Island

Allikas: Vikipeedia

Mine: navigeerimiskast, otsi

See artikkel räägib riigist; saare kohta vaata artiklit Islandi saar

Islandi Vabariik

islandi Lýðveldið Ísland

{{{omakeelne_nimi_2}}} {{{3}}}
{{{4}}}

{{{omakeelne_nimi_3}}} {{{5}}}
{{{6}}}

{{{omakeelne_nimi_4}}} {{{7}}}
{{{8}}}

{{{omakeelne_nimi_5}}} {{{9}}}
{{{10}}}

{{{omakeelne_nimi_6}}} {{{11}}}
{{{12}}}

{{{omakeelne_nimi_7}}} {{{13}}}
{{{14}}}

{{{omakeelne_nimi_8}}} {{{15}}}
{{{16}}}

{{{omakeelne_nimi_9}}} {{{17}}}
{{{18}}}

{{{omakeelne_nimi_10}}} {{{19}}}
{{{20}}}

{{{omakeelne_nimi_11}}} {{{21}}}
{{{22}}}


Islandi lipp	Islandi vapp

103 125 km²

318 800 (2010)

3,2 in/km²

Ólafur Ragnar Grímsson

Peaminister

Jóhanna Sigurðardóttir

kroon (ISK)

ISL

354

Lääne-Islandi maastik

Islandi Vabariik on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas Gröönimaa, Šotimaa ja Norra vahel.

Peaaegu kogu territoorium paikneb Islandi saarel.

[redigeeri] Asukoht

Island asub põhjapolaarjoone lähedal 63. ja 66. põhjalaiuse vahel kõrvalisel saarel. Peale suure saare kuuluvad riigile veel lähedal asuvad väikesaared. Norra rannikuni on sealt 1000 km ja Šotimaani 800 km. Teisel pool on Kanada asustatud alad umbes 2000 km kaugusel. Island asub otse lühimal õhuteel Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika idaranniku vahel.

Islandi lõunapoolseim punkt asub Surtsey saarel.

[redigeeri] Loodus

[redigeeri] Geoloogiline ehitus

Erinevalt muust Põhjalast on Islandi loodusmaistu geoloogiliselt noor. Island on vulkaaniline saar ookeani keskahelikul, mis on tekkinud Põhja-Ameerika laama ja Euraasia laama piiril. Atlandi ookeani keskaheliku vulkaanipursked osutusid sellel mäestikulõigul nii aktiivseks, et lõpuks kerkisid ookeani kohale laava- ja tuhamassid ja tekitasid saare. Aktiivsuse põhjuseks on ilmselt see, et Island ei asetse mitte üksnes ookeani keskahelikul, vaid asub ka kuuma täpi ala kohal.

Islandi saar koosneb enamasti 400–600 m kõrgusest laavaplatoost, kuigi seal leidub ka kihtvulkaane. Platoo on algusest peale täis lõhesid, mis jagavad selle üksikuteks osadeks.

[redigeeri] Vulkaanid

Praegusaja aktiivsetest vulkaanidest on kõige ohtlikum Laki, umbes 25 km pikkune lõhe, millest siit-sealt, võimsa purske ajal enam kui sajast punktist purskab tuhka ja voolab välja laavat.

Kihtvulkaanidest on tuntuim Hekla, kõrgeim aga Hvannadalshnjúkur (Öræfi, Öræfajökull; 2119 m).

Pisikesi purskeid on saarel peaaegu pidevalt, ohtlikke esineb iga 5–6 aasta tagant. 2010. aasta aprillis alanud Eyjafjallajökulli vulkaanipurse põhjustas Euroopas lennuliikluse seiskumise.

Tihti on ka maavärinaid, kuid need on nõrgad.

[redigeeri] Mandrijäätumine

Pärast jääaja lõppu ei sulanud mandrijää Islandil tervikuna, vaid säilis kihtvulkaanide otsas jäämütsidena, mida islandi keeles nimetatakse jökull'ideks. Praegugi katavad need 12% kogu saarest. Kõige suurem on Vatnajökull, mille pindala on umbes 8300 km².

