Teine maailmasõda

Allikas: Vikipeedia
Teine maailmasõda
Infobox collage for WWII.PNG
Päripäeva ülevalt vasakult: Hiina väed Wanjialingi lahingus, Austraalia suurtükid El-Alameini lahingus, Saksa Stuka pommitajad idarindel, USA merevägi Lingayani lahes, Wilhelm Keitel kirjutamas alla kapitulatsioonile, Punaarmee Stalingradi lahingus
Toimumisaeg 1. september 1939 – 2. september 1945
Toimumiskoht Euroopa, Vaikne ookean, Atlandi ookean, Kagu-Aasia, Hiina, Lähis-Ida, Vahemeri, Aafrika, Põhja-Ameerika
Tulemus Liitlaste võit
Osalised
Liitlased

Suurbritannia Suurbritannia
Prantsusmaa Prantsusmaa
USA USA (1941–45)
Nõukogude Liit Nõukogude Liit (1941–45)
Hiina Vabariik Hiina Vabariik (1937–45)
Poola Poola
Kanada Kanada
Austraalia Austraalia
Uus-Meremaa Uus-Meremaa
Lõuna-Aafrika Vabariik Lõuna-Aafrika Vabariik
Jugoslaavia Jugoslaavia (1941–45)
Kreeka Kreeka (1940–45)
Norra Norra (1940–45)
Holland Holland (1940–45)
Belgia Belgia (1940–45)
Tšehhoslovakkia Tšehhoslovakkia
Brasiilia Brasiilia (1942–45)


Marionettriigid
India India
Egiptus Egiptus (1940–42, 1945)
Filipiinid Filipiinid (1941–45)
Süüria Süüria (1941, 1945)
Mongoolia Mongoolia (1941–45)

Teljeriigid

Flag of the NSDAP (1920–1945).svgSaksamaa
Jaapan Jaapan (1937–45)
Itaalia Itaalia (1940–43)
Rumeenia Rumeenia (1941–44)
Ungari Ungari (1941–45)
Bulgaaria Bulgaaria (1941–44)
Tai Tai (1941–45)


Kaasaaitajad

Soome Soome (1941–44)
Iraak Iraak (1941)


Marionettriigid

Horvaatia Horvaatia (1941–45)
Slovakkia Slovakkia

Väejuhid või liidrid
Liitlaste juhid

Flag of the United Kingdom.svgWinston Churchill
Flag of France.svgCharles de Gaulle
Flag of the United States.svgFranklin Delano Roosevelt
Flag of the Soviet Union.svg Jossif Stalin
Flag of the Republic of China.svg Chiang Kai-shek

Teljeriikide juhid

Flag of the NSDAP (1920–1945).svgAdolf Hitler
Flag of Japan.svgHirohito
Flag of Italy.svgBenito Mussolini
Flag of Romania.svgIon Antonescu
Flag of Hungary.svgMiklós Horthy

Kaotused
Hukkunud sõdurid:

üle 16 000 000
Hukkunud tsiviilisikud:
üle 45 000 000
Kokku hukkunud:
üle 61 000 000 (1937–45)

Hukkunud sõdurid:

üle 8 000 000
Hukkunud tsiviilisikud:
üle 4 000 000
Kokku hukkunud:
üle 12 000 000 (1937–45)

Teise maailmasõja käik Euroopas

Teine maailmasõda (1. september 19392. september 1945) oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. "Totaalse sõja" olukorras paigutasid peamised osavõtjad kogu oma majandusliku, tööstusliku ja teadusliku võimsuse sõja teenistusse, kaotades tsiviilsete ja sõjaväeliste ressursside vahe. Sõjas tapeti üle 70 miljoni inimese, enamik neist tsiviilisikud, mis teeb sellest inimajaloo kõige verisema kokkupõrke.

