Metsavennad

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.
Selles artiklis ei viidata kasutatud allikatele! Palun aita artiklisse viiteid lisada.
Mälestusmärk kõikidele metsavendadele Tagametsas Rassi lähedal, püstitatud Eesti skautide ja gaidide poolt.

Metsavennad (läti keeles meža brāļi, leedu keeles miško broliai) olid Eesti, Läti või Leedu partisanid, kes Teise maailmasõja ajal ja ka hiljem võitlesid Nõukogude invasiooni ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude režiimi vastu. Sarnased partisanide grupid võitlesid Nõukogude režiimi vastu ka Poolas, Rumeenias, Valgevenes ja Ukrainas.[viide?]

Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Metsavendi oli pärast sõda tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist. Suurim metsavendade organisatsioon oli Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses 1945.–1949. aastani. RVLi tähtsamad juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVLi liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal. Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Lahingutes langes umbes 2000 metsavenda, vangilaagrites hukkus teist samapalju.[viide?]

Sisukord

[redigeeri] Tsaarivalitsusaegsed metsavennad

Termin "metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui "mässavatele talupoegadele" või kui "metsast varju otsivatele kooliõpetajatele".[viide?]

[redigeeri] Suvesõda

[redigeeri] Taust

Eesti, Läti ja Leedu olid 1940. aastail Punaarmee poolt okupeeritud. Sellest ajast varjas end metsades endisi riigitegelasi või sõjaväelasi, kes oleks muidu vangistatud.[viide?]

Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941[1].

Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alustati sõjategevust, läks Eestis rohkesti relvadega mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolševistliku võimu alt[2].

[redigeeri] Sissisõda

Esimesed kokkupõrked metsavendade ja Punaarmee vahel toimusid juba 22. juunil 1941. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu[3]. Alates 3. juulist 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse.[viide?]

[redigeeri] Sissid pärast 1943. aastat

Nõukogude armee okupeeris endiselt iseseisva Eesti, Läti ja Leedu 1944-1945. a.-l. Järgnevatel aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogude-vastases vastupanus.[viide?]

Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult enesekaitseks relvastatud partisanidest kuni suurte ja hästi organiseeritud ning lahinguks valmis gruppideni.[viide?]

[redigeeri] Taust

Metsavennad kasutasid sageli keldreid, tunneleid või keerulisemaid maa-aluseid punkreid nagu näiteks see siin

Eesti, Läti ja Leedu saavutasid oma iseseisvuse aastal 1918 pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist ning uus põlvkond oli Teise maailmasõja alguseks täisealiseks saanud. Sarnaselt muu maailmaga olid ka neil tugevad rahvusluse ideaalid ja enesemääramine. Olles juba kogenud nõukogude ja pärast seda natsirežiimi, ei olnud enamik inimesi nõus teise okupatsiooniga.[viide?]

Erinevalt Eestist ja Lätist ei olnud Leedul kunagi oma Relva-SSi diviisi. 1944. aastal olid Saksa võimud Leedus loonud halvasti varustatud, kuid 20 000 mehelise tugeva "Leedu territoriaalkaitseväe" kindral Povilas Plechavičiuse juhtimise all, et võidelda nõukogude partisanidega, keda juhtis Antanas Sniečkus. Üsna varsti nähti selles väes ohtu riiklikule julgeolekule. Ülemused arreteeriti 15. mail 1944. Kindral Plechavičius küüditati koonduslaagrisse Salaspilsis, Lätis, kuid ligikaudu pool allesjäänud vägedest moodustasid partisanide üksused ja läksid maakohtadesse laiali, et valmistada idarinde lähenemisel ette partisanide operatsioone Punaarmee vastu.[viide?]

Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.[viide?]

Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.[viide?]

