Kaitseliit

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti organisatsioonist; Soome kaitseliidu kohta vaata artiklit Kaitseliit (Soome).

Kaitseliit


Kaitseliit emblem.svg

Kaitseliidu lipu esi- ehk paraadkülg[1]
Asutatud 11. november 1918
taasasutati 17. veebruaril 1990
Eesmärk Eesti iseseisvuse kaitse
Asukoht Toompea 8, Tallinn 10142
Liikmed 13 814 inimest, koos
eriorganisatsioonidega 22 508[2]
Juhtkond brigaadikindral Meelis Kiili (2012–)
Peaorgan Kaitseministeerium
Emaorganisatsioon Eesti kaitsejõud
Allorganisatsioon Kaitseliidu Tallinna Malev
Harju malev
Rapla malev
Alutaguse malev
Viru malev
Jõgeva malev
Järva malev
Pärnumaa malev
Lääne malev
Lääne maleva Hiiumaa malevkond
Saaremaa malev
Tartu malev
Sakala Malev
Valgamaa malev
Võrumaa malev
Põlva malev
Veebileht Kaitseliidu kodulehekülg

Kaitseliit on vabatahtlikkuse alusel tegutsev Eesti riigikaitseorganisatsioon ja Eesti kaitsejõudude üks osa Kaitseministeeriumi valitsemisalas.

Juhtimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliidu ülem on brigaadikindral Meelis Kiili.

Kaitseliidu ülem allub kaitseväe juhatajale.

Kaitseliidu ülema tööorgan – Kaitseliidu Peastaap – asub Tallinnas. Lisaks osalevad Kaitseliidu juhtimises vanematekogu ja keskjuhatus.

Ülemaid, välja arvatud Kaitseliidu ülemat, Kaitseliidu Peastaabi ja selle osakondade ülemad, nimetatakse Kaitseliidus pealikuteks.

Isikoosseis ja ülesehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liikmeskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliidu koosseisus on umbes 13 814 kaitseliitlast, koos eriorganisatsioonidega 22 508 inimest[2]. Kaitseliitlased jagunevad tegev-, toetaja-, au- ja noorliikmeteks. Kaitseliidu liikmeks võetakse isikuid, kes vastavad organisatsiooni nõuetele ja kellel on liikmete seast olemas 2 soovitajat. Osa Kaitseliidu tegevust juhtivaid ohvitsere ja allohvitsere on kaadrikaitseväelased. Kaitseliidu liikmete hulgas on avaliku elu tegelasi.

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliit jaguneb organisatsiooniliselt viieteistkümneks malevaks. Iga malev jaguneb omakorda malevkondadeks, malevkonnad kompaniideks, kompaniid rühmadeks ja need jagudeks. Iga maleva baasil saab moodustada vähemalt ühe korralikult varustatud lahingkompanii.

Tänapäeval vastavad malevate vastutusalad mõne erandiga maakondade piiridele. Praegu on Kaitseliidus järgnevad malevad:

Eriorganisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliidu tegevust toetavad ja järelkasvu valmistavad ette eriorganisatsioonid:

Väljaõpe ja tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliitlased meredessandil õppusel BALTOPS
Kaitseliidu miinipildurid positsioonil
Kaitseliidu tulejuhid rahvusvahelisel õppusel

Kaitseliit arendab nii riigikaitse-, sisekaitse- ja päästealast kui ka seltskondlikku tegevust. Enamus tegevusest ja üritustest toimub nädalavahetustel või töövälistel aegadel. Tegevus on üldjuhul territoriaalse suunitlusega.

Riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliitlased läbivad organisatsiooni astudes Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursuse (TSOBKkl, varem tuntud kui baasõppekursus ehk BÕK) ja hiljem vajalikud erialalised täiendkoolitused. Ajateenistuse läbimise järel Kaitseliitu astunud läbivad baasõppe ja erialakoolituse tavaliselt osaliselt. Kaitseliidu Koolis Alus saab omandada reservrühmaülema ettevalmistuse. Samuti saab organisatsioonis omandada reservjaoülema ettevalmistuse. Paljud kaitseliitlased arendavad end sõjalisel alal ka ise.

