Norra

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; samanimelise küla kohta vaata artiklit Norra (Koeru); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Norra (täpsustus)

Norra Kuningriik
norra Kongeriket Norge
uusnorra Kongeriket Noreg
Norra lipp Norra vapp
Norra lipp Norra vapp
Norra asendikaart
Riigihümn Ja, vi elsker dette landet
Pealinn Oslo
Pindala 323 802[1] või 323 782 km²[2]* km²
Riigikeel(ed) norra ja uusnorra
Rahvaarv 5 051 275 (1.01.2013)[3]
Rahvastikutihedus 16 (1.01.2008) [4] in/km²
Riigikord konstitutsiooniline monarhia
Kuningas Harald V
Peaminister Erna Solberg
Iseseisvus 7. juuni 1905
SKT 259,049 miljardit USD[viide?], 276,4 miljardit USD (2010)[5]
SKT elaniku kohta 55 198 USA dollarit[viide?], 53 334 USA dollarit[6], 59 100 USD (2010)[5]
Rahaühik kroon (NOK)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .no
ROK-i kood NOR
Telefonikood 47
Märkused *) Koos Svalbardi ja Jan Mayeniga 385 199 km²[1] või 385 230 km²[7].

Norra (ametlikult Norra Kuningriik) on riik Euroopas, üks Põhjamaadest.

Norra põhiosa asub Skandinaavia poolsaare lääne- ja põhjaosas ning arvukatel rannikulähedastel saartel. Riik asetseb Rootsist läänes ja loodes, põhjaosas omab lisaks maapiiri Venemaaga (idas) ja Soomega (idas ja lõunas). Kujult on territoorium pikaksvenitatud ja kitsas, tugevalt liigestatud rannajoonega, mida iseloomustavad kuulsad fjordid. Maa asub Atlandi ookeani põhjaosa ääres, piirnedes Skagerraki, Põhjamere, Norra mere ja Barentsi merega. Norra põhiosa pindala on 323 782 km²[8].

Peale selle hõlmab Norra Kuningriik ka loodes asetsevat Islandi vetega piirnevat saart Jan Mayenit, mis halduslikult kuulub Norra põhiossa, ning Põhja-Jäämeres asuvat Svalbardi, mille staatus on reguleeritud rahvusvahelise Svalbardi lepinguga. Norra Kuningriigi pindala koos Jan Mayeni ja Svalbardiga on 385 199 km²[9].

Bouvet' saar Atlandi ookeani lõunaosas on Norra sõltlasala ega ole Norra Kuningriigi osa. Norra peab oma sõltlasaladeks ka Antarktika alasid Peeter I saart Vaikse ookeani lõunaosas Lõuna-Jäämeres ja Kuninganna Maudi maad Antarktisel, kuid Norra nõudlus nendele on Antarktika lepinguga tähtajatult külmutatud ning nende kuuluvus Norrale on rahvusvaheliselt tunnustamata.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra nimi

Norra nimi on:

Vanad purjetamisjuhendid Karmøyst põhja poole räägivad "põhjateest" (vanapõhja Norðrvegr), millest enamiku uurijate arvates tulebki Norra nimi. Hiljem kandus põhjatee nimi üle sellest ida pool olevale maismaale ning lõpuks ka Østlandetile.

Asend, piir ja suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra 2003. aasta veebruarist pärineval sateliidipildil

Norra põhiosa asub Skandinaavia poolsaarel Rootsist lääne pool (põhjaosa loode pool) ning selle põhjaosal on maapiir ka Venemaaga (idast) ja Soomega (idast ja lõunast). Maa asub Atlandi ookeani põhjaosa ääres, piirnedes kagust Skagerraki, läänest ja edelast Põhjamere, loodest Norra mere ja kirdest Barentsi merega.

Norra põhiosa asetseb kitsa ribana Skandinaavia poolsaare looderannikul. Selliseid pindala ja rahvaarvu kohta kitsa kujuga maid on maailmas vähe.

Umbes kolmandik territooriumist asetseb põhja pool põhjapolaarjoont.

Pindala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra kaart.png

Norra põhiosa pindala on 323 782 km²[10], millega ta on maailma maade seas 67. kohal[11] või 60. kohal[viide?]. Sellest hõlmavad 6% siseveed. Norra põhiosa on Euroopa maade seas pindalalt 8. kohal[9].

Norra Kuningriigi pindala koos Jan Mayeni ja Svalbardiga on 385 199 km²[9] või 385 230 km²[12]. Sellega on ta Euroopa riikide seas pindalalt 6. kohal[9].

Äärmuspunktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra äärmuspunktid

Norra põhiosa asub 58. ja 71. põhjalaiuse ning 4. ja 31. idapikkuse vahel.

Norra (ja ühtlasi Euroopa) mandriosa põhjapoolseim punkt on Nordkinn ehk Kinnarodden Finnmargis (71°08'02" N). Norra põhiosa põhjapoolseim punkt on skäär Magerøya saarel asuva Knivskjellodden põhjaotsa juures (71°11'09" N)[13]. Norra Kuningriigi põhjapoolseim punkt on Rossøya saarel Kirdemaast põhjas (80°49'44" N).

Norra mandriosa lõunapoolseim punkt on Lindesnesi poolsaare otsas paiknev neem Lindesnesi vallas Vest-Agderis (57°58'46" N). Norra põhiosa ja ühtlasi Norra Kuningriigi lõunapoolseim punkt on Pyseni skäär Mandali vallas (57°57'31" N).

Norra mandriosa läänepoolseim punkt on Vardetangen Lindåsi poolsaarel Hordalandis Austrheimi vallas (4°56'43" E). Norra põhiosa läänepoolseim punkt on Holmebåen Utværi tuletornist edelas (4°29'57" E). Norra Kuningriigi läänepoolseim punkt on Høybergodden Jan Mayenil (9°04'39" W).

Norra mandriosa idapoolseim punkt on Kibergneset Finnmargis Vardø vallas (31°03'52" E). Norra põhiosa idapoolseim punkt on Hornøya Vardø vallas (31°10'07" E). Norra Kuningriigi idapoolseim punkt on Kræmerpynten Kvitøya saarel Svalbard (33°30'59" E).

Mõõtmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaugus Nordkinnist Lindesnesini on 1748 km või 1752 km. Teineteisest kaugeimad punktid Norra mandril on Lista ja Kavringen (väike neem Vardøst põhja pool). Nendevaheline kaugus on 1790 km.

Norra mandriosa suurim laius on 432 km.

Norra põhiosa vähimaks laiuseks peetakse traditsiooniliselt 6,3 km Hellemobotni juures Tysfjordi vallas Nordlandis. Finnmargi idaosas Sør-Varangeri vallas on siiski väiksemad vahemaad merest Venemaa piirini, nimelt Bøkfjordenist Elvenesi juurest, Jarfjordenist Jarfjordbotni juurest ja Langfjordenist Boris Glebi juurest (vastavalt 1,5 või 1,6, 2,6 ja 5,8 km). Sadamalinn Narvik asetseb vaid 8 km kaugusel Rootsi piirist.

Piir[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra põhiosa piirneb Rootsiga (1619 km[14]), Soomega (727 km[14][15]) ja Venemaaga (196 km[14]). Maapiiri kogupikkus on 2542 km.[16] Piir Venemaa ja Soomega asetseb arktilises Põhjas. Piir Rootsiga ulatub Lapimaalt põhjas Skagerrakini lõunas.

Venemaal ja Norral olid aastaid lahkarvamused Barentsi meres asuvate territoriaalvete vahelise piiri suhtes ning mõlema riigi poolt hallatud mereala nimetati Halliks tsooniks. 27. aprillil 2010 kirjutati Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi Norra-visiidi ajal alla kahe riigi vahelisele lepingule, mis näeb ette piiritüli lahendamise. 15. septembril 2010 kirjutasid Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja Norra välisminister Jonas Gahr Støre Murmanskis alla lepingule, mis määras kindlaks kahe riigi vahelise piiri Barentsi merel ja Põhja-Jäämerel. Piir otsustati tõmmata keskjoone (Norra seisukoht) ja sektorijoone (Venemaa seisukoht) vahele. Vaidlusalane 176 000 ruutkilomeetri suurune ala jagati kaheks enam-vähem võrdseks osaks.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ulvikfjord

Rannajoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rannajoon on kõiki saari arvestades 83 281 km pikk[15] (ilma saarteta 25 148 km[15], saarte rannajoon 58 133 km[9]) ning seda iseloomustavad sügavad kitsad lahed, mida nimetatakse fjordideks, samuti suur hulk saari ning saarestikke. Kui fjorde ja muid lahti mitte arvestada, on rannajoone pikkus 2650 km[14] või 2532 km.

