Põlevkivi

Allikas: Vikipeedia
Eesti põlevkivi ehk kukersiit. Pildistas Siim Sepp.
Jordaania põlevkivi. Pildistas Ain Anepaio.

Põlevkivi on kerogeeni sisaldav peenkihiline musta või pruuni värvi settekivim.

Põlevkivi koosneb mittetäielikult lagunenud orgaanilisest ainest (kuni 70% ulatuses[1]) ja mitmesugustest mineraalidest. Orgaaniline aines koosneb enamasti vetikate või bakterite jäänustest moodustunud kerogeenist.

Põlevkivi on maavarana laialt levinud, kuid jäädes kütteväärtuse ja muude omaduste poolest naftale ja kivisöele alla, mitte nii laialt kasutatud. Suured põlevkivi varud on näiteks Eestil, USA-l, Austraalial, Kanadal, Brasiilial ja Venemaal.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põlevkivi kasutatakse fossiilse kütuse ning keemiatööstuse toorainena. Põlevaine utmisel saadakse rohkesti õli. Põlevkivist saab toota maagaasi, mõningaid väävliühendeid ja teekattebituumenit.[1]

Põlevkivi kütteväärtus on vähemalt 4,9–11,3 MJ/kg (1200–2700 kcal/kg).[1]

Põlevkivi, mille spetsiifiline nimetus on kukersiit, on Eesti tähtsaim maavara. Lisaks kukersiidile on Eesti maapõues ka graptoliitargilliiti, mis on samuti põlevkivi. Seda Eestis ei kaevandata ja väikse kütteväärtuse tõttu pole teda põleva maavarana kunagi kaevandatud. Küll on aga graptoliitargilliiti lühikest aega (19491952) kaevandatud selle uraanisisalduse pärast.[2]

Eesti põlevkivi. Pildistas Wilson.

Põlevkivikeemia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põlevkivikeemia

Kerogeenpõlevkivi pürolüüsil saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalproduktidena fenoolvesi, poolkoks ja tuhk. Esmaste produktide töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku produkti. Kõik produktid, nende keemiline koostis ja omadused, aga ka analüüsimetoodikate ning tootmistehnoloogiate väljatöötamine, optimeerimine ja keskkonnasaastega seotud probleemid kuuluvad põlevkivikeemia uurimissfääri.

Eestis on põlevkivikeemia äärmiselt oluline uurimisvaldkond ja sellel on oluline roll siinse keemiatööstuse ajaloos. Eesti põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused on olnud maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.

Põlevkiviressursid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fossiilid Eesti põlevkivis. Pildistas Wilson.

Nagu nafta ja maagaasi, nii ka põlevkivi juures eristatakse ressursse ja reserve. Ressursid hõlmavad kõiki Maal asuvaid lademeid, reservid üksnes neid, mille kasutuselevõtmine on tänapäeva tehnoloogia juures majanduslikult otstarbekas. Kuna tänapäeva tehnoloogia pidevalt muutub, siis on maailma põlevkivireservid üksnes hinnangulised.

Põlevkivi leidub paljudes maailma maades, kuid üksnes 33 neist on majanduslikult arvestatavad põlevkivilademed. Maailma põlevkiviressurssidest 62% asub USA-s ning Venemaal ja Brasiilias kokku 24%. Siiski võivad need arvud tulevikus muutuda uute lademete avastamise tõttu.

2005. aastal hinnati maailma põlevkiviressurssideks 411 gigatonni, mis vastab 2,8 km³ põlevkiviõlile.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põlevkivi tootmine maailmas läbi aegade. Eesti on kujutatud rohelisega.

Inimesed on kasutanud põlevkivi juba ürgajast peale, sest see põleb üldjuhul ilma eelneva töötlemiseta.

Tänapäevane tööstuslik kasutamine algas 1837 Prantsusmaal Autunis. Sellele järgnes varude kasutuselevõtt Šotimaal, Saksamaal ja teistes maades.

19. sajandil toodeti põlevkivist peamiselt petrooleumi, lambiõli ja parafiini. Need ained aitasid rahuldada suurenevaid vajadusi valgustuse järele tööstusrevolutsiooni ajal. Toodeti ka kütteõli, määrdeõli, määrdeid ja ammooniumsulfaati.

Pärast Teist maailmasõda loobus enamik riike põlevkivi kasutamisest, sest see oli naftaga võrreldes kallim. Kaevandamine jätkus peamiselt Eestis ning Hiinas (Maomingi ja Fushuni leiukohad). Eesti NSV sai maailma suurimaks põlevkivikaevandajaks. Kohtla-Järvele ehitati gaasikombinaat Leningradi varustamiseks gaasiga. Gaasijuhe Kohtla-Järve-Leningrad valmis 1948. aasta sügisel. Tallinna jõudis põlevkivist toodetud gaas 1953. aastal [3]. Peamisteks põlevkivi tarbijaiks said 1959. aastal tööle hakanud Balti soojuselektrijaam ja 1969. aastal tööle hakanud Eesti soojuselektrijaam, mis olid kuni Leningradi tuumaelektrijaama valmimiseni olulised Leningradi elektriga varustajad. Pärast maailma 1973 tabanud naftakriisi suurenes maailma põlevkivitoodang, millest enamiku andis Eesti, 46 miljoni tonnini 1980. aastal, vähenedes uuesti 16 miljoni tonnini 2000. aastal. 80% kogu maailmas kasutatavast põlevkivist on kaevandatud Eestis [4].

Eesti on maailma ainus riik, kus enamik riigi energeetikast põhineb põlevkivil. AS Eesti Energia Narva Elektrijaamad toodetud energiast oli 2005. aastal 95% toodetud põlevkivist.

Põlevkivienergeetika põhjustab suure osa Eesti õhusaastest.

Probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põlevkivi kasutamisel tekib rohkes koguses jääkprodukte – tuhka ja poolkoksi. Näiteks Eestis lisandub praeguse tempo juures umbes 5–7 miljonit tonni tuhka ja miljon tonni poolkoksi aastas, millest taaskasutatakse ainult väga väikest osa. [5]

Põlevkivi kaevandamise juures on suurimaks probleemiks veerežiimi muutmine ja vee saastamine. Näiteks tuleb Eestis iga tonni kaevandatava põlevkivi kohta kaevandustest ja karjääridest välja pumbata 10–15 tonni vett. Põlevkivikaevanduste kuivendamise ning suurte reostuskollete pikaajalise koosmõju tulemusel on aga tõsiselt kahjustada saanud ülemised põhjaveekihid.[6]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tehnikaleksikon, lk. 404
  2. Aaloe, A., Bauert, H. & Soesoo, A. (2006). Kukersiit – Eesti põlevkivi. MTÜ GeoGuide Baltoscandia, Tallinn. Lk 4. ISBN 9985976347
  3. Vedler, S. Venemaa sõltus Eesti gaasist, Eesti Ekspress, 05.04.2007.
  4. Importance of Future Oil Shale Industry Plans for Estonia
  5. Riho Mõtlep: Composition and diagenesis of oil shale industrial solid wastes (doktoritöö)
  6. "Kirde-Eesti keskkonna hullud ajad on möödas" Eesti Loodus, september 2007

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Põlewast kiwist", Virulane, nr. 114, 26. mai 1909, lk. 1

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]