Kaitseliidu väliharjutused, õppepäevad ja laskeharjutused toimuvad tavaliselt kuni kord kuus territoriaalpõhimõttel moodustatud jagude, rühmade või kompaniide koosseisus. Kaitseliidu allüksused osalevad sageli kaitseväe väliõppustel, sealhulgas tavaliselt ka ajateenistustsükli lõpuõppusel "Kevadtorm". Kaitseliidu väliharjutustel pööratakse suurt rõhku väikeste üksuste iseseisvale võitlusele ja initsiatiivile.

Alates 2003 osalevad kaitseliitlased Kaitseväe väeosade-asutuste linnakute palgalises valveteenistuses.

Alates 2004 on kaitseliitlaste baasil moodustatud rühmad osalenud välisoperatsioonidel.

Sisekaitse ja pääste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 2000. aastat on hakatud Kaitseliidus tähelepanu pöörama abipolitseinike ettevalmistusele ja päästealasele valmidusele, mis on osutunud vajalikeks tsiviilülesannetes, kuid sellegipoolest on organsatsiooni põhieesmärgid riigikaitselised. Kaitseliitlased on osalenud loodusõnnetuste ja tulekahjude likvideerimisel. Organisatsioonis on antud päästealast koolitust. Abipolitseinike osatähtsus on tõusnud just 2000. aastail. Eriti tõhusaks osutus kaitseliitlastest abipolitseinike kaasamine 2007. a aprillisündmuste aegu.

Muu tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liikmetele teabe edastamiseks ja üldiste administratiivotsuste vastuvõtmiseks korraldatakse perioodiliselt allüksuste infotunde ja koosolekuid.

Lisaks paramilitaarsele tegevusele on Kaitseliidul oluline seltskondlik ja sportlik roll. Perioodiliselt peetakse Kaitseliidus, malevates, malevkondades ja allorganisatsioonides suvepäevi, millest saavad osa võtta ka liikmete perekonnad. Kaitseliidu haldusalas on jalgpalliklubi JK Kaitseliit/Kalev.

Varustus ja relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliitlaste isiklik varustus ja riietus on tavaliselt hoiul liikmete käes. See kiirendab nende operatiivset kasutamist kriisiolukorras. Paljudel kaitseliitlastel on enda käes hoiul ka käsitulirelv. Aktiivsemad kaitseliitlased on muretsenud suure osa individuaalsest lahinguvarustusest ise. See on võimaldanud leida tõhusamaid ja mugavamaid varustuselemente, kuid muudab allüksuste väljanägemise kirjumaks. Nõutav on siiski ühtse vormiriietuse ja eraldusmärkide kasutamine.

Lisaks automaatrelvadele – tänapäeval enamasti Rootsi päritolu AK-4 ja Iisraeli päritolu Galil AR – on Kaitseliidus ka granaadiheitjad, miinipildujad ja tankitõrjekahurid. See muudab Kaitseliidu arvestavaks lahingujõuks. Allüksuste varustust, sõidukeid ja raskerelvi hoitakse tsentraliseeritult. Liikumisvahenditena kasutatakse peamiselt taktikalisi veoautosid ja maastureid.

Meedia ja tsiviilkoostöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliit annab välja ajakirja "Kaitse Kodu!", mida levitatakse reeglina riigikaitseorganisatsioonide sees. Mõnel maleval on oma perioodiline häälekandja. Malevates on määratud propagandapealikud, kelle ülesannete hulka kuulub tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) ja vajadusel suhtlemine ajakirjandusega.

Võidupüha paraad toimub põhiliselt kaitseliitlaste osavõtul. Kaitseliitlased osalevad sageli kohalikel riigikaitselistel ja muudel jõustruktuuride üritustel.