Fjordid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurim fjord on Sogne fjord. Ta on pikim (205 km) ja sügavaim (1308 m).

Geirangerfjorden ja Nærøyfjorden kuuluvad alates 2005. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Saared[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vega saared kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse

Registreeritud saari on 239 057. Tuntumad saarterühmad on Lofoodid ja Vesterålen.

Suurim saar Norra põhiosas on Hinnøya (2204 km²[viide?] või 2198 km²[9]).

Vega saared Norra keskosas Nordlandi maakonnas kuuluvad alates 2004. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Norra 10 suuremat saart on:

Väljaspool Svalbardi on suurimad saared:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galdhøpiggen on kõrgeim mägi Norra Kuningriigi territooriumil (2469 m üle merepinna) ja kogu Põhja-Euroopas.

Peaaegu kogu mandriosa võtab enda alla Skandinaavia mäestik.

Norra on väga mägine. Ta moodustab suure mägismaa. Iseloomulikud on mäeahelikud ja fjeldideks nimetatavad platood (näiteks Hardangervidda). Norra idaosas on suured orud. Paljudes kohtades on mäed ümarad ja maastik kujutab endast suurt lainjat lavamaad, kus orud ja lahed ei anna tooni.

Norra kõrgeim tipp on Galdhøpiggen (2469 m) Jotunheimenis, kus on kogu Skandinaavia kõrgeimad tipud. Varem oli kõrgeim tipp Glittertind, kuid selle liustikumüts on praeguseks nii palju sulanud, et mäe kõrgus on 2464 m. Üle 2300 kõrgusi mäetippe on 26.

31,7% pindalast on kuni 299 m kõrgusel merepinnast, 28,7% pindalast 300...599 m kõrgusel, 19,5% pindalast 600...899 m kõrgusel ning 20,1% pindalast kõrgemal. 39 000 km² on vähemalt 1000 km kõrgusel merepinnast, 91 000 km² 500...1000 m kõrgusel. Keskmine kõrgus merepinnast on umbes 490 m (Euroopa keskmine kõrgus on 300 m).

Jäätumine ja teised jõud kulutasid pinna ning tekitasid paksud liivakivi-, konglomeraadi- ja lubjakivisetted (sparagmiit). Tekkisid ka suuresti erodeerunud peneplaanid. Nendest on tekkinud muu hulgas Lõuna-Norras asetsev Hardangeri platoo 900 m kõrgusel merepinnast, Euroopa suurim mägiplatoo (11 900 km), Põhja-Norras suurema osa Finnmargi maakonnast hõlmav Finnmarksvidda.

Kambriumist Silurini oli suurem osa territooriumist allpool merepinda. Sel ajal tekkis 100...160 m paksune lubjakivi, kiltja savi, tahvelkilda ja konglomeraadi kiht. Kaledoonia orogeneesi jätkuna tekkisid mäed.

Lääne suunas voolavad jõed olid väga erodeerivad. Mööda maakoore murdumisjooni uuristasid nad sügavale rannikusse lõikuvaid kuristikke ja kanjoneid. Idas oli kallak laugem ning kujunesid laiemad orud. Kvaternaari suure jääaja korduvate jäätumiste vältel moodustas V-kujulistest orgudest laskuvate liustike toime U-kujulised mereveesse uppunud fjordid Norra läänerannikul. Liustikud viisid tohutud mulla-, kruusa- ja kivimassid praeguse Taani ja Põhja-Saksamaani välja. Need materjalid lihvisid 40% Norra territooriumist paljanduva aluspõhja.

Norra lõunaotsast kulgeb põhja poole mäeahelike süsteem Langi mäed, mis eraldab idas asetsevat Østlandeti läänes asetsevast Vestlandetist. Vestlandeti kitsal rannikul on palju saari ning järskude nõlvadega kitsad fjordid lõikuvad sügavale mägedesse. Erandiks on Jæreni tasandik Stavangerist lõunas. Ida poole suunduv mäeahelik eraldab Østlandeti põhjaosa Trondheimi ümbrusest ehk Trøndelagist. Põhja-Norra algab peaaegu Norra keskelt. Enamik sellest on põhjapolaarjoonest põhjas. Suure osa sellest katavad mäed, mis ulatuvad ka arvukatele saartele.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Geoloogiline ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa Norrast kuulub Kaledoonia orogeneesi piirkonda. Mesosoikumis eraldus sellest fragment, mis paikneb põhja pool tinglikust joonest, mis kulgeb Hardangerfjordeni suudmest läbi Mjøsa järve Rootsi piirini. Mäeahelik moodustus Siluri lõpus,

Sellest lõuna pool paiknev ala ning Finnmargi lõunaosa asetsevad Eelkambriumi väga kõvade kristalsete kivimitega (graniit ja teised moondekivimid) 1...2 miljardi aasta vanusel Fennoskandia kilbil. Eelkambriumi aluskorral on kohati Hilis-Eelkambriumi settekivimid (650 miljonit aastat ja vanemad) ja Kambrosiluri kihistused (542...416 miljonit aastat). Aluskord koosneb gneisist, graniidist jt Arhaikumi ja Paleosoikumi moodustistest.

Vestlandet ja Trøndelagis on Devoni kivimid (umbes 370 miljonit aastat).

Oslo fjordi piirkond on alang (Oslo alang või Oslo väli), üks väheseid kohti Skandinaavias, kus kristalne kilp on kaetud ulatusliku nooremate moodustiste kihiga.

Norra paikneb nõrga seismilisusega alal. Ta kujutab endast võrdlemisi stabiilset ja rahulikku maakoore osa. Maakoore kerkimine Kvaternaaris on glatsioisostaatiline (maismaa taaskumerdumine pärast jääkuplist vabanemist). See on kaasa toonud ja toob kaasa suuremaid ja väiksemaid pingeid, kuid kerkimine toimub üldiselt sujuvalt. Lõuna-Norras ei ole kahel viimasel sajandil olnud ühtki tähelepanuväärset maavärinat.

Loodusvarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maavaradest leidub Norras naftat, maagaasi, vase-, nikli-, raua-, tsingi-, titaani-, tina- ja molübdeenimaaki ning kromiiti ja püriiti, samuti kivisütt. Naftal on väga suur majanduslik tähtsus. Mineraalseid maavarasid ei ole piisavalt.

Tähtis loodusressurss on ka hüdroenergia; umbes 99 protsenti elektrienergiast toodetakse hüdroelektrijaamades.

Künkliku ja kõrge pinnamoe tõttu leidub Norras suhteliselt vähe viljakat põllumajandusmaad.

Kalavarud on suured.

Tähtis loodusvara on ka mets. Kuigi pinnamood raskendab ka metsamajandust, on suur osa okasmetsadest majanduslikus kasutuses.

Norra keskmine aastane temperatuur mõõdetuna vahemikus 1961–1990.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norras lahutab Skandinaavia mäestik kitsast humiidset rannikuriba läänes kontinentaalsema kliimaga idaosast.

Norra läänerannikul on laiuskraade arvestades väga mahe ja niiske kliima. Põhjuseks on Golfi hoovus, mille haru Norra hoovus toob 4...5 miljonit tonni sekundis suhteliselt sooja troopikast pärit vett. Rannik jääb seetõttu isegi Finnmargis (sealhulgas Hammerfesti ja Kirkenesi sadam) enamasti kogu talveks jäävabaks. Mere mahendav mõju, mis on tingitud hoovuse kohalt puhuvast soojast meretuulest, annab tunda ka õhutemperatuurides, eriti talvel (umbes −5 °C kuni +2 °C).

Mere kohalt tulnud niiskus sajab alla mägedest lääne pool. Nõnda on Bergeni linn üks Euroopa vihmarikkamaid. Mägedest ida pool on sademeid väga vähe. Sademete hulk kasvab lõuna poolt põhja poole. Kogu rannikuribal on see mais märgatavalt väiksem kui sügisel.

