Armeenia

See artikkel räägib riigist; laeva kohta vaata artiklit Armenija

---

Armeenia Vabariik armeenia Հայաստանի Հանրապետություն (Hajastani Hanrapetuthjun) {{{omakeelne_nimi_2}}} {{{3}}} {{{4}}} {{{omakeelne_nimi_3}}} {{{5}}} {{{6}}} {{{omakeelne_nimi_4}}} {{{7}}} {{{8}}} {{{omakeelne_nimi_5}}} {{{9}}} {{{10}}} {{{omakeelne_nimi_6}}} {{{11}}} {{{12}}} {{{omakeelne_nimi_7}}} {{{13}}} {{{14}}} {{{omakeelne_nimi_8}}} {{{15}}} {{{16}}} {{{omakeelne_nimi_9}}} {{{17}}} {{{18}}} {{{omakeelne_nimi_10}}} {{{19}}} {{{20}}} {{{omakeelne_nimi_11}}} {{{21}}} {{{22}}}
Armeenia lipp Armeenia vapp
Riigihümn	Mer hajrenikh (Meie Isamaa)
Pealinn	Jerevan
Pindala	29 800 km2
Riigikeel(ed)	armeenia keel
Rahvaarv	3 238 900 (1.04.2009)
Rahvastiku tihedus	108 in/km2
President	Serž Sargsjan
Peaminister	Tigran Sargsjan
Iseseisvus	23. september 1991
Rahaühik	dramm (AMD)
Ajavöönd	maailmaaeg +5
Tippdomeen	.am
ROK-i kood	ARM
Telefonikood	374

Armeenia (armeenia keeles: Հայաստան (Hajastan [hɑjɑsˈtɑn]), ametlikult Armeenia Vabariik (Հայաստանի Հանրապետություն (Hajastani Hanrapetuthjun, [hɑjɑstɑˈni hɑnɾɑpɛtuˈtʰjun])), on merepiirita riik Ees-Aasias Lõuna-Kaukaasias. Armeenia piirneb Gruusia, Aserbaidžaani, Türgi ja Iraaniga, hõlmates ajaloolisest Armeeniast vaid idaosa.

Armeenia iseseisvus Nõukogude Liidust 1991. aastal. Siiski ei ole üks ÜRO liige, Pakistan, Armeeniat tänini tunnustanud, kuna Pakistan toetab Mägi-Karabahhi konfliktis Aserbaidžaani.

Asend ja suurus

Armeenia paikneb Väike-Aasia ja Taga-Kaukaasia piirialal põhjalaiuste 38°51' ja 41°16' ning idapikkuste 43° 29' ja 46° 37' vahel Armeenia mägismaa kirdeosas Väike-Kaukasuse lõunaserval. Riik jääb Euroopa ja Aasia piiriks olevast Suur-Kaukasuse peaahelikust lõunasse.

Riigipiiri kogupikkus on 1254 km. Armeenia piirneb põhjas Gruusiaga (164 km), idas Aserbaidžaaniga (566 km), kagus Iraaniga (35 km), lõunas Aserbaidžaani eksklaavi Nahhitševaniga (221 km) ning edelas ja läänes Türgiga (268 km).

Armeenia pindala on 29 800 km². (Eesti Entsüklopeedia andmeil 29 743 km².)

Loodus

Pinnamood

Armeenia pinnamood

Armeenia on väga mägine. Umbes 90% riigi pindalast on üle 1000 m üle merepinna. Keskmine kõrgus on 1800 m üle merepinna.

Põhja poolt ulatuvad Armeeniasse Väike-Kaukasuse üle 3000 m kõrgused harud.

Kõrgeim tipp on kustunud vulkaan Aragats (4090 m) Ararati lähedal. Madalaim punkt (umbes 380 m) paikneb Araksi jõe ääres Iraani ja Aserbaidžaani piiril. Need kohad paiknevad teineteisest umbes 80 km kaugusel.

