Põhjasõda

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1700 alanud sõjast; mõnikord nimetatakse Põhjasõdadeks ka Põhjamaade seitsmeaastast sõda ja Teist Põhjasõda.

Põhjasõda
Stora nordiska kriget.jpg
Ülevalt päripäeva:Poltava lahing, Hankoniemi lahing, Narva lahing, Gadebuschi lahing, Storkyro lahing.
Toimumisaeg 17001721
Toimumiskoht Euroopa
Tulemus Venemaa ja tema liitlaste võit. Sõja lõpetas Uusikaupunki rahu.
Osalised
Rootsi Rootsi
Ottoman flag.svg Türgi
Flag of the Cossack Hetmanat.svg Kasakad
Venemaa Venemaa
Taani Taani

Saksimaa kuurvürstiriik Saksimaa kuurvürstiriik
Herb Rzeczypospolitej Obojga Narodow.svg Rzeczpospolita
Flag of the Kingdom of Prussia (1701-1750).svg Preisimaa
Flag of Hanover (1692).svg Hannover

Väejuhid või liidrid
Flag of Sweden.svg Karl XII
Ottoman flag.svg Ahmed III
Flag of the Cossack Hetmanat.svg Ivan Mazepa
Stanisław Leszczyński
Kazimierz Lew Sapieha
Flag of Russia.svg Peeter I
Flag of Denmark.svg Frederik IV
Saksimaa kuurvürstiriik Saksimaa kuurvürstiriik Herb Rzeczypospolitej Obojga Narodow.svg August II Tugev
Venemaa sai endale mitmed Rootsi valdused, kaasa arvatud Liivimaa. Preisimaa sai Rootsile kuulunud Pommeri, Hannover sai Bremen-Verdeni.

Põhjasõda oli 17001721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannover.

Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli riigi nimena kasutusel Moskva tsaaririik.

Sõja põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. sajandi lõpu ja 17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud Karjala ja Ingeri (vallutus kinnitati Stolbovo rahuga 1617), Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud Taani ja Norra maakondi: Taani maakonnad Skåne, Blekinge ja Hallandi (vallutus kinnitati Roskilde rahuga 1658) ning Saaremaa ja Ojamaa ning Norra maakonnad Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni.

Rootsi võidud said võimalikuks tänu sõjaväe heale ettevalmistusele. Rootsi väed olid palju paremini välja õpetatud kui naaberriikide omad. Tänu laskmisõppustele suutsid nad kiiremini tuld anda. Ent kui sõda venis pikaks ja sõjakulusid ei saanud okupeeritud maadele veeretada, tekkisid Rootsil raskused sõjaväe varustamise ja ülalpidamisega.

Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud.

See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust, mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (16751679).

Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta Stolbovo rahuga jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele. Venemaa ainuke meretee Euroopasse lähtus Arhangelskist, mis oli jäävaba vaid mõne kuu aastas. Ivan IV katse vallutada Baltimaad oli nurjunud (Liivi sõda 15581583). 17. sajandil ei olnud Venemaal kodusõja tõttu võimalik püüda Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar Peeter I oli 1696. aastal vallutanud Azovi kindluse Musta mere ääres. Karlowitzi rahuga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Nüüd püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda.

Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein-Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile.

August II Tugev tahtis vallutada Liivimaa, et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda.

24. märtsil 1698 sõlmiti Saksimaa kuurvürstiriigi ja Taani liit.

Augustis 1698 kohtusid Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rava-Ruskas, väikeses linnakeses Lvivist põhja pool, ning leppisid kokku Rootsi-vastases liidus. Liivimaa aadlik Johann Reinhold von Patkul lubas August II-le Liivimaa aadli abi Rootsi-vastases võitluses. Vene tsaar Peeter I ja Poola kuningas August Tugev leppisid kokku, et kogu Vana-Liivimaa peab jääma pärast Rootsi alistamist Poolale.

12. novembril 1699 ühines liiduga Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein-Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg-Preisimaa.