[redigeeri] Kliima

Islandi kliimat mõjutavad asend lähispolaarsetel laiuskraadidel, sooja Põhja-Atlandi hoovuse haru edelarannikul ja külma Ida-Grööni hoovuse harud põhja- ning idarannikul, samuti absoluutsed kõrgused saarel. Asendi tõttu saab Island päikeselt vähe sooja isegi suvel. Rannikulgi on suvi lühike ja vilu. Laavaplatoodel on suvi märksa jahedam, jökullide otsas seda aga polegi. Talv on Põhja-Atlandi hoovuse mõjul siiski suhteliselt pehme. Sademeid toovad Islandile peamiselt lõunast ja edelast saabuvad soojemad õhumassid.

[redigeeri] Meri ja siseveed

Leirhnjúkuri kuumaveeallikas

Meri Islandi ümber ei jäätu, kuid põhja- ja idarannikule kannab Ida-Grööni hoovus vahel talviti triivjääd. Karmidel talvedel võib see fjordid ummistada ja laevaliikluse katkestada.

Laevaliikluseks parimad tingimused on läänerannikul.

[redigeeri] Jõed

Rannikualadel leidub tihedalt väikeseid ojasid. Suuremad jõed lähtuvad liustikest ja voolavad laavaplatoo lõhede kohale tekkinud orgusid pidi. Suvel, kui liustikuääred sulavad, on nad rohkeveelised, vesi aga on moreenist ja liivast sogane. Talvel jäävad need veevaeseks ja vesi selgineb.

Seal, kus jõed laskuvad alla platoo pangastelt või laavavooludelt, paiknevad kärestikud või maalilised joad. 44 meetri kõrgune Dettifoss on kõige veerikkam juga Euroopas.

[redigeeri] Järved

Järvi on Islandil vähe. Üle 5 ruutkilomeetrise pindalaga järvi on 27. Suurim järv on Þórisvatn, mille pindala on 83 km².

[redigeeri] Taimed

Taimed katavad vaid väiksemat osa saarest. Liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Põhja- ja idarannikut katab enamasti tundrataimestik, märjas ja soojemas edelaosas levivad soostunud niidud turbamuldadel. Õiget metsa pole Islandil kunagi laialdaselt kasvanud. Vähesedki suuremad puud raiusid viikingid pärast saare asustamist maha.

[redigeeri] Loomad

Islandit ümbritsevates vetes esineb 17 vaalaliiki ja mitu hülgeliiki.

Maismaaimetajatest elas saarel enne inimasustuse teket vaid polaarrebane.

Suhteliselt vaeses maismaaelustikus on olulisel kohal linnud. Islandil on kohatud 369 linnuliiki (2006).

Roomajad ja kahepaiksed puuduvad.

Saart ümbritsev meri on kalarikas. Sisevetes elavad näiteks lõhilased.

[redigeeri] Ajalugu

Þingvellir, paik, kus asutati Althing

[redigeeri] Maa asustamine ja vaba riigi aeg

Islandi ajaloolase Ari Þorgilssoni teose Íslendingabók, Islandlaste raamat (kirjutatud ajavahemikus 1122–1134) andmetel oli esimene Islandile ümberasuja Ingólfr Arnarson, kes rajas aastal 874 talu Reykjavíki. Enne teda, 9. sajandi keskpaigas olevat saarel käinud teisedki Norra meresõitjad, kes küll ei üritanud saart asustada. Ingólfri ja teiste skandinaavlaste tulles olevat saarelt lahkunud seal varem elanud iiri mungad. Arheoloogilisi jälgi ei ole skandinaavlaste-eelsest asustusest siiski leitud.

