Jaroslav Tark

Allikas: Vikipeedia

Jaroslav Tark ehk Jaroslav Vladimirovitš ehk Jaroslav I (arvatavasti 97820. veebruar 1054); vene keeles Ярослав Владимирович Мудрый, Skandinaavia allikais Jarisleif või Jarisleifr) oli Rjurikovitšite soost Vene valitseja, 9871010 Rostovi vürst, 1010–1036 Novgorodi vürst, 10161018 ja 1019–1054 Kiievi suurvürst.

Jaroslav Vladimirovitši näo rekonstruktsioon

Ehkki Jaroslavi tarkust kroonikates korduvalt kiideti, ei pärine liignimi Tark vürsti eluajast. Selle andis Jaroslavile alles 19. sajandil vene ajaloolane Nikolai Karamzin, et eristada teda teistest Jaroslav Vladimirovitši nimelistest vürstidest.

Kiievi-Vene 10151113

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa, Vladimir Svjatoslavitš pani Jaroslavi juba noores eas valitsema osastisvürstina Rostovis, seejärel Novgorodi vabariigis. Aastal 1014, kuuldes, et isa pärandas võimu Kiievis nooremale vennale Boriss Vladimirovitšile, lõpetas Jaroslav andami maksmise Kiievile. Vladimir kavatses sõnakuulmatut poega jõuga korrale kutsuda, kuid Jaroslav põgenes Rootsimaale ja kutsus appi varjaagid. Aastal 1015 Vladimir suri, jõudmata sõda alustada.

Võimuvõitlus Kiievi suurvürsti tiitli pärast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vladimir Svjatoslavitši surma järel Kiievis võimu haaranud, vanim poegadest, kasupoeg Svjatopolk I, saatis poolvendade vastu palgamõrtsukad, kuid Jaroslavi hoiatas tema õde Predslava. Kroonikate järgi kogus Jaroslav tuhat varjaagi ja kolm tuhat novgorodlast, läks Svjatopolki vastu ja lõi tema kiievlastest ja petšeneegidest vägesi Ljubetši all 1016. aastal. Svjatopolk põgenes Poolasse oma äia, kuninga Bolesław I Chrobryi juurde, Jaroslav hõivas Kiievi. Sõja käigus langes muuhulgas Jaroslavi kolm venda (Svjatoslav, Boriss ja Gleb). Puudub ühtne seisukoht selles suhtes, kes nad surmas; mõne allika järgi oli mängus Jaroslavi enda või talle alluvate varjaagide käsi.

Aastal 1018 ründas Bolesław I Chrobry, Svjatopolkiga Jaroslavi ja võitis teda Volõõniamaal Bugi jõe ääres, Jaroslav põgenes Novgorodi ning Bolesław I Chrobry hõivas Kiievi. Kroonikate andmetel veensid sealsed elanikud teda uuesti Bolesław I Chrobry ja Svjatopolki vastu astuma. Viimane oli vahepeal äiaga tülli läinud, Bolesław I Chrobry lahkus linnast, kuid liitis oma valdustega osa lääänepoolseid alasi (Galiitsias). Svjatopolk ei suutnud Jaroslavile vastu seista, petšeneegide abiga üritas ta 1019 veel kord Kiievit tagasi võita, kuid asjatult. Alte lahingus sai ta lüüa ja põgenes välismaale.

1020. aastatel Kiievis valitsedes pidi Jaroslav veelgi oma sugulaste vastu sõdima. 1021 võitis ta oma vennapoega, Połacki vürsti Brjatšislav Izjaslavitšit, kellele andis valitsemiseks Viciebski ja Usvjatõi. 1024. aastal sõdis varjaagide abiga, noorema venna Tmutarakani vürsti Mstislav Vladimirovitši ja severjaanide, tšerkesside, kasaaridega ja Mstislav Vladimirovitš jäi valitsema Tšernigivis, Dnepri idakalda maade üle.

Sõjaretked[muuda | redigeeri lähteteksti]

1030 (6538). aastal võttis Jaroslav koos Vladimiri ja Novgorodi vägedega ette sõjakäigu Eestisse, kus põletas maha Tarbatu linnuse, ehitas asemele oma kindluse, mille nimetas oma kaitsepühaku Püha Georgi järgi Jurjeviks (Gjurgev, Гюргев), ning sundis Ugandile peale oma maksud. Jurjev püsis 1061. aasta kevadeni, mil eestlased (Pihkva kroonikates nimetatud sossoliteks) selle hävitasid, liikudes sõjakäiguga kuni Pihkvani [1]. Siiski on akadeemiline ajalookirjutus selle seisukoha väheveenvaks arvanud, sest Tartu toonane arheoloogiline leiumaterjal ning sündmuste üldine loogika viitavad üpris kindlalt Tartule kui Jaroslav Targa rajatud Jurjevile.[2])

1031. aastal tegi Jaroslav sõjaretke Poola kuningriiki, ning liitis aastatel 1018–1031, pärast Kiievi vallutamist Poola kuningriigi vägede poolt Poola kuningriigi võimu alla läinud Galiitsia.

