Liivi ordu

Allikas: Vikipeedia

Liivi ordu
Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal
(ladina keeles) Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia
(saksa keeles) Brüder der Ritterschaft Christi von Livland


Den tyske ordens skjold.svg

Rigas pils Broce.jpg
Liivimaa ordu Riia orduloss, Joonis 18. sajandist Johann Christoph Brotze
Asutatud 1237
Laiali saadetud 1562
Peakorter Riia linn (kuni 1297, 13301480. aastad), Võnnu (1480. aastad1562)
Piirkond Vana-Liivimaa
Juhtkond Liivi ordu maameister
sõjaline juht Liivi ordu maamarssal
Peaorgan Rooma-katoliku kirik
Emaorganisatsioon Saksa ordu

Liivi ordu ehk Liivimaa ordu, eestikeelse täieliku nimega Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal (ladina Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia, alamsaksa Dutscher orden to Lyffland, ka saksa Deutscher Orden in Livland) oli katoliku rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 12371562.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moodustamine ja esimesed kümnendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1236. aastal sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus hävitava kaotuse osaliseks:hukkus umbes pool orduvendadest, nende hulgas ka ordumeister Volquin. Seejärel algatati ordu liitumine Saksa orduga. Liitumisplaanid olid õhus olnud juba ka varem, sest Mõõgavennad olid vastuollu sattunud nii paavsti kui ka kohalike piiskoppidega ja seetõttu loodeti mõjuvõimsalt Saksa ordult toetust leida.

1237. aastal kinnitas paavst Gregorius IX Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. Sama aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Saksa orduga ning sel viisil tekkinud orduharu sai nimeks Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu (ka Liivimaa ordu või Saksa ordu haru Liivimaal) ja mille esimeseks juhiks määrati senine Preisi orduharu maameister Hermann von Balk. Toona asus Saksa ordu keskus veel Palestiinas.

Esimestel aastatel olid Liivimaa orduharus ülekaalus endised mõõgavennad, kuid on arvatud, et pärast 1240. aastate alguse Ristisõdu Venemaal kaldus orduharus ülekaal uustulnukate poole. Esialgu oli Liivi orduharu väga tugevalt Saksa ordu kõrgmeistriga seotud, too määras 13.14. sajandil kohaliku meistri oma äranägemise järgi. Sel perioodil ühendas orduharusid ka ühine peavaenlane, Leedu suurvürstiriik, kellega peeti mitmeid edutuid lahinguid: näiteks 1270. aastal langes Karuse lahingus maameister Otto von Lutterberg, 1279. aastal aga Aizkraukle lahingus meister Ernst von Ratzeburg. Alates 13. sajandi lõpust algasid ka pidevad sisetülid Vana-Liivimaal, mis peamiselt käisid ordu ja Riia peapiiskopi või Riia linna vahel.

Olulisemad sündmused 14.–16. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivi ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558

14. sajandi algul pääses Saksa ordu napilt Templiordu saatusest. Franciscus de Moliano korraldas inkvisitsiooni ja kuulas üle orduvaenulikke Liivimaa vaimulikke. Ordut süüdistati ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada[1].

1346. aastal ostis Saksa ordu Taani käest Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) ja andis selle järgmisel aastal Liivi ordu valitseda. Tänu sellele muutus ordu Vana-Liivimaa piiskopiriikidest vaieldamatult tugevamaks ja 14.–15. sajandil püüdis ta korduvalt Riia peapiiskopit endasse inkorporeerida ehk sundida teda Saksa ordu preestervennaks hakkama, et teda nõnda enda vaimuliku ja poliitilise kontrolli alla saada. 1393. aastal see õnnestuski ning 14051417 oli Riia peapiiskopkond ordu otsese võimu all, kuna peapiiskop Johann von Wallenrode oli selle ordule pantinud.