Liitlased arvasid, et 1697. aastal Rootsis võimule tulnud noor kuningas Karl XII ei suuda sõjalist vastupanu osutada.

Sõja algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõda algas 22. veebruaril (Juliuse kalendri järgi 12. veebruaril) 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Liivimaa aadel ei asunud Saksi poolele. Riia kindlust vallutada ei õnnestunud, Augusti sõjaline edu oli väga tagasihoidlik.

Rzeczpospolita tundis end Augusti poolt petetuna ning kuulutas, et Poola ei ole Rootsiga sõjas. Kuningas Augustiga liitusid algul vaid üksikud magnaadid, sealhulgas vürst Hieronim Augustyn Lubomirski.

Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa.

Rootsi esimesed võidud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võit Taani üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit. Ta kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud palgaarmee nagu enamikus teistes maades. Sõdurid elasid rahuajal talupoegadena külades. Ühe üksuse sõdurid elasid ühes külas. See lähendas neid lahingus. Deserteerimine oli Rootsi armees sama hästi kui tundmatu.

William III, kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka Hollandi provintside asehaldur, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu ning status quo. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral George Rooke'i juhtimisel Rootsi toetuseks Göteborgi. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga, Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, nii et Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada.

Nii ei lahkunud Taani sõjalaevad sadamast. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil Humlebæki lähedal Kopenhaagenist põhja pool ja hõivas sealsed maa-alad. Augustis asuti Kopenhaagenit piirama. Taani kuningas oli katastroofilises olukorras: tema laevastik oli vastamisi palju võimsamaga, pealinna piirati ja armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IV vastu sõdimas.

Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, mille kohaselt taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist (ta ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada). Lepingut garanteerisid Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.

Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast, nii et Rootsil oli üks vastane vähem ja põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.

Sõjategevus Liivimaal 1700–1701[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal".
Nicolas de Feri kaart aastast 1700.
"Rootslaste võit Narva all 1700. aastal".
Gustaf Cederströmi maal aastast 1910.

Mais 1700 jõudis Soomest Liivimaale 3200 Rootsi sõdurit, kes lõid Saksi väed Liivimaalt minema. Kuid juba augustis naasis Saksi kuurvürst koos 18 tuhande mehega Liivimaale, vallutas tagasi Rootsi alasid ja asus uuesti Riiat piirama.

Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas 30. (19.) augustil (Rootsi kalendri järgi 20. augustil) Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 kuni 35 tuhande mehega Narvat piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast.

Noor kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8000-mehelise sõjaväega jõudis ta 16. oktoobril Pärnusse. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld. 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700 ründas 11 tuhande meheline Rootsi vägi Vene väge (Narva lahingus osales 24 tuhat meest). Paar päeva enne lahingut oli oma leerist lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise alluvatele. Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu. Oma osa mängis ka ilm: tihe lumelörts sadas venelastele otse näkku ja nende nähtavus oli praktiliselt olematu.

Rootslased murdsid rinde keskosast läbi ja surusid tiivad vastu Narva jõge. Vene vägede ülemjuhataja hertsog Carl Eugen de Croy andis end lahingu algul vangi. Rootslased kaotasid langenute ja haavatutena 2000 meest. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobraženski kaardiväepolgu ja Šeremetevi ratsaväe sõdurid. Preobraženski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes ja praktiliselt kõik sillalolijad uppusid. Boriss Šeremetjev lootis oma ratsaväe jõe ületada läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, siis viis vesi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla.

Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusesse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses. Talve jooksul suurenes rootslaste väliarmee 18 tuhande meheni.

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda Eestimaal

Kuramaa vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev.
Louis de Silvestre'i maal.