Kaitseliidu muuseum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaitseliidu muuseum

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliidu asutamine ja tegevus 1918–1920[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliit on asutatud 11. novembril 1918. Organisatsiooni esialgne nimetus oli Eesti Kaitse Liit ning kontor asud Tallinnas Brokusmäel majas nr 8, endistes Linna tööameti ruumides, mis rekvireeriti organisatsiooni kasuks. Detsembris kolis Peastaap Vene tänava majasse nr. 5, endise saksa okupatsioonivõimude komandantuuri ruumidesse. Organisatsiooni esmaülesandeks sai sisejulgeoleku tagamine.

„Eesti Kaitse Liit.

Saksa võimude ajal asutatud omakaitse on Ajutise Valitsuse käsul likvideeritud. Politsei asjaajamise võtavad oma kätte kohalikud omavalitsused. Maa julgeoleku kaitsmise võtab Eesti Kaitse Liit oma peale nii linnas kui maal.
Saksa imperialistlise sõjavõimu raudse käpa rõhumise all kannatades ja nähes, et meid hoolimatalt näljasurmale vastu viiakse, kuna maa kehvad saadused üle piiri voolavad, asutati kõige suurema saladuse all Eesti Kaitse Liit. Liidus seisavad arusaajad ja üksteist usaldavad isikud, erakondade vahel vahet tegemata, selleks, et Eesti rahva peret terves tema mitmekesiduses ühiselt ja vahettegemata toore vägivalla, näljasurma ja rahvuslise vägistamise vastu kaitseda.
Eesti Kaitse Liit nõuab, et Eestis rahvavõimu alusel valitsema saaks Eesti seaduslik valitsus. Selleks nõuab ta, et Eesti Maapäeva ja tööliste esitajate läbi täiendatud Eesti Ajutise Valitsuse kaudu otsekohese, salajase, ühetasase ja proportsionaalse valimise viisi järele saaks kokku kutsutud Eesti Asutav Kogu, kes Eesti enese saatuse määrama peab. Praegusi valitsuseasutusi eeltähendatud kujul toetab Eesti Kaitse Liit sõjariistadega kuni Eesti Asutava Kogu kokkutulekuni, mis kõige lähemal ajal peab sündima.
Ei tohi olla vägivalda ega mõistmatuid korratusi, mis halvaks rahva avaldust vabal parlamentaarsel viisil. Ei tohi huligaansusel lasta praegust silmapilku tarvitada segaduste loomiseks.
Et seda läbi viia, on vaja kõikide eestlaste abi erakondade vahel vahet tegemata. Kõik, kel kallis meie kodumaa tulevik, astugu Eesti Kaitse Liidu liikmeks, et vabatahtlise distsipliini läbi raudset jõudu luua väliste sissetungijate vastu ja rahva vaba tahtmise avalduse kaitseks. Ajutise Valitsusega on liit ühenduses endise 1. Eesti polgu ülema Põdderi läbi.
Maakondade korralduste ülemateks on nimetatud endised Eesti sõjaväe ohvitserid:
Harjumaakonna ja Tallinna ülem on Kann.
Wirumaakonna ja Rakwere “ “ Reek.
Tartumaakonna ja Tartu “ “ Kurvits.
Järwamaakonna ja Paide “ “ Puskar.
Wiljandimaakonna ja Wiljandi “ “ Kubu.
Läänemaakonna ja Haapsalu “ “ Rõuk.
Pärnumaakonna ja Pärnu “ “ Tannbaum.
Wõrumaakonna ja Wõru “ “ Vreemann.
Walga linna “ “ Irw.
Saare-, Hiiu- ja Muhumaa “ “ Poopuu.
Tallinna jaoskondade ülemad on:
1. Abrams.
2. Dreverk.
3. Schmidt.
4. Kuusik.
5. Lepp.
6. Vokk.
Sadama komendant: kaugeltsõidu kapten Treilmann,
abi: Eduard Friedenstein.
Balti vaksali komendant: Friedenstein, noorem.
Liidu peastaab asub Brokusmäel nr. 8.
Eesti Kaitse Liit”.“

[3]

Kõigi nimetuste kinnituseks ilmus 11. novembril Eesti Kaitseliidu päevakäsk nr. 1[4].