Kuid 1386. aastal kaotas ordu olulise põhjenduse oma eksistentsiks, kui seni paganlik Leedu sõlmis Poolaga Krevo uniooni ning leedukad ristiti. Poola-Leedu liit pöördus peagi Saksa ordu Preisimaa haru vastu, kus 1309. aastast valitses kõrgmeister, mistõttu hakkas kiiresti nõrgenema ka selle side Liivi orduga, mida Poola ja Leedu otseselt ei ohustanud. Liivi ordu sõltumatuse kasvu näitas ka see, et alates 14. sajandi lõpust valiti koha peal kaks ordumeistri kandidaati ja kõrgmeister sai vaid nende vahel valiku teha. Tegeliku sõltumatuse kõrgmeistrist saavutas Liivi ordu 15. sajandi keskel, kui pärast maiskondade konflikti esitati kõrgmeistrile kinnitamiseks vaid üks kandidaat. Samal ajal püüti Saksa ordult üle võtta ka Eestimaad, mis 1459. aastal ametlikult toimuski. Tegelikult jäi aga kõrgmeistri nimeline võim Eestimaal kehtima kuni 1525. aastani, mil Saksa ordu Preisimaa haru sekulariseeriti. Seejärel muutus Liivi ordu tegelikult täiesti sõltumatuks. Ametlikult jäi ta siiski Saksa ordu osaks ja allus nimeliselt kuni oma lõpuni Saksa ordu kõrgmeistrikoha administraatorile Saksamaal.

1420. aastatel tekkisid Liivi ordul uued vastuolud Riia peapiiskoppidega, mis viisid 1428. aastal peapiiskopi vabanemise inkorporatsioonist. Uuesti suudeti peapiiskop ordusse inkorporeerida 1451. aastal ning ametlikult jäi see kord kehtima kuni Vana-Liivimaa lõpuni. 1452. aastal lõpetati ka peapiiskopi ja ordu tüli Riia linna üle Kirchholmi lepinguga, millega jagati võim linna üle. Linnale see ei sobinud ning 14841491 toimunud kodusõjas püüdis linn orduvõimust vabaneda. Viimaks õnnestus ordul Kirchholmi leping taastada, mis ametlikult kehtis samuti Liivi sõjani, kuigi 15251547 oli Riia tegelikult ordu ainuvõimu all.

15. sajandi teisel poolel muutus aga oluliselt kogu Liivimaa välispoliitiline olukord, kui Moskva suurvürstiriik liitis endaga Novgorodi vabariigi ja ulatus nii ka Liivimaa ja ordualade piirideni. Aastatel 14801481 ja 15011503 peeti Moskva ja Pihkvaga kaks sõda, mis ordu välispoliitilist positsiooni aga ei parandanud. Liivimaa-siseselt suudeti küll senisest edukamalt rahu hoida, kuid uusi vapustusi tekitas 1520. aastatel reformatsioon, hiljem aga Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni katsed Liivimaad sekulariseerida. 1530. aastal sai ordumeister Wolter von Plettenbergist Saksa-Rooma keisri vasall ehk riigivürst, kuid tegelikku keisripoolset tuge see ordule ei toonud.

Likvideerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1558. aastal puhkenud Liivi sõjas ei osutunud ordu enam maakaitseks võimeliseks ja andis end 1559. aastal Poola kuninga Zygmunt II Augusti kaitse alla. Pärast seda, kui Põhja-Eesti orduvaldused olid end 1561. aastal andnud Rootsi võimu alla, ei jäänud viimasel ordumeistril Gotthard Kettleril muud üle, kui alistuda Poola kuningale. 1561. aasta novembris liideti ordualad koos Riia peapiiskopkonnaga Poolaga, 1562. aasta 5. märtsil likvideeriti orduharu lõplikult, kui Kettlerist sai Kuramaa hertsogiriigi hertsog.

Nimeliselt jäi orduvõim kehtima veel Maasilinna foogtkonnas, mis oli tegelikult hertsog Magnuse võimu all ja liideti tema valdustega ametlikult 1564. aastal. Veelgi kauem püsis orduametniku võim Dobele komtuurkonnas, kus viimane komtuur Mathias von der Recke keeldus kuni 1576. aastani oma valduseid Kettlerile loovutamast, olemata siiski 1562. aasta järel enam ordu liige.

Liikmeskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähtsaim isik Liivi ordus oli ordumeister, kes allus Saksa ordu kõrgmeistrile, kes resideeris esialgu Akkos, aastatel 12911309 Venezias, 13091457 Marienburgis, seejärel kuni 1525. aastani Königsbergis, hiljem (Saksa meister Saksa ordu administraatorina) Mergentheimis. Liikmeskond pärines enamasti Vestfaallist või Reinimaalt, harvem mujalt Saksamaalt. Preisi– ja Liivimaalt pärines vaid üksikuid orduvendi, nende hulgast on teada ka üks liivlane, Ykemele. Orduliikmed jagati kolmeks:

  • Rüütelvennad
  • Preestervennad
  • Seersantvennad (Sarjantbrüder) ehk hallmantlid

Lisaks ordu täisliikmetele olid ordus ka ilmikutest poolvennad, kes tegelesid tavaliselt käsitöö ja muude madalama taseme majandusülesannetega. Liivimaal on neid allikates mainitud väga harva.[2]

Orduvalitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivi ordu juhiks oli eluaegseks valitsejaks valitud ordumeister ehk maameister. Ordumeistri valis alates 14. sajandist komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas 1525. aastani Saksa ordu kõrgmeister, seejärel nominaalselt kõrgmeistri administraator. 16. sajandil valiti orumeistrile enamasti juba tema eluajal järeltulija ehk koadjuutor.

Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees ordus oli maamarssal, kes oli orduvägede sõjaliseks juhiks ja ordumeistri puudumisel tema kohusetäitjaks. Maamarssal resideeris esialgu Võnnus, 14. sajandil Aizkraukles ning 14. sajandi lõpust Siguldas.

Ordumeistril aitasid ordut hiljemalt 15. sajandi keskpaigast juhtida 5–6 käsknikust koosnev sisemine ehk kitsam nõukogu. Kõige olulisemateks käsknikeks olid maamarssal, Viljandi, Tallinna, Aluliina ja Kuldīga komtuurid ning Järva foogt. Mõnikord kuulusid siseringi ka teised käsknikud, kõige tihemini Dünaburgi või Pärnu komtuur. Suurde ehk välimisse ordunõukokku kuulusid sisuliselt kõik ordukäsknikud, välja arvatud Kursi komtuur, kelle positsiooni on loetud Liivimaa käsknike seas kõige tähtsusetumaks. Kui sisemine nõukogu tegeles ordu igapäevase juhtimise ja oluliste otsuste kinnitamisega, siis välimine nõukogu kutsuti kokku ordut kui tervikut puudutavate probleemide lahendamiseks või suurte kriiside korral.

Rüütelvennad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rüütelvennad olid Liivi ordu sisehierarhias tähtsaimad, nad valitsesid ordut poliitiliselt: kõik ordukäsknikud olid rüütelvennad. Nende vormiriietuseks oli Saksa ordu valge mantel musta ristiga. 1230. aastatel kuulus ordusse umbes 120 rüütelvenda, neist veidi üle poole arvatavasti endised Mõõgavennad.[3] 13. sajandil kuulus Liivi ordusse kuni 200 rüütelvenda, 14. sajandil oletatavasti kuni 400. 1451. aasta visitatsiooniprotokollide säilinud osadest on kokku arvestatud 197 rüütelvenda, tõenäoliselt oli nende koguarv siiski mõnevõrra suurem, ulatudes vähemalt 220-ni.[4] 15. sajandi lõpust hakkas orduvendade arv langema, 1550. aastatel polnud neid arvatavasti enam rohkem kui veidi üle 100.[5] Koos hallmantlite, sõjasulaste ja vasallidega moodustasid rüütelvennad ordu sõjaväe. 14. sajandi lõpust hakati kasutama ka palgasõdureid, nende osatähtsus muutus määravaks 15. sajandi lõpuks.

Rüütelvendade hulka võisid ordu algupoolel jõuda peaaegu kõikide seisuste esindajad. Nii kuulus 13. sajandi teisel poolel orduvendade hulka ka liivlane Ykemele, ainus teadaolev Baltikumi rahvaste esindaja ordus. Samuti sattus sinna Põhja-Saksamaa linnakodanikke ja mitmeid teadmata päritolu, võimalik, et talupojaperedest põlvnevaid mehi. Alates 14. sajandi teisest poolest muutusid seisuslikud vahed aga jäigemaks ning ordusse hakati võtma sisuliselt ainult aadlipäritolu inimesi. Enamik neist pärines Vestfaalist. Eriti suureks muutus vestfaallaste osakaal 15. sajandil, hiljem see mõnevõrra langes. Lisaks vestfaallastele oli ordu ridades pidevalt ka suur hulk reinimaalasi (peamiselt Reini jõe alamjooksu piirkonnast). Teistest piirkondadest pärit rüütelvendi oli tunduvalt vähem, Preisi- ja Liivimaalt on neid teada vaid üksikuid.

Ühtekokku on nimeliselt teada 1003 rüütelvenda, nendest 773 kohta on kindlaks määratud ka päritolukoht ja/või suguvõsa. Liivi orduvendade koguarvu on aga allikate nappuse tõttu võimatu määrata, tõenäoliselt oli see 10 000 ümber.[6]

Preestervennad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Preestervennad olid vaimulikud, kes sooritasid ordus kiriklikke talitusi ja olid sageli kirjutajateks ning kantseleiametnikeks. Ka nemad kandsid Saksa ordu musta ristiga valget mantlit. Preestervennad tulid, erinevalt rüütelvendadest, tihti Preisimaalt ja nad pärinesid enamasti kodanikeseisusest. Preestervendade hulka kuulusid ka mitmed Liivimaa piiskopid: enamik Kuramaa piiskoppe olid Saksa ordu liikmed, samuti suur osa Riia peapiiskoppidest. Preestervendi oli alati tunduvalt vähem kui rüütelvendi, 1451. aastal teenis neid Liivi ordu linnustes teadaolevalt 43.[7]

Orduvaldused Liivimaal 1534. aasta paiku. 1- ordumeistri otsealluvuses, 2- maamarssali valdused, 3- Viljandi komtuurkond, 4- Tallinna komtuurkond, 5- Järva foogtkond, 6- Kuldīga komtuurkond, 7- Aluliina komtuurkond, 8- Pärnu komtuurkond, 9- Maasilinna foogtkond, 10- Rakvere foogtkond, 11- Narva foogtkond, 12- Vasknarva foogtkond, 13- Toolse foogtkond, 14- Kursi komtuurkond, 15- Karksi foogtkond (alates 1534 ordumeistri otsealluvuses), 16- Bauska foogtkond, 17- Rēzekne foogtkond, 18- Dünaburgi komtuurkond, 19- Sēlpisli foogtkond, 20- Dobele komtuurkond, 21- Kandava foogtkond, 22- Grobiņa foogtkond, 23- Vindavi komtuurkond

Seersantvennad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seersantvendadeks ehk hallmantliteks nimetati Liivi ordus olevaid kergelt relvastatud ratsanikke, kes kandsid halli rüüd ja pärinesid enamasti kodanikeseisusest, aga ka talupoegade seast. Nende tähtsus oli suurem 13.–14. sajandil, hiljem vähenes nende arv tunduvalt: 1451. aastal on neid Liivimaalt teada vaid 27.[8] Hallmantleid on tihti ekslikult nimetatud ka poolvendadeks ja peetud neid mittetäielikeks orduliikmeteks.[9]

Valdused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivi orduriik oli Vana-Liivimaa suurim riik ja võimsaim sõjaline jõud. Kokku oli tema pindala umbes 55 000 km²; alates 1347. aastast, mil Liivi ordule läksid Taani valdused Põhja-Eestis, kasvas pindala 67 000 km²-ni. Varem kuulusid ordule Eestis Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Läti aladel kuulusid ordule enamik Latgalest, Võnnu ja Volmari ümbrus, Semgallia ja Kuramaa lõunaosa. Aastatel 13301452 kuulus ordule ka Riia linn, seejärel omas ta Kirchholmi lepingu kohaselt selle üle koos Riia peapiiskopiga ühisvõimu, välja arvatud aastatel 14811491, mil toimus ordu-Riia kodusõda, ja 1524/1525–1529 (tegelikult kuni 1547), mil reformatsioonisegaduste tõttu allus linn ainult ordule. Ordule alluval territooriumil asusud ka Tallinna, Narva, Uus-Pärnu, Paide, Rakvere, Võnnu, Volmari, Kuldīga ja Vindavi linnad valitavate linnavalitsusorganite raadidega. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused paiknesid laialipaisatuna suurel maa-alal vaheldumisi piiskoppide valdustega, mis muutis raskeks valduste kaitsmise. Samas võimaldas valduste hajutatus ordul sekkuda ka kõigi teiste Vana-Liivimaa poliitiliste üksuste siseellu, seda enam, et ordu sõjaline organiseeritus oli kuni 16. sajandi alguseni väga kõrgel tasemel.

