NATO

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjalisest organisatsioonist, teiste tähenduste kohta vaata lehekülge NATO (täpsustus).

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organisation (NATO), pr Organisation du Traité de l'Atlantique Nord (OTAN)) on sõjaväeline allianss, millele pandi alus 4. aprillil 1949. aastal Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär.

NATO peasekretär on alates 2009. aasta 1. augustist Anders Fogh Rasmussen, kes valiti ametisse sama aasta 4. aprillil. Aastatel 2004–2009 oli NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.

22. ja 23. aprillil 2010 toimus Tallinnas mitteametlik NATO välisministrite kohtumine.

NATO liikmesriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO kujunemise ajalugu

Alates 2009. aasta 1. aprillist on NATO liikmeid 28.
Liikmesriigid liitumisaastati:

1966. aastal väljus Prantsusmaa NATO sõjalisest tiivast ja organisatsiooni peakorter viidi Pariisist Brüsselisse.

Põhja-Atlandi pakti viienda artikli kohaselt võetakse ühe liikmesriigi vastast rünnakut kui kallaletungi kogu ühenduse vastu.

2001. aastast tegutsevad NATO juhtimisel Afganistanis rahvusvahelised julgeoleku-abijõud (ISAF).

2009. aastal sai heakskiidu Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määral Suurbritannia initsiatiivil varem välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutav heidutusvõime. NRF-i tuumikuks saab olema ligi 13 000-meheline üksus, mis on viie kuni kümne päevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30-päevases valmisolekus olevad väeüksused[1].

NATO juhtorganid ja institutsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council, NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.

Peasekretär on ka:

Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretäri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja määravad Ameerika Ühendriigid.

NATO liikmesriikide esindatus organisatsiooni tegevuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO poliitika ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO julgeolekualane koostöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACCNorth-Atlantic Cooperation Council), 1997. aastast Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPCEuro-Atlantic Partnership Council)
  • NATO individuaalne partnerluse tegevusplaan (IPAPIndividual Partnership action Plan)
  • Terrorismivastane võitlus (PAP-TPartnership Action Plan Against Terrorism)
  • Kaitsereformide läbiviimine (PAP-DIBPartnership Action Plan on Defence Institution Building)
  • NATO rahupartnerlusprogramm (PfPPartnership for Peace)
  • NATO-Venemaa Alaline Ühendnõukogu (NRCNATO-Russia Permanent Joint Council)
  • NATO-Ukraina Komisjon (NUCNATO-Ukraine Commission)
  • liikmesuse tegevusplaan (MAPMembership Action Plan) riikidele, kes soovivad arendada partnerlussuhted liitlassuheteks[2].

NATO edasine laienemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide Kongressi Esindajatekoda on kiitnud heaks NATO edasise laienemise, nõustudes Albaania, Gruusia, Horvaatia, Makedoonia ja Ukraina liikmeksvõtmisega.

3. aprillil 2008 esitati Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel Albaaniale ja Horvaatiale ametlik kutse organisatsiooniga liitumiseks. Gruusia ja Ukraina ei saanud kutset peamiselt Saksamaa vastuseisu tõttu.

NATO-l on individuaalne partnerlusprogramm (IPAP) Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Ukraina, Moldova ning Bosnia ja Hertsegoviinaga.

NATO sõjaline väestruktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]


NATO sõjaline väestruktuur koosneb liikmesriikide poolt alaliselt või kindla operatsiooni jaoks NATO käsutusse antud sõjalistest üksustest ja staapidest. NATO sõjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on mõeldud eelkõige liikmesriikide eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimiseks, siis väestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on mõeldud ühe väeliigi operatsioonide juhtimiseks.

Väestruktuur koosneb kaht tüüpi üksustest: paiksed üksused (In-Place Forces, IPF) ja ümberpaigutatavad üksused (Deployable Forces, DF). Ümberpaigutatavad üksused on mõeldud kõigiks NATO operatsioonitüüpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka väljaspool seda. Paiksed üksused on mõeldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides või selle lähedal.

Väestruktuuri kuuluvad väeosad on grupeeritud vastavalt nende valmisolekule reageerimiseks:

  • Ümberpaigutatavad ehk mobiilsed üksuste tipus on väike hulk väga kõrges valmisolekus üksusi. Koos NATO kiirreageerimisjõududega (NATO Response Force, NRF) moodustavad need NATO esmase reaktsioonijõu, mille ülesandeks on kohene reageerimine mitmesugustes kriisisituatsioonides. See nn ekspeditsioonijõud on valmis operatsiooniks otsuse tegemise hetkest ja suudavad iseseisvalt tegutseda kuni 30 päeva.
  • Järgmises etapis kriisisituatsiooni eskaleerumisel asuvad tegevusse kõrgema valmisoleku jõud (High Readiness Forces, HRF), mis koosnevad maa-, mere- ja õhuväe üksustest, mis on kas kiirreageerimis- või alalises valmiduses kollektiivkaitseks (valmisolek 90 päeva), mida võidakse kasutada ka NATO liikmesriike mitteährvardate ohutude tõrjumiseks.
  • Madalama valmisolekuga jõud (Forces at Lower Readiness, FLR), mille põhiülesandeks on HRF üksuste rotatsioon ja operatsiooni jätkamine kuni selle lõpuni. FLR koosseisu kuulub näiteks Saksa-Poola-Taani ühisformeering kirdekorpus staabiga Szczecinis, kus teenivad ka Eesti kaitseväe ohvitserid.
  • Lisaks kiireks regeerimiseks ettevalmistatud väeosadele, kuuluvad NATO väestruktuuri ka pikaajalist ülesehitust nõudvad jõud (Long Term Build-up Forces, LTBF). Nende põhiülesandeks on tagada valmisolek suurearvulise väestruktuuri ülesehitamiseks suuremamahulise kollektiivkaitse operatsiooni tarvis. See annab NATO-le võimaluse sõjalise väestruktuuri oluliseks kasvatamiseks rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutumisel.
Väeüksuste eripäraks on, et üksusi komplekteeritakse mitme riigi allüksustest ja ka enamik nende jõudude staape on mitmeriigilised. Suurem osa NATO sõjalisest väestruktuurist on rahuajal liikmesriikide riiklikus käsuliinis ja nad allutatakse NATO sõjalisele juhtimisele konkreetse sõjalise operatsiooni tarbeks. Erandi moodustavad sõjaliste staapide isikkoosseis, osa integreeritud õhukaitsesüsteemist ja kõrgema valmisoleku jõud, mis juba rahuajal on antud NATO sõjalisse alluvusse.

NATO raketikilbiprogramm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juulis 2006 teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril 2006 sõlmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.

Raketikilbi eesmärgiks on Iraanist ja Põhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.

20. augustil 2008 kirjutasid Ameerika Ühendriikide riigisekretär Condoleezza Rice ja Poola välisminister Radek Sikorski alla lepingule millega Poola nõustus lubama oma pinnale USA globaalse raketitõrjesüsteemi komponente.

Poola ja Tšehhi territooriumile rajatav raketikilp läheb 2012. aastani maksma umbes 1,6 miljardit USA dollarit.

NATO humanitaarabioperatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Euro-Atlandi katastroofiabi koordineerimiskeskus (EADRCC)

NATO rahutagamismissioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO sõjalised missioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NATO sõjalistes operatsioonides

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. NATO uued reageerimisjõud said rohelise tule
  2. Holger Mölder, Julgeolekupartnerlus vallutab maailma, Diplomaatia nr 12, september 2004

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

50.876111114.42194444