Kreeka

Allikas: Vikipeedia
Kreeka Vabariik
kreeka Ελληνική Δημοκρατία
Ellinikí Dimokratía
Kreeka lipp Kreeka vapp
Kreeka lipp Kreeka vapp
Kreeka asendikaart
Riigihümn Ýmnos eis tin Eleftherían
(Hümn vabadusele)
Pealinn Ateena
Pindala 131 940 km²
Riigikeel(ed) kreeka
Rahvaarv 11 325 900 (2011)[1]
Rahvastikutihedus 85,3 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Károlos Papoúlias
Peaminister Antónis Samarás
Iseseisvus 25. märtsil 1821
SKT elaniku kohta 23 381 USD (2007/2008)
Rahaühik euro (EUR)
Usund õigeusk
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .gr
ROK-i kood GRE
Telefonikood 30

Kreeka, ajaloolise nimetusega Hellas, on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel Joonia mere ja Egeuse mere ääres. Põhjas asub neli naaberriiki: Albaania, Makedoonia, Bulgaaria ning Türgi.

Alates 1952. aastast on Kreeka NATO ja 1981. aastast Euroopa Liidu liikmesriik.

Kreeka parlamendi kreekakeelne nimi on Vouli ton Ellinon.

Riik on jagatud 13 administratiivringkonnaks.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peloponnesose poolsaar, mis asub riigi lõunapoolses osas, on Kreeka keskosaga ühendatud 42 km pikkuse Korinthose (Isthmose) maakitsuse kaudu. Peloponnesost võib tehniliselt nimetada ka saareks, kuna Korinthose maakitsust läbib 6,3 pikkune Korinthose kanal, mis rajati 18811893.

Kreeka rannajoon on väga liigestatud, saarte ja poolsaarterohke. Läänes kuulub Joonia mere saarte hulka Korfu, Kefalloniá ja Lefkáda. Idas ja lõunas kuulub Egeuse mere saarte hulka Euboia, Samos, Chios, Lesbos ja Kreeta. Tervelt 1/5 Kreeka pindalast moodustavad saared, mida on kokku ligikaudu 1400. 227 nendest saartest on asustatud.

Rannajoon on Kreekal 13 676 km pikkune, mis teeb sellest maailmas 11. kõige pikema rannajoonega riigi.

80% Kreeka territooriumist on mägine ning riik on üks mägisemaid Euroopas. Pindose mäestik ulatub riigi keskelt loode-kagu suunas ning selle kõrgeim punkt on 2637 m. Kesk- ja Lääne-Kreeka loodust ilmestavad ka ulatuslikud kanjonid ja karstialad. Riigi kõrgeim punkt asub Olümpose mäel, mis asub 2919 meetrit üle merepinna. Ida-lääne suunas kulgevad Rodope mäed Kreeka ja Bulgaaria piiri vahel. Sealne piirkond on kaetud tihedate metsadega. Järvi ja soid võib leida Kesk-Kreekast.

Sademeid esineb sisemaal vähe, ent riigi lääneosas ja rannikul esineb sademeid rohkem. 2/3 aastast paistab Kreekas päike ning temperatuurid võivad suvel ulatuda 37°C-ni. Talvel langeb temperatuur harva alla 6°C.

Kreeka mullad on õhukesed ja suhteliselt väheväärtuslikud. Orupiirkondades leidub savikaid muldi, mis on tuntud kui terra rossa, punased mullad, mis on tekkinud murenenud lubjakivist. Sellised mullad on kõlblikud maaharimiseks. Kõige viljakamad piirkonnad on aga rannikutasandikel ja jõgede ümbruses. Sealsed savi- ja liivsavimullad võivad nõuda isegi drenaaži.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka oli asustatud juba Paleoliitikumis ja 3000 eKr tekkis Küklaadi saartel kultuur, mille kunst on siiani meeldejäävamaid maailma ajaloos.

Teisel aastatuhandel eKr valitses Kreeta saarel Minose kultuur, mille kaubandus ulatus Egiptusest Sitsiiliasse.

Minose kultuuri võttis üle Mükeene kultuur Kreeka mandriosas, kus räägiti vanakreeka murdeid.

Rooma, Bütsantsi ja Ottomani impeeriumi aegadel muutus Kreeka rahvuslik koosseis mitmekesisemaks. Kreeka keele ja kultuuri juured ulatuvad vähemalt 3500 aastat tagasi ning kaasaegne Kreeka on säilitanud paljusid elemente oma eelkäijast.