Teise maailmasõja alguse ja lõpu kuupäevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt loetakse Teise maailmasõja alguskuupäevaks 1. septembrit 1939, mil Saksamaa tungis kallale Poolale. Samas võidakse maailmasõja alguseks lugeda ka vahejuhtumit Marco Polo sillal 7. juulil 1937, mis tõi kaasa teise Hiina-Jaapani sõja või isegi 3. oktoobrit 1935, mil algas Itaalia invasioon Abessiinias. Loobudes euroopakesksest maailma mõistest on maailmasõja alguseks hakatud pidama ka Mukedeni vahejuhtumit 1931. aasta septembris, millega algasid Jaapani Hiina tungimise vahejuhtumid ja nendest tulenevalt ka 1932. aastal alanud NSVL-Jaapani piirisõjad (Niall Ferguson; Normann Davies).

Niisamuti on erinevaid tõlgendusi sõja lõpu kuupäeva osas. Selleks võidakse lugeda nii Jaapani kapituleerumist 2. septembril 1945 kui ka relvarahu päeva 14. augustil 1945. Euroopa jaoks lõppes sõda 7. (Saksamaa kapitulatsioon Reimsis), 8. (kapituleerumine Berliinis) või 9. mail (Berliini kapitulatsioon Moskva aja järgi) 1945. Iseenesest aga rahulepingut Jaapaniga ei sõlmitud enne kui 8. septembril 1951 San Franciscos ning NSV Liidu ja Jaapani vahel lõpetas sõja alles ühisdeklaratsioon 19. oktoobril 1956. Saksamaa jaoks aga lõpetas sõja alles 12. septembril 1990 Moskvas sõlmitud 2+4 leping, mis lubas Saksamaal taas ühineda. Niall Ferguson toob maailmasõja lahingutegevuste lõpuna välja Korea sõja lõpu 1954. aastal.

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lenin kõnelemas 1920. aastal

On vaidlusi selle kohta, kas Teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenud Weimari vabariigi ajast (1919–1933) olid Saksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920. aastate algul ja 1929. aastal Ameerika Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.

Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versaille's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö 'nuga selga' teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel – reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal blokaadi tõttu toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Hitler võttis sellest õppust, ei kehtestanud Teise maailmasõja ajal Saksamaal kordagi sõjamajandust ja 1941. aastal valmistus isegi minema tagasi rahumajanduse põhimõtetele.

Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ja valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest, ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsioonide osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930. aastatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsioonide teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarlandi, Sudetenlandi liidendamine, Anschluss) saavutati just rahumeelsel teel.

Meeleavaldus Versailles' diktaadi vastu

Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad 'Spitfire'). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.

Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930. aastatel.

Kollektiivse julgeoleku organisatsioon Rahvasteliit, mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämise tõttu. Ühendriikide Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemise Rahvasteliidus. Rahvasteliidu nõrkus ilmnes juba Etioopia ja Mandžuuria kriiside ajal. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril, 1939, vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikord Hispaania kodusõda 1936–1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne-natsionalistlik leer.

Briti ajaloolane Liddel Hart kirjutas 3. septembril 1949 ajalehes "Picture Post": Hitler tahtis kõike muud, kuid mitte ainult maailmasõda... Pärast sõja lõppu langesid tähtsamad Saksa arhiivid meie kätte ja meil on võimalik saada selget ettekujutust sellest, kui erakordselt suurt hirmu tunti Saksamaa juhtivates ringkondades sõja ees... Inglismaa suhtumise ootamatu, täieliku muutumisega muutus ka sõda vältimatuks.

Erinevalt Sudeedimaa liitmisest Saksamaaga Müncheni lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. a märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon ning nii seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändeks sealse sisemise ebastabiilsuse. Slovakkia jäi Jozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusesse kuni 1945. aastani.

Suurbritannia välispoliitikas toimus täispööre, seni ka rahva seas populaarsest 'appeasement'ist' loobuti – anti garantiid Poolale ja alustati läbirääkimisi NSV Liiduga.