Mida sügavamal sisemaal, seda kontinentaalsem on kliima. Sademeid jääb vähemaks, suved on soojemad, talved märgatavalt külmemad.

Läänerannikul on aasta keskmine temperatuur 7 °C, mis on 30 °C võrra laiuskraadi keskmisest kõrgem. Põhjapolaarjoonest põhja pool paiknevatel Lofootidel on jaanuari keskmine temperatuur 24 °C maailma keskmisest kõrgem. See on üks maailma suuremaid temperatuurianomaaliaid.

Üle Norra kulgevad Atlandi ookeani põhjaosa tsüklonid, mis toovad sagedasi torme ja ilmamuutusi.

Lääne-Norras on mereline kliima suhteliselt jahedate suvedega ja pehmete talvedega. Aasta keskmine sademete hulk on 2250 mm. Mägede varjus Ida-Norras on mandriline kliima soojade suvede ja külmade talvedega. Aasta keskmine sademete hulk on alla 360 mm.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järved ja jõed moodustavad 6,0% Norra pindalast.

Jõed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iseloomulikud on kõrged joad ja kalarikkad jõed.

Ülekaalukalt pikim jõgi on 601 km pikkune Glåma, mis suubub Fredrikstadi lähedal Oslo fjordi. Teised Lõuna-Norra suuremad jõed suubuvad merre Drammeni ja Skieni lähedal. Teine pikk jõgi on Teno (360 km), mis voolab piki Soome piiri kirdesse.

Kõrgeim juga on kahest järjestikusest joast koosnev Mardalsfossen (705 m).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra järved

Üle 1,5 hektari suuruseid järvi on umbes 65 000. Ülekaalukalt suurim on Mjøsa 80 km Oslost põhjas.

514 meetri sügavune Hornindalsvatnet on Norra ja Euroopa sügavaim järv.

Norra 10 suurema pindalaga järve on:

Liustikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra liustikud

Jostedalsbreen on Euroopa kõrgeim mandriliustik ja suurim liustik Norra põhiosas (487 km²).

Liustikud moodustavad 1,0% pindalast (7000 km²).

Sood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sood ja märgalad moodustavad 5,8% pindalast.

Mullad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jäävaheaegadel ujutas meri suured alad üle, sest jää oli maad tohutu raskusega rõhunud. Piki praegust rannikut ning Oslo ja Trondheimi piirkonnas, mis tõusid 200 meetri kõrgusele merepinnast, settisid paksud savi-, aleuriidi- ja liivakihid. Nende kunagiste rannikupiirkondade all leidub väga häid muldi. Suurtel metsaaladel kaotas muld suure osa mineraalainetest, nii et tekkis halb põllumaa.

Østlandeti sisemaal on talud suurte orgude nõlvadel. Orupõhjades on ainult väljapestud mullasetted. Kõige saagikamad põllud on Jæreni tasandikul, kus on head liustikutekkelised mullad, väga mahedad talved, pikad põlluharimishooajad ja rikkalikult sademeid.

Lõuna-Norra mullakatte kujunemisel on küllaltki lühike ajalugu. Muldade noorus, nappus ja kohati täielik puudumine tuleb sellest, et Kvaternaaris oli seal valdav liustikukate, mis varem kujunenud mullakatte mehaaniliselt hävitas. Sellepärast tuleb tänapäeva muldade kujunemise alguseks pidada liustiku taganemise aega. Sel ajal ladestasid fluvioglatsiaalsed vood periglatsiaalses vööndis materjali, mis sai tasandikualade mulla lähtekivimiks, eriti Østlandetis, mis on kõige tasasem.

Teiselt poolt hakkasid mullad kujunema ka kõrgemate alade paljanduvatel emakivimitel. Seal on lähtekivimiteks enamasti gneisid, gabro, lubjakivi, kildad ja liivakivid.

Kõigi Norra muldade lähtekivimitele (välja arvatud lubjakividele) on iseloomulik madal karbonaatsus, mille tõttu nad on vähearenenud ja väheviljakad.

Sageli ei lange taiga- ja segametsa piir kokku neile tsonaalselt vastavate leet- ja pruunmuldade piiriga. See on seotud kliima vaheldumisega Euroopas Holotseeni vältel. Sinna, kus pruunmuldade areaal ulatub põhja ning on kaetud taigataimestikuga, kasvasid varem soojematel perioodidel segametsad ja ümberpöördult.

Taimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik kanarbik valiti 1976. aastal Norra riigiringhäälingu poolt korraldatud rahvahääletuse tulemusel Norra rahvuslilleks.

Pärismaiseid taimeliike on umbes 2000. Endeeme on vähe.

Laiades liustikeorgudes kuni 850 m kõrgusel merepinnast Ida-Norras ja kuni 700 m kõrgusel Trondheimi piirkonnas on valdavad paksud kuuse- ja männimetsad. Ka kõige paksemates kuusemetsades on sammalt ja kanarbikku.

Kõige järsematelgi mäenõlvadel kasvab mitmekesiseid lehtpuid, sealhulgas kaske, saart, pihlakat ja haaba. Kasevöönd on 900...1200 m kõrgusel merepinnast. Kõrgemal on paju ja kääbuskase vöönd.

Lääne-Norras on okaspuid ja lehtpuid enam-vähem võrdselt.

Suurimad metsad on Rootsi piiri ja Glåma jõe vahel Oslost idas. Østlandetist on umbes pool metsaga kaetud. Seal on umbes pool Norra metsavarudest ja pool Norra põllumaast.

Trøndelagist on metsaga kaetud umbes kolmandik.

Põhjapolaarjoonest põhja pool on kuuske vähe. Mänd kasvab peamiselt mitmekesise taimestikuga sisemaaorgudes.

Igal pool on rikkalikult metsamarju, sealhulgas mustikaid, jõhvikaid ja rabamurakaid.

Metsad moodustavad pindalast 38,2%, majandatavad metsad 21,6%.

Norra rahvuslill on harilik kanarbik.

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kvaternaari jooksul kattus Norra ala suurte liustikega vähemalt neli korda. Jäävaheaegadel tõmbusid liustikud tagasi. Norrast on teada vaid üksikud seal viimasel jäävaheajal või viimase jääaja interstadiaalsetel pehmematel perioodidel, kui vähemalt orupõhjad olid jäävabad, elanud imetajate luutükke. Varem elanud imetajate jäänused on jää hiljem minema kandnud või purustanud.

Leitud on 20 muskusveise või mammuti jäänust. Kuigi kindlasti on olnud ka põhjapõtru ja teisi Arktika loomi, pole nende jälgi leitud. Mõned teised maismaaloomad, sealhulgas mõned põrnikad, võisid jääajad Põhja- ja Lääne-Norra jäävabadel rannaribadel üle elada, teised rändasid sisse, põhiliselt kagust. Pärast viimast jääaega tulid esimesed sisserändavad maismaaloomad arvatavalt Lõuna-Rootsi ja Taani alalt (Norra ja Taani vahel merd ei olnud). Hiljem võisid mõned loomad tulla ka Soome kaudu Põhja-Norrasse.

Mageveekalade sisserännet idast piirasid ajutiselt soolase vee tõkked osas praegusest Läänemerest. Järkjärguline maakerge pärast jää kadumist mõjutas veekogusid ning tingis levikuvõimaluste ahenemise, eriti hiljem sisserännanutele.

Norra loomastik koosneb arktilistest ja lõunapoolse päritoluga liikidest. Riigi suure põhja-lõunasuunalise ulatuse ning kõrguserinevuste tõttu on loomastik mitmekesine.

Kõikjal Norras leidub põhjapõtru, ahme, lemminguid ja muid Arktika loomi, kuigi lõuna pool elavad nad ainult mägedes.

Suurtes okasmetsades on tavaline põder. Läänerannikul on arvukalt hirvi.

Karu, hunt ja ilves olid 150 aastat tagasi tavalised, praegu aga leidub neid vähestes kohtades, peamiselt põhjas.

Rebased, saarmad ja mõned kärplased on tavalised. Paljudes kohtades on mäkrasid ja kopraid.

Enamik jõgesid ja järvi on kalarikkad, leidub ka forelli ja lõhet. Viimane elab vähemalt 160 jões. Lõhepüüdjaid koguneb Norrasse kogu maailmast.

Lindude seas on palju rändlinde, kellest mõned talvituvad koguni Lõuna-Aafrikas.

