Eestimaa hertsogkond

Allikas: Vikipeedia
Eestimaa hertsogkond

ladina keeles Ducatus Estonie
taani keeles Hertugdømme Estland

Taani asehalduri residents: Toompea

Eestimaa hertsogkond (taani keeles Hertugdømme Estland, ladina keeles Ducatus Estonie) oli Taani kuninga valdus (ladina keeles dominimum directum), mille moodustas Taani poolt vallutatud osa Eestist (Taani valdused Eestis). Hertsogkond eksisteeris ala vallutamisest kuni aastani 1346, mil see müüdi Saksa ordule. [1][2] Hiljem nimetasid end Eestimaa hertsogeiks Rootsi kuningas (15841721) ja Venemaa keiser (17211917), hertsogkonna ala oli samane Eestimaa kubermanguga.

Hertsogiriigi traditsiooniline algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi algust 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku kuningriigi asemele kristliku hertsogiriigi[3].

Hertsogkonna moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi[1]. Peale Põhja-Eesti vallutamist üritas Taani kuningas 1222. aasta suvel kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki taanlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele.

Hertsogkond Taani kuningriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1225. hõivasid sakslased taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning koheselt alustasid pealetungi Taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti.

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud maade tagastamise, kuid peale lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinnas Toompeal asuvate kindlustuste paavsti võimu alla andmise.

Peale sõda Põhja-Saksamaa vürstiriikidega taastas Taani kuningas sõjalise võimsuse ning 1233. aastal eesmärgiga tagasi nõuda eelnevalt Taanile kuulunud Põhja-Eesti alasid kuulutas ta välja Saksa Ordut toetava Lüübeki mereblokaadi, katkestades sellega Vana-Liivimaa ühendusteed (maismaatee oleks läbinud vaenulikku Leedu Suurvürstiriiki).

Blokaadi lõpetamiseks pöördus Liivi Ordu paavst Gregorius IX poole, kelle vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusel lõpetas Valdemar II 1234. aasta lõpus Lüübeki blokaadi ning 1237. aastal toimunud ja paavsti poolt heakskiidetud Saksa Ordu ja Mõõgavendade Ordu liitumise salalepingu tulemusena anti saksa Ordu suurmeistri Hermann von Salza korraldusel maa-alad tagasi Taani valdusesse. Reaalne üleandmine toimus aga alles aasta pärast, kuna vaatamata kahele paavsti korraladustele 13. mail ja 10. augustil 1237, nõudis protsess paavsti esindaja Modena Wilhelmi kohapealset vahendustegevust. Üleandmist raskendas asjaolu, et maavalduse üleandmine ei seisnenud ainult nominaalse võimu üleandmises, vaid nõudis ka kõiki seni Ordu poolt väljaantud läänide tagastamist ning väljaandmist Taani kuninga vasallidele. Lõplikuks üleandmise vormistamiseks kogunesid Valdemar II ja Hermann von Balk ning paavsti legaat Modena Wilhelm 7. juunil 1238 Taanis Sjællandil, kus sõlmiti Stensby leping. Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi Ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal.

Alates aastast 1269 kuulus tiitel Taani kuningatele. Eestimaa hertsogid Eestis ei asunud, selle asemel määrati hertsogkonna asevalitsejaks kuberner (ladina keeles capitaneus), kelle residents asus Tallinnas [4]. Kuberneri on teadaolevalt esmakordselt mainitud 1240. Kuberneri ülesandeks oli maa haldamine, maksude kogumine, vägede ülemjuhataja sõja korral ning peaohtuniku amet. Enamus Eestimaa hertsogkonna asevalitsejaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[5]

Aastal 1240 asutas Valdemar II Tallinna piiskopkonna samas reserveerides endale ning tulevastele Taani kuningatele õiguse määrata ametisse Tallinna piiskoppe ka edaspidi. Otsus oli ainulaadne tollases Rooma-katolikus kirikus, kus normiks oli piiskoppide valimine ametisse kapiitlite poolt.[6] Vaatamata paavsti protestidele määrati kõik Tallinna piiskopid: Torkil, Trued, Jens, Henrik ja Oluf Eestimaa hertsogkonna eksisteerimise jooksul ametisse Taani kuninga poolt. [7] 13. sajandil oli ametis veel kaks Virumaa piiskoppi.