Orduharu keskuseks ehk ordumeistri residentsiks oli aastatel 12371297 ja 13301481 Riia ordulinnus, 14. sajandi alguses ja alates 15. sajandi lõpust oli selleks Võnnu, mis tegelikult oli ordu mitteametlikuks keskuseks olnud ka alates 15. sajandi algusest. Tihti viibis ordumeister ka Viljandis, mis oli 15.–16. sajandil võimsaim ordulinnus. Ordumeister Johann Wolthus von Herse oli 1470. aastal Viljandist teinud koguni ordukeskuse, kuid tema kukutamise järel aasta hiljem taastati endine korraldus.

Orduvaldused jagunes foogtkondadeks ja komtuurkondadeks. Nende eesotsas olid komtuurid ja foogtid ehk ordukäsknikud, tahtsust omasid ka ordulosside haldajad-ülemad, keda tavaliselt nimetati linnusekomtuurideks. Kõik lossides elavad orduvennad moodustasid eesotsas lossiülemaga konvendi. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks ja ühes piirkonnas võis valitseda komtuur ning talle alluv foogt, kuid ajapikku see vahe kadus. Siiski sai eristada tähtsamaid ja tähsusetumaid orduameteid (vt ordu valitsemise alt). Kokku olid orduvaldused 16. sajandiks jagatud 22 käskniku vahel, lisaks komtuuridele ja foogtidele olid ka ordumeistrile otse alluvad alad (Riias, Kuramaal ja Viljandist lõunas) ning maamarssali valdused (Sigulda, Volmari ja Riia ümbruskond).

Komtuuridele ja foogtidele allusid ordumõisad oma valitsejatega. Vasalle oli ordualal kuni 16. sajandini vähe, välja arvatud Põhja–Eestis, kus nende käes oli juba Taani ajast alates valdav osa maast.

Lisaks Liivimaa-valdustele allusid Liivi ordule ka neli komtuurkonda (Årsta, Bremeni, Krankowi ja Memeli) sellest väljaspool. Need omandati 13.14. sajandil ja kaotati üldiselt 15. sajandi lõpuks, välja arvatud Bremeni komtuurkond, mis müüdi maha alles 1560. aastal.


Komtuurkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valduse nimetus Nimetus saksa keeles
(vajadusel ka läti keeles)
Eksistentsi aeg Valitsev ametnik Märkused
 
Komtuurkonnad Eesti alal
  Viljandi komtuurkond Fellin 1230. aastad (hiljemalt) – 1559/1560 Viljandi komtuur Komtuurkond võidi luua ka 1220. aastatel. Vahepeal eksisteeris paralleelselt ka Viljandi foogtkond. Viimane valitseja ei olnud ametlikult komtuur. 15. sajandil liideti sellega ka Põltsamaa foogtkond. Komtuurkond vallutati venelaste poolt.
  Tallinna komtuurkond Reval 1230. aastad ja 1340. aastad1558/1561 Tallinna komtuur Oli vahepeal Taani valduses. Viimane valitseja oli komtuuri kohusetäitja. Komtuurkond liideti Rootsiga.
  Pärnu komtuurkond Pernau 1260. aastad1562 Pärnu komtuur Kõige tõenäolisemalt loodi komtuurkond 1265. aastal. 15. sajandi lõpul liideti sellega Lihula komtuurkond. Komtuurkond liideti Poolaga.
  Kursi komtuurkond Talkhof tõenäoliselt 14. sajand1558 Kursi komtuur Esimene teadaolev komtuur on 1343. aastast. Viimase komtuuri nime pole teada. Komtuurkond vallutati venelaste poolt.
  Lihula komtuurkond Leal 1240. aastad – tõenäoliselt 1470. aastad Lihula komtuur Esimene komtuur on teada 1241. aastast. 15. sajandi lõpus liideti Pärnu komtuurkonnaga.
  Paide komtuurkond Weißenstein, Wittenstein 14. sajandi esimene pool Paide komtuur On teada vaid kaks komtuuri. Eksisteeris paralleelselt Järva foogtkonnaga ja komtuuri amet liideti hiljem foogti omaga.
 
Komtuurkonnad Läti alal
  Kuldīga komtuurkond Goldingen tõenäoliselt 1250. aastad1560 Kuldīga komtuur Esimene komtuur on teada 1251. aastast. Viimane langes Härgmäe lahingus. Komtuurkond liideti Kuramaa hertsogiriigiga.
  Aluliina komtuurkond Marienburg; Alūksne 13421560 Aluliina komtuur Komtuurkond vallutati venelaste poolt ja viimane komtuur suri reetmissüüdistusega orduvangistuses.
  Dünaburgi komtuurkond Daugavpils umbes 12451559 Dünaburgi komtuur Komtuurkond ei eksisteerinud 13.–14. sajandil pikka aega, sest linnus hävitati leedukate poolt. See likvideerus 1559, sest anti Poola sõjaväe kaitse alla
  Dobele komtuurkond Dobeln 1376?–1562/1576 Dobele komtuur Komtuurkonna loomise aasta pole teada. Viimane komtuur ei andnud valdust ordu likvideerimisel üle ja valitses seda 14 aastat ilmaliku vürstina. Hiljem liideti Kuramaa hertsogiriigiga.
  Vindavi komtuurkond Windau; Ventspils 1291?–1560/1562 Vindavi komtuur Komtuurkonna loomise aeg pole teada. 1561–1562 valitses ala endine maamarssal. Likvideerimisel liideti Kuramaa hertsogiriigiga.
  Võnnu komtuurkond Wenden; Cēsis 12071349 Võnnu komtuur Komtuurkonna loomise aeg pole päris kindel. Eksisteris katkendlikult, kohati paralleelselt Võnnu foogtkonnaga.
  Aizkraukle komtuurkond Ascheraden 1209?–1477? Aizkraukle komtuur Komtuurkonna loomise aeg pole täpselt teada. 14. sajandil allus ilmselt pikka aega maamarssalile ja likvideerimisel liideti maamarssali valdustega.
  Dünamünde komtuurkond Daugavgrīva 1305 – umbes 1480 Dünamünde komtuur Likvideerimisel liideti maamarssali valdustega.
  Miitavi komtuurkond Mitau; Jelgava 1272?–1495? Miitavi komtuur Komtuurkonna loomise aeg pole kindlalt teada. Likvideerimisel liideti maamarssali valdustega.
  Riia komtuurkond Riga; Rīga 1253?–1484 Riia komtuur Komtuurkonna loomise aeg pole täpselt teada. Likvideeriti seoses Riia-ordu sõjaga ja hiljem allus sealne orduloss otse ordumeistrile.
  Sigulda komtuurkond Segewold 1291?–1432 Sigulda komtuur Komtuurkonna loomise aeg pole kindlalt teada. Likvideerimisel liideti maamarssali valdustega.
  Ruhja komtuurkond Rujen; Rūjiena 15591560 Ruhja komtuur Komtuurkond loodi Liivi sõja ajal ja kadus pärast ainsa komtuuri langemist Härgmäe lahingus.
  Väljaspool Liivimaad
  Bremeni komtuurkond 1330. aastad1560 Bremeni komtuur 1560. aastal müüdi komtuurkond maha. Tehing sooritati lõplikult küll alles pärast Liivi ordu likvideerimist.
  Memeli komtuurkond Klaipeda (leedu) 1250. aastad1328 Memeli komtuur Allutati 1328. aastal Saksa ordule.[10]
  Årsta komtuurkond 1260. aastad1465 Årsta komtuur Komtuurkond müüdi maha.
  Krankowi komtuurkond 1260. aastad1356 Krankowi komtuur Müüdi samuti maha.

Foogtkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitsusüksuse nimetus Nimetus saksa (läti) keeles Eksistentsi aeg Haldaja nimetus Märkused
  Foogtkonnad Eesti alal
  Järva foogtkond Jerwen umbes 12201562 Järva foogt Esialgu loodi Taani alal.
  Rakvere foogtkond Wesenberg 13431558/1561 Rakvere foogt Tuumikalad vallutati 1558 venelaste poolt.
  Narva foogtkond Narwa 1340. aastad1558 Narva foogt Foogtkond vallutati 1558 venelaste poolt.
  Maasilinna foogtkond Soneburg 1405?–1562/1564 Maasilinna foogt Moodustati Pöide foogtkonna asemele. Viimane foogt keeldus 1562 foogtkonda Poolale loovutamast ja andis selle 1564 lõplikult üle hertsog Magnusele.
  Vasknarva foogtkond Neuhausen  ?–1558 Vasknarva foogt Esimene foogt teada alles 1433. aastast, aga ilmselt eksisteeris juba 14. sajandist.
  Toolse foogtkond Tolsburg 14711558 Toolse foogt Rajati ordumeister Herse poolt. Vallutati venelaste poolt.
  Karksi foogtkond Karkus 1248?–1534 Karksi foogt Liideti ordumeistri valdustega.
  Põltsamaa foogtkond Oberpahlen 1305?–1472? Põltsamaa foogt Liideti Viljandi komtuurkonnaga.
  Pöide foogtkond Peude 14. sajand Pöide foogt On teada vaid kaks foogti. Hiljem kuulusid alad Maasilinna foogtkonda.
  Läti alal
  Rēzekne foogtkond Rositten 1288?–1559 Rēzekne foogt Võib-olla hävitati linnus 13. sajandi lõpus, pidev foogtide nimekiri on 14. sajandi keskelt. Likvideeriti seoses foogtkonna andmisega Poola kaitse alla.
  Bauska foogtkond Bauske 1470?–1559 Bauska foogt Loodi tõenäoliselt ordumeister Herse poolt. Likvideeriti seoses Poola sõjaväele üleandmisega.
  Kandava foogtkond Kandau 1383?–1560 Kandava foogt Viimane foogt langes Härgmäe lahingus.
  Sēlpilsi foogtkond Selburg 1422?–1559 Sēlpilsi foogt Foogtkond anti 1559 üle Poolale.
  Grobiņa foogtkond Grobin 1428?–1560 Grobiņa foogt Foogtkond panditi 1560 Preisimaale.
  Võnnu foogtkond Wenden; Cēsis 1255?–1461 Võnnu foogt Foogtkond eksisteeris esialgu paralleelselt komtuurkonnaga ja likvideeriti seoses alade minekuga ordumeistri otsevõimu alla.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Anti Selart. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Tartu 2002. Lk. 248–250.
  2. Jähnig, Verwaltung, lk 227.
  3. Bernhart Jähnig. Verfassung und Verwaltung des Deutschen Ordens, lk 127.
  4. Jähnig. Verfassung, lk 132–133. 15. sajandi lõpu kohta on mõnikord arvatud, et siis võis ordus olla umbes 500 rüütelvenda või isegi enam, kuid see on ilmne liialdus (samas, lk 134).
  5. Jähnig, Verfassung, lk 135.
  6. Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993.
  7. Jähnig, Verfassung, lk 134.
  8. Jähnig, Verfassung, lk 134.
  9. Jähnig, Verfassung, lk 131.
  10. Jähnig, Verfassung, lk 123.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Niels von Holst. Der Deutsche Ritterorden und seine Bauten von Jerusalem bis Sevilla, von Thorn bis Narwa. Berliin: Mann, 1981.
  • Bernhart Jähnig. Verfassung und Verwaltung des Deutschen Ordens und seiner Herrschaft in Livland. Schriften der Baltischen Historischen Kommision, 16. Berliin: LIT, 2011.
  • Juhan Kreem. The town and its lord: Reval and the Teutonic Order (in the fifteenth century). Doktoritöö. Tallinn: Ilo, 2002.
  • Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Toimetajad ning väljaandjad Lutz Fenske ja Klaus Militzer. Köln: Böhlau, 1993.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]