Põhja-Norras kogutakse miljonite merelindude mune ja aluskarva.

Näiteks Ålesundis on väikesed kaljusaared peaaegu täielikult kaetud sadade ja tuhandete pesitsevate lindudega.

Mägedes ja metsades on tavalised püüd, kes on populaarsed jahilinnud.

Norra rannikult ja avamerest võib leida tuhandeid süvaveekorallide elupaiku. Neist tuntuim on Lophelia pertusa.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maast on:

  • asulate all 0,7%
  • siseveekogude all 6,0%
  • liustike all 1,0%
  • soode ja märgalade all 5,8%
  • põllumajanduslikus kasutuses 3,2%
  • metsade all 38,2%
    • produktiivsete metsade all 21,6%
  • muud maad 45,1%

Asustamata mäed, sood jne võtavad enda alla 235 000 km².

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. jaanuaril 2006 oli Norra põhiosas 753 looduskaitseala kogupindalaga 3846 km², mis vastab 1,2 protsendile pindalast. Lisaks on Svalbardil 21 looduskaitseala, mille kogupindala on 25 314 km² ehk 41,5% Svalbardi pindalast.

Norras on 36 rahvusparki, neist 7 Svalbardil. Norra põhiosas hõlmavad rahvuspargid 22 000 km², Svalbardi rahvuspargid hõlmavad 14 500 km².

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra on demokraatlik parlamentaarse valitsemissüsteemiga konstitutsiooniline monarhia ja unitaarriik.

Riik on demokraatlik: võimu allikas on rahvas (võrdõiguslikud kodanikud) ja selle legitiimsus pärineb rahvalt. Rahva võim väljendub eeskätt parlamendi Stortingi, maavolikogude (fylkesting) ja vallavalitsuste valimistes.

Kuningas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegune Norra kuningas on alates 17. jaanuarist 1991 Harald V
Next.svg Pikemalt artiklis Norra kuningas

Kuningal puudub poliitiline võim.

Praegune kuningas on Harald V.

Storting[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Storting
Storting

Norra parlamendis, Stortingis on 169 liiget ja see koosneb kahest kojast – Lagtingist ja Odelstingist.

Storting valib oma liikmete hulgast ühe neljandiku saadikuid, et moodustada Odelsting, ja see valimine viiakse läbi pärast parlamendivalimisi uue parlamendi esimesel korralisel istungjärgul. Lagting jääb sellesse koosseisu kogu Stortingi istungjärgu ajaks, kui ainult ei tule osaliste valimiste kaudu täita selle liikmete vakantseks jäänud kohti.

Iga Koda peab oma istungeid eraldi ja nimetab oma spetsiaalse esimehe ja sekretäri. Kumbki Koda ei saa viia läbi istungit, kui sellest võtab osa alla poole liikmeid. Kuid eelnõud, mis käsitlevad Konstitutsiooni muutmist, võivad olla võetud arutlusele vaid vähemalt kahe kolmandiku Stortingi liikmete kohalolekul. Peale Stortingi istungjärgu avamist on peaministril ja teistel Riiginõukogu liikmetel õigus võtta osa Stortingi mõlema koja istungitest võrdsete liikmetena, kuid on hääleõiguseta ja neil on lahtistel istungitel toimuvatest aruteludest osavõtu õigus. Neil on kinnistest istungitest osavõtu õigus vaid siis, kui neile on selleks vastavast kojast luba antud.

Peaaegu kõik seadused avaldatakse Kuninga nimel koos Norra Kuningriigi pitsatiga järgmises vormis: "Meie, nimi ..., teatame, et meile oli esitatud Stortingi otsus sellel teatud kuupäeval, milles on öeldud (järgneb otsus); selle tulemusel me kiitsime selle heaks ja kinnitasime ning käesolevaga kiidame heaks ja kinnitame juba seadusena isiklikult ja Kuningliku pitsati lisamisega".

Valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra valitsus

Valitsuse moodustamisel on nõue, et enam kui pooled ministritest (hetkel 19-st 10) on Norra kiriku liikmed. Luterlus on riigiusk.

Aastast 2005 on võimul Jens Stoltenbergi teine valitsus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuluvus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt naabermaadest Rootsist ja Soomest ei ole Norra astunud Euroopa Liitu, kuid jällegi erinevalt nendest on ta NATO liige.

Norra teeb naabermaadega koostööd Põhjamaade Nõukogu raames.

Pealinn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra pealinn on alates 1814. aastast Oslo.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra haldusjaotus
Norra maakonnad

Norra on jaotatud 19 maakonnaks (fylke):

  1. Akershus
  2. Aust-Agder
  3. Buskerud
  4. Finnmark
  5. Hedmark
  6. Hordaland
  7. Møre og Romsdal
  8. Nordland
  9. Nord-Trøndelag
  10. Oppland
  11. Oslo
  12. Østfold
  13. Rogaland
  14. Sogn og Fjordane
  15. Sør-Trøndelag
  16. Telemark
  17. Troms
  18. Vest-Agder
  19. Vestfold

Maakonnad on jaotatud valdadeks ehk kommuunideks (kommune, mitmus kommuner, uusnorra kommunar). Neid on 454.

Kaalumisel on haldusreform, mis asendab maakonnad suuremate piirkondadega.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates Venstre ja Høyre kujunemisest Stortingi fraktsioonidena on Norra poliitika põhitegijad olnud parteid, kuigi Norra põhiseadus neid kaua ignoreeris. Nende tähtsus on osalt tulenenud proportsionaalsest valimissüsteemist, osalt olnud selle üks eeldusi. Parteid on olnud märkimisväärselt stabiilsed: enamik Norra poliitikas praegu domineerivatest parteidest on olnud Stortingis esindatud 1930. aastatest saadik, kuigi valijate lojaalsus parteidele on vähenenud. Seda seletab võib-olla suhteliselt tugev parteidistsipliin: Stortingi liikmed astuvad seal suhteliselt harva oma partei vastu välja. Pärast Teist maailmasõda on Stortingis olnud esindatud 6 kuni 9 parteid. Samad parteid, mis konkureerivad parlamenti, konkureerivad ka kohalikel valimistel; see võib seletada parteiorganisatsiooni suhtelist tugevust.

Esimese parteina tekkis Venstre, teisena Høyre.

Stortingis on esindatud järgmised parteid:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra rahvastik

Inimareng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra on ÜRO inimarengu indeksi poolest maailma riikide seas esikohal. Aastatel 2001–2006 oli ta esimesel kohal (arvestatud 1999–2004 andmete põhjal) ning 2007. ja 2008. aastal (andmed 2005. ja 2006. aasta seisuga) teisel kohal Islandi järel (kuigi inimarengu indeksid olid Islandil ja Norral samad – vastavalt 0,967 ja 0,968).

Norra inimarengu indeksi muutumine aastatel 1980–2006 [18]

  • 1980 – 0,900
  • 1985 – 0,911
  • 1990 – 0,924
  • 1995 – 0,948
  • 2000 – 0,960
  • 2003 – 0,966
  • 2004 – 0,967
  • 2005 – 0,967
  • 2006 – 0,968

Demograafilised näitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra rahvaarvu areng 1734–2012

Rahvaarv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra rahvaarv on 5 051 275 (seisuga 1.01.2013[19]). Sellega on ta Euroopa riikide seas 28. kohal (Türgit arvestamata)[20].

Rahvaarvu dünaamika:

  • 1801: 883 487
  • 1900: 2 240 032
  • 1940: 2 953 028
  • 1960: 3 568 000
  • 1990: 4 233 000
  • 2000: 4 319 000
  • 2008: 4 737 200
  • 2009: 4 799 252
  • 2010: 4 858 200
  • 2011: 4 920 305

Asustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastikutihedus on 14,82 in/km².

Kuigi ligi pool rahvastikust elab riigi lõunaosas (pealinnas Oslos ja selle ümbruses), ei ole rahvastik koondunud suurematesse linnadesse, vaid jaotub enam-vähem ühtlaselt, kusjuures riigi lõunaosa on tihedamalt asustatud.

Asulate all on 0,7% pindalast.

Tähtsamad linnad on pealinn Oslo, Bergen, Trondheim ja Stavanger.

Etniline koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra on üks etniliselt homogeensemaid riike.

Norralaste kõrval, kes moodustavad 90–91% rahvastikust, on suurim põlisrahvas saamid, keda on 30...40 tuhat. Põhja-Norras elab ka soome päritolu kveene.

Norras on märkimisväärsel hulgal immigrante muu hulgas Poolast, Pakistanist, Vietnamist, Iraagist, Somaaliast ja Türgist. 2009. aastal oli Norras 303 000 välisriigi kodanikku ehk 6,3% elanikest.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra majandus

Norra on arenenud majandusega riik. Traditsioonilised tegevusalad on olnud kalapüük ja metsandus. Pärast Teist maailmasõda on hoogsalt laienenud mäendus ja tööstus. Majandus põhineb suuresti teenindusel, nafta- ja maagaasitootmisel ning kerge- ja rasketööstusel.

Norra majandus kujutab endast segamajandust, milles on ühendatud vaba turumajandus ja riigi sekkumine.

Norra on suhteliselt rikas loodusvarade poolest: nafta, hüdroenergia, kalavarud, mets ja mitmesugused mineraalsed maavarad.

Tänu energia heale kättesaadavusele, suhteliselt soodsale asendile Lääne-Euroopa turgude suhtes, ulatuslikule industrialiseeritusele, poliitilisele stabiilsusele ja kõrgele haridustasemele on Norra kujunenud heaoluriigiks, mis on üks maailma jõukamaid. Riik on suuresti sõltuv nafta- ja kalahindadest rahvusvahelistel turgudel.

Aastal 2004 moodustasid nafta ja maagaas 50% ekspordist. Vaid Saudi Araabia ja Venemaa ekspordivad enam naftat kui Norra.

Norra otsustas mitte liituda Euroopa Liiduga referendumitel aastal 1972 ning novembris 1994.

Aastal 2000 müüs valitsus ühe kolmandiku varem täielikult riigi poolt omatud firmast Statoil. Majanduskasv oli 0,8% aastal 1999, 2,7% aastal 2000 ning 1,3% aastal 2001. Pärast majanduskasvu pidurdumist aastatel 2002 ja 2003, hakkas 2004. aastal majandus taas kiiremini arenema. 2009. aastal langes majandus 1,4% ja aastal 2010 taas 1,5% tõusis[5].

Viimased uuringud on leidnud, et Norra naftavarude all peitub suuri koguseid kivisütt. Sütt on praegu võimatu kaevandada, aga sellega võidakse hakata tegelema tulevikus.

Norra on traditsiooniline mereriik. Tuhatkond aastat tagasi jõudsid Norra viikingitest meresõitjad Suurbritannia saare, Islandi, Gröönimaa ja isegi Põhja-Ameerika mandrini. Kalapüük, laevaehitus ja laevandus on etendanud Norra majanduses tähtsat osa. Kuigi laevanduse osatähtsus on tasapisi langenud, on Norral suur kaubalaevastik.

Majanduspoliitikas on olnud eesmärgiks rahvastiku sissetulekute võimalikult ulatuslik võrdsustamine. Seetõttu on ühiskond sotsiaalselt suhteliselt homogeenne.

SKP jaotumine
sektoritesse
(2010)[5]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,1%
Tööstus
40,1%
Teenindus
57,8%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2008)[5]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,9%
Tööstus
21,1%
Teenindus
76%

Väliskaubandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamiselt tänu nafta ja maagaasi ekspordile on Norra väliskaubandusbilanss alates 1990. aastast olnud positiivne. Aastal 2008 oli väliskaubanduse ülejääk 466 miljardit krooni.[21]

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 2008 oli Norra kaupade ja teenuste ekspordi kogumaht 1196 miljardit norra krooni, sellest 928,6 miljardit krooni moodustas kaupade eksport. Toornafta, kütuste ja elektrienergia eksport moodustas kaupade ekspordist umbes 63 protsenti.

Norra ekspordib toornaftat umbes 100 miljonit tonni ning maagaasi umbes 85 miljardit m³ aastas. Teised suuremad kaubagrupid ekspordis on värvilised metallid (peamiselt alumiinium ja nikkel), kalatooted, töödeldud nafta- ja gaasitooted ning mitmesugused masinad ja seadmed.[22]

Teenuste ekspordis on tähtsamad valdkonnad laevandus, finantsteenused, turism ja naftapuurimine.

Norra suuremad ekspordipartnerid on Suurbritannia, Saksamaa, Holland, Prantsusmaa, Rootsi ja USA.

Suurbritannia on esikohal tänu sellele, et nafta ja maagaasi eksport sinna moodustab umbes 40 protsenti Norra nende kaupade koguekspordist. Kui nafta ning laeva- ja naftaplatvormide ehitus kõrvale jätta, on Norra olulisim partner nii ekspordi kui ka impordi puhul Rootsi.

Norra eksportis 2007. aastal Eestisse kaupu umbes 700 miljoni norra krooni eest.[23]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 2008 oli Norra kaupade ja teenuste impordi kogumaht 731,4 miljardit norra krooni, sealhulgas kaupade impordimaht umbes 511,8 miljardit krooni.

Norra impordib peamiselt mootorsõidukeid, masinaid, seadmeid, metallitooteid, metallimaake ja vanametalli.[24]

Teenuste impordist moodustavad suurema osa turism, finantsteenused ja laevandustasud.

Norra suuremad impordipartnerid on Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Taani, Hiina ja USA.

Norra importis 2007. aastal Eestist kaupu umbes 2,5 miljardi norra krooni väärtuses.[25]

Vaalapüügilaev Hektoria

Kalandus ja vaalapüük[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra on üks maailma suurimatest kalapüügi- ja kalakasvatusriikidest. Norra kalapüügitsoon ulatub Atlandi ookeani lääneosas Newfoundlandini. Kalapüügi maht Norra vetes on ajaloo jooksul varieerunud, peamiselt ülepüügi ja looduslike kalavarude kõikumise tõttu. Pärast madalseisu 1990. aastatel on kalapüügi maht kahekordistunud. Samal ajal on kalurite ja kalapüügialuste arv langenud rohkem kui kolmandiku võrra. Tänapäeval nimetab oma peamise tegevusalana kalapüügi üle 10 600 inimese, kuna 1950. aastatel oli vastav arv üle 68 000[26]. Püütakse peamiselt turska, heeringat, kiltturska, makrelli ja krevette.

Viimase 20 aasta jooksul on arenenud kalade, eelkõige lõhe ja forelli, kasvatus akvakultuuris. Kalakasvandusi hakati rohkem looma 1980. aastate alguses. Tänapäeval moodustab lõhe 85% kogu Norra kalakasvatuse müügimahust. Teine tähtis kalaliik on vikerforell[27].

Kalad ja kalatooted moodustavad 5,3% Norra ekspordist.

Norras on väga pikk vaalapüügi traditsioon, kuid pärast kaubandusliku vaalapüügi keeldu 1986. aastal on vaalapüük tunduvalt vähenenud, kuid mitte lõppenud hoolimata Rahvusvahelise Vaalapüügikomisjoni ja Euroopa Liidu kriitikast. Püütakse vaid kääbusvaala, mis ei ole ohustatud liik. 2007. aastal oli vaalapüügilimiit 1052 isendit, püüti 592 vaala.

Põllumajandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra põllumajandus

Põllumajanduslikus kasutuses on 3,2% maast. Maastiku suure mägisuse tõttu on künnimaad ainult 2400 km².

Meedia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra meedia

Norra suurimad üleriigilised päevalehed on Verdens Gang, Aftenposten ja Dagbladet. Suurimad regionaalsed päevalehed on Bergens Tidende, Stavanger Aftenblad ja Adresseavisen. Suurim majandusleht on Dagens Næringsliv.

Riiklikul ringhäälingul NRK on kolm telekanalit: NRK1, NRK2 ja NRK3 ning lastekanal NRK Super. Suurimad eratelekanalid on TV 2 ja TVNorge.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oslo Ülikool on Norra vanim ja suurim ülikool.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norras on koolikohustus lastele vanuses 6–16 aastat.

Kõrgharidusasutused jagunevad ülikoolideks ja kõrgkoolideks. Bakalaureuseõpe kestab 3 aastat, magistriõpe 2 aastat ja doktoriõpe 3 aastat.

Vanim kõrgkool on 1750 asutatud sõjaväeakadeemia Krigsskolen. Vanim ja suurim ülikool on 1811 rajatud Oslo Ülikool. 1946 avati Bergeni Ülikool ja 1972 Tromsø Ülikool. Hiljem on ülikooliks saanud Stavangeri Ülikool (2005), Agderi Ülikool (2007).

Norra oli juba 19. sajandil üldise kirjaoskusega maa[28], praeguseks on kirjaoskuse tase peaaegu 100%.

Norra Leopard I tankid lumes

Riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra kaitsevägi

Norra kaitseväkke kuulub 23 000 inimest, sealhulgas teenindav personal. Mobilisatsiooni korral võib see tõusta umbes 83 000 sõjaväelaseni.[29] Igal aastal on sõjaväes umbes 10 000 kutsealust. Sõjaväeteenistus on kohustuslik kõigile 18-aastaseks saanud meestele ja kestab 6–12 kuud. Naistel on teenistus vabatahtlik.

Kaitsevägi koosneb maaväest (Hæren), mereväest (Sjøforsvaret), õhuväest (Luftforsvaret) ja kodukaitsest (Heimevernet).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra ajalugu

Norra oli kuni 1397. aastani eraldi kuningriik, seejärel oli ta koos Taani ja Rootsiga Kalmari unioonis. Kui Rootsi 1521 unioonist lahkus, sai Norrast sisuliselt Taani provints. Aastast 1814 oli Norra laialdase autonoomiaga ja oma põhiseadusega riik, mille pea oli Rootsi kuningas. Aastal 1905 lahkus Norra unioonist Rootsiga ning sai iseseisvaks kuningriigiks, mille esimene kuningas oli Haakon VII.

Esiaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arheoloogiliste leidude põhjal võib järeldada, et peatselt pärast Weichseli jäätumise mandrijää taandumist tekkis Norrasse inimasustus. Arvatakse, et esimesed inimesed jõudsid Norra aladele 11 000 – 12 000 aastat tagasi. Tõenäoliselt läksid nad läbi Jüütimaa ja Doggerlandi jäävabale Norra rannikule. Nende kivist tööriistad lubavad oletada kuulumist Ahrensburgi kultuuri. Ahrensburgi kultuuri esindajad pärinesid ilmselt Ukraina aladelt Dnepri äärest ja asustasid hiljem alasid Kesk- ja Põhja-Euroopas (Poola, Saksamaa, Taani ja mitmete teiste hilisemate riikide aladel). DNA-uuringud on näidanud tänapäeva norralaste lähedast sugulust Põhja-Saksamaa elanikega.[30]

Mõnevõrra hiljem saabusid Põhja-Norrasse soome-ugri keeli kõnelevad inimesed.[30]

Norra esiaja olulisimaks mälestiseks peetakse umbes 2500–6500 aasta vanuseid Alta kaljujooniseid.

Viikingite ajast keskajani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viikingite ajal 8. sajandist 11. sajandini langesid praeguse Norra alad, mis olid allunud väiksematele kuningriikidele, järkjärgult ühtse kuningavõimu alla. Kuningas Harald Kaunisjuus alistas Norra edelaosa Hafrsfjordi lahingus umbes 880...885 ja rajas oma residentsi Avaldsnesi kuningatalu. Seda peetakse traditsiooniliselt Norra riikluse alguseks. Rahvastiku tuuma moodustas vabade talupoegade seisus, kuid varanduslik kihistumine oli alanud. Harald Kaunisjuus rakendas karme meetmeid tekkivate kohalike feodaalvõimude vastu, sundis neid oma ülemvõimu tunnistama ning laskis maa maksustada. Feodaalisandad seisid sellele survele vastu. Nad lahkusid maalt ning rajasid Islandil ja mujal uusasundusi.

Kuni 11. sajandini tegid Norra viikingid pikki rööv- ja kaubaretki, mis ulatusid Gröönimaa, Põhja-Ameerika ranniku, Lääne-Prantsusmaa ja Vahemereni.

Østlandet läks kuningavõimu kontrolli alla 11. sajandi keskpaigas. Samal ajal suri välja Norra põhjaosa valitsenud Lade jarlide suguvõsa.

Pärast Harald Kaunisjuukse surma lagunes Norra väikekuningriikideks, mille kuningas Olav Tryggvason taasühendas. Aastal 995 rajas kuningas Olav Tryggvason Mosterile Norra esimese kiriku (Mosteri vana kirik) ja hakkas maad vägivaldselt ristiusustama. Ta suri Taani-vastases sõjakäigus Svolderi merelahingus 1000. aastal.

Kuningavõim sai nüüd toetuda kogu maad hõlmavale kirjaoskajate organisatsioonile, millel olid sidemed ladinakeelse Euroopa kultuuriga. Olav Haraldsson edendas Norra feodaliseerumist. Juhtivad aadlisuguvõsad said erilised eesõigused. Aastal 1027 Taani kuninga Knut Suure vastu ettevõetud sõjakäik lõppes edutult. Aastal 1028 tegi Taani vasturünnaku ning paljud Norra aadlikud alistusid Knutile, kuningas Olav pidi aga põgenema. Püüdes oma riiki tagasi võita, langes ta Stiklestadi lahingus. Pärast seda sai kristlusest riigiusund.

Pärast Knuti surma suutis Olavi poeg Magnus Norra riiki kindlustada. 1042. aasta päriluslepinguga sai ta Taani kuningaks.

11. sajandil oli arvukalt sisesõdasid. Kiriku võim tugevnes ja hakkas mõjutama kuningavõimu. Aastal 1104 asutati Lundi peapiiskopkond ja Norra kirik vabanes Bremeni peapiiskopkonna võimu alt. Peale Sigurd Magnussoni surma 1130. aastal sai alguse Norra kodusõda. Kuningavõimu kindlustas uuesti Sverre Sigurdssoni suguvõsa. Aastal 1153 rajati Nidarosi peapiiskopkond.

Kuningas Håkon Håkonsson suutis pärast mõningaid segadusi Norrat sisepoliitiliselt kindlustada ja oma võimu laiendada. Hansa Liiduga sõlmiti leping. Alates 1236. aastast olid Bergenis alalised esindused. Norra põhjapiiri (Finnmargi) piiritülid Aleksander Nevskiga lahendati 1252 lepinguga. Kindlustati liitu Rootsiga. Head suhted olid ka Saksa-Rooma keisri Friedrich II-ga ja Kastiilia kuninga Alfonsoga. Kuningas leppis ära varem sageli kuningale vastu seisnud kirikuga, kusjuures kuningale jäid olulised õigused kuninga üle. Peale selle vallutas Norra Gröönimaa ja valmistati ette Islandi võtmine Norra võimu alla 1262–1263. 13. sajandi lõpus tegi kirik kõik, et oma positsiooni kuninga suhtes tugevdada. Tüli lõppes kokkuleppega, millega kiriku sõltuvus kuningast vähenes (1283). Norra katsed Hansa kaupmeeste eesõigusi Bergenis kitsendada ning oma kaubandust arendada nurjusid. Aastal 1294 pidi kuningas koguni nõustuma Hansa eesõiguste olulise laiendamisega. Aastal 1343 pärast norralaste kaotust Kopenhaagenis sõjas taanlaste ja Hansa vastu tuli Norral neid eesõigusi taas kinnitada. Håkon V surmaga suri Kaunisjuukse dünastia välja.

Selleks ajaks oli Norra saavutanud kultuurilise õitsengu, mis väljendus rikkalikus õukonnaluules, ajalookirjutuses ning üleskirjutatud saagades ja legendides. Feodaliseerumine ei loonud Norras selgeid sõltuvussuhteid.

1397. aastast pärinev liiduleping Norra, Taani ja Rootsi vahel, mis sellel kujul siiski kunagi ei jõustunud

Allakäik ja Taani aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mustal surmal, mis märatses 13481350, ja hilisematel epideemiatel olid katastroofilised tagajärjed: suri umbes pool rahvast. Paljud hooned jäeti maha. Endise rahvaarvu taastumine võttis mitu sajandit. Riigitulud olid järgneval sajandil ligi 80% väiksemad; see oli Norrale suurem hoop kui Rootsile ja Taanile. Norra aadelkond kahanes 600 suguvõsalt 200-le ning oli võrreldes naabermaadega väikesearvuline. Musta surmaga kaotas aadel suure osa oma majanduslikust baasist.

Norra kuningate dünastia ühendati 1319 Rootsi omaga ja 1380 Taani omaga ning suri 1387 välja. Norra astus 1397 teiste Põhjamaadega Kalmari uniooni ning pärast selle lagunemist 1450 jäi püsima unioon Taaniga. Aastast 1536 oli Norra Taani vasallriik. Oldenburgi dünastia survel kaotati 1537 Riiginõukogu (Riksrådet). Aastal 1537 kaotati reformatsiooni käigus Nidarosi peapiiskopkond ning kiriku tulusid hakkas Kopenhaagenist valitsev kuningas kasutama oma õukonna rahastamiseks.

434 aasta pikkust uniooni Taaniga nimetati 19. sajandil sageli 400-aastaseks ööks, sest Norra oli uniooni nõrgem pool, mida valitseti Kopenhaagenist. Aastaid 1570–1721 iseloomustasid suured maksud ning pikad sõjad Taani-Norra ja Rootsi vahel. Kalmari sõda kinnistas 1613 küll Põhja-Norra põhjaosa lõplikult Norrale, kuid peaaegu kõik teised sõjad viisid territooriumi kaotamiseni. Pärast Torstensoni sõda loovutati Brömsebro rahulepinguga 1645 Rootsile Jämtland ja Härjedalen, 1658 Båhuslen. Aastal 1660 tegi kuningas riigipöörde, saatis Taani Riiginõukogu laiali ning kehtestas absoluutse monarhia, mis kestis 1814. aastani. Praegune Rootsi-Norra piir määrati kindlaks rahuajal 1751.

1814. aasta demokraatlik põhiseadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra põhiseadus
Oscar Arnold Wergeland. Põhiseaduskogu Eidsvollis 1814. Wergeland maalis selle maali 70 aastat hiljem ning kinkis 1885 Stortingile.

Taani-Norra kuningas Frederik VI astus liitu Napoleoniga ning jäi seetõttu Napoleoni sõdades kaotajaks. Kieli rahuga 1814 loovutati Norra Rootsi kuningale Karl XIV Johanile. Kevadel 1814, kui Rootsi väed olid lõuna pool sõjakäigul, õnnestus Riigikogul (Riksforsamlingen) Eidsvollis välja töötada ja anda 17. mail 1814 liberaalne Norra põhiseadus, mis põhineb rahva suveräänsuse printsiibil. Pärast lühikest sõda Rootsiga lepiti kokku personaalunioonis Rootsiga. Norra kuninga suveräniteet Gröönimaa, Islandi ja Fääri saarte üle jäi Taani kuningale. Norra sai 1814 oma pealinna (Christiania), valitsuse, armee, sõjalaevastiku, seadused, valuuta, keskpanga ja parlamendi. Hääleõigus oli peaaegu pooltel täisealistest meessoost elanikest. Ainult välispoliitikat juhtis ühine Rootsi-Norra kuningas Rootsi välisministeeriumi kaudu.

19. sajandil juhtis Norrat mitteaadlikest ametnike eliit, kuid opositsiooni organiseerumine tõi kaasa parteide kujunemise. Aastal 1884 otsustas Riigikohus (Riksrett), et valitsus hakkab põhiseadust järgides olema Stortingi poolt nimetatud komitee, mitte kuninga poliitika elluviija. Sellest sai aluse Norra tänapäevane riigikord.

Uniooni katkestamisest tänapäevani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra kasvav rahulolematus uniooniga 19. sajandi lõpus viis Norra-Rootsi uniooni katkestamiseni 1905 rahvahääletuse alusel. Norra valitsus pakkus Norra trooni Taani printsile Carlile. Pärast uut rahvahääletust valis Storting ta kuningaks ning ta võttis nimeks Haakon VII.

Alates 1905. aastast võeti kasutusele hüdroenergia. 1970ndatel võeti kasutusele nafta. See on riigi jõukust ja rahva heaolu märgatavalt suurendanud. Norra on heaoluriik.

Esimeses maailmasõjas jäi Norra neutraalseks, kuid Norra laevaehitus etendas sõjas suurt osa. Ka Teises maailmasõjas kuulutas Norra end neutraalseks, kuid Saksamaa okupeeris Norra.

Aastal 1972 tühistas rahvahääletus Euroopa Ühendusega liitumise lepingu, 1994 hääletati Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Norra on NATO liige.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norrast on pärit maailmakuulsaid kirjanikke, sealhulgas Ludvig Holberg, Henrik Ibsen, Bjørnstjerne Bjørnson ning Nobeli auhinna laureaadid Knut Hamsun ja Sigrid Undset. Norrast on pärit ka ekspressionistlik kunstnik Edvard Munch ja skulptor Gustav Vigeland ning helilooja Edvard Grieg. Tuntud on ka polaaruurijad Roald Amundsen ja Fridtjof Nansen ning maailmarändurist etnoloog Thor Heyerdahl.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra kirjandus
Henrik Ibsen, üks tuntumaid Norra näitekirjanikke.

Norral on rikkalik kirjanduslik traditsioon, mis ulatub tagasi vanapõhja laulude ja kuningasaagadeni, mille pani kirja Snorri Sturluson Islandil 13. sajandil.

Keskaegsetest teostest on tuntum dialoogivormis "Konungs skuggsjá", mis koostati õpetuseks isa poolt kuningas Magnus Lagabøtele.

Taani-Norra ajal olid kaks kuulsamat kirjameest Petter Dass, kes kirjutas kirikulaule ja luuletusi, millest tuntuim on Nordlandi poeetiline kirjeldus "Nordlands Trompet" ja taani-norra näitekirjanik Ludvig Holberg, kes kirjutas ka romaani "Nils Klims reise til den underjordiske verden".

19. sajand oli norra kirjanduse õitseaeg. Rahvusromantiline Henrik Wergeland ja euroopalikum Johan Sebastian Welhaven olid kaks väljapaistvat luuletajat, kellest kumbki pani aluse ise laadi traditsioonile. Henrik Ibsenit peetakse üheks maailma suuremaks näitekirjanikuks ja suurimaks realistiks näitekirjanduses. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Liega said 19. sajandi lõpuks "neljaks suureks". Tähtsad kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moes andsid välja norra rahvamuinasjutte, mis esimest korda ilmusid 1840ndatel. Rahvamuinasjuttude rahvalikul keelel oli suur tähtsus norra kirjakeele ja norra kirjanduse kujunemisele.

20. sajandi esimese poole mõjukamad kirjanikud olid Sigrid Undset ja Knut Hamsun, kes mõlemad olid poliitiliselt konservatiivsed. Mõlemad said Nobeli kirjandusauhinna.

Teise maailmasõja järel oli norra kirjandus väga mitmekesine, ulatudes Jens Bjørneboe ja Agnar Mykles kultuuriradikalismilt Dag Solstadi vasakradikaalse modernismini ja Erlend Loe naivismile. Tänapäeva autoritest on tuntud Jan Kjærstad, Lars Saabye Christensen ja Erik Fosnes Hansen. Jon Fosse on mängituim norra näitekirjanik Henrik Ibseni kõrval; 21. sajandi alguses oli ta Euroopa mängituim nüüdiskirjanik. On ka populaarseid detektiivkirjanikke, kelle seas on Gunnar Staalesen ja Anne Holt.

Trollid on norralaste rahvausundi tähtsaimad tegelased, kes on andnud ainest arvukate kunstiteostele loomisel ning inspireerinud paljusid Norra muusikuid, kirjanikke ja kunstnikke.
Hans Gude maal 1847. aastast

Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra kunst

Algupärane norra maalikunst kujunes välja maastikumaalist 19. sajandi alguskümnenditel. Varem olid Norras domineerinud Saksamaalt ja Hollandist sisseveetud teosed ning Taani võimu mõjul valminu.

Algul loodi peamiselt maastikumaale, hiljem valdavalt impressionistlikke ja realistlikke teoseid.

Tänapäeval on Norras palju rahvusvaheliselt tuntud kunstnikke.

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra muusika

Kõige kuulsam Norra helilooja läbi aegade on olnud Edvard Grieg.

Norra popmuusika lipulaevadeks on sellised bändid ja esinejad nagu Röyksopp, Turbonegro, Serena Maneesh, Sissel, Annie, Madrugada ja Jaga Jazzist.

