Mõõgavendade ordu

Allikas: Vikipeedia

Mõõgavendade ordu
Kristuse Sõjateenistuse Vennad
(ladina keeles) Fratres Militiae Christi ehk Ensiferi (Mõõgakandjad).


Zakon Kawalerów Mieczowych COA.svg

Cesis, Latvia (7368054264).jpg
Võnnu ordulinnuse varemed 2012. aastal
Asutatud 1202
Laiali saadetud 1237
Peakorter Riia linn
Piirkond Vana-Liivimaa
Juhtkond ordumeister
Peaorgan Rooma-katoliku kirik

Mõõgavendade ordu (ametlik nimi Kristuse Sõjateenistuse Vennad, ladina keeles Fratres Militiae Christi ehk Ensiferi, Mõõgakandjad) oli kristlik sõjaline ordu, mis eksisteeris aastatel 12021237.

1202. aastal moodustas preester Theoderich (mõningatel andmetel hoopis Riia piiskop Albert) Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu "Kristuse Sõjateenistuse Vennad". Ordut hakati kutsuma ordu vapil ja orduvendade mantlil oleva mõõga kujutise järgi Mõõgavendade orduks. Ordu loodi ametlikult selleks, et kaitsta Riia piiskopkonda ja selle kristlasi, kuid reaalselt hakati seda kasutama ka Liivimaa alistamiseks, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ning ordu allutati piiskop Albertile.[1] Vastavalt 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingule sai ordu 1/3 vallutatud maadest.[2] Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat, alustades 1208. aastal liidus latgalitega eestlaste vastu sõda.

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad

Orduliikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa Ordu Liivimaa haru komplekteerimine toimus enamasti Saksamaa elavjõu arvelt ja ordu ridadesse ei võetud kohalike Vana-Liivimaa vasallisuguvõsade ning linnakodanike poegi[3].

Saksa ordu valdused Preisimaal ja pärast Liivi ordu liitumist 1237. aastal ordu valdused Kuramaal ja Vana-Liivimaal. Joonisel on märgitud viirutatult 1260. aastal vastupanupiirkonnad Preisimaal ja Žemaitijas

1207. aasta paiku kuulus ordusse maksimaalselt 80–100 võitlejat[4], 1235. aastal oli ordus 110–180 rüütlit, 30–45 preestervenda, kuni 500 teenervenda, umbes 700 palgasulast. Orduvendade tähtsaima osa moodustasid rüütelvennad, elukutselised sõjamehed, kelle vormirõivaks oli valge mantel punase risti ja mõõgamärgiga.

Mõõgavendade ordu Liivimaa vallutamisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivi ristisõda, Võnnu ordulinnus

Mõõgavendade ordu Eestimaa vallutamisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpul, aastal 1226, kuulus ordule Sakala, Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227. aastal saadi Taanilt juurde Revala, Harju-, Järva- ja Virumaa; 1233. aastal Riia piiskopilt ja linnalt osa Saaremaad. Orduvalduste kaitseks ehitati erinevat tüüpi kindlustusi ja 6 suurt konvendilinnust: Aizkraukle, Võnnu, Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi. Orduvaldused jagati komtuur- ja foogtkondadeks.

Mõõgavendade ordu sõjad vene vürstiriikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal

Pärast Liivimaa vallutamist said Mõõgavendade ordu maavalduste piiriks Ingerimaa, Peipsi järv ning Pihkvamaa ja Novgorodi vabariik. Esimesed relvakonfliktid ordu ja Novgorodi vägede vahel leidsid aset 1212. aastal, mil Novgorodi vürst Mstislav Udalõi ehk Mstislav Mstislavitš tegi esimese sõjaretke ordu kontrolli all olevatele Vana-Liivimaa tugipunktidele.

1215. aastal, Ordu ja eestlaste vahel toimuva võitluse ajal korraldas Novgorodi vürst Mtsislav koos oma venna, Toropetsi vürsti Davidi, ja Pihkva vürstiga sõjaretke. 15 000 sõdalasega jõuti Soome lahe äärde välja. Sõjakäigul orduvägesid ei kohatud, kuid nõuti andamit eestlastelt, piirati Põltsamaa kaitserajatisi ning võeti elanikelt 700 grivnat andamit ja laastati ümberkaudseid külasid.

1217. aastal tegid Novgorodi väed ja Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš (mõningail admeil koos eestlastega) eduka sõjakäigu Lõuna-Eesti aladele. 1218. aastal tungisid Novgorodi väed uuesti Liivimaale ning piirasid edutult Võnnu linnuses asuvat ordumeistri residentsi.

1221. aastal piirasid Novgorodi ja Vladimiri-Suzdali vürstiriigi suurvürsti Juri II Vsevolodovitši väed koos 600 leedulasega jällegi ordumeistri Võnnu ordulinnust.

1222. aastal vallutasid Novgorodi ja Pihkva väed ordule kuuluvad Viljandi ordulinnuse ja Otepää linnuse (mõningatel andmetel koos eestlastest liitlastega).