August II Tugev, kelle liitlasi Rootsi väed olid löönud, pakkus Karl XII-le rahu, kuid too keeldus. Veebruaris 1701 kohtusid August ja Peeter I uuesti Kuramaal Biržais, et oma liitu uuendada. Peeter I-l oli vaja aega oma armee reorganiseerimiseks ja relvastamiseks, August vajas aga tugevat liitlast rootslaste selja taga. Lepingu kohaselt lubas Peeter Augustile 15–20 000 hästirelvastatud ekspeditsioonikorpuse, maksta talle kahe aasta jooksul 100 000 rubla ning eduka sõja lõpu korral anda Poolale Liivi- ja Eestimaa. 1701. aasta kevadel suuunduski jalaväekindral Anikita Apraksin vene vägedega Riia alla, kus viibisid Saksimaa väed kindral krahv Adam Heinrich von Steinau juhtimisel.

Suvel 1701 liikusid Rootsi väed lõunasse. 19. (8). juulil (Rootsi kalendri järgi 9. juulil) 1701 olid Saksi (20 000 meest) ja Rootsi sõjaväed Riia all Daugava ääres Spilve lahingus vastamisi. Saksi vägede ülemjuhataja krahv Adam Heinrich von Steinau laskis end kõrvalejuhtimismanöövrist ära petta ning killustas oma väeosad. Nii õnnestus Rootsi jalaväel jõgi ületada ja sillapea moodustada. Saksi armee kaotas, kuid kogus ennast ja taganes korrapäraselt.

Karl hõivas oma vägedega Miitavi (praegu Jelgava), Poola vasalliriigi Kuramaa hertsogiriigi pealinna ning vallutasid seejärel oktoobris kogu Kuramaa.

Rootsi sõjakäik Poolasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rzeczpospolita protesteeris Kuramaa kui Poola territooriumi osa hõivamise vastu, sest Rootsiga ei olnud sõjas mitte Poola, mida esindas Seim, vaid ainult Poola kuningas. August Tugev pakkus Karl XII-le jälle läbirääkimisi. Karli kogenud nõuandjad soovitasid tal Poola kuningaga rahu sõlmida. Ent Karl jäi kangekaelseks ja nõudis Seimilt uue kuninga valimist. Enamik Poola aadlist lükkas selle tagasi.

Poola-Leedu pidas end neutraalseks ning tahtis olla vahendajaks Karli ja Augusti vahel. Rootsi rünnak Poolale tegi Poola neutraalsuse võimatuks. Rootsi kantsler Bengt Gabrielsson Oxenstierna nägi võimalust, et Rootsi võiks olla Hispaania pärilussõjas vahekohtunikuks, selle asemel et sõda jätkata.

Jaanuaris 1702 nihutas Rootsi väe kaugemale lõunasse Leetu. 23. märtsil 1702 lahkus Karl XII Leedust talvekorterist ning marssis sisse Päris-Poolasse. 14. mail 1702 alistus Varssavi võitluseta. Enne kui Karl jätkas oma marssi Krakówi suunas, nõuti poolakatelt suurt kontributsiooni.

Teel Krakówisse põrkus Karl Poola-Saksi väega. 9. juulil 1702 toimus Kielcest lõuna pool Kliszówi lahing. Poola ja Saksimaa jäid jälle Rootsile alla. Kaks tuhat saksimaalast langes või sai haavata, üle tuhande langes rootslaste kätte vangi. Rootsi poolel sai surma või haavata ainult 900 sõdurit. Rootslaste kätte langesid kõik Saksi suurtükid ja kogu voor koos Augusti välikassaga, milles oli 150 000 riigitaalrit ning isegi tema hõbenõud. August kogus oma sõjaväe järelejäänud üksused kokku ning tõmbus tagasi Poola idaossa.

Pärast seda kaotust pakkus August rootslastele jälle rahu, lubades nende nõudmistele vastu tulla niipalju kui iganes võimalik. Ta tahtis ainult jääda Poola kuningaks. Ka kardinal-priimas esitas Poola nimel rahuettepanekuid. Ta pakkus Rootsile Poola Liivimaad, Kuramaad ja suurt reparatsiooni, kui ainult Karl XII loobub kuninga tagandamise nõudest. Karl näitas veel kord üles kangekaelsust, mille tõttu teda hüüti Raudpeaks, ja jäi Augusti tagandamise nõude juurde.