Rahvusvaheline olukord maailmasõja eel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kommunistlik Nõukogude Liit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stalin ja Hruštšov, 1936

ÜK(b)P poolt juhitud Nõukogude Liidu eesmärgiks oli peale Venemaal teostatud revolutsiooni maailma vallutamine ning sotsialistliku/kommunistliku maailmakorra kehtestamine. Lenin oli kirjutanud: Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid. Lenin oli juba 1914. aastal vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel. Bresti rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev: Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu, mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda!

Tõeline ettevalmistumine Teiseks maailmasõjaks algas pärast Stalini ainuvõimu kindlustamist. 1927. aastal kuulutas Stalin, et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu ja sama vältimatu on Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud alustada ise sõda, nagu kinnitab tema lause: Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik.

Stalin algatas industrialiseerimise, mille peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele tasemele, mis suudaks käigus hoida tohutut armeed, mis on võimeline vallutama kogu Euroopa ja hiljem ka maailma. Kogu Nõukogude Liidu majandus töötas alates 30. aastate keskpaigast sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks.

Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustil 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juunil 1940 6 miljonit. 1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga.

1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennuväediviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja 756 suurtükipolku.

19. augustil 1939 Poliitbüroo salajasel istungil[viide?] võeti vastu sisuline otsus Euroopa vabastamisest. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast.

Päast 19. augustit 1939 teatas Stalin diplomaatiliste kanalite kaudu Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga alla Mittekallaletungilepingule Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel, millega jagati kogu Vahe-Euroopa.

USA[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba aastal 1938 nägi USA president Franklin Delano Roosevelt ette suurendada sõjalennukite aastatoodangut 10 000-lt 20 000-le ja mais 1940 kuni 50 000-le. USA ei sõdinud tollal, kuid valmistus sõjaks.

Suur-Saksamaa loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hitleri eesmärgiks oli Suur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeerides Austria. Austerlased vastupanu ei osutanud ning riigist sai Saksamaa osa (Austria liitumist nimetatakse ka "anschlussiks" (saksa Anschluss 'liitmine'). Hitleri positsioon tugevnes, teda toetas Itaalia, Suurbritannia lootis järeleandmisega sakslaste indu jahutada ning Prantsusmaa ei julgenud üksinda sõtta astuda. Kuna austerlaste hulgas oli tollal märkimisväärne hulk Saksa-meelseid, ei paistnud ühendamine vägivaldsena.

Müncheni kokkulepe (1938)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist; selle tõttu muutus olukord väga teravaks – Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks.

Lahenduse leidis Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, kes pakkus välja kokkuleppe, mis takistas kogu Tšehhoslovakkia minekut Saksamaa võimu alla. 29. septembril 1938 sõlmitigi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia vahel Müncheni kokkulepe, millega Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa. Ungarlastega asustatud alad anti Ungarile. 1. oktoobril 1938 hõivas Poola Tšehhoslovakkia põhjaosas asuva Dečini. Poolale ei pannud keegi seda pahaks.[viide?]1939 vallutasid sakslased terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas; Tšehhimaa kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks, Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuv vasallriik. Suurbritannia ega Prantsusmaa ei teinud midagi ning kokkulepe osutus Tšehhoslovakkia reetmiseks, sellal kui Hitler esines "rahu kaitsjana" ning saavutas Saksamaa eesmärgid sõjalise jõuta. Sama aasta kevadel nõudis Saksamaa aga Poolalt Gdański (Danzigi) ning Leedult Klaipėda (Memeli) loovutamist, mis olid mõlemad enamjaolt saksakeelse asustusega. Euroopat ootas ees uus sõda.

Saksamaa – oht Poolale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Tšehhoslovakkiat mõisteti, et järeleandmised ei rahusta Saksamaad ning sellest poliitikast loobuti; Poolale lubati Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt osutada igakülgset abi Saksamaa rünnaku korral. Sakslased üritasid aga Poolalt saada mitte ainult Gdański, vaid ka neid piirkondi, kus elasid sakslased. Olukorra muutis keeruliseks ka Nõukogude Liidu surve Poolale. Jossif Stalin lubas Poolale kaitset, nõudes vastutasuks luba viia Punaarmee Poola aladele. Poolakad ei tahtnud aga kummalegi alluda, vaid säilitada iseseisvust ning tänu Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaenutsemisele oli see ka võimalik. Kuid kõik muutus ootamatult. 30. augustil 1939 tegi Adolf Hitler Poolale viimase pakkumise, korraldada "Poola koridoris" järgmise 24 kuu jooksul rahvusvahelise kontrolli all rahvahääletus. Poola ei vastanud sellele ja kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Nii muutus sõda möödapääsmatuks.

Molotovi-Ribbentropi pakt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Molotovi-Rippentropi pakti allakirjutamine

1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub. Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Saksamaale pidid jääma Poola lääneosa ja Leedu.

Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.

  • Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata, kuid lootis et nad ei sekku. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.
  • Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimaluse andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.

Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.

Teise maailmasõja algus (1939–1942)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude tankid sisenevad Poolasse 17.09.1939

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa koos liitlastega tungis kallale Poolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida. Nende eesmärk ei olnudki niivõrd Poola kaitsmine, kui Saksamaa purustamine, mida tõendas nende tegevusetus kummagi Poola ründaja vastu.

17. septembril tungis Poolale kallale ida poolt ka Punaarmee, kes vallutas riigi idaosa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla. 28.septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõprusleping (Договор о дружбе и границе между СССР и Германией), millega Poola, kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks MRP lisaprotokolli muutmisega NSV Liidu mõjusfääri.

Sõjategevuse laienemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõda: Soome sõdurid 12. jaanuaril 1940
Nõukogude Liit alustas 1939. aasta 30. novembril sõda Soome vastu, mida nimetatakse Talvesõjaks. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil allkirjastatud rahulepingule loobuma maa-aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas, kokku umbes 13% kogu Soome territooriumist.

Saksamaa alustas 9. aprillil 1940 operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga, lahingud Norras kestsid 10. juunini ning Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu eksiilis. 10. mail alustas Saksamaa operatsiooniga "Fall Gelb", mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga läbi Hollandi, Belgia ja Luksemburgi. Pealöögi suund oli suunatud läbi Ardennide metsade Calais' suunal. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiilvalitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Kuna Prantsusmaa väejuht uskus, et sakslased kasutavad Maginot' liinist möödumiseks sama taktikat, mida Esimeses maailmasõjas, ja grupeeris oma paremad väeüksused Belgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi ja Belgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed. Britid algatasid 26. mail operatsiooni "Dynamo", mille käigus evakueeriti Dunkerque'ist ja selle randadelt 338 226 piiramisrõngasse jäänud liitlasarmee sõdurit.

Belgia alistus 28. mail ja 10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja 10. juunil. Prantsusmaa alistus 22. juunil 1940, sõlmides kokkuleppe Compiegne'i metsas, kohas, kus 1918 Saksamaa oli pidanud Antandile alistuma. Kaks kolmandikku riigist sattus Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralik valitsus. Charles de Gaulle rajas Suurbritannias vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa.

NSV Liit jätkas samal ajal vastavalt MPR paktile NSV Liidu mõjusfääri liigitatud piirkondade hõivamist, kasutades selleks diplomaatilisi ja sõjalisi hirmutusvahendeid ning hõivas 1940. aasta juunis Eesti, Läti ja Leedu ning augustikuus 1940. annekteeris need riigid NSV Liidu koosseisu.
NSV Liidu Punaarmee okupeeris 28. juunil 1940. aastal Rumeenia Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina piirkonna ning annekteeris alad NSV Liidu koosseisu.

Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette meredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal (Õhulahing Britannia pärast). Samal ajal toimusid lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid.

Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia ja Jaapaniga ning 1940 sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nn Kolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada. Samal aastal tungis Itaalia kallale Kreekale, kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta ning appi kutsuti Saksamaa. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid riigid alistatud.

Jugoslaavia armee Horvaatia diviisid tõstsid Horvaatia iseseisvuse toetuseks mässu ning sakslaste kontrolli all loodi Horvaatia riik. Sloveenia ja Horvaatia andsid Saksamaale Nõukogude Liidu vastaseks sõjaks täiendavat sõjaväge, Relva-SSiga ühines piisaval arvul Bosnia moslemeid, et võimaldada neist omaette diviis moodustada. Serbia oli lõhenenud monarhistlike ja kommunistlike partisanigrupeeringute vahel, kes peamiselt võitlesid pigem teineteise kui Saksa ja Itaalia okupatsioonijõudude vastu.

Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Ühendkuningriigi vahel, lendas Hitleri asetäitja Rudolf Heß 1941. aastal eraviisilise rahumissiooniga salaja Suurbritanniasse, kuid R. Heß vangistati.

Saksamaa rünnak NSV Liidule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)
Saksa vägede vastuvõtt Ukrainas

MRP-ga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes ehk nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina, mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, avas see Saksamaa silmad. Selle tulemusena hakkas Saksamaa aduma Nõukogude poolt lähtuvat ohtu ning hakkas senini Suurbritannia vastu kavandatud sõja plaanimise asemel kavandama sõda Nõukogude Liiduga.

Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa – Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.

Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.

Põlev Nõukogude tank

Nõukogude Liidus hakati sõjategevust Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude Liidu vahelisel Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks, vaikides maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa suunalised ründekavatsused koos sellega kaasnenud grandioossete ettevalmistustega.

Hitler ennetas kommuniste kõigest paari nädalaga, teades, et kui Stalin ründab esimesena, pole Euroopal mingit lootust. Esimeses vahetult Nõukogude Saksamaa piiril olnud 170 Punaarmee diviisist purustati täielikult juuli 1941 keskpaigaks (kolme nädalaga) 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50...90 % oma koosseisudest ja tehnikast.[1]

Oma rünnakuga võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa. 1941. aastal liikusid Saksa väed ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas.

Sakslased pealetungil

Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, langes saksa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast.[2] Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga.

Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.[3]

Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega kelle olemasolust saksa luurel aimugi ei olnud.[4] Omad raskused tekitas ka karm talv milleks saksa armeel puudus varustus. Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas.

Jaapan ründab USA-d[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rünnak Pearl Harborile

Maailma tähelepanu oli koondunud Euroopale ning Jaapan kasutas seda ära, et kehtestada oma ülemvõim Ida-Aasias. Nende plaanide vastu oli aga USA ning 7. detsembril 1941 ründas Jaapan Hawaii saarestikus asuvat Pearl Harbori mereväebaasi. Sellega oli ameeriklastele kuulutatud sõda ning ka Saksamaa ja Itaalia teatasid oma vastuseisust USA-le. Poole aastaga hõivasid jaapanlased kõik liitlaste tähtsamad tugipunktid ning Indohiina, Birma, Malaisia, Singapuri, Filipiinid ja Indoneesia, kuid 1942. aasta juunis toimunud Midway lahing oli jaapanlastele hävituslik.

Saksamaa-vastane koalitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

B-26 Alžeeria taevas

Nõukogude Liit sattus Hitleri-vastasesse leeri, kui Saksamaa tungis kallale NL-ile ning Briti peaminister Churchill hakkas Stalinis vaenlase asemel nägema liitlast. 1941. aasta juulis sõlmiti Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel ühise sõjategevuse kokkulepe ning USA president Roosevelt pakkus Stalinile sõjavarustust.

Tihenes ka USA ja Suurbritannia vaheline koostöö ning 1941 augustis kirjutasid Roosevelt ja Churchill alla Atlandi hartale, milles sõnastati sõja eesmärgid ning sõjajärgne maailmakorraldus. Riigid teatasid, et ei otsi omakasu ning lubasid taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse.

1942 alguses kirjutasid 26 Kolmikpaktiga sõdivat riiki Washingtonis alla deklaratsioonile, millega kohustusid kasutama oma jõudu vaenlasriikide vastu. Neid riike ja ka deklaratsiooniga hiljem liitunuid hakati nimetama Ühinenud Rahvasteks.

Teine maailmasõda 1942–1945[muuda | redigeeri lähteteksti]

Murrang sõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomusauto Humber MK II Põhja-Aafrikas.

1942. aasta sügisel alustasid Briti väed vastupealetungi Egiptuses ning koos neile appi tulnud ameeriklastega sunniti Saksa-Itaalia väed Põhja-Aafrikas alistuma. Idarindel oli sakslaste suurim ebaõnnestumine Stalingradi lahing 1942 lõpul ja 1943 algul. Umbes 300 000 Saksa sõdurit sattus venelaste piiramisrõngasse ning verised lahingud lõppesid sakslaste lüüasaamisega; 90 000 meest langes vangi. Pärast Stalingradi lahingut õnnestus Saksa kindral Erich von Mansteinil rinne taas stabiliseerida.

Kursk. Juuli 1943.

1943. aasta suvel tegid sakslased katse samuti suurt Punaarmee koondist ümber piirata. Kurski lahingus tuli esimesel nädalal edukas pealetung siiski katkestada, kuna USA ja Briti väed olid maabunud Sitsiilias.

Itaalia kuningas tagandas Mussolini ning uus valitsus sõlmis vaherahu. 1943 sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. Saksa jõud hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal Mussoliniga eesotsas fašistliku vabariigi; Itaalia kuningriik aga kuulutas Saksamaale sõja.

Pärast Kurski lahingut asusid venelased pealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee tagasi kaks kolmandikku okupeeritud NL-i alasid. Nõukogude rünnakud kestsid kogu suve ja sügise. Kiiev vallutati ning talve saabudes lõid venelased Dnepri paremal kaldal tugialad.

Teherani konverents[muuda | redigeeri lähteteksti]

1943 lõpul toimus Iraani pealinnas Teheranis konverents, kus kohtusid esmakordselt Stalin, Roosevelt ja Churchill. Konverentsil otsustati Prantsusmaal teise rinde avamine ning pealetungi alustamine sakslaste vastu Normandias, Nõukogude sõjavägi pidi liitlasi toetama pealetungiga idast. NSV Liit võttis ka kohustuse kuulutada pärast Saksamaa purustamist Jaapanile sõda. Liidrid jõudsid kokkuleppele Saksamaa jaotamise ja Poola tulevaste piiride suhtes ning USA ja Suurbritannia tunnustasid NSV Liitu 1941. aasta piirides. Sellega sattusid Baltimaad taas nõukogude võimu alla.

Sõjategevus 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944 alguses alustas Punaarmee pealetungi piki Nõukogude–Saksamaa rindejoont. Pealetungi käigus murti 27. jaanuaril Leningradi blokaad, mille tagajärjel oli hukkunud 650 000 linnaelanikku. Lääneliitlased aga tungisid edukalt edasi Itaalias ja vallutasid Rooma. 6. juunil 1944 maabusid USA, Suurbritannia, Kanada ja Poola sõjajõud Normandias. Liitlasvägede saabumine muutis Saksamaa lüüasaamise paratamatuks ning nende kaitse hakkas lagunema. Lääneliitlased alustasid liikumist Saksamaa poole; lääneriikide ja Punaarmee edu aitas kaasa vastupanuliikumise elavnemisele Saksamaa poolt okupeeritud riikides.

1944 teisel poolel vabastasid liitlased Prantsusmaa ning jõudsid Saksamaa piirile. Punaarmee pealetung oli sama võimas; pealöök anti Valgevenes ning sügiseks jõuti Ida–Preisimaa piirini. Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast ning septembris sõlmitud rahulepinguga lõppes ka Jätkusõda. Septembris–oktoobris vallutati ka Mandri-Eesti ja Ida-Läti ning 1945 Poola pealinn Varssavi.

Saksamaa purustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1945 veebruaris toimus Jaltas konverents, millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillis San Francisco. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945.

Potsdami konverents
Winston Churchill, Harry S. Truman ja Jossif Stalin

Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.

7.8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksused Tšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.

Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945 juulis toimunud Potsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi.

Jaapani purustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

9. august 1945
Nagasaki

Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.

Paks mees (Fat man)
Üks kahest Jaapanile visatud tuumapommist

Nõukogude väed tungisid Mandžuuriasse ja Koreasse, purustades Jaapani miljonilise armee. Pärast seda olid juhid nõus tingimusteta alla andma ning 2. septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ning USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti. Teine maailmasõda oli ametlikult lõppenud.

Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nürnbergi kohus

Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle, seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 Saksamaa riigitegelast ja sõjaväelast astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.

Sõjakuritegudes süüdistatavad astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli Teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.

Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa poolseid sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu poolsed sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata. Nürnbergis süüdistavate arglikud katsed avalikustada protsessi käigus Nõukogude Liidu tegelikud plaanid ja näidata ka Nõukogude Liidu süüd sõja vallapäästmises jäid tollal praktiliselt ilma tähelepanuta. Nii leviski maailmas väärteave Teise Maailmasõja põhjuste ja vallapäästjate üle, mis on paljuski levinud kuni tänapäevani. Vaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal on seda olukorda mingil määral muutnud, kuigi mitte olulisel määral.

Nii on senini peetud kohut vaid ühe poole – Saksamaa – sõjakurjategijate üle. Nürnbergi-laadne kohtuprotsess Nõukogude Liidu liidrite üle seoses nendepoolsete sõjakuritegudega Teises maailmasõjas on senini pidamata.

Sõjakuriteod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Gulagi vangilaagrites hukkus palju okupeeritud riikide, nagu Eesti, Läti, Leedu ja Poola kodanikke, samuti Saksa sõjavange ja Nõukogude kodanikke, kes olid võidelnud kommunismi vastu.

Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei poolt juutide-vastast poliitikat nimetatakse holokaustiks.

Next.svg Pikemalt artiklis Lääneliitlaste sõjakuriteod Teise maailmasõja ajal

Tippkohtumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Churchill ja Roosevelt kohtusid üheksal korral. Stalin osales üheksast tippkohtumisest kolmel: Teheranis, Jaltas ja Potsdamis.[5]

  • Placentia Bay (Newfoundland), 9.–12. august 1941
  • Arcadia (Washington), 22. detsember 1941–14. jaanuar 1942
  • Symbol (Casablanca), 14.–23. jaanuar 1943
  • Trident (Washington), 11.–25. mai 1943
  • Quadrant (Quebec), 17.–24. august 1943
  • Sextant (Kairo), 23.–26. november ja 3.–7. detsember 1943
  • Eureka (Teheran), 28. november – 1. detsember
  • Octagon (Quebec), 12.–16. september 1944
  • Argonaut (Jalta), 4.–11. veebruar 1945
  • Terminal (Potsdam), 17. juuli – 2. august 1945

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Дмитрий Хмельницкий «Ледокол из "Аквариума". Беседы с Виктором Суворовым», Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 264
  2. Дмитрий Хмельницкий «Ледокол из "Аквариума". Беседы с Виктором Суворовым», Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 264
  3. Дмитрий Хмельницкий «Ледокол из "Аквариума". Беседы с Виктором Суворовым», Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 265
  4. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 59
  5. Norman Davies, Euroopa sõjas 1939–1945: lihtsat võitu ei ole (Tallinn: Tänapäev, 2009), lk 154

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]