Sisserändajad asustasid maa elamiskõlblikud piirkonnad umbes 60 aastaga. Peamiselt tuldi Islandile Norrast, aga ka viikingite asundustest Iirimaal, Šotimaal ja mujal Briti saartel. Nad tõid Islandile kaasa oma keldi päritolu naised, teenijad ja orjad. Paremad maad hõivati kiiresti ja nagu praegugi, paiknes asustus peamiselt rannikul, saare lõunaosa tasandikel ja maa teiste osade orgudes. Saare asustamisest räägib Landnámabók, Maa asustamise raamat, milles on ära toodud umbes 430 ümberasuja nimed, samuti nende esiisade ja järeltulijate nimed ning kirjeldatud, millise piirkonna keegi hõivas. Maa asustamise raamat on kirjutatud 12. sajandil ja peegeldab tõenäoliselt tolleaegset maaomandi jaotust. Islandilt on leitud üle 300 paganliku viikingite kalme. Paljud neist pärinevad 9. sajandi lõpust ja 10. sajandi algusest.

Aastal 930 asutati Reykjavíkist natuke ida pool Þingvelliris saare parlament Althing, millel vabad mehed tervet saart puudutavaid otsuseid vastu võtsid ja tüliküsimusi lahendasid. Althing kogunes kaheks nädalaks igal kesksuvel. Maa jagati hiljem neljandikeks, igaühel neist oli oma kohalik ting. Igas neljandikus oli goodkondi, mille juhtideks olid goodid (goði), kohalike ülikusuguvõsade esindajad.

Nagu Põhja- ja Lääne-Norras, kust enamus uusasukaid saabus, tegeleti ka Islandil peamiselt karjakasvatusega. Põllumajandus oli vähetähtis. Tegeleti ka kalapüügi ja kaubandusega. Välja müüdi villaseid kangaid, jahipistrikke, pärast Gröönimaa avastamist 10. sajandi lõpus ka sealt toodud kaupa. Islandi skaldid olid Skandinaavia kuningate õukondades väga hinnatud. Sidemed teiste maadega, eriti Norra ja Briti saartega, olid väga tihedad.

Aastal 1000 (või 999) võeti Islandil Althingi otsusega vastu ristiusk, põhjuseks tugev surve Norra kuninga Olav Tryggvasoni poolt. Althing otsustas saart tülides mitte lõhestada ja uus usk vastu võtta, säilitades vana usu pooldajatele õiguse oma kodus vanu jumalaid edasi teenida. Norra kuningas Olav II Haraldsson (Püha) saatis Islandile misjonipiiskoppe. Esimene piiskopiks saanud islandlane, Ísleifr, pühitseti ametisse 1056. 11. sajandi lõpus asutati esimene Islandi piiskopitool maa lõunaosas Skálholtis, 1106 ka teine piiskopitool põhjaosas Hólaris.

[redigeeri] Saagad ja Eddad

Möðruvallabók, käsikiri, milles on teiste seas jäädvustatud Njálli saaga. Umbes 1350.

13. sajand oli Islandil arvukate sisetülide tõttu väga rahutu ja vägivaldne. Just sel ajal kirjutati aga põhiosa Islandi saagadest. Tuntuim saagažanr on islandlaste saagad, mis käsitlevad peamiselt maa asustamise aega ja uusasukate esimesi põlvkondi. Sageli algab tegevus juba Norras, kirjeldades ümberasujate esiisade elukäiku. 13. sajandil tegutses ka võimsa Sturlungite suguvõsa liige Snorri Sturluson, kes lisaks poliitikale tegeles ka oma maa ajalooga. Snorri on kirjutanud luulekunsti käsiraamatu Noorem Edda, Norra kuningate ajaloo Heimskringla ja arvatavasti ka mõne saaga, nt Egill Skallagrímssoni saaga. 13. ja 14. sajandi käsikirjades säilinud anonüümne Vanem Edda sisaldab viikingi- ja keskajast pärinevaid laule paganlikest jumalatest ning lugusid germaani rahvaste minevikukangelastest.

[redigeeri] Norra aeg

13. sajandil oli väheste juhtivate suguvõsade võim kasvanud väga suureks ja esialgsest aristokraatlikust demokraatiast ei olnud enam palju järele jäänud. Kasvas ka Norra kuninga huvi saareriigi vastu, mida võimsamad Islandi ülikud üritasid oma kohapealsete konkurentide vastu ära kasutada. Kuna ükski ülikusuguvõsa ei suutnud võimu tervel saarel enda kätte haarata, olid islandlased 1262–1264 sunnitud tunnistama Norra kuninga formaalset ülemvõimu. Seega muutusid nad tema maksukohuslasteks ja vaba riigi aeg oli lõppenud.