Kreeka saavutas sõltumatuse Ottomani impeeriumist 1830. a. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel lülitas Kreeka järk-järgult riigi koosseisu ümberkaudsed saared, millel elasid valdavalt kreekakeelsed rahvad.

II maailmasõjas tungis riiki esmalt Itaalia (1940) ja seejärel Natsi-Saksamaa (1941–44). Aastal 1967 haaras kolonelide grupp riigis võimu, kinnitati sõjaväeline diktatuur ja sunniti kuningas põgenema.

Aastal 1974 toimusid üle kümne aasta demokraatlikud valimised ja referendum. Otsustati loobuda monarhiast.

Tänapäeva Kreeka on 1975. aasta põhiseaduse kohaselt vabariik. 300-liikmeline ühekojaline parlament valitakse neljaks aastaks.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreekas elab 2011. aasta rahvaloenduse järgi 10 787 690 inimest.[2] 2008. aasta seisuga elab 61% rahvastikust linnades[3].

Ametlik keel on kreeka keel.

Kreeka konstitutsiooni järgi on "valdav" religioon õigeusk.

Kreeka rahvaarv on viimastel sajanditel olnud pidevas kasvamises. Eriti kiire kasv toimus 20. sajandi teisel poolel, kus lisaks loomulikule rahva juurdekasvule toimus ka intensiivne immigratsioon. 2001. a rahvaloendus näitas, et 797 091 välismaalast elas riigis alaliselt ning moodustas 6,95% elanikkonnast, samas kui nende arv 1990. a oli kõigest 142 367. Enamik immigrantidest on pärit naaberriikidest. Albaanlased moodustavad 55–60% või rohkem kõigist immigrantidest. 1990ndate keskel sisserännanud on eelkõige Aasia riikidest – eriti Pakistanist ja Bangladeshist, kes moodustavad vähese kvalifikatsiooniga töötajate rühma.

Riigi keskmine rahvastiku tihedus on 81,7 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrreldes rahvastiku tihedust Albaania (98.5/km²), Makedoonia (82.2/km²), Bulgaaria (65.2/km²) ja Türgiga (97/km²), ei tõuse Kreeka teiste seast kuigi esile. Kuna riigi territooriumist on 80% mägine, on paljud alad elamiseks kõlbmatud. Seega on suhteline tihedus osades paikades palju kõrgem.

Kõige tihedamalt paikneb rahvastik pealinna Ateena ümbruses ning teistes linnades/linnapiirkondades nagu Thessaloniki ja Kreetal asuv Irákleio. Üldjuhul koondub rahvastik rannikule, tihedam asustus on ka saartel. Suhteliselt vähe inimesi elab sisemaal, mägisematel aladel võib elada vähem kui 1–5 inimest ruutkilomeetri kohta.

Kreekas, nagu teisteski Euroopa riikides (ja Põhja riikides üldiselt), on keskmine eluiga võrdlemisi kõrge. Meestel on see 77,5 aastat, naistel 82,8 aastat. Kreeka on läbi teinud demograafilise ülemineku etapid ning ta liigitatakse kaasaegse rahvastiku tüübiga riikide hulka, st iive on väike või nullilähedane ning rahvastik vananeb.

Kui 1961. aasta rahvaloendusel oli kreekas üle 65-aastaseid kõigest 11%, siis 2001. aastal oli neid juba peaaegu 17% Rahvastiku vananemine läinud nii kaugele, et üle 65-aastaseid inimesi elab riigis 6% rohkem kui alla 14-aastaseid.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka on kapitalistliku majandusega Euroopa riik. Perioodi 1950–1973 nimetatakse "Kreeka majanduslikuks imeks", millal riigi majandus kasvas keskmiselt 7% aastas, jäädes alla vaid Jaapanile. Alates 1950. kuni 2008. a majanduskriisini, välja arvatud 1980. a majandusseisaku ajal, edestas Kreeka majanduskasvus järjekindlalt enamikke Euroopa riike. Kreeka edu põhjuseks 2000. aastatel võib pidada soodsate laenude kättesaadavust, mis aitas püsimas hoida rekordilist tarbimist. 2009. a majanduslanguse ja ülemaailmse finantskriisi tõttu karmistusid aga laenutingimused ja üha suuremaks probleemiks sai kasvav eelarvepuudujääk.

2010. aastal tabas riiki võlakriis. 2012. aasta märtsiks oli Kreeka riigivõlg umbes 370 miljardit eurot.

Kreeka riigivõlg (sinine) võrrelduna ELi keskmisega (roheline).

Töötuse määr oli 2010. aasta seisuga 12%, 2012. aasta alguses 21,7% ja tõusis 2013. aasta jaanuaris 27,2%-ni.