Hiljem moodustati ka täiendavalt baltisakslastest 7. (reserv)rood, mille ülemaks oli polkovnik Krusenstern. Pärast Vabadussõda jäi Kaitseliidu tegevus soiku ning tegevus lõpetati 1920. aasta 12. augustist.

Kaitseliit 1924–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

Petseri kaitseliitlased paraadil.

Pärast kommunistide 1924. a 1. detsembri riigipöördekatset kutsuti Kaitseliit 17. detsembril 1924. aastal taas ellu. Järgnes organisatsiooni tugevnemine ja edukas juurdumine ühiskonnas. Kaitseliidu liikmeskond kasvas 1940. aastaks 42 tuhande liikmeni.

Kaitseliidu ülesanded olid:

  • seaduslikkude võimude abistamine Eestis maksva põhiseadusliku riigikorra ja kodanikkude julgeoleku kaitsmisel;
  • ühiskondlikkude õnnetuste puhul abiandmine;
  • oma liikmetele sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine;
  • kodanikkudes isamaaliste ja rahvuslikkude tunnete süvendamine;
  • rahva kehalise kasvatuse arendamine;
  • teiste ülesannete täitmine, mis seaduslikus korras tema peale pannakse.

Enne Teist maailmasõda olid malevad järgmised: Tallinna, Harju, Lääne, Saaremaa, Pärnu, Pärnumaa, Sakalamaa, Järva, Viru, Narva, Tartu, Tartumaa, Valga, Võru ja Petseri.

Kaitseliit likvideeriti kui uuele okupatsioonivõimule ohtlik rahvaorganisatsioon 27. juunil 1940. aastal, president Konstantin Pätsi seadlusega. Paljud liikmed langesid repressioonide ohvriks või alustasid peagi iseseisvat vastupanu okupatsioonile. Vastupanuliikumisest kasvas välja metsavendlus.

Kaitseliidu likvideerimise seadlus

27.juuni 1940

Antud Vabariigi Presidendi poolt 27.juunil 1940
Alus:Riigikaitse rahuaegse korraldamise seaduse §19 p.3 ja §22
  1. I
  • §1.Kaitseliidu põhikiri (RT 1931, 48, 371) kaotab kehtivuse ja Kaitseliit ühes kõigi allorganisatsioonidega lõpetab oma tegevuse 28.juunist 1940.
  • §2.Kõik Kaitseliidule ja tema allorganisatsioonidele kuuluv kinnis- ja vallasvara läheb üle riigile ja antakse Sõjaministeeriumi valitsemisele ning nende rahasummad kantakse Sõjaministeeriumi krediidi uuendamise arvele, välja arvatud Kaitseliidu oma tuludest ja annetustest saadud summade (seltskondlikkude summade) ülejäägid, mis antakse Sotsiaalministeeriumi käsutusse toetuste andmiseks kultuurilistele ja hoolekandelistele asutistele ja organisatsioonidele.
  • §3.Kaitseliidu ja tema allorganisatsioonide poolt sõlmitud lepingute järgi tekkinud õigused ja kohustused lähevad üle Kaitseliidult või tema allorganisatsioonidelt Sõjaministeeriumile.
  • §4.Sõjaministril on õigus Kaitseliidu varade üleandmiseks ja aruannete koostamiseks vajalikke ametiisikuid Kaitseliidu koosseisust jätta teenistusse Sõjaministeeriumi üle koosseisu nende seniste teenistustasudega kuni nende ülesannete teostamiseni.
  • §5.Kaitseliidu likvideerimise lähema korra määrab, likvideerimiseks vastavad korraldused teeb ja varade likvideerimise tähtajad määrab Sõjaminister kokkuleppel Siseministriga ja Sõjavägede Juhatajaga. Aruannete koostamise ning nende revideerimise korra määrab Sõjaminister kokkuleppel Riigikontrolöriga.
  1. II
Käesolev seadlus jõustub avaldamisega.