Norra kuninga võimu all kaotati Islandil endine goodkondade süsteem ja Islandi ülikutest said Norra kuninga ametnikud. Althing jätkas kohtuna. Kuningas kehtestas kaubandusmonopoli, piirates saarerahva võimalust teiste maadega otse kaubelda, mistõttu Islandi majandus nõrgenes.

[redigeeri] Taani aeg

Aastal 1380 läks Island koos Norraga Taani võimu alla. Taani kuningas huvitus islandlaste heaolust veel vähem kui Norra kuningas. 13.-14. sajandil alanud kliima jahenemine mõjus samuti Islandi majandusele halvasti. 17. ja 18. sajandil rüüstasid Islandit korduvalt piraadid. 1627 laastasid Alžiirist pärit muslimi piraadid talusid idafjordides, viies orjadeks kaasa Islandi saarelt 110 ja Vestmannaeyjarilt 242 inimest. Ainult 27 neist nägid veel oma saart, kui Taani kuningas Christian IV nad vabaks ostis.^[1] Pääsenutest tuntuim on Guðríður Símonardóttir.

Epideemiad, näljahädad ja vulkaanipursked (eriti Laki purse 1783–1784 ja järgnenud näljahäda) tapsid viiendiku kuni veerandi elanikest. 1602 Kopenhaagenis loodud kaubanduskompanii sai endale ainuõiguse saarega kauplemisel. See mõjus saare majandusele hävitavalt. Kaubandusmonopol kestis aastani 1786, edasi lubati Islandiga kaubelda kõigil Taani ja Norra kaupmeestel. Välismaalased said õiguse Islandiga kaubelda alles 1854. Aastal 1800 saatis Taani kuningas Althingi laiali.

[redigeeri] Iseseisvumine ja uuem ajalugu

19. sajandi teisel poolel hakkasid islandlased aktiivselt taotlema õigust saare asju ise korraldada ja 1874 loodi Islandi omavalitsus. 1904 loodi Taanis Islandi Ministeerium, mille juhiks oli islandlane. 1918 võeti vastu liidulepingu seadus (Forbundsloven), millega Taani tunnistas Islandit kui iseseisvat riiki, mis on Taaniga personaalunioonis. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik.

Teise maailmasõja päevil kuulutas Island koos Taaniga neutraalsust. 1940. aasta kevadel okupeeris Saksamaa Taani. Kuu aega hiljem okupeerisid Islandi Suurbritannia väed. 1941. aastal asendus Briti okupatsioon Ameerika Ühendriikide omaga. Liitlasväed kontrollisid Islandit sõja lõpuni ja rajasid Islandile lennuväebaasi, mida USA pommitajad kasutasid vahepeatusena teel Euroopasse. Okupatsiooniväed lahkusid 1946. aastal.

1949. aastal asutati NATO, Island kuulus asutajaliikmete hulka, kuigi seda sammu saatsid kodused rahutused. 1951. aastal sõlmitud leppe alusel naasid Ameerika väed Islandile, kasutades sealset lennuväebaasi 2006. aastani.

[redigeeri] Riik

[redigeeri] Haldusjaotus

Island on jaotatud kaheksaks piirkonnaks (landsvæði) (sulgudes halduskeskus):

5. Norðurland vestra (Sauðárkrókur)
6. Norðurland eystra (Akureyri)
7. Austurland (Egilsstaðir)
8. Suðurland (Selfoss)

Piirkonnad on omakorda jaotatud 23 maakonnaks (sýslur):

Lisaks maakondadele on 14 maakonnaõigustega linna (kaupstaðir):

[redigeeri] Rahvastik

[redigeeri] Demograafilised näitajad

Keskmine oodatav eluiga on naistel 81,3 aastat ja meestel 76,4. Need kuuluvad maailma kõrgemate hulka.

