Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt

Allikas: Vikipeedia

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk nn baaside leping ja selle juurde kuuluv salajane protokoll sõlmiti 1939. aasta 28. septembri keskööl Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Moskvas. Baaside lepingut peetakse tänapäeval Molotovi-Ribbentropi pakti kõrval teiseks põhjuseks, miks Eestist sai ligi pooleks sajandiks NSV Liidu osa.

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 1
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 2
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 3
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 4

Sündmuste kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lepingu sõlmimise asjaolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baaside lepingu sõlmimise ettekäändeks sai Poola allveelaeva Orzeł juhtum 1939. aasta sügisel. Pärast Saksamaa kallaletungi Poolale otsis allveelaev Orzeł 14. septembril Tallinnast varju, kus ta Eesti võimude poolt interneeriti. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, põgenes Orzeł järgmisel päeval Tallinnast. Moskva süüdistas nüüd Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises - Poola meremeeste mahitamises ja "nende põgenema aitamises" - ning nõudis 24. septembril Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Pakti sõlmimise läbirääkimistest võtsid osa NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov ja Stalin ühelt poolt ja Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter, Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Ants Piip ja Eesti saadik Moskvas August Rei teiselt poolt. Alla kirjutasid Molotov ja Selter.

Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud selle elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda. Pakti kolmandas artiklis lubas Eesti Vabariik Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud laevastikku toetada teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut.

Erinevalt samal ajal peetud Nõukogude Liidu-Soome läbirääkimistest, millest ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed, sai Eesti valitsus lepingu sõlmimiseks üksmeelse nõusoleku Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühiselt koosolekult. Jaan Tõnisson leidis, et "Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik."

18. oktoobril tuli Punaarmee üle piiri sõjaväebaasidesse. Samal päeval algas Hitleri kutsel baltisakslaste ümberasumine.

Lepingu tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestisse saabunud Nõukogude Liidu sõjaväelased olid sügavalt hämmastunud neile harjumatust elatustasemest ja kaupade küllusest, mis ei olnud kooskõlas Nõukogude Liidu propagandaga, mida nad seni kuulnud olid. Nad küsisid avalikult, kui kaua suudab Eesti valitsus seda näitust ülal hoida ja millal see lõpeb[1]. Nõukogude Liidu sõjaväelaste kultuurikonfliktidest ja kogenematusest neile harjumatute esemete (nagu WC) kasutamisel on teada arvukalt kirjeldusi.

Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov saatis täievolilisele esindajale Eestis Kuzma Nikitinile 23. oktoobril 1939 telegrammi, kus oli muuseas öeldud: "Te olete kohustatud lõpuks mõistma, et igasugune selliste Eesti "sovetiseerimise" meeleolude õhutamine või isegi sellistele meeleoludele mittevastuastumine on vaid meie vaenlaste Nõukogude-vastaste provokaatorite huvides. Sellise ebaõige käitumisega Te viite segadusse ka eestlased, näiteks piibu, kes näib arvavat, et tal on nüüd 7. novembril vaja pidada Nõukogude-sõbralikke kõnesid. Te peate hoolitsema vaid selle eest, et meie inimesed, sealhulgas ka sõjaväelased Eestis, täpselt ja hoolikalt täidaksid abistamispakti ja Eesti asjadesse mittesekkumise printsiipi, ja hoolitsema, et ka Eesti pool suhtuks pakti samamoodi[2]."

3. veebruaril 1940 esitas Eesti saadik Moskvas protesti Eesti sõjalennuki tulistamise asjus Nõukogude Liidu laevade poolt. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar avaldas 4. veebruaril kahetsust[3].

7. veebruaril 1940 protesteeris Eesti valitsus Eesti territooriumi pommitamise vastu Talvesõja käigus ja lepinguga ettenähtud Eestis asuva Nõukogude Liidu kontingendi suuruse (25 000 meest) ületamise vastu Nõukogude Liidu poolt (siis oli 27 300 meest)[4].

USA suursaadik Nõukogude Liidus Laurence Steinhardt iseloomustas pärast oma ringreisi Eesti olukorda 17. veebruaril 1940 järgmiselt: "Oma enamuses tunnetavad eestlased ja lätlased, et Nõukogude relvajõud, kelle esindajaid leidub kõikjal, eriti aga hakkavad nad silma raudteejaamades, kujutavad endast tegelikult okupatsiooniarmeed[5]."

Saksa sõjaväeatašee abi kapten Körneri hinnangul 21. veebruarist 1940 relvastusid eestlased kiirendatud korras, valmistudes juhuks, mil Nõukogude Liit lisaks Soome rindele peab võitlema mõnel teisel rindel – Kaukaasias. Eestlastele oleks üksnes Eesti pinnal asuv Nõukogude Vene sõjavägi võinud vaenlasena arvesse tulla. Tõenäoliselt oleksid Balti riigid sel juhul tegutsenud üheskoos. Nikolai Reek olevat kapten Körnerilt korduvalt küsinud: "Kui palju meil veel aega on[6]?"

Aprillis 1940 levitatud illegaalse EKP häälekandja Kommunist numbris on öeldud: "...just sellepärast, et valitsuse seisukord ühenduses rahvusvaheliste sündmustega on muutunud äärmiselt ebakindlaks, muudetakse politseilik terror ennekuulamatult teravaks ja rakendatakse töörahva kaelakondi murdmiseks tööle uued nuhkide armeed[7].."

Paldiski elanikele tähendas baaside leping sunniviisilist kodude maha jätmist. Eesti võimud täitsid lepingut lootuses, et ka teine osapool seda täidab, mistõttu Vene vägede tulekuks oli linn elanikest juba tühjaks tehtud. Paldiskist kujunes venelaste üks tähtsamaid baase. Kohe alustati merekindlustuste ehitamist vastavalt plaanile panna Soome laht lukku. Patareisid hakati ehitama Suur- ja Väike-Pakrile ning Pakri poolsaare tippu. Samaaegselt ehitati ka raudteekahuritele tulistamiseks mõeldud platvorme, mis on veel tänapäeval alles, kuigi võsastunud ning kõrvalises kohas.

Pakri saartel agiteerisid Nõukogude Liidu sõjaväelased kohalikke elanikke mitte ära minema, kui Eesti valitsus neid sealt ära ajama peaks, sest Nõukogude Liidu pärast võivad nad seal edasi elada. Juhuks, kui elanikkonda oleks ikka saartelt lahkuma sunnitud, õpetasid sõjaväelased neid taludesse rahulikult edasi jääma ja Eesti valitsuselt lahkumise eest raha küsima[8].

Osmussaare elanikkond evakueeriti ja 12. juunil 1940 hakati saarele rajama rannakaitsepatareid number 314.

Baaside lepingu alusel Eestisse toodud nõukogude väed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal
NSV Liidu relvajõud Eestis seisuga 1. mai 1940
Kokku: 21 347 inimest, 283 tanki, 54 soomusautot ja 255 lennukit.[9]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 176.
  2. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011. Lk. 153.
  3. Nõuk. Liit avaldas kahetsust. Rahvaleht, 5. veebruar 1940, nr. 30, lk. 1.
  4. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 176.
  5. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011. Lk. 210.
  6. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 213.
  7. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 248.
  8. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 227.
  9. Полпреды сообщают... Сборник документов об отношениях СССР с Латвией, Литвой и Эстонией: Август 1939 г. — август 1940 г. М., 1990. С. 72, 101—104, 105—113, 135.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]