[redigeeri] Partisanisõda

1940. aastate lõpus ja 1950ndate alguses varustasid briti (MI6), ameerika, ja rootsi salaluureteenistused metsavendi varustusega, pakkusid neile side- ja logistilist informatsiooni. Selline abi mängis balti vastupanuliikumise suunamisel võtmerolli, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6 operatsiooni "Džungel" tõsist kompromiteerimist, kui briti spioonid (Kim Philby ja teised) edastasid informatsiooni nõukogude võimudele, võimaldades KGB-l tuvastada, infiltreerida ja elimineerida palju balti partisanide üksuseid ja lõigata neid ära igasugustest edasistest kontaktidest Lääne luurega.[viide?]

[redigeeri] Eesti Vabastamise Komitee

Voldemar Hendriksoni juhitud Eesti Vabastamise Komitee tegutses 1944-1945 Viljandi- ja Pärnumaal. Staap asus Vastemõisa vallas. Hendrikson elas enne sõda kümmekond aastat Abessiinias ja Somaalias, sealt tema üks hüüdnimedest Neegus. 1941. aastal moodustas Viljandis koos endise linnapea Albert Vilmsiga organisatsiooni Kodumaa Võitlejad, kuhu kuulus üle 50 inimese ja võttis nõukogude vägede lahkumisel linnas võimu enda kätte. Pärast sõda loodud Eesti Vabastamise Komitee põhieesmärk oli lääneliitlaste ja Venemaa vahel puhkeva sõja korral 1941. aasta suvesõja kordamine. Pärnu- ja Viljandimaa piiril metsades ja rabades oli tollal palju metsavendi, Hendrikson püüdiski neid ühendada, allorganisatsioon oli isegi Pärnu linnas. Organisatsiooni kuulus NKVD toimiku järgi üle 300 inimese, ilmselt on selle arvuga veidi liialdatud. Anti välja ka lendlehti. Hendrikson arreteeriti 1945. aasta sügisel ja mõisteti surma.[viide?]

Nõukogude võim nimetas metsavendasid bandiitideks ning korraldas nende tabamiseks ulatuslikke operatsioone miilitsa- ja julgeolekujõudude osalusel. Metsavendi süüdistati omakohtus Nõukogude võimuga kaasaläinute kallal ning muudes vägivallategudes, samuti relvastatud röövides kauplustesse jm.[viide?] Nõukogude allikatel hukkus ajavahemikul 1946-1956 "metsavendluse tulemusena"- 891 inimest, neist 447 nõukogude ja parteiaktivisti, uusmaasaajat ning nende perekonnaliiget. 295 hävituspataljonide liiget, 52 NKVD ja NKGB, MGB ja 47 sõjaväelast.[1]

Viimased elusalt kätte saadud tegutsenud metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus[4].

[redigeeri] Episoode tegevusest

Aastakümneid tähistas nelja metsavenna matmispaika vaid puusse süvistatud ristimärk Vahastu lähistel metsas. Metsavendade juht Eerik Varrak püüdis ümberkaudseid metsavendade gruppe ühtseks jõuks organiseerida rangelt sõjaväelisel põhimõttel, mis on Eesti vastupanuliikumise ajaloos ainulaadne.Varrak sai surma oma rühmakaaslase käe läbi, kes ei soovinud rangele distsipliinile alluda. Metsavendade pealik on maetud kaaslaste ühishauast poole kilomeetri kaugusel. NKVD-lased hukkasid Vahastu metsavennad 4. mail 1946.[2]

[redigeeri] Filmograafia

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Viited

  1. ↑ Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 21.
  2. ↑ Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 24.
  3. ↑ Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 41-19.
  4. ↑ Eesti Metsavendade Liidu kodulehekülg.
  5. ↑ Eesti ajalooteemaliste mängufilmide lühitutvustusi
  6. ↑ Metskannikesed
  7. ↑ V.O.I.T.K.A. Metsavennad
  8. ↑ "Haukka grupist" eksistentsialistlikult

[redigeeri] Kirjandus

[redigeeri] Välislingid

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Metsavennad"