Eesti Teises maailmasõjas

Eesti Teises maailmasõjas
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg 7. juuli 1941 – 19. detsember 1944 Toimumiskoht Eestimaa. Tulemus Saksa okupatsioon (1941–1944) II Nõukogude okupatsioon (1944–1991)
Osalised
Saksamaa Väegrupp Nord	Nõukogude Liit, Balti sõjaväeringkond (1941) Looderinne (1941) Leningradi rinne (1944) 3. Balti rinne (1944) Balti laevastik (1941/1944) ,
Väejuhid või liidrid
Wilhelm von Leeb Georg von Küchler Walter Model	Kliment Vorošilov Leonid Govorov Ivan Maslennikov Vladimir Tributs

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud võitlesid Saksamaa, Soome ja Nõukogude vägedes Idarindel ja Karjala rindel.

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. 28. septembril sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee väeosi.

Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest Eestis paiknevatest baasidest ründasid Soomet Nõukogude lennukid. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus Nõukogude Liit Eestiga suhteid pingestama. 16. juunil esitas NSVL Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Nõukogude vägede sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu. Juba enne seda okupeeris Punaarmee vastupanu kohtamata Eesti.

1940. aasta 21. juunil kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude sõjajõudude surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Varese. Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse.

14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus. Vastupanuliikumine Eestis sai arvestada rahva laia enamuse toetusega. Kaasajooksjaid uue korraga oli vähe ja need sattusid üldise põlguse ning viha alla.

Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel juuni 1941 – detsember 1941. aastal

Suvesõda

 Pikemalt artiklis Suvesõda

22. juunil 1941 alustas Saksamaa rünnakut Nõukogude Liidule. Pärast Riia vabastamist 1. juulil liikus Saksa 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri.

Suvel 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse. Enne sakslaste Eestisse jõudmist vabastas Omakaitse suure osa Lõuna-Eestist.

Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud punaväe grupeeringu taganemistee. See sakslaste plaan õnnestus täielikult 7. augustil. Sakslased tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Vene väeosad. Umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.

28. augustil vallutasid sakslased ja eestlased Tallinna. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed saksa vägedele Sõrves.

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

Eesti üksused Venemaal

Wehrmachti koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides.

28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist.

Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS-Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tšerkassõ kotis.

 Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend

Lahingutegevus Eestis 1944. aastal

Lahingud Eesti pärast 1944

 Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.

25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

II Nõukogude okupatsioon Eestis 1944 -

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1992)

Välislingid

• Võõra sõja ohvrid tagalas

Vaata ka

• Tallinn ja Teine maailmasõda