Majanduse maht vähenes 2,3% aastal 2009, 3,5% aastal 2010 ja 6,0% aastal 2011.

Kreeka on peamine Euroopa Liidu abisaaja. Et taastada Kreeka majanduse jätkusuutlikkus ning tagada Kreeka ja selle läbi kogu euroala finantsstabiilsus, kohustatakse Euroopa riike kokku panema suuri abipakette Kreeka toetuseks. Sellele vaatamata on siiani riigi majanduslik olukord raske ning eurotsoonis püsimine küsitav.

Kreekas on maailma suuruselt 39. SKP.

2002. aastal võeti kasutusele euro, mis asendas Kreeka drahmi.

Kreeka suurim lennujaam on Ateena Elefthérios Venizélose rahvusvaheline lennujaam.

SKP jaotumine
sektoritesse
(2009)[3]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
4%
Tööstus
17,6%
Teenindus
78,5%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2005)[3]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
12,4%
Tööstus
22,4%
Teenindus
65,1%

Põllumajandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka põllumajandussektori arenemist hoiab tagasi loodusressursside puudulikkus. Umbes 70 protsenti maast on harimiseks kõlbmatu mägisuse või metsasuse tõttu (ligikaudu 30% riigist on metsadega kaetud, mägisus 80%). Ka sademete vähesus, eriline maaomandi süsteem (mis soodustab vähetootlike väikemaaomandite teket) ning linnadesse või välismaale kolimine aeglustab sektori kasvu.

Põllumajandus moodustab 3,3 protsenti SKPst ning sellega on hõivatud 528 000 inimest ehk 12% tööjõust.

Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames on Kreeka primaarne sektor saanud suuri toetusi, ent vastuoluliste tulemustega. Järgmise kümne aasta jooksul plaanitakse toetusi mõnes valdkonnas vähendada.

Mõnevõrra halbadest tingimustest hoolimata toodab Kreeka mitmesuguseid taimseid ja loomseid produkte.

Põllumajandus on koondunud Tessaalia tasandikele, Makedooniasse ja Traakiasse, kus kasvatatakse maisi, nisu, otra, suhkrupeeti ja kartuleid.

Kreeka on ka oluline puuvilla- ja tubakatootja. Oliivid, mis sageli tehakse õliks, on riigi tuntuim ekspordiartikkel, kuigi moodustab ainult 10,6% toiduainete väljaveost.

Viinamarju, meloneid, tomateid, virsikuid, apelsine jt puu- ja köögivilju eksporditakse Euroopa Liitu, see moodustab 33,6% ekspordist.

Vein on paljulubav ekapordiartikkel ning valitsus on tungivalt soovitanud viinamarjaistanduste omanikel toota kõrgema kvaliteediga veine, et suurendada nende populaarsust rahvusvahelisel turul.


Kuna Kreekal on pikk rannajoon ja arvukalt saari, on loomulik, et riigil on ka oma kalatööstus. Hoolimata sellest, et Hellas on rikkaliku ajalooga mereriik, ei ole kalandus riigi majandusele hädavajalik. Ülepüük on vähendanud kalapüügist saadavat tulu ning Vahemere saastatus on samuti tööstusele halvasti mõjunud.

Loomad ja loomakasvatus moodustavad olulise osa Kreeka põllumajandustoodangust.

Kitse- ja lambaliha ning piim on populaarsed ning moodustavad umbes 6 protsenti põllumajandustoodangust. Eriti tähtis on lambapiim, mida kasutatakse tuntud Kreeka fetajuustu tegemisel.

Põllumajanduses on esindatud ka sead, veised, kanad, küülikud, mesitarud ja tuvid.

Tähtsa osa impordist moodustavad liha- ja piimatoodang (vastavalt 29,4% ja 17%), kuna veisekasvatus on piiratud.

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka suurimad ekspordiartiklid on[3]

  • toit ja joogid
  • tööstuskaubad
  • naftatooted
  • kemikaalid
  • tekstiil

Kreeka tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 11,11%, Itaalia 11,05%, Küpros 7,28%, Bulgaaria 6,74%, Ameerika Ühendriigid 4,95%, Suurbritannia 4,4% ja Türgi 4,23% (2009).[3]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka suurimad impordiartiklid on[3]

  • masinad
  • veoseadmed
  • kütused
  • kemikaalid

Kreeka tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 13,73%, Itaalia 12,71%, Hiina 7,08%, Prantsusmaa 6,1%, Holland 6,02%, Lõuna-Korea 5,68%, Belgia 4,34% ja Hispaania 4,08% (2009).