Tallinnas, 27.juunil 1940.

K.Päts, Vabariigi President
Joh.Vares, Peaminister
T.Rotberg, kindralmajor, Sõjaminister
G.Jonson, kindralmajor Sõjavägede Juhataja

Riigi Teataja 1940, nr.55, art 498

Kaitseliidu taasasutamine ja areng tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliit taasasutati 17. veebruaril 1990. Kaitseliidu taasasutamine toimus Järvakandis. Kaitseliit ja selle juhtorgan Kaitseliidu Keskkogu oli esimene taasasutatud tegelik riigikaitseorganisatsioon. Esialgu oli kaitseliitlase relvastus, varustus ja ettevalmistus võrdlemisi juhuslikku laadi, kuid motivatsioon hea. Mitmetest tolleaegsetest noortest liikmetest on saanud tänaseks juhtivad ohvitserid kaitseväes, Kaitseliidus või Piirivalves.

Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Kaitseliit esmase ühtse varustuse riigikaitseabi näol välisriikidest. Varustust ja tehnikat hangiti ka lahkuva Nõukogude armee üksustelt. Pärast kaitseväele uue relvastuse ostmist Iisraelist 19931994 sai Kaitseliit enda käsutusse hulgaliselt kaitseväe relvastusest maha võetud käsitulirelvastust, peamiselt Hiina automaadid M-56, M-56-2 (AK-47), granaadiheitjad PF-89 ja kuulipildujad RPD. 1990-ndate lõpul ja 2000-ndate algul viidi organisatsioonis läbi liikmeskonna selektsioon ja süsteemi korrastus, mis tõstis lahinguvõimet ja vähendas mainet kahjustanud vahejuhtumite arvu. Samuti liideti Kaitseliiduga Kodukaitse.

Pärast Rootsi relvaabi saabumist 2002 mindi üle NATO standarditele vastavale relvastusele. 2000. keskpaigas üritati Kaitseliidus arendada kaitseringkondade põhist pataljonidega süsteemi, mis aga tänu ebaefektiivsusele peatati.

Kaitseliidu ülemad läbi aegade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliidu ülema ametikoha tunnus[5]

Kaitseliidu esimeseks ülemaks loetakse Johan Pitkat, kes valiti 11. novembril 1918 loodud Eesti Kaitse Liidu juhatuse esimeheks.

Kaitseliidu Staabi ja Peastaabi ülemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliidu Peastaabi ülema ametikoha tunnus[6]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kaitseliidu üldlipu ja embleemi kirjelduse kinnitamine. Vabariigi Valitsuse 5. oktoobri 1999. a määrus nr 285, RTI, 18.10.1999, 76, 711
  2. 2,0 2,1 Kaitseliidu ja eriorganisatsioonide liikmete arv
  3. Elektrooniline Riigi Teataja
  4. ÜLEVAADE EESTI VABADUSSÕJAST 1918–1920 (II) JAAN MAIDE KOLONEL-LEITNANT KAITSELIIDU KIRJASTUS 1933
  5. Kaitseliidu eraldusmärgid. Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2000. a määrus nr 270, RTI, 14.09.2000, 73, 455
  6. Kaitseliidu eraldusmärgid. Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2000. a määrus nr 270, RTI, 14.09.2000, 73, 455

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kaitseliit Eesti suurimaks organisatsiooniks. Uus Eesti, 13. jaanuar 1937, nr. 13, lk. 8.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Kaitseliidu malevad
Estonian Defence League.gif

Alutaguse  | Harju  | Järva  | Jõgeva  | Lääne  | Põlva  | Pärnumaa  | Rapla  | Saaremaa  | Sakala  | Tallinna  | Tartu  | Valgamaa  | Viru  | Võrumaa

Endised Kaitseliidu malevad: Narva  | Pärnu  | Tartumaa  | Petserimaa