August tõmbus oma õukonnaga tagasi Sandomierzi. Seal moodustas Poola aadel konföderatsiooni August II toetuseks. Nad võitlesid Rootsi okupatsiooni vastu Poolas ja Rootsi poolt nõutud uue kuninga vastu. Sissiaktsioonidega sidusid nad Rootsi vägesid, kahjustades nende võitlusvõimet.

1703. aastal vallutasid rootslased Toruńi.

Kuigi 1704 saadeti Augustile appi ka Vene korpus, valiti 12. juulil (2. juunil) 1704 Poola aadli enamiku tahte vastaselt Rootsi armee kaitse all Augusti asemele uueks kuningaks rootslaste poolt seatud kandidaat Stanisław I Leszczyński, kes krooniti 24. septembril 1705. Rootslased olid sellega rahul ja kirjutasid 17. septembril 1706 Altranstädtis alla rahulepingule Poolaga (Altranstädti rahu).

Venemaa võimsuse kasv ja sõjategevus Eesti- ja Liivimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa keiser Peeter I.
Jean-Marc Nattier' maal.

Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge: reorganiseeriti Venemaa regulaararmee, sõjalaevastik, loodi sõjatööstusmanufaktuure ja relvatehaseid. Suurtükke valati kirikukelladest. Erilist rõhku pandi väljaõpetatud jalaväele.

Kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti Augustit troonilt tõugata, ründas Peeter Eesti- ja Liivimaad. 1701.-1703. aaastal toimunud vene vägede rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega siis Lõuna-Eestit peaaegu täies ulatuses. Karli selja taga lõi Venemaa sõjavägi kaks korda väikest Rootsi väge, mis Balti provintside kaitseks oli maha jäänud.

9. jaanuaril 1702 (vkj 29. detsembril, Rootsi kalendri järgi 30. detsembril 1701) lõi Vene korpus Boriss Šeremetevi juhatusel Erastvere lahingus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud Rootsi väliarmeed ning saavutas 29. (18.) juulil (Rootsi kalendri järgi 19. juulil) Hummuli lahingus võidu rootsi vägede üle. Seejärel hõivasid vene väed Liivimaal Mõniste, Valmiera ja Alūksne. Alates 1702. aastast kontrollis Venemaa Eesti- ja Liivimaad, välja arvatud Rootsi kindluseid.

Ingerimaal vallutasid venelased 22. (11.) oktoobril (Rootsi kalendri järgi 12. oktoobril) Nöteborgi kindluse, mille nad nimetasid ümber Schlüsselburgiks, ja 12. mail 1703 Ohta jõe suudmes paikneva Nyeni linna, sellega oli kogu Neeva venelaste valduses. Neeva soises deltas asuti 27. mail 1703 rajama rootslaste poolt asutatud Nyeni asemele uusi kaitserajatisi ja linna, millest hiljem sai Venemaa keisririigi uus pealinn.

1703. aasta sügisel toimunud Šeremetjevi rüüstetegevuse tõttu kannatasid Põhja-Eesti alad: Viru- ja Järvamaa, osalt Harjumaagi, laastamata jäi ainult osa Harjumaast ja täielikult Läänemaa.

14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel Tartu.

5. augustil (vkj 25. juulil/26. juulil Rootsi kalendri järgi) 1704. aastal toimus Kuramaal Jēkabpilsi lähedal, Rootsi vägede vahel, mida juhtis kindralmajor Adam Ludwig Lewenhaupt ja Vene-Leedu vägede, mida juhtis suurhetman Michał Serwacy Wiśniowiecki, Jakobstadti lahing, mille Rootsi väed võitsid.

20. augustil (vkj 9. augustil) vallutasid vene väed Narva, mille järel 30. augustil (19. augustil) sõlmis Venemaa Rzeczpospolitaga Narvas liidulepingu (Działyński ja Golovini pakt), millega viimane astus ametlikult Rootsi vastu sõtta[1].

Vene vägede katse Saksi vägedega ühineda ja Fraustadti lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Detsembris 1705 ületasid Vene väed (20 000 meest) feldmarssal parun Georg Benedict Ogilvy juhtimisel Poola piiri, et ühineda Saksimaa kuurvürsti Augustit toetavate Sileesias asuvate jalaväekindral krahv Johann Matthias von der Schulenburgi juhitavate Saksimaa vägedega, kuid jäid talvituma Hrodna (Grodno) kindlusesse. Karl tegi oma armee peaosaga 250 km pikkuse kiirmarsi ja lõikas ära Vene vägede tee itta. Kümnetuhandemeheline vägi, mida juhtis Carl Gustaf Rehnskiöld, pöördus saksimaalaste vastu, kellel oli 19 000 sõdurit. Vene armee kindlustus Hrodna kindluses ja ootas vabastamist.

3. veebruaril 1706 kohtusid Rootsi ja Saksi väed Fraustadti lahingus. Rehnskiöldi alluvuses olid lahingutes karastunud suurtüki- ja ratsaväerügemendid. Saksi väed kindral von Schulenbergi juhatuse all olid suurelt jaolt vägivaldselt värvatud ja halva väljaõppega sõdurid. Paljud rügemendid koosnesid Prantsuse ja Šveitsi sõjavangidest. Lahingurivi vasakul tiival oli 10 vene jalaväepolku preisi polkovniku Georg Heinrich von der Goltzi juhtimisel, kuhu kuulus 6400 meest[2].

Pärast rootslaste rünnakut varises Saksi vägede rinne kokku, šveitslaste ja prantslaste palgasõdurid jooksid rootslaste poole üle. Mõne tunniga oli lahing läbi. Ainult 3 000 sõdurit said end päästa, ületades Odra jõe. Vangi langenud umbes 500 vene sõjavangi laskis kindral Rehnskiöld tappa. Rootsi sõjavägi kaotas lahingus 452 sõjaväelast tapetutena ja 1077 haavatutena. Karl XII edutas kindral parun Rehnskiöldi lahingu võidu eest feldmarssaliks ja annetas talle krahvitiitli.

Et Vene armee Hrodnas ei saanud enam abi peale loota, murdsid 14 000 suuruseks jäänud Vene armee 4. märtsil 1706. aastal rootslaste piiramisrõngast läbi soode välja. Venelased jõudsid jälitajate eest üle piiri minna ning tõmbusid juulis 1706 tagasi Kiievisse.

Pärast vägede häbiväärset taganemist kõrvaldas tsaar Peeter I Georg Benedict Ogilvy sõjavägede juhtimisest ning määras sõjaväejuhtideks Boriss Šeremetjevi ja Aleksandr Menšikovi.

Karl sai aru, et tal tuleb otsustav lahing pidada Venemaal. Selleks vajas ta aga tagala kindlustamist. Suvel 1706 otsustas Karl XII tungida Saksimaale, et sundida Augustit loobuma nõuetest Poola troonile.

Rootsi sõjakäik Saksimaale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksimaal oli vastuseis Saksimaa kuurvürst Augusti Poola-poliitikale, kes kehtestas aktsiisi, et oma sõjakassat täita ja armeed relvastada. See meelestas Saksimaa seisustekogu tema vastu. Peale selle tekitasid rahva meelepaha agressiivsed meetodid, millega ta nekruteid värbas.

27. augustil 1706 marssis Rootsi armee Saksimaale sisse. Saksimaa kuurvürstiriik vallutati joon-joonelt. Igasugune vastupanu lämmatati eos. Karl XII lubas saksimaalastele, et kui okupatsioonivõimude korraldusi järgitakse, siis ei toimu mingeid õiguste rikkumisi ega repressioone. Saksimaa sõjavägi taandus Austriasse, kus see interneeriti. Saksimaa sõjaväe juures olnud Vene jalaväepolgud aga taganesid läbi Brandenburgi Poolasse.

