academies)[21].

Seda konsensust näitlikustab ka teadusajaloolase Naomi Orkeses’e essee, mille kohaselt 928 artikli kokkuvõtete väljavõte teaduslikust andmepangast märksõnaga „globaalne kliimamuutus“ ei andnud tulemuseks ühtegi artiklit, mis oleks vastu vaielnud IPCC põhiteesidele. [22]

Küsitlused teadlaste seas näitavad vähemalt umbkaudselt, kui palju on IPCC aruannetes kajastatud konsensus levinud ekspertide seas. [23] Aastast 2007 pärineva küsitluse kohaselt jagavad 45–50% kliimauurijatest IPCC positsioone, samal ajal kui 15–20% peavad IPCC aruannetes kajastatut liialdatuks või, vastupidi, liiga tagasihoidlikuks hinnanguks. Vähemalt 97% küsitlusest osa võtnud teadlastest kinnitasid, et inimeste poolt põhjustatud CO² emissioonid on oluliseks kliimasüsteemi osaks ja vähemalt osaliselt viimaste aastakümnete soojenemise põhjuseks. [24] Samad näitajad sai aastal 2008 läbi viidud sõltumatu küsitlus. Selle kohaselt on 97% küsitletud kliimauurijatest, kes ka aktiivselt oma erialal artikleid avaldasid, nõustunud väitega: „Inimtegevus on oluline tegur, mis mõjutab keskmist globaalset temperatuuri.“ [25]

Temperatuuri tõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastate 1906 ja 2005 vahel tõusis Maa keskmine temperatuur 0,74 °C (± 0,18 °C) võrra.[1] Nagu ka IPCC avaldus samas AR4 dokumendi kokkuvõttes: “Soojenemise lineaarne tõus viimasel 50 aastal (0,13 [0,10- 0,16]°C dekaadis) on peaaegu kaks korda nii suur kui kogu 100 aasta jooksul.” [1] IPCC tõlgenduse kohta avaldatud arvamus põhineb matemaatilisele lähenemisele viimase 150 aasta põhjapoolkera järjepidevate kliimavaatluste kokkuvõttele. [2] Temperatuur on põhjapoolkeral tõusnud rohkem kui lõunapoolkeral.

Temperatuuritõusu põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hinnanguliselt on viimasel sajandil toimunud temperatuuritõusu põhjuseks 90% tõenäosusega inimtegevus.

Kasvuhoonegaaside kogunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks võimalik põhjus on kasvuhoonegaaside üha suurenev kogus atmosfääris, mis tingib kasvuhooneefekti.[26]

Viimase 200 aasta jooksul on süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris tõusnud varasemalt 280 ppm (0,028%) väärtuseni 385 ppm. Seda on põhjustanud

Tõusnud on ka teiste kasvuhoonegaaside, nagu metaani, lämmastikoksiidide ja freoonide kontsentratsioon.

Otsene soojusproduktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimeste suurenenud energiatarbimine toob kaasa soojusproduktsiooni suurenemise. Näiteks on selle tõttu suurlinnades keskmine temperatuur kõrgem kui maal. Otsese soojusproduktsiooni osakaal globaalses soojenemises pole seniajani arvatavasti oluliselt suurem kui 10%. Otsene soojusproduktsioon muudab Maa energiabilanssi eelkõige siis, kui kasutatakse taastumatuid energiaallikaid ja tuumaenergiat.

Päikesekiirguse tugevnemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maavälise soojenemispõhjusena on oletatud Päikese aktiivsuse nüüdisaegset tõusu ja selle määravat osa praegu tõdetavas temperatuuri tõusus nii Maal kui ka mõnedel muudel Päikesesüsteemi planeetidel [27] (sealhulgas ka Neptuuni kuul Tritonil[28]).

Pikaajalise kliimatsükli pessimumi järgne aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soojenemist on peetud ka osaks holotseenile omasest keskmiselt 1500-aastasest kliimatsüklist, mille tekkepõhjused on ebaselged.[29] Kõige enam peetakse selle tsükli võimalikuks põhjuseks Päikese aktiivsuse kõikumisi. Ometigi ei ammenda peamiselt Põhja Atlandi kliima mõjupiirkonnas täheldatav keskmiselt 1500-aastane rütmika kogu kliimale omast suurt piirkonnitist varieerivust ja dünaamikat.

Ebaharilikult kõrge vulkaanilise tegevuse järgne aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väikese jääajana tuntud eelnenud kliimapessimumi ajal oli alanenud Päikese aktiivsusele lisandunud ebaharilikult kõrge vulkaaniline tegevus. Arvatavasti oli ka see üks tegur, miks selle tegevuse lakkamisele järgnev temperatuuri tõus oli tavalisest kiirem ja seekordne tsükli miinimumaeg kogu holotseeni aegseist külmim.

Temperatuuritõusu vähendavad tegurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aerosoolide hulga suurenemine atmosfääris vähendab atmosfääri läbipaistvust, mistõttu otsese päikesekiirguse pääs maapinnani on vähenenud umbes 4% viimase sajandiga. See on globaalset soojenemist mõnevõrra aeglustanud.

Praeguse soojenemise võrdlus eelnevate kliimaoptimumidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegusele soojenemisele on eelnenud Rooma kliimaoptimumi ja Keskaegse sooja perioodi nime kandvad kliimaoptimumid. Mõlemal neil ajal oli Inglismaal harilikuks viinamarjade kasvatamine. Praegu tehtud aerofotode analüüside järgi on leitud lõuna Inglismaal seitse rooma ajast pärinevat viinamarjakasvatus kohta, üks neist eriti suur. 11. sajandil koostatud Viimsepäevaraamat (Domesday Book) loetleb omakorda üles lõuna Inglismaa 46 paika kus sellal viinamarju kasvatati. Keskaegsel soojal ajal olid Gröönimaal (Iceland), mis sai oma nime sellase roheluse järgi, põllundusest elatuvad viikingite asundused. Tegelikult oli Gröönimaa sama roheline kui sellele sinna inimeste meelitamiseks nime pannud Erik Punane punane. Pronksiaja kliimaoptimumi ajal umbes 1350–1250 eKr oli Alpide mäestiku Aletschi liustik umbes 1000 m võrra lühem kui tänapäeval.[30] Kõige kõrgem temperatuur on holotseeni ajal tuvastatud umbes ajavahemikus 9000–5000 aastat tagasi väldanud Holotseeni kliimaoptimumi nime alla tuntud ajal, mida arvatakse ka Sahara kõrbe tekke põhjuseks.[viide?]

Sm-Wikipuzzlepiece.png   Tõlkimine pooleli, palun aita tõlkida!

<!-- seda teksti pole näha -->



Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • John Houghton, 1997. Global warming: the complete briefing. Cambridge University Press, Cambridge, 251 lk.
  • William F. Ruddiman, 2001. Earth's climate: past and future. W. H. Freeman and Company, New York, 465 lk.
  • Christopher Essex, Ross McKitrick, 2002. Taken by storm: the troubled science, policy and politics of global warming. Key Porter Books Limited, Toronto, 320 lk.
  • Ivar Murdmaa, 2004. Kliima soojenemises on süüdi Päike ja ookean. Horisont., 5: 12–16.
  • Anto Raukas, Volli Kalm, 2004. Liustikud pinnamoe ja kliima kujundajana. Anto Raukase, Heldur Nestori ja Rein Veskimäe toimetatud kogumikus Maa Universumis. OÜ Reves Grupp, Tallinn, lk. 110–117.
  • Heldur Nestor, 2004. Kasvuhoone- ja külmhooneperioodid Maa ajaloos. Anto Raukase, Heldur Nerstori ja Rein Veskimäe toimetatud kogumikus Maa Universumis. OÜ Reves Grupp, Tallinn, lk. 118–122.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 IPCC Fourth Assessment Report – Working Group I Report on "The Physical Science Basis", 2007, välja otsitud 15.11.10, 19.05.11.
  2. Metoffice: “Noughties’ confirmed as the warmest decade on record, pressiteade 7. detsembrist 2009.
  3. Hansen, J., Mki. Sato, R. Ruedy et al. (2005): Efficacy of climate forcings, in: Journal of Geophysical Research, 110, D18104.
  4. Jaime Wisniak: Svante Arrhenius and the Greenhouse Effect, Indian Journal of Chem Technology 9 (2002) S. 165–173.
  5. Svante Arrhenius (1896): On the Influence of Carbonic Acid in the Air upon the Temperature of the Ground, in: Philosophical Magazine and Journal of Science, vol. 41, lk 239–276.
  6. G.N. Plass (1956) The Carbon Dioxide Theory of Climatic Change, Tellus 8, lk 140–154.
  7. Charney raport, 1979.
  8. [ http://royalsociety.org/displaypagedoc.asp?id=13619 Royal Society (2001):] The Science of Climate Change.
  9. [ http://royalsociety.org/displaypagedoc.asp?id=20742 Gemeinsame Stellungnahme der nationalen Wissenschaftsakademien der G8-Länder sowie Brasiliens, Indiens und Chinas.], The Royal Society 2005: Joint science academies’ statement: Global response to climate change, Ref 08/05.
  10. [ http://www.nationalacademies.org/includes/G8Statement_Energy_07_May.pdf The National Academies (2007):] Joint science academies’ statement on growth and responsibility: sustainability, energy efficiency and climate protection.
  11. [ http://www.nationalacademies.org/includes/climatechangestatement.pdf The National Academies (2008):] Joint Science Academies’ Statement: Climate Change Adaptation and the Transition to a Low Carbon Society.
  12. Vaata ka inglise keelset artiklit].
  13. [ http://www.esf.org/publications/position-papers.html European Science Foundation Position Paper Impacts of Climate Change on the European Marine and Coastal Environment – Ecosystems Approach], lk 7–10.
  14. Position Statement of the Division of Atmospheric and Climate Sciences of the European Geosciences Union on Climate Change.
  15. WMO’s Statement at the Twelfth Session of the Conference of the Parties to the U.N. Framework Convention on Climate Change.
  16. [ http://www.ametsoc.org/policy/climatechangeresearch_2003.html Climate Change Research: Issues for the Atmospheric and Related Sciences].
  17. [ http://www.rmets.org/news/detail.php?ID=332 Royal Meteorological Society’s statement on the IPCC’s Fourth Assessment Report].
  18. [ http://www.amos.org.au/publications/cid/3/t/publications AMOS Statement on Climate Change].
  19. [ http://www.cmos.ca/climatechangepole.html Position Statement on Global Warming], – Canadian Meteorological and Oceanographic Society (Updated, 2007).
  20. [ http://www.aps.org/policy/statements/07_1.cfm American Physical Society:] National Policy – 07.1: CLIMATE CHANGE.
  21. [ http://www.interacademies.net/Object.File/Master/4/825/NASAC%20G8%20statement%2007%20-%20low%20res.pdf Network of African Science Academies (2007):] Joint statement by the Network of African Science Academies (NASAC) to the G8 on sustainability, energy efficiency and climate change.
  22. Naomi Oreskes (2004): The Scientific Consensus on Climate Change, in: Science Vol. 306, 4. detsember (parandatud: 21. jaanuar 2005).
  23. Hans von Storch ja Dennis Bray arutelu või Gavin Schmidt’i arutelu, 29. septembrist 2008.
  24. Brown, Fergus W.M., Roger A. Pielke, Sr., und James D. Annan (2007): Is there agreement amongst climate scientists on the IPCC AR4 WG1?.
  25. Originaalis: „Human activity is a significant contributing factor in changing mean global temperatures.“ Doran, Peter T.; Kendall Zimmerman, Maggie (2009): Examining the Scientific Consensus on Climate Change., In: Eos, Vol. 90, No. 3, 20. jaanuaril 2009.
  26. IPCC, Forth Assesment Report, Working Group I, February, 2007, http://ipcc-wg1.ucar.edu/wg1/wg1-report.html
  27. Lorne Gunter, “Breaking: Warming on Jupiter, Mars, Pluto, Neptune’s Moon & Earth Linked to Increased Solar Activity, Scientists Say,” National Post, March 13, 2007.
  28. J. L. Elliot, et al., “Global Warming on Triton,” Nature, 393, 765, June 25, 1998.
  29. The Physical Evidence of Earth’s Unstoppable 1,500-Year Climate Cycle by S. Fred Singer President Science and Environmental Policy Project Adjunct Scholar National Center for Policy Analysis and Dennis T. Avery Senior Fellow Hudson Institute Adapted from their forthcoming book, Unstoppable Global Warming—Every 1,500 Years; NCPA Policy Report No. 279 September 2005 ISBN #1-56808-149-9 Web site: www.ncpa.org/pub/st/st279.
  30. Tinner, W., Lotter, A.F., Ammann, B., Condera, M., Hubschmied, P., van Leeuwan, J.F.N. and Wehrli, M. 2003. Climatic change and contemporaneous land-use phases north and south of the Alps 2300 BC to AD 800. Quaternary Science Reviews 22: 1447–1460.