Vaata ka

• Armeenia mäed

Maastik Lori maakonnas

Geoloogiline ehitus

Armeenia paikneb kurdmäestikus Euraasia laama ja Araabia laama kokkupõrkekohal. Seetõttu on ta väga maavärinaohtlik.

Kivimid on sageli vulkaanilised.

Veestik

Armeenia mägismaal Jerevanist idas paiknev Sevani järv on maailmas suuruselt teine järv oma kõrgusel – umbes 1900 m üle merepinna. Sevan on Armeenia suurim järv pindalaga 940 km². Järve pindala on veekasutuse tõttu märgatavalt vähenenud (1984. aastal 1262 km²).

Pikimad jõed on Araks, Vorotan, Khasahh, Hrazdan ja Debed.

Vaade üle Sevani järve

Kliima

Kuigi Armeenia paikneb subtroopikas, on kliima suurte kõrgusvahede ja pinnamoe liigestatuse tõttu eri paigus väga erinev. Merede lähedus on tasakaalustav, kuid ümbruse kõrgmäestikud kutsuvad esile suuri kõikumisi. Kaukasuse kõrged tipud takistavad külma õhu juurdepääsu põhjast.

Armeenia kliima on orgudes ja madalikel tugevalt kontinentaalne. Suved on kuivad ja päikselised ning kestavad juunist septembri keskpaigani. Õhutemperatuur kõigub 22–36 °C vahel. Madal õhuniiskus leevendab siiski kõrge temperatuuri mõju. Õhtuti puhub mägedest alla jahe tuul, mis toob palavusele leevendust. Kevaded on lühikesed, sügised seevastu pikad. Armeenia sügis on tuntud puude ereda ja kireva lehestiku poolest. Talved on suhteliselt külmad ja ohtra lumega, õhutemperatuur jääb −10 ja −5 °C vahele. Talispordihuvilised naudivad suusatamist Tsakhkadzori mägedes, milleni on Jerevanist poole tunni tee.

Mägedes on kliima jahedam, Iraani piiri ääres subtrooopiline ja väga kuiv.

Elusloodus

Armeenia territoorium on liigirikas. On palju endeeme.

Taimed

Araksi orus kasvavad halofüüdid.

Kuni 1400 m kõrgusel on väga levinud pujud.

Mägedes kasvab palju okaspõõsaid ja teisi ogadega taimi. Kõrgmäestikus on palju kserofiilseid taimi.

1900. aasta paiku oli puude ja põõsastega kaetud umbes 25% Armeenia pindalast, aastal 1964 umbes 15%, aastal 2005 veel ainult 8...10%.

Maa lõunaosas Sangesuris on puudepiir 2400 m. Kõrgemal on taimkate sarnane Alpide omale.

Hariliku aprikoosipuu ladinakeelne teaduslik nimetus Prunus armeniaca tähendab 'armeenia ploomipuu'. Aprikoos on üks Armeenia sümboleid, mistõttu ka Armeenia lipu alumine laid on aprikoosi värvi.

Loomad

Kaljusisalik Darevskia armeniaca

Süüria pruunkaru

Roomajaid on palju, sealhulgas kaljusisalik Darevskia armeniaca ning mürkmaod, näiteks rästiklased.

Armeenia selgrootuid on vähe uuritud. Näiteks ämblikulisi on seni kindlaks tehtud vaid 150 liiki. Ämblikulaadsete seas on ka skorpionid.

Loodusvarad

Tõestatud maavarade seas on tähtsaimad mitmesugused vase oksiidid, millega käivad kaasas ka molübdeen, raud ja kuld, ning uraan, mitmesugused poolmetallid, vääriskivid, tuff, basalt ja marmor.

Leidub ka mineraalvett.

Riik

Armeenia on presidentaalne esindusdemokraatlik vabariik. Armeenia konstitutsiooni järgi on president valitsusjuht, ta valitakse 5 aastaks ning võib olla ametis kuni 2 ametiaega järjest. Täidesaatvat võimu kehastab valitsus, seadusandlik võim jaguneb valitsuse ja parlamendi vahel.

Ühekojalist parlamenti (ka Azgajin Žoghov ehk Rahvusassamblee) kontrollib nelja partei koalitsioon, millesse kuuluvad konservatiivne Armeenia Vabariiklik Partei (Hajastani Hanrapetakan Kusaktsutjun), Õitsva Armeenia Partei, Seaduse Võimu Partei (Seaduslikkuse Partei, Orinatsh Jerkir) ja Armeenia Revolutsiooniline Liit (Hai Heghapokhakan Dašnaktsuthjun). Suurim opositsioonipartei on Raffi Hovannisjani Pärandipartei, mis toetab Armeenia tulevast liikmestaatust Euroopa Liidus ja NATO-s.

Armeenia valitsuse eesmärk on ehitada üles läänelik parlamentaarne demokraatia. Alates 18. eluaastast on kõigil hääleõigus.

Kohtusüsteem on kolmeastmeline: esmane, teisene ja apellatsioonikohus, president juhib Justiitsnõukogu tööd. Põhiseaduslikkuse järelevalvega tegeleb Konstitutsioonikohus, mille liikmed määratakse eluajaks.

Parlament

Rahvusassamblee (Azgajin Žoghov) on 131-liikmeline. Liikmed valitakse neljaks aastaks. 25. mail 2003 toimunud valimiste tulemusena moodustasid parlamendi koosseisu 6 parteid:

• Armeenia Vabariiklik Partei (23 liiget)
• Orinatsh jerkir (12 liiget)
• Armeenia Revolutsiooniline Föderatsioon (11 liiget)
• Õiglus (14 liiget)
• Rahvuslik Ühtsus (9 liiget)
• Ühinenud Töölispartei (6 liiget)
• Saadikute rühm Rahva Saadikud (16 liiget)
• 14 liiget ei kuulu ühtegi parteisse ega saadikurühma.

Haldusjaotus

Halduslikult jaguneb Armeenia 10 maakonnaks (marz) ja üheks keskalluvusega linnaks (khaghakh). Maakonnad jagunevad omakorda rajoonideks (šrdžan) ja nendega võrdsustatud linnadeks.

Armeenia maakonnad

Maakonnad:

• Aragatsotn
• Ararat
• Armavir
• Gegharkhunikh
• Kotajkh
• Lori
• Sjunikh
• Širak
• Tavuš
• Vajotsh Dzor

Keskalluvusega linn:

• Jerevan

Rahvastik

Armeenia Riikliku Statistikaameti andmetel oli rahvaarv 1. juuli 2007 seisuga 3 223 700 inimest, sealhulgas linnaelanikke 2 066 000 inimest ja maaelanikke 1 157 700 inimest. 2006. aastal oli elanikke Eesti Entsüklopeedia endmeil 2 967 000.

Suuremad linnad:

• Jerevan (1 307 800 elanikku; 2006. aastal 1 090 500, koos eeslinnadega 1 475 000)
• Vanadzor (146 700)
• Gjumri (125 400)
• Vagharšapat (62 200)
• Hrazdan (61 300)
• Abovjan (59 300)
• Armavir (46 000)
• Kapan (43 900)

Rahvuslik koosseis

Rahvastiku valdava enamiku moodustavad armeenlased (97,9% rahvastikust). Kurde on 1,3%, venelasi 0,5%, kreeklasi ja teisi kokku 0,3% (2001. aasta seisuga). 2007. aastal ilmunud "Eesti Entsüklopeedia" andmeil on armeenlasi 96%.

Armeenia kurdidest suur osa on jeziidid. Nad kõnelevad üht kurdi keele kurmandži murde haru, mida ise peavad enamasti siiski iseseisvaks jeziidi keeleks.

Religioon

Valdav religioon on kristlus: 90% rahvastikust loetakse kuuluvaks Armeenia Apostlikku Kirikusse. Armeenia venelased ja kreeklased on õigeusklikud.

Majandus

 Pikemalt artiklis Armeenia majandus

Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist kahanes Armeenia SKT ligi 60% võrra. Majanduskasvu näitaja on juba hulk aastaid kahekohaline. Ajakirja Forbes andmeil oli Armeenias 2011. aastal maailma halvemuselt teine majandus: "Armenia majandus kahanes 2009. aastal 15%, kuna välisarmeenlaste rahastatud ehitusbuum haihtus koos ülemaailmse majanduslangusega. Järgnevate aastate kasvuennustused on kesised. See merepiirita endine Nõukogude vabariik, mis sõltub oma energiavarustuses pea täielikult Venemaast ja Iraanist, püüab pidada sammu ülejäänud maailmaga. SKP inimese kohta on Armeenias 3000 USA dollarit ehk vähem kui kolmandik naaberriigi Türgi omast ja inflatsioon 7%. Kõigele lisaks piiras Venemaa teemandivarusid, lüües valusalt Armeenia kunagi õitsenud teemanditöötlemistööstust."

Armeenia majandusele on halvasti mõjunud suletud piir Türgi ja Aserbaidžaaniga. Suurem osa kaubavahetusest käib Gruusia kaudu. Majandus sõltub tugevalt välisarmeenlaste saadetavast abist.

Enamik energiatootmisest sõltub Venemaalt imporditud kütustest (maagaas ja tuumakütus). Armeenia ainus tuumajaam on 1980. aastal tööd alustanud Metsamori tuumaelektrijaam, mis asub Jerevanist 30 kilomeetri kaugusel seismiliselt aktiivses piirkonnas ja toodab umbes 40% riigis tarbitavast elektrienergiast. 2017. aastaks loodetakse see asendada uue jaamaga. Oluline osakaal on ka hüdroenergeetikal.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Armeenia ajalugu

Nime Armeenia esimene säilinud kuju pärineb Behistuni raidkirjast (515 eKr), kus see on Armina. Kreekakeelset nime Armenia (Αρμενια) mainis esmakordselt Hekataios Mileetosest. Armeenia omakeelne nimi on Hayk' (Հայք). V sajandi ajaloolase Movses Khorenatsi järgi andis selle Armeenia legendaarne patriarh Hayk, kelle järglase Arami nimest sündis omakorda nimi Armeenia.

Urartu riik

Armeenia aladel oli arenenud tsivilisatsioon juba pronksiajal. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud maailma vanim nahkkking, seelik ja veinikoda, mis on dateeritud ligikaudu 4000 eKr. Suur-Armeeniasse ulatus mitme suurriigi võim, nende seas olid Hetiidi impeerium, Mitanni ja Hayasa-Azzi (1500–1200 eKr). Armeenia mägismaal asusid 12.-9. sajandil eKr Nairi ja 1000–600 eKr Urartu riik. Tänapäeva Armeenia pealinna Jerevani rajas 782 eKr kuningas Argišti I.

600. aasta paiku lõi Orontiidide (armeenia keeles Ervanduni) dünastia Armeenia kuningriigi. Pärast Aleksander Suure surma aastal 323 eKr muutus Armeenia Süüria Seleukiidide riigi vasalliks. Kui viimased said lüüa roomlastelt Magnesi lahingus (190 eKr), tekkis korraga kolm armeenia riiki – Väike-Armeenia Eufrati jõe läänekaldal, Sophena sama jõe idapoolsel kaldal ja Suur-Armeenia keskusega Ararati tasandikul. Artašesiidide dünastia valitsemisajal laiendas Suur-Armeenia oma territooriumi vahetult kuni Kaspia mereni. Armeenia kuningriigi õitseaeg oli Tigran II Suure valitsusajal 95-66 eKr, mil see oli piirkonna üks võimsamaid kuningriike, alistades Sophena ning kasutades ära pikka sõda Rooma ja Partia vahel. Sellal ulatus Armeenia võim Väike-Kaukasusest Palestiina piirini. Järