Õhuruum

Allikas: Vikipeedia
Õhuruumi erimärgistus.

Õhuruum on riigi (sh selle territoriaalvete) kohale jääv atmosfääri osa, mida see riik valdab.

Õhuruumi võib jagada mitmesugusteks tsoonideks, sealhulgas lennupiirangutega aladeks ja lennukeelualadeks.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt vastab riigi suveräänne õhuruum mereõiguses tarvitatavale territoriaalvete määratlusele, mille kohaselt need ulatuvad 12 meremiili (22,2 km) kaugusele riigi rannajoonest. Väljapoole riikide piire jäävat õhuruumi peetakse rahvusvaheliseks, sarnaselt "rahvusvaheliste vete" mõistega mereõiguses. Rahvusvahelise lepingu alusel võib riik siiski võtta vastutuse rahvusvahelise õhuruumi teatud osa eest, näiteks ookeanide kohal. Nii katab näiteks USA lennuliiklusteenistus suure osa Vaiksest ookeanist, ehkki see õhuruum on rahvusvaheline.

Suveräänse õhuruumi kõrguse suhtes pole rahvusvahelist kokkulepet, mis tõmbaks selge piiri riigi õhuruumi ning väljapoole riikide jurisdiktsiooni jääva kosmose vahele. Soovitused jäävad 30 km (lennukite ja õhupallide suurim lennukõrgus) ja 160 km (madalaim stabiilne lõhiajaline orbiit) vahele. Fédération Aéronautique Internationale on kehtestanud 100 km kõrgusel Kármáni piiri Maa atmosfääri ja kosmose vahel, samas peab USA astronaudiks igaüht, kes on lennanud kõrgemal kui 80 km. USA laskuvad kosmosesüstikud on lennanud ka madalamal kui 80 km üle teiste riikide, näiteks Kanada, küsimata esmalt luba.[1] Sellegipoolest on nii Kármáni piir kui ka USA määratlus pelgalt praktilised soovitused, mil puudub juriidiline kehtivus riigi suveräänsuse küsimustes.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välilslingid[muuda | redigeeri lähteteksti]