Metsavennad

Allikas: Vikipeedia

Metsavennad (läti keeles meža brāļi, leedu keeles miško broliai) olid Eesti, Läti või Leedu partisanid, kes Teise maailmasõja ajal ja ka hiljem võitlesid Nõukogude invasiooni ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude režiimi vastu. Sarnased partisanide grupid võitlesid Nõukogude režiimi vastu ka Poolas, Rumeenias, Valgevenes ja Ukrainas.[viide?]

Metsavennad enne Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termin "metsavennad" tuli eesti keeles kasutusele hiljemalt 19. sajandil, mil selle all mõeldi riigi, mõisa või kirikuga lepitamatutesse vastuoludesse läinuid, sealhulgas ka sõjaväkkevõtmisest kõrvalehoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui "mässavatele talupoegadele" või kui "metsast varju otsivatele kooliõpetajatele".[viide?] Maailmasõdadevahelisel ajal on metsavendadeks nimetatud ka kommunistlikke illegaale, kellest tuntuimaks võib pidada Aleksander Ellamit (1897-1933).

Teine maailmasõda, Suvesõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti ja annekteeriti 1940. aastail NSV Liidu Punaarmee poolt. Sellest ajast varjas end metsades endisi riigitegelasi või sõjaväelasi, kes oleks muidu vangistatud.[viide?] Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941[1].

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis, Leedus

Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alustati sõjategevust, läks Eestis rohkesti relvadega mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolševistliku võimu alt[2].

Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda

Esimesed kokkupõrked metsavendade ja Punaarmee vahel toimusid juba 22. juunil 1941. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu[3]. Alates 3. juulist 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse.[viide?]

Relvastatud vastupanu pärast 1944. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaarmee taasokupeeris Eesti, Läti ja Leedu aastatel 1944-1945. Järgnevatel aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogude-vastases vastupanus.[viide?] Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult enesekaitseks relvastatud partisanidest kuni suurte ja hästi organiseeritud ning lahinguks valmis gruppideni.[viide?]

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti, Läti ja Leedu saavutasid oma iseseisvuse aastal 1918 pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist ning uus põlvkond oli Teise maailmasõja alguseks täisealiseks saanud. Sarnaselt muu maailmaga olid ka neil tugevad rahvusluse ideaalid ja enesemääramine. Olles juba kogenud nõukogude ja pärast seda natsirežiimi, ei olnud enamik inimesi nõus teise okupatsiooniga.[viide?]

Erinevalt Eestist ja Lätist ei olnud Leedul kunagi oma Relva-SSi diviisi. 1944. aastal olid Saksa võimud Leedus loonud halvasti varustatud, kuid 20 000 mehelise tugeva "Leedu territoriaalkaitseväe" kindral Povilas Plechavičiuse juhtimise all, et võidelda nõukogude partisanidega, keda juhtis Antanas Sniečkus. Üsna varsti nähti selles väes ohtu riiklikule julgeolekule. Ülemused arreteeriti 15. mail 1944. Kindral Plechavičius küüditati koonduslaagrisse Salaspilsis, Lätis, kuid ligikaudu pool allesjäänud vägedest moodustasid partisanide üksused ja läksid maakohtadesse laiali, et valmistada idarinde lähenemisel ette partisanide operatsioone Punaarmee vastu.[viide?]

Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.[viide?]

Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.[viide?]

Partisanisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1940. aastate lõpus ja 1950ndate alguses varustasid briti (MI6), ameerika, ja rootsi salaluureteenistused metsavendi varustusega, pakkusid neile side- ja logistilist informatsiooni. Selline abi mängis balti vastupanuliikumise suunamisel võtmerolli, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6 operatsiooni "Džungel" tõsist kompromiteerimist, kui briti topeltspioonid (Kim Philby ja teised) edastasid informatsiooni nõukogude võimudele, võimaldades KGB-l tuvastada, infiltreerida ja elimineerida palju balti partisanide üksuseid ja lõigata neid ära igasugustest edasistest kontaktidest Lääne luurega.[viide?]

Next.svg Pikemalt artiklis Metsavendlus Eestis ja Vastupanutegevus ENSVs

Kajastused kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsavendade vabadusvõitlusest on loonud graafikasarja Tuli tuha all kunstnik Axel Roosmann.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 21.
  2. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 24.
  3. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 41-19.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]