Norra on olnud regulaarne osavõtja Eurovisiooni lauluvõistlustel ja korduvalt ka esikohti saavutanud – Norra Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Tants[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra tantsukunst

Rahvatants[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra rahvatants

Kaljujoonistel 1. aastatuhande teisest poolest eKr on motiive, mida on tõlgendatud esiaegsete rituaalsete ja maagiliste tantsude kujutistena.

Keskaegsest norra tantsust on vähe teateid, kuid võib arvata, et nagu mujalgi Põhjamaades, tantsiti aheltantse (laulutantse). Keskajal on "dans" olnud mõne isiku lisanimi (Sverting dans (1292), "Sigurd dans" (15. sajand)). Arvatakse, et see märgib head tantsuoskust.

Külatants (bygdedans) on norra rahvatantsu kihistus, mis on välja kujunenud vanemast paaristantsust. Seda mängitakse viiuli (hardingfele) saatel.

Põhilised tantsud on kolmeosalise taktimõõduga springar (Lääne-Norra) ja pols (Ida-Norra) ning kaheosalise taktimõõduga gangar ja halling. Hardfele saatel tantsitavad põhitantsud on springar, halling, gangar ja rull (vossarull). Pols'i tantsitakse tavalise viiuli või lõõtspilli saatel. Springar tuli arvatavasti enne 1600. aastast Saksamaalt või Austriast; oletatakse sugulust lendleriga.

Külatantsud on improvisatsioonilised. Neis vahelduvad üksik- ja paaristants. Paarid liiguvad mööda ringi nagu valsis, mis jõudis Norrasse 19. sajandil.

19. sajandi lõpus olid külatantsud välja suremas, kuid Noregs ungdomslag, Landslaget for Spelemenn jt organisatsioonid hakkasid neid kultiveerima.

Vanatantsud (gammeldans) jõudsid Norrasse 18. sajandi lõpust. Kõigepealt tuli valss, siis hoppvals, skotsk, hamburger ja lõpuks reinlender. 19. sajandi lõpus tulid polkamasurka, masurka ja Pariisi polka. Pärast 1950. aastat tuli Läti polka.

On ka laulumänge ja mitme paari ringtantse.

20. sajandi esimese poole rahvatantsuliikumises tekkisid Fääri saarte eeskujul laulutantsud.

Ballett[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra Rahvusteatri maja Oslos
Next.svg Pikemalt artiklis Norra ballett

20. sajandi esimesel poolel oli Norra balleti keskus Norra Rahvusteater. Tolle aja tähtsamad nimed on Gyda Christensen ja Lillebil Ibsen.

Esimese kutselise balletiansambli lõid 1948 Gerd Kjølaas ja Briti päritolu Louise Browne. Pärast mitut nimevahetust sai trupist 1958 loodud Den Norske Opera osa. Balletitrupi kunstiliseks juhiks sai Harcourt Algernoff Austraaliast. Klassika kõrvale toodi repertuaari kaasaegset koreograafiat (George Balanchine, Antony Tudor, Birgit Cullberg, Glen Tetley). Norra uute koreograafide seas olid Kjersti Alveberg ja Kari Blakstad. Trupi juhtide seas olid Sonja Arova ja Anne Borg.

Aastatel 1990–2002 juhtis taanlane Dinna Bjørn truppi, mis pälvis rahvusvahelise tunnustuse. Talle järgnes ballettmeistrina Espen Giljane. Alates 1992. aastast kannab trupp nime Den Norske Nationalballet.

Moderntants[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra moderntants

Moderntantsu harrastab Norras näiteks Nye Carte Blanche Bergenis. Sealsed koreograafid on Ingun Bjørnsgaard ja Ina Christel Johannessen.

Filmikunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra filmikunst

Norra kultuuris ei ole filmikunst kesksel kohal.

Esimeseks Norra mängufilmiks peetakse 5...6-minutilist draamafilmi "Fiskerlivets farer", mis on kaduma läinud. Selle valmimisajaks peetakse 1907. aastat, kuigi esilinastuse aeg pole teada.

Tummfilmi ajastul tehti kokku umbes 45 lühemat või pikemat mängufilmi. Üle kolmandiku neist on kaduma läinud, sealhulgas peaaegu kõik enne 1920. aastat valminud filmid.

Esimene helifilm oli Tancred Ibseni ja Einar Sisseneri "Den store barnedåpen" (1931, Oskar Braateni raamatu järgi).

1970ndatel ja 1980ndatel paranes filmikunsti riiklik toetamine.

Silmapaistev nukufilmirežissöör oli Ivo Caprino.

Alates 1980ndatest aastatest on Norras valminud rahvusvahelist tähelepanu äratanud filme. 2000. aastatel on toodetud 20 täispikka kinofilmi aastas. Aastal 2001 loodi Norsk Filmfond.

Domineeriv filmikompanii on 1932. aastast Norsk Film A/S.

Aastal 1997 rajati Lillehammerisse Norra esimene filmikool.

UNESCO maailmapärandi nimistu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra kultuurimälestistest kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse Bryggeni hansalinnaosa Bergenis (1979), Urnesi püstpalkkirik (1979), Rørosi kaevandusasula (1980), Alta kaljujoonised (1985) ja Struve geodeetiline kaar (10 riigi ühispärand; 2005).

Üks Oslo peatänavaid rahvuspühal 17. mail – vaade Kuningalossi poolt

Rahvuspüha[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norralased tähistavad 17. mail rahvuspäeva, Norra põhiseaduspäeva. Mitmed inimesed kannavad rahvuslikke kostüüme ning (eriti lapsed) osalevad linnaparaadidel, mis võtavad aset üle kogu maa.

Keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra keel

Norra keelel on kaks ametlikku kirjakeelt: bokmål ja nynorsk. Varem, kui Norra oli ühinenud Taaniga, kasutati ka riksmåli. Tänapäeval kasutatakse enim bokmåli, nii meedias kui kirjanduses.

Norra põhjaosas räägitakse vähemuste poolt saami ja kveeni (soome) keeli.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portaal:Norra

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Statistics Norway: Minifacts about Norway 2008; Geography, climate and environment, vaadatud 8. aprillil 2009
  2. Statistika aastaraamat 2008
  3. Statistics Norway: Population, vaadatud 13.3.2013
  4. Statistics Norway: Minifacts about Norway 2008; Demographics, health and crime, vaadatud 13. aprill 2009
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 cia.gov vaadatud 8.05.11
  6. Maailma maad. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2008
  7. Statistika aastaraamat 2008
  8. Statistika aastaraamat 2008
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Store Norske Leksikon
  10. See arv on võetud Statistika Keskbüroo Statistika aastaraamatust 2008. Allikates on ka teistsuguseid andmeid: 323 802 km² (CIA World Factbook, Store Norske Leksikon), 323 758 km² (Britannica, EE 15. köide), 324 220 (studentsoftheworldinfo).
  11. Wikipedia – List of countries and outlying territories by total area
  12. Statistika aastaraamat 2008
  13. Statistics Norway – Minifacts about Norway, Geographic dimensions
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 http://www.info-com.org/norway.htm Норвегия. Беларуско-норвежский информационный центр "Informative Communication"]
  15. 15,0 15,1 15,2 Norway. The World Factbook
  16. EE 15. kd
  17. Sources of Environmental Contaminants into Lake Mjøsa – Action-oriented prestudy
  18. New UN data shows progress in human development
  19. Statistika Keskbüroo
  20. Store Norske Leksikon
  21. Utenriksøkonomi
  22. Statistical Yearbook of Norway 2008
  23. Statistical Yearbook of Norway 2008
  24. Statistical Yearbook of Norway 2008
  25. Statistical Yearbook of Norway 2008
  26. Statistics Norway – Fishing and fish farming
  27. Statistics Norway – Fishing and fish farming
  28. Kangilaski, J. Norra : maa, rahvas, kunst. Tallinn, Koolibri, 2000. Lk 155
  29. http://www.mil.no/languages/english/start/facts/article.jhtml?articleID=32061
  30. 30,0 30,1 Giuseppe Passarino, Gianpiero L. Cavalleri, Alice A. Lin, Luigi Luca Cavalli-Sforza, Anne-Lise Børresen-Dale ja Peter A. Underhill. Different genetic components in the Norwegian population revealed by the analysis of mtDNA and Y chromosome polymorphisms. European Journal of Human Genetics 10-2002. Lk. 521–529, 2002. Nature Publishing Group. (pdf) (inglise keel)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel:

62.766666679.45