August, kellel pärast Fraustadti lahingut Poolas enam nimetamisväärseid vägesid polnud, pakkus Karlile läbirääkimisi. Tema läbirääkijad allkirjastasid 24. septembril (14. septembril) 1706 Altranstädti rahulepingu, loobudes Poola troonist. Saksimaa salanõukogu andis Altranstädti separaatrahu kohaselt Johann Reinhold von Patkuli üle rootslastele, kes Rootsi sõjaväekohtu poolt riigireetmise eest hukati. Rootsi väed lahkusid Saksimaalt alles 1707. aastal.

Rootsi vägede poolt Saksimaa okupeerimise jarel ulatusid kuningas Karl XII kontrolli all olevad territooriumid Habsburgide Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi piirideni. Saksa-Rooma keiser Joseph I sõlmis Karl XII 1707. aastal Altranstädti lepingu, millega Joseph I garanteeris Sileesia protestantidele vastureformatsiooni ajal ära võetud kirikute tagastamise ning luterlike koguduste tegutsemise. Järelandmistega luteri kiriku tegevusele hoidis katoliiklik Joseph I ära Rootsi sekkumise Habsburgide poolt Bourbonide ja Prantsusmaa kuningriigiga peetavasse Hispaania pärilussõtta.

Sõja otsustavad aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

Sõjategevus Poolas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teate Altranstädti rahu sõlmimisest sai August 15. oktoobril 1706. Vahepeal marssis 20 000 mehest koosnev Venemaa-Saksimaa-Poola vägi Aleksandr Menšikovi juhtimisel vastu Rootsi korpusele Poolas. August püüdis võitlust takistada ja hoiatas Rootsi väejuhti, kuid tulemusteta.

29. oktoobril tuli 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel Vene vägede vastu Kaliszi lahingusse. Venelased hävitasid nad täielikult. Poola ratsavägi, mida juhtis Stanisław I Leszczyński, pillutati laiali. Üle saja ohvitseri (sealhulgas Poola magnaate) langes vangi ning vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi.

Pärast seda võitu tegid nõuandjad August II-le ettepaneku rahuleping annulleerida ning Venemaa poolel edasi võidelda. August aga keeldus ja naasis Saksimaale. 19. detsembril ratifitseeris ta Altranstädti rahulepingu.

Kui Karl septembris 1707 maalt ida suunas lahkus, oli ta oma armee kasvatanud 34 000 meheni ning varustanud selle uue rõivastuse ja relvastusega. Poolas ühines temaga 8000 Rootsi nekrutit.

Poolas aga keeldus Sandomierzi konföderatsioon, mida juhtis Poola rikkaim mees ja vürst Lubomirski väimees Adam Sieniawski, August II tagandamist ja Stanisław Leszczyński troonile tõusmist tunnustamast. Peeter I pani Poolale ette uusi troonikandidaate ja ka Leszczyński püüdis oma vastaseid enda poole võita. See nurjus, põhjuseks prebendide ja ametikohtade jaotamise küsimus. Konföderatsiooni sõjaline jõud oli aga väike, kuigi nad suutsid segada Rootsi vägede varustamist.

Nüüd seisis Peeter I praktiliselt üksinda Rootsiga vastamisi. Peeter oleks aastal 1707 olnud valmis Rootsile loovutama kõik vallutatud alad peale Peterburi ja selle ümbruse, kuid Karl tahtis tagasi saada kõike.

Aastal 1708 ilmusid Vene väed jälle Poolasse.

Sõjategevus Ukrainas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõivanud 6. veebruaril 1708 Hrodna, juhtis Karl XII oma väge Smolenski suunas, kuid pöördus seejärel lõunasse, Ukrainasse, lootes venelaste vastu võitlusse asunud Ukraina hetmanilt Ivan Mazepalt sõjalist toetust. Paraku enamik kasakaid Mazepaga ei liitunud. Baltimailt Karl XII vägedega ühinema rutanud Adam Ludwig Lewenhaupti juhitud Rootsi korpus sai 9. oktoobril (28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. oktoobril) Lesnaja lahingus lüüa. Umbes 5000 meest kümnest tuhandest pääses ja ühines peaarmeega, kus oli 40 000 meest. Ka kasakad olid lüüa saanud, ent mõnisada kasakat ühines Rootsi vägedega. Venelased olid kogu aeg kasutanud põletatud maa taktikat, et vältida kokkupõrget rootslaste peajõududega.