Pärast 1223. aasta Ümera lahingut, tegi Pihkva ja Novgorodi 20 000 meheline vägi vürst Jaroslav Vsesolodi (Suzdali vürsti vend) juhtimisel sõjakäigu Liivi- ja Eestimaale. Selle käigus jõuti Tallinnani välja ning vene letopissi andmetel "vallutati kogu tšuudide maa" - («повоевало всю землю Чюдскую»). Tagasiteel jäeti Jurjevisse ja Otepääle venelaste garnisonid, mis aga 1224. aastal orduvägede poolt vallutati ning antud territooriumil moodustati Tartu piiskopkond.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu lahing (1224)

Piiskopkonna rajamisel kujunes välja piir Pihkva vürstiriigi ja piiskopkonna vahel, mis asus 30 km. kaugusel Pihkva linnast.

1228 asus Rooma paavst Gregorius IX vähendama Novgorodi ja vene vürstiriikide võimsust majandussanktsioonidega, keelates oma bullaga Lüübeki, Riia, Gotlandi ja Dünamünde ning ka rootsi Linköpingi linnadel Venemaaga kaubanduse. Vaatamata paavsti keelule säilitasid Riia ja Gotland siiski kaubanduslepingud Smolenski vürsti Mstislav Davõdovitšiga.

1232. aastal Pihkvas ja Novgorodis toimunud võimuvõitluse tulemusena põgenesid Vladmiri vürsti Jaroslav Vsevolodovitši vastased koos Mstislav Udalõi õe/vennapoja Jaroslav Vladimirovitšiga, kes oli paar aastat enne seda olnud vürstiks Pihkvas. Osa põgenikke suundus Tšernigovisse ja osa Mõõgavendade ordu valdustesse.

1233. aastal pöördusid Mõõgavendade ordu kaitse alla põgenenud koos orduvägedega tagasi ning vallutasid Irboska (Izborski), kuid mõne aja pärast vallutasid Pihkva ja Perejaslavli väed linna tagasi. Jaroslav Vladimirovitš vangistati ja saadeti Perejaslavli, kust ta aga varsti ordu juurde tagasi põgenes.

1234. aastal tegi Vladmiri ja Novgorodi vürst Jaroslav Vsevolodovitš koos 14-aastase poja Aleksandr Jaroslavitši, Pihkva ja Perejaslavli ning Novgorodi vägedega sõjakäigu Dorpatu piirkonda. Emajõe lähedal toimunud lahingus orduväed alistati ja sõlmiti rahulepingu ordumeistri Wolquiniga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse järgi tekkis antud rahulepingu järgi Tartul kohustus maksta Novgorodile tribuuti.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu maks
Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitsat Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitsat
Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitsat

Mõõgavendade ordu haldusorganisatsioon Vana-Liivimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõõgavendade ordu rüütelvennad kunstniku silme läbi

Mõõgavendade ordu liikmeskond koosnes vendadest – fratres. Peale tavaliste vendade olid ordul veel vaimulikud vennad – preestrid. Ordu kõrgem esindaja ja juht oli ordumeister. Tähtsamate küsimuste otsustajaks oli ordu kapiitel, millest võtsid osa ka kõik orduvennad. Hiljem kogunesid otsustamiseks ainult kõrgemad võimukandjad, kes moodustasid kindralkapiitli.

1228. aastal sai ordu enda valdusse Põhja-Eesti alad. Maa-alad jaotati foogtkondadesse, mille eesotsas oli advocatus ordinis, foogt. Foogti asukohaks oli tavaliselt senised linnad, mida hiljem hakati ümber ehitama kivilossideks.

Liivi ordul asus Eesti alal 9 foogtkonda:

Eesti ala ordufoogtidest oli tähtsaim Järva foogt, kes kuulus ka Liivi ordu poolt määratud maaisanda - ordumeistri lähimasse nõukokku.

Hiljem moodustati komtuurkonnad, mille juhtideks olid komtuurid.

Mõõgavendade ordu lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saule lahing

1236. aastal kaotasid orduväed Saule lahingu. Lahingus leedulastega langes palju orduvendasid (võimalik, et pooled) sh ordumeister Wolquin. 1237. aasta märtsis pidas ordu veel viimase lahingu magister Bruno juhtimisel Galiitsia vürsti Daniil Romanovitšiga, mille orduväed samuti kaotasid.

Paavst Gregorius IX kinnitas samal aastal Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. 1237. aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Teutooni ehk Saksa orduga ning Mõõgavendade ordu sai uue nime Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu, mis oli Saksa ordu kohalik haru, mille juhiks määrati Preisi ja Liivimaa ordu maameister Hermann von Balk.

Mõõgavendade ordul oli ajaloo jooksul kaks ordumeistrit:

  • Venno (Vinno) (1204–1209)
  • Wolquin (Volquin, Folkvin, Volkewin, Wolguinus, Wolgulin, Volkwinn) (1209–1236)

Samuti oli neil kaks maamarssalit:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk VI (4)
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XI (3)
  3. Priit Raudkivi, SAKSA MIGRATSIOONIST LIIVIMAALE KESKAJAL KRIITILISI MÄRKMEID, Acta Historica Tallinnensa, 2011, Vol. 17/1
  4. Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XI peatükk, kommentaar 7

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]