[redigeeri] Keel

Pikemalt artiklis Islandi keel

Islandil kõneldakse islandi keelt. Vajaduse puudumise tõttu pole seda kunagi ametlikult ametlikuks keeleks kuulutatud. Islandi keel on kujunenud vanapõhja keelest ning on säilitanud palju arhailist. Islandlased saavad aru oma ligi tuhandeaastastest keelemälestistest. Seevastu on islandlastel ja teiste tänapäeva põhjagermaani kõnelejatel teineteisest üsnagi raske aru saada. Islandi purismi tõttu kasutatakse võõrsõnade asemel enamasti neologismidest omasõnu.

[redigeeri] Religioon

Riik toetab ja kaitseb luterlikku riigikirikut (Þjóðkirkjan ('Rahvuskirik' või 'Rahvakirik' ;Islandi põhiseaduse artikkel 62). Sellesse kuulub 84,08% elanikkonnast.

Vähemuskonfessioonide seas on:

mitmesugused evangeelsed vabakirikud (üle 5%)
katoliiklus (2,15%)
nelipühilased (0,62%)
ásatrú (alates 1972. aastast tunnustatud usund; 0,32%)
seitsmenda päeva adventistid (0,25%)
Jehoova tunnistajad (0,22%)
budism (0,21%)
Baha'i usk (0,13%)
islam (0,11%).

Ainult 2,46% elanikkonnast ei kuulu ühessegi usuühendusse.

[redigeeri] Asustus

Pool rahvastikust elab pealinnas Reykjavíikis ja selle naabruses. Islandi sise-kõrgmaa on elamiskõlbmatu, mistõttu valdav enamik asulaid paikneb rannikul ja selle läheduses.

[redigeeri] Meediasüsteem

Pikemalt artiklis Islandi meedia

Islandi meediasüsteemi iseloomustades tuleb meeles pidada, et sealne auditoorium on ülejäänud Euroopaga võrreldes väike. Islandlastele on omane suur trükiajakirjanduse tarbimine. Kaks suuremat rahvuslikku päevalehte on Fréttablaðið ja Morgunblaðið. Raadio- ja televisioonimaastik on tugevalt polariseerunud ning aastaid on hoidnud juhtpositsiooni rahvusringhäälingu kanalid. Aastal 2010 on Islandil kavas minna analoogtelevisioonilt üle digitelevisioonile. Enamik islandlasi kasutab aktiivselt internetti – riigi statistikaameti 2009. aasta septembris läbi viidud küsitluse andmete põhjal kasutas vähemalt korra 3 kuu jooksul internetti 93% islandlasi^[2].

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Viited

↑ Jänkimees: "Jänkimehe heeringakirjad, Baedeckeri Islandist". Päevaleht. 11. september 1932, lk.7
↑ Statistics Iceland – Statistics – Tourism, transport and information technology – Information technology (kasutatud: mai 2010)

[redigeeri] Kirjandus

Aron Gurevitš: "Viikingite retked". Tõlkinud Jüri Selirand. "Valgus" 1975
Mihhail Steblin-Kamenski: "Islandi kultuur". Tõlkinud Arvo Alas. "Eesti Raamat" 1973
Gunnar Karlsson: "The History of Iceland". University of Minnesota Press, Minneapolis. 2000
Preben Meulengracht Sørensen: "Saga and Society. An Introduction to Old Norse Literature". 1993

[redigeeri] Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Island

Krister Kivi. Islandist: tänapäeva ragnarök Eesti Ekspress, 31. detsember 2008
Hendrik Vosman. EL lubab Islandile kiirelt ukse avada Postimees, 31. jaanuar 2009
Islandi uus valitsus püüab majanduskriisist jagu saada Postimees, 1. veebruar 2009

koordinaadid: 65° N, 18° W

[0] Jänkimees: "Jänkimehe heeringakirjad, Baedeckeri Islandist". Päevaleht. 11. september 1932, lk.7

[1] Statistics Iceland – Statistics – Tourism, transport and information technology – Information technology (kasutatud: mai 2010)

[1]

[2]