Väga külma Ukraina talve saatsid rootslased mööda talvekorteris Põhja-Ukrainas, kus neil oli tõsiseid muresid armee varustamisega, sest venelased lõikasid varustuse ära. Nii oli kevade alguses 1709 lahinguvalmis ainult kolmandik Rootsi armeest väheste suurtükkidega. Eriti Saksamaalt värvatud sõdurid ei olnud külmale vastu pidanud. Ometi söandas Karl XII tungida sügavale Vene territooriumile.

Ettevalmistused Poltava piiramiseks toimusid aprillis ning piiramist alustasid rootslased 30 000 mehega Karl XII juhtimisel 1. mai öösel vastu 2. maid[3] 1709. Vajaliku varustuse puudumise tõttu piiramine venis. Mai lõpuks jõudsid Poltava lähistele Vene armee peajõud (42 000 meest) Peeter I juhtimisel. Et Karl XII oli saanud piiramise käigus jalga haavata, ei saanud ta ise lahingut juhtida. Rootslased tungisid 8. juulil 1709 (Juliuse kalendri järgi 27. juunil, Rootsi kalendri järgi 28. juulil) Poltava lahingus Carl Gustav Rehnskiöldi juhatusel esimesena venelastele peale, kuid Vene väed purustasid nad. Rootslased kaotasid surnutena üle 9000 mehe. Juulis alistus Perevolotšna lähedal venelastele 16 000 meheline Rootsi väeüksus eesotsas kindral Adam Ludwig Lewenhauptiga. Kolmandik Rootsi vägedest oli kaotatud. Karl XII ja Ivan Mazepa pääsesid Türgi valdustesse, kuhu Karl jäi viieks aastaks. Need sündmused tähendasid sõjas murrangut Venemaa kasuks.

Peeter saatis oma saadiku İstanbuli ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.

Pärast rootslaste kaotust Poltava lahingus tühistas August Altranstädti rahu. 20. augustil 1709 marssisid Saksi väed jälle Poolasse sisse. Rootsi väed (9000 meest) tõmbusid tagasi Szczecinisse ja Stralsundi. Stanisław I Leszczyński põgenes välismaale.

Sõjategevus Taanis ja Preisimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal aastal (1709) asusid ka Poola ja Taani jälle Rootsiga sõdima. 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised riigid. Hannoveri kuurvürstiriik pretendeeris Bremenile ja Verdenile. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.

Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 000 või 14 000 mehega Skåne. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock lõi 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma. Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal.

Sõjategevus Liivi- ja Eestimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga kapitulatsioonilepingud, mis säilitasid nende eesõigused.

Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale.

Sõjategevus Taanis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1712 püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 000 mehega Rügenisse, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6000 sõdurit ja pidi põgenema. Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada. Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu suri rootslastel 3000 sõdurit, allesjäänud 9000 meest kapituleerusid 16. mail 1713[4].

Karl XII keelde eirates tuli Rootsi seisustekogu 1713–1714 põhiseadusevastaselt kokku ning pakkus rahuläbirääkimisi.

Kui Preisimaa kuningas Friedrich I 1713. aastal suri, astus tema poeg Friedrich Wilhelm I Rootsi-vastasesse liitu ning hõivas Szczecini.

Liitlased vallutasid 1713 kõik Rootsi valdused Saksamaal.

Sõjategevus Soomes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter I kindlustas oma territoriaalseid võite Läänemere piirkonnas. Suvel 1713 vallutas ta Lõuna-Soome. Vee peal aga olid rootslased oma suurte laevadega, mis võisid kanda palju suurtükke, Vene laevastikust kaugelt üle. Peetri ainuke šanss oli lahing kalda lähedal. Kõiki vahendeid mängu pannes kahekordistas ta oma Läänemere sõjalaevastikku ning pani seda juhtima kogenud veneetslased ja kreeklased. 5.7. augustil (25.–27. juulil) 1714 olid mõlemad laevastikud vastamisi Hankoniemi lahingus. Kestva tuulevaikuse ajal tungisid väiksemad, aga hea manööverdamisvõimega Vene laevad Rootsi suurtükitule alt läbi ning abordeerisid liikumatud Rootsi laevad üksteise järel. Rootsi eskaader purustati. Nii saavutas Vene laevastik ülemvõimu Läänemere põhjaosas.

Sõjategevus Läänemere sõjatandril 1709–1721

Sõja lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte.

Karl XII naasis 1715 Rootsi ning otsustas 1716 rünnata Taanile kuuluvat Norrat. Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku.

Aastal 1716 külastas Peeter I Taanit.

Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstadi juures.

Peeter I tegi 1717 visiidi Prantsusmaale.

Aastal 1718 pidasid Rootsi ja Venemaa Ahvenamaal läbirääkimisi separaatrahu sõlmimiseks.

Karl ründas 1718 uuesti Norrat ning langes 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.

Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora. Rootsi eesmärgiks oli saavutada rahu kõikide vaenlastega peale Venemaa. Sedasi loodeti liidus inglastega välja kaubelda paremad rahutingimused.

Jaanuaris 1719 sõlmis August liidu Austria ja Inglismaaga, kes tagasid talle abi juhuks, kui Venemaa ründab Poolat. Novembris 1719 tühistas ta liidu Peeter I-ga ja sõlmis Rootsiga vaherahu. Ulrika Eleonora tunnustas teda Poola kuningana.

9. novembril 1719 sõlmis Rootsi rahu Hannoveriga (Stockholmi rahu 1719). Hannover sai Bremeni ja Verdeni.

Vene väed rüüstasid 1719 Rootsi rannikut.

Peter Wessel (Tordenskjold) vallutas 1719 Marstrandi.

Preisimaa osalemist sõjas olid takistanud sisetülid ja Inglismaa sekkumine. Inglismaa tahtis iga hinna eest ära hoida Rootsi täielikku kokkuvarisemist. 21. jaanuaril 1720 sõlmis Rootsi Preisimaaga rahu (Stockholmi rahu 1720). Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.

29. veebruaril 1720 sai uueks Rootsi kuningaks Ulrika Eleonora abikaasa Fredrik I.

3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga 1721. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.

7. augustil 1720 võitis Vene laevastik Grönhamni lahingus Rootsi eskaadrit.

Põhjasõja lõpetas 10. septembril (30. augustil) 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud.

Poola ja Rootsi sõlmisid ametliku rahu alles 1732.

Hinnang Karl XII tegevusele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl XII juhindus soovist maksta kätte oma vaenlastele, mistõttu ta jättis kogu sõja jooksul vastu võtmata soodsad rahutingimused.

Sõja tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni, Preisimaa Vorpommerni, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein-Gottorpi kui liitlase. Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda, Soome sõda) püüdis Rootsi korduvalt oma kaotatud alasid Venemaalt tagasi võita. Preisimaa võimsus kasvas. Saksi-Poola nõrgenes.

Põhjasõja lahingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721 Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Põhjasõja rahulepingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõdivad nõod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Frederik III
Johann Georg III Anna Sophie Christian V Ulrika Eleonora vanem Karl XI
August II Tugev Frederik IV Karl XII

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Narva liiduleping poola keeles
  2. Смоленские полки на службе Отечеству, история, вооружение, униформа
  3. Ragnhild Marie Hatton. "Charles XII of Sweden", Littlehampton Book Services Ltd, 1968. ISBN-13: 978-0297748267.
  4. Peter Wilson. "German armies: war and German politics, 1648–1806", Routledge, 1998. ISBN-13: 978-1857281064.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]