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

GreeceNumberedPerepheries.png

Halduslikult jaguneb Kreeka piirkondadeks ja need omakorda maakondadeks (nómos). Maakonna staatuses on ka Áthose mungavabariik.

1. Atika Atika
2. Kesk-Kreeka
3. Kesk-Makedoonia
4. Kreeta
5. Ida-Makedoonia ja Traakia
6. Ípeiros
7. Joonia saared
8. Põhja-Egeus
9. Peloponnesos
10. Lõuna-Egeus
11. Tessaalia
12. Lääne-Kreeka
13. Lääne-Makedoonia

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka on tähtis liige enamikes suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Geograafilise asukoha tõttu on riik poliitiliste, kaubanduslike ja diplomaatiliste suhete ristteeks.

Kreeka välispoliitika on üldiselt vastavuses ELi partneritega ning täielikud diplomaatilised suhted on sõlmitud peaaegu kõikide maailma riikidega. Erandiks võib pidada Makedoonia Vabariiki, mis on Kreekaga tülis riigi nime tõttu (Kreeka omab samanimelist provintsi).

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka mandriosa ja saared on üks turistide lemmiksihtkohti Euroopas. Kreeka on meelitanud turiste juba antiikajast oma rikkaliku ja pika ajaloo, Vahemere ranniku ja randadega.

Kreeka on kogu maailmas 15. kõige külastatavam riik, sest riigi statistikaameti andmeil külastab Hellast üle 15 miljoni turisti igal aastal, pärast selliseid riike nagu Prantsusmaa, USA, Hiina, Hispaania ja Suurbritannia.

Turism moodustab suure osa riigi majandusest – üle 15% SKPst. Otseselt või kaudselt töötas 2004. a sel alal 660 000 inimest, mis oli umbes 16,5% kõikidest töökohtadest sel aastal.

Spetsiaalselt turismi arendamiseks on avatud palju hotelle, loodud töökohti ja turistilõkse, mis on küllastunud kõiksugustest suveniirikauplustest.

Turismi infrastuktuur on tunduvalt paranenud pärast 2004. aasta Kreeka olümpiamänge. Lisaks suvisele turismile arendatakse ka ökoturismi ja spaasid. Mis on paljudele üllatuseks, on see, et Kreekas leidub mitmeid suusakeskusi ning talveturism on täiesti võimalik.

Kreeka turismipiirkonnad on muutunud (nagu kogu maailma kuurortid) monotoonseteks, kus kohaliku elu omapära jääb aina vähemaks, ent Kreeka saared ja rannik on oma eraldatuse tõttu suutnud säilitada oma eripära.

Enamik turiste tuleb Kreekasse Euroopast, eriti Euroopa Liidu riikidest, kuid ka USA-st. Teistest maadest pärinevate turistide hulk jääb tagasihoidlikuks.

Aastatel 1989–1991 olid umbes 90% turistidest eurooplased, eriti sakslased ja britid.

Kuni 1990-ndateni ei ületanud turistide koguarv 8–9 miljonit, kuid 1994 oli otsustav aasta Kreeka turismi jaoks, sest sel aastal valis enam kui 10 miljonit inimest just selle riigi puhkusepaigaks.

Turismi kõrghooaeg kestab maist septembrini, sest 3/4 turistidest külastab Kreekat just sel ajal.

Parthenon – Ateena Akropolil asuv jumalanna Athena tempel, mis on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi kogu Kreekas

Kreeka on turistidele enamasti rahulik ja turvaline reisisihtkoht, kuid viimasel ajal esineb erinevate huvigruppide streike ja demonstratsioone, mis häirivad tavapärast elurütmi.


Populaarsed sihtpunktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pealinna Ateenat külastas 2005. aastal üle 6 miljoni turisti.

Varlaami klooster Metéoras

Kolm olulisimat vaatamisväärsust Kreekas on Ateena akropol, Delfi oraakel ja Olümpia.

Muudest populaarsetest vaatamisväärsustest võib nimetada veel Korfut (tuntud ka Kérkyra nime all; saar Joonia meres), Metéora kloostreid, mis asuvad liivakivist järskudel mäetippudel, Thessaloníkit (Bütsantsi kirikud ja Rooma termid), Rhodost (saar Vahemeres Väike-Aasia poolsaare edelaranniku lähedal; rannapuhkajate paradiis), Thírat (maaliline laht ja mererand) ja paljusid teisi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eurostat vaadatud 11.11.11
  2. Kreeka Statistikaamet vaadatud 03.06.12
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Luure Keskagentuur vaadatud 23.01.11

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


38.3011111123.74111111