1038 ja 1040. aastal tegi Jaroslav sõjaretki balti hõimude, jatvigide maale.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaroslavi välispoliitika aluseks olid sidemed Skandinaaviaga ning Bütsantsi mõju õõnestamine.

Võimu kindlustamiseks Jaroslav muuhulgas naitis oma tütred Prantsuse (Anna abiellus Prantsuse kuningas Henri I-ga), Ungari (Anastassia abiellus Ungari printsiga) ja Norra kuningatega (Jelizaveta abiellus Norra kuningas Harald III-ga), ühe poja (Izjaslav abiellus Poola kuningas Kazimierz I õega) Poola, teise poja (Svjatoslav abiellus Austria markkrahvi tütre printsessiga), kolmanda poja (Vsevolod abiellus Bütsantsi printsessiga) Ida-Rooma keisririigist, neljanda poja (Igor abiellus Saksamaalt pärit printsessiga), oma õe aga naitis Poola kuningaga, millega pani Jaroslav pani aluse Kiievi-Vene valitsejate sidemetele Euroopa õukondadega.

Kiievisse laskis ta rajada püha Kiievi Sofia katedraali, kaks kloostrit ja mitu kindlust Rossi jõele. 10381042 sõdis Jaroslav Bütsantsiga, samuti leedulaste ning eestlastega. 1043. aasta sõjakäiku juhtis juba tema poeg Vladimir. See lõppes küll venelaste lüüasaamisega, kuid suhteliselt soodsa rahulepinguga. 1051 valis Jaroslavi käsul Venemaa piiskoppide kogu munk Illarioni Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks, rõhutades sellega sõltumatust Konstantinoopoli patriarhist.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Mstislavi surma 1036 võttis Jaroslav tema valitsusjärje [Tšernigiv]]is üle ja sai kogu Vana-Vene riigi valitsejaks peale Izjaslavi alluvuses olnud Połacki vürstiriigi. Novgorodi valitsema pani ta oma vanima poja Vladimir Jaroslavitši. Saavutanud varjaagide, kiievlaste ja novgorodlaste väega veel kord võidu Kiievit rünnanud petšeneegide üle, kindlustas ta endale mõneks ajaks rahu.

Vene ajalookirjanduses peetakse alates kroonik Nestorist Jaroslavi üldiselt andekaks sõjameheks ning võimekaks riigijuhiks, kelle valitsusajal Kiievi-Vene poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt tähelepanuväärselt arenes. Jaroslav kujundas omanimelise õigussüsteemi, edendas kirjatarkust ja kroonikakirjutamist.

Tema võimu jagamine poegade vahel pani aga aluse riigi feodaalsele killustumisele. Pärast Jaroslav Targa surma jaoatati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorod; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigov, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavl, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolensk, viiendale Igorile Vladimir ja Volõõnia.

Skandinaavia saagades esineb Jaroslav nime all Jarisleif Lombakas, sest noolehaava tagajärjel lonkas ta üht jalga.

Jaroslav on maetud Kiievi Sofia katedraali.

Eelnev:
Svjatopolk
Kiievi suurvürst
10161018
Järgnev:
Svjatopolk
Eelnev:
Svjatopolk
Kiievi suurvürst
10191054
Järgnev:
Izjaslav I

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaroslavi isa oli Vladimir Svjatoslavitš Suur (Vladimir Püha, Vladimir Särav Päikene). Tema ema oli arvatavasti Norra päritolu Połacki vürstitar Rogneda Rogvolodovna (Ragnhild Ragnvaldi tütar). Jaroslav oli Norra Norra kuningate Olaf Püha ning Harald Hårdråde äi ja Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi väimees. Ta kasutas palju varjaagide ehk viikingite sõjalisi teeneid, eriti Novgorodis.

Jaroslavi ristinimi oli Georgi ehk Juri. Ta abiellus 1019 Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi tütre Ingegerdiga (hiljem ristitud Irina). Kroonikad räägivad ka Jaroslavi abikaasast Annast, siis on vaieldud, kas Anna oli tema esimene naine või oli see hoopis nimi, mille Irina võttis hiljem nunnaseisusse astudes.

Jaroslav abiellus 1019 Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi tütre Ingegerdiga (hiljem ristinimega Irina).

Lapsed ja Jaroslavitšite dünastiaharude rajajad:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv ja tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn. Kas Vene kroonikate Jurjev oli tõepoolest Tartu? Sirp, 21.09.2001
  2. Mäesalu, A. Vene kroonikate Jurjev oli tõenäoliselt siiski Tartu. Sirp, 12.10.01