Aastast 1240 on pärit ka Valdemar II -se Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuse poolest sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli kokku 5 kelle hallata oli keskmise suurusega läänid. Samas kui enamus eestlastele sai osaks talupojaseisus, oli põlisrahvale avatud ka linnadesse asumine, kellest vähemalt 1 tõusis ühe tolleaegse Tallinna kindluse (Storeborg) läänihaldajaks, vasalliks.[8]

Sellega erines Taani valdusse sattunud Põhja Eesti alad tunduvalt Mõõgavendade ordu poolt vallutatud Lõuna Eestist kus põliselanikke valitseva klassi hulka ei integreeritud ning eestlaste osaks jäi talupoja ning sõduriamet. Eestimaa hertsogkonnas keelati ka orjapidamine samas kui Lõuna Eestis toimus sõjavangide orjadeks müümine Saksa ordu poolt veel aastal 1411.[9]

Aastatel 1266–1282 oli Eestimaa hertsogkond Taani kuninganna Margaret Sambiria valdus ning tema tiitliks Eestimaa emand (ladina keeles Domina Estonie). Alates aastast 1265 oli alustatud vastavalt kuninganna Margarete dekreedile Eestimaa hertsogkonnas Tallinnas kohalike müntide vermimisega. Erinevus kaasaegsetest Taanis vermitud müntidest seisnes pärlitega ehitud krooni kujutises. Tallinnas vermitud Eestimaa hertsogkonna münte on leitud nii Tallinnast, Irust, Lõuna-Eestis Tartu ümbruses, Lääne-Eestis ja ka Lätis [1].

Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345 sundis Taani krooni Eestimaa hertsogkonnast loobuma ning see müüdi umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest Saksa Ordule kes võttis territooriumi ametlikult üle 1. novembril 1346.[1] Kuni Liivi sõjani jäi endine Eestimaa hertsogkond Saksa Ordu Liivima haru, Liivi Ordu Tallinna komtuuri hallata.

Eestimaa hertsogi tiitel hilisematel aegadel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimeliseks muutus tiitel Eestimaa hertsog alates 1456. aastast, kui Taani kuningas Christian I tiitli taaselustas ja enda nimele lisas. [10]

Hertsogkond Rootsi kuningriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Liivi sõda, Eesti vallutamist rootslaste poolt 1584 pärisid tiitli Rootsi kuningad, Eestimaa hertsogkonna ala hakati nimetama Eestimaa kubermanguks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks või Eesti vürstkonnaks.

Hertsogkond Venemaa keisririigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist aastal 1721 läks Venemaa keisrile üle ka tiitel Eestimaa hertsog. Hertsogiriigi nimetuse kasutamine keelati 1845. aastal Nikolai I poolt, rõhutamaks, et tegu ei ole iseseisva Euroopa hertsogiriigiga, vaid jagamatu Venemaa tavalise kubermanguga.

Uuesti võeti hertsogiriigi nimetus kasutusele Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal. Viimane titulaarne Eestimaa hertsog oli Nikolai II[11].

Pärast tema troonist loobumist esitati uueks hertsogiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich, kuid Esimese maailmasõja lõpu tõttu ei pääsenud ta kunagi valitsema.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Skyum-Nielsen, Niels (1981). Danish Medieval History & Saxo Grammaticus. Museum Tusculanum Press. ISBN 9788788073300. 
  2. Helle, Knut. The Cambridge History of Scandinavia. Cambridge University Press, pp. 269, Danish realm: Duchy of Estonia. ISBN 9780521472999. )
  3. Moritz Brandis, Chronik, oder, älteste Livländische Geschichte, nebst den ältesten Ritter- oder Lehn-Rechten. Riga, Leipzig 1842, S. 39
  4. Michael, Jones (2000). The New Cambridge Medieval History. ISBN 9780521362900. 
  5. Niels Skyum-Nielsen, lk. 120
  6. Niels Skyum-Nielsen, lk. 113
  7. Niels Skyum-Nielsen, lk. 115
  8. Niels Skyum-Nielsen, lk. 118
  9. Niels Skyum-Nielsen, lk. 119
  10. Christiansen, Eric (1997). The Northern Crusades. Penguin. ISBN 9780140266535. 
  11. Joubert, Carl (1905). Russia as it Really is. E. Nash.