Mõõgavendade ordu

Mõõgavendade ordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad (ladina keeles) Fratres Militiae Christi ehk Ensiferi (Mõõgakandjad).
Mõõgavendade ordu loss Riias
Asutatud	1202
Laiali saadetud	1237
Peakorter	Riia linn
Piirkond	Vana-Liivimaa
Juhtkond	ordumeister
Peaorgan	Rooma-katoliku kirik

Mõõgavendade ordu (ametlik nimi Kristuse Sõjateenistuse Vennad, ladina keeles Fratres Militiae Christi ehk Ensiferi, Mõõgakandjad) oli kristlik sõjaline ordu, mis eksisteeris aastatel 1202–1237.

1202. aastal moodustas preester Theoderich Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu "Kristuse Sõjateenistuse Vennad". Ordut hakati kutsuma ordu vapil ja orduvendade mantlil oleva mõõga kujutise järgi Mõõgavendade orduks. Ordu loodi selleks, et hõlbustada Liivimaa alistamist, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ning ordu allutati piiskop Albertile.

Põhjala (Põhjamaad), 1219.

 Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad

Ordu loodi eemärgiga alistada paganlikke liivlasi, latgaleid ja eestlasi. Vastavalt 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingule sai ordu 1/3 vallutatud maadest. Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat, alustades 1208. aastal liidus latgalitega eestlaste vastu sõda.

Orduliikmed

Saksa Ordu Liivimaa haru komplekteerimine toimus enamasti Saksamaa elavjõu arvelt ja ordu ridadesse ei võetud kohalike Vana-Liivimaa vasallisuguvõsade ning linnakodanike poegi.

Saksa ordu valdused Preisimaal ja pärast Liivi ordu liitumist 1237. aastal ordu valdused Kuramaal ja Vana-Liivimaal. Joonisel on märgitud viirutatult 1260. aastal vastupanupiirkonnad Preisimaal ja Žemaitijas

1235. aastal oli ordus 110–180 rüütlit, 30–45 preestervenda, kuni 500 teenervenda, umbes 700 palgasulast. Orduvendade tähtsaima osa moodustasid rüütelvennad, elukutselised sõjamehed, kelle vormirõivaks oli valge mantel punase risti ja mõõgamärgiga.

Mõõgavendade ordu Liivimaa vallutamisel

 Pikemalt artiklis Liivi ristisõda

Mõõgavendade ordu Eestimaa vallutamisel

 Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpul, aastal 1226, kuulus ordule Sakala, Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227. aastal saadi Taanilt juurde Revala, Harju-, Järva- ja Virumaa; 1233. aastal Riia piiskopilt ja linnalt osa Saaremaad. Orduvalduste kaitseks ehitati erinevat tüüpi kindlustusi ja 6 suurt konvendilinnust: Aizkraukle, Võnnu (Cēsis), Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi. Orduvaldused jagati komtuur- ja foogtkondadeks.

Mõõgavendade ordu sõjad vene vürstiriikidega

 Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal

Pärast Liivimaa vallutamist said Mõõgavendade ordu maavalduste piiriks Ingerimaa, Peipsi järv ning Pihkvamaa ja Novgorodi vabariik. Esimesed relvakonfliktid ordu ja Novgorodi vägede vahel leidsid aset 1212. aastal, mil Novgorodi vürst Mstislav Udalõi ehk Mstislav Mstislavitš tegi esimese sõjaretke ordu kontrolli all olevatele vana-Liivimaa tugipunktidele.

1215. aastal, Ordu ja eestlaste vahel toimuva võitluse ajal korraldas Novgorodi vürst Mtsislav koos oma venna, Toropetsi vürsti Davidi, ja Pihkva vürstiga sõjaretke. 15 000 sõdalasega jõuti Soome lahe äärde välja. Sõjakäigul orduvägesid ei kohatud, kuid nõuti andamit eestlastelt, piirati Põltsamaa kaitserajatisi ning võeti elanikelt 700 grivnat andamit ja laastati ümberkaudseid külasid.

1217. aastal tegid Novgorodi väed ja Pihkva vürst Vladimir (mõningail admeil koos eestlastega) eduka sõjakäigu Lõuna-Eesti aladele. 1218. aastal tungisid Novgorodi väed uuesti Liivimaale ning piirasid edutult Võnnu lossis asuvat ordumeistri residentsi.

1221. aastal piirasid Novgorodi Vladimiri vürstiriigi vürsti Juri Vsevolodovitši väed koos 600 leedulasega jällegi ordumeistri Võnnu lossi.

1222. aastal vallutasid ja hävitasid Novgorodi ja Pihkva väed ordule kuuluvad kindlused Viljandis ja Otepääl (mõningatel andmetel koos eestlastest liitlastega).

Pärast 1223. aasta Ümera lahingut, tegi Pihkva ja Novgorodi 20 000 meheline vägi vürst Jaroslav Vsesolodi (Suzdali vürsti vend) juhtimisel sõjakäigu Liivi- ja Eestimaale. Selle käigus jõuti Tallinnani välja ning vene letopissi andmetel "vallutati kogu tšuudide maa" - («повоевало всю землю Чюдскую»). Tagasiteel jäeti Jurjevisse ja Otepääle venelaste garnisonid, mis aga 1224. aastal orduvägede poolt vallutati ning antud territooriumil moodustati Tartu piiskopkond.

 Pikemalt artiklis Tartu lahing (1224)

Piiskopkonna rajamisel kujunes välja piir Pihkva vürstiriigi ja piiskopkonna vahel, mis asus 30 km. kaugusel Pihkva linnast.

1228 asus Rooma paavst Gregorius IX vähendama Novgorodi ja vene vürstiriikide võimsust majandussanktsioonidega, keelates oma bullaga Lüübeki, Riia, Gotlandi ja Dünamünde ning ka rootsi Linköpingi linnadel Venemaaga kaubanduse. Vaatamata paavsti keelule säilitasid Riia ja Gotland siiski kaubanduslepingud Smolenski vürsti Mstislav Davõdovitšiga.

1232. aastal Pihkvas ja Novgorodis toimunud võimuvõitluse tulemusena põgenesid Vladmiri vürsti Jaroslav Vsevolodovitši vastased koos Mstislav Udalõi õe/vennapoja Jaroslav Vladimirovitšiga, kes oli paar aastat enne seda olnud vürstiks Pihkvas. Osa põgenikke suundus Tšernigovisse ja osa Mõõgavendade ordu valdustesse.

1233. aastal pöördusid Mõõgavendade ordu kaitse alla põgenenud koos orduvägedega tagasi ning vallutasid Irboska (Izborski), kuid mõne aja pärast vallutasid Pihkva ja Perejaslavli väed linna tagasi. Jaroslav Vladimirovitš vangistati ja saadeti Perejaslavli, kust ta aga varsti ordu juurde tagasi põgenes.

1234. aastal tegi Vladmiri ja Novgorodi vürst Jaroslav Vsevolodovitš koos 14-aastase poja Aleksandr Jaroslavitši, Pihkva ja Perejaslavli ning Novgorodi vägedega sõjakäigu Dorpatu piirkonda. Emajõe lähedal toimunud lahingus orduväed alistati ja sõlmiti rahulepingu ordumeistri Wolquiniga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse järgi tekkis antud rahulepingu järgi Tartul kohustus maksta Novgorodile tribuuti.

 Pikemalt artiklis Tartu maks

Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitsat

Mõõgavendade ordu haldusorganisatsioon Vana-Liivimaal

Mõõgavendade ordu rüütelvennad kunstniku silme läbi

Mõõgavendade ordu liikmeskond koosnes vendadest – fratres. Peale tavaliste vendade olid ordul veel vaimulikud vennad – preestrid. Ordu kõrgem esindaja ja juht oli ordumeister. Tähtsamate küsimuste otsustajaks oli ordu kapiitel, millest võtsid osa ka kõik orduvennad. Hiljem kogunesid otsustamiseks ainult kõrgemad võimukandjad, kes moodustasid kindralkapiitli.

1228. aastal sai ordu enda valdusse Põhja-Eesti alad. Maa-alad jaotati foogtkondadesse, mille eesotsas oli advocatus ordinis, foogt. Foogti asukohaks oli tavaliselt senised linnad, mida hiljem hakati ümber ehitama kivilossideks.

Liivi ordul asus Eesti alal 9 foogtkonda:

• Karksi foogtkond (liideti 1534 ordumeistri valdustega)
• Pöide foogtkond (eksisteeris 14. sajandi keskel, hiljem asendati Maasilinna foogtkonnaga)
• Maasilinna foogtkond
• Narva foogtkond
• Järva foogtkond
• Põltsamaa foogtkond (liidetud Viljandi komtuurkonnaga 1480)
• Toolse foogtkond (asutatud 1471)
• Vasknarva foogtkond
• Rakvere foogtkond

Eesti ala ordufoogtidest oli tähtsaim Järva foogt, kes kuulus ka Liivi ordu poolt määratud maaisanda - ordumeistri lähimasse nõukokku.

Hiljem moodustati komtuurkonnad, mille juhtideks olid komtuurid.

• Viljandi komtuurkond
• Tallinna komtuurkond
• Pärnu komtuurkond
• Kursi komtuurkond
• Lihula komtuurkond
• Paide komtuurkond

Mõõgavendade ordu lõpp

 Pikemalt artiklis Saule lahing

1236. aastal kaotasid orduväed Saule lahingu. Lahingus leedulastega langes palju orduvendasid (võimalik, et pooled) sh ordumeister Wolquin. 1237. aasta märtsis pidas ordu veel viimase lahingu magister Bruno juhtimisel Galiitsia vürsti Daniil Romanovitšiga, mille orduväed samuti kaotasid.

Paavst Gregorius IX kinnitas samal aastal Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. 1237. aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Teutooni ehk Saksa orduga ning Mõõgavendade ordu sai uue nime Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu, mis oli Saksa ordu kohalik haru, mille juhiks määrati Preisi ja Liivimaa ordu maameister Hermann von Balk.

Mõõgavendade ordul oli ajaloo jooksul kaks ordumeistrit:

• Venno (Vinno) (1204–1209)
• Wolquin (Volquin, Folkvin, Volkewin, Wolguinus, Wolgulin, Volkwinn) (1209–1236)

Samuti oli neil kaks maamarssalit:

• Arnold (1205–1211)
• Rutger (1211–1236)

Kirjandus

• Friedrich Benninghoven, Der Orden der Schwertbrüder: fratres milicie Christi de Livonia. Köln; Graz: Böhlau, 1965.

Vana-Liivimaa

Riia peapiiskopkond • Kuramaa piiskopkond • Saare-Lääne piiskopkond • Tartu piiskopkond • Liivi ordu
Mõõgavendade ordu • Taani valdused Eestis