NATO

Allikas: Vikipeedia

Disambig-dark.svg  See artikkel räägib sõjalisest organisatsioonist, teiste tähenduste kohta vaata lehekülge NATO (täpsustus).
NATO kujunemise ajalugu.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organisation (NATO), pr L'Organisation du Traité de l'Atlantique Nord (OTAN)) on sõjaväeline allianss, millele pandi alus 4. aprillil 1949. aastal Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär.

NATO peasekretär on alates 2009. aasta 1. augustist Anders Fogh Rasmussen, kes valiti ametisse sama aasta 4. aprillil. Aastatel 2004–2009 oli NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.

Sisukord

[redigeeri] NATO liikmesriigid

Alates 2009. aasta 1. aprillist on NATO liikmeid 28.
Liikmesriigid liitumisaastati:

1966. aastal väljus Prantsusmaa NATO sõjalisest tiivast ja organisatsiooni peakorter viidi Pariisist Brüsselisse.

Põhja-Atlandi pakti viienda artikli kohaselt võetakse ühe liikmesriigi vastast rünnakut kui kallaletungi kogu ühenduse vastu.

2001. aastast tegutsevad NATO juhtimisel Afganistanis rahvusvahelised julgeoleku-abijõud (ISAF).

2009. aastal sai heakskiidu Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määral Suurbritannia initsiatiivil varasemalt välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutav heidutusvõime. NRF-i tuumikuks saab olema ligi 13 000-meheline üksus, mis on viie kuni kümne päevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30 päevases valmisolekus olevad väeüksused[1].

[redigeeri] NATO rahumissioonid

[redigeeri] Kosovo

KFOR loodi jaanuaris 1999 peale NATO sõjalise operatsiooni lõppu Kosovos. ÜRO resolutsiooni 1244 järgi on KFORi ülesandeks julgeoleku tagamine, Serbia poole relvastatud tegevuse takistamine, Kosovo Vabastusarmee relvitustamine ja tsiviilinstitutsioonide taastamise abistamine.

Lisaks teenis Taani pataljoni koosseisus Eestist 6-kuuliste perioodide kaupa kompaniisuurune üksus BALTSQN.

  • BALTSQN-7, ajavahemikus märtsist augustini 2003
  • BALTSQN-10, ajavahemikus septembrist 2004 märtsini 2005
  • BALTSQN-13, ajavahemikus veebruarist augustini 2006

Taani Pataljoni koosseisus Eesti kontingent

Alates 2008. aasta juunist on KFORi ülesannetele lisandunud ka Kosovo eriolukordade likvideerimise korpuse (Kosovo kaitsekorpus KPC) ja Kosovo turvajõudude (KSF) formeerimine ning väljaõpetamine. Kosovo eraldus veebruaris 2008 ühepoolselt Serbiast, tehes seda ÜRO resolutsiooni kiuste.

[redigeeri] Afganistan

  • NSE-3 (18-liikmeline rahvuslik toetuselement) kuni november 2007
  • NSE-4 Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis

[redigeeri] Bosnia ja Hertsegoviina

Bosnias ja Hertsegoviinas toimuv operatsioon EUFOR-ALTHEA on seni suurim sõjaline operatsioon, mida juhib Euroopa Liit. Aastatel 1995–2004 tegutsesid Bosnias NATO juhitud rahutagamisjõud IFOR ja stabiliseerimisjõud SFOR. 2. detsembril 2004 võttis Euroopa Liit NATO-lt missiooni üle.

Operatsiooni eesmärk on tagada Bosnia kodusõja lõpetanud Daytoni/Pariisi rahulepingu tingi­muste täitmine ning luua Bosnias ja Hertsegoviinas ohutu ja turvaline keskkond. Lisaülesanneteks on toetada endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelist kriminaalkohut (ICTY) ja muid asjaomaseid institutsioone ning tagada turvaline keskkond, kus politsei saaks edukalt tegutseda organiseeritud kuritegevuse vastu. Kuigi operatsioon on NATO-lt Bosnias üle võetud, on Sarajevos kohal ka NATO oma staabiga.

Tänu paranenud julgeolekuolukorrale vähendas Euroopa Liit oma kontingenti Bosnias sel aastal oluliselt - 6000-lt inimeselt 2500-ni.

[redigeeri] Iisrael, Liibanon ja Süüria

UNTSO (United Nations Truce Supervision Organisation) ÜRO sõjaline vaatlusmissioon UNTSO loodi ÜRO poolt juba 1948. aastal. Tegemist on ÜRO kõige esimese ja vanima rahuvalvemissiooniga, mille suurus on praegu ligikaudu 150 sõjalist vaatlejat. Sõjaliste vaatlejate ülesanne on jälgida rahukokkulepetest kinnipidamist Lähis-Idas ning hoida ära konfliktide eskaleerumist, samuti aidata teisi piirkonnas paiknevaid ÜRO missioone, nagu näiteks UNDOF (United Nations Disegagement Observer Force), mis tegutseb Golani kõrgendikul Iisraeli ja Süüria piiril, ning UNIFILi (United Nations Interim Force in Lebanon) missioon Liibanonis, mille ülesandeks on tagada julgeolek „sinisel joonel” (Iisraeli - Liibanoni piir). UNTSO on esindatud ka Siinai poolsaarel, kus jälgitakse Egiptuse–Iisraeli piiri.

[redigeeri] Iraak

Eesti kaitsevägi osaleb operatsioonil Iraagi Vabadus alates 2003. aasta juunist.

  • kergejalaväerühm Estpla-15
  • 34-liikmeline kergejalaväerühm Estpla-16, kapten Rainek Kuura juhtimisel

[redigeeri] NATO raketikilbiprogramm

Juulis 2006 teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril 2006 sõlmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.

Raketikilbi eesmärgiks on Iraanist ja Põhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.

20. augustil 2008 kirjutasid USA riigisekretär Condoleezza Rice ja Poola välisminister Radek Sikorski alla lepingule millega Poola nõustus lubama oma pinnale USA globaalse raketitõrjesüsteemi komponente.

Poola ja Tšehhi territooriumile rajatav raketikilp läheb 2012. aastani maksma umbes 1,6 miljardit dollarit.

[redigeeri] Edasine laienemine

Ameerika Ühendriikide Kongressi Esindajatekoda on kiitnud heaks NATO edasise laienemise, nõustudes Albaania, Gruusia, Horvaatia, Makedoonia ja Ukraina liikmeks võtmisega.

3. aprillil 2008 esitati Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel Albaaniale ja Horvaatiale ametlik kutse organisatsiooniga liitumiseks. Gruusia ja Ukraina ei saanud kutset peamiselt Saksamaa vastuseisu tõttu.

NATOl on individuaalne partnerlusprogramm (IPAP) Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Ukraina, Moldova ning Bosnia ja Hertsegoviinaga.

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Välislingid

[redigeeri] Viited

  1. ^ NATO uued reageerimisjõud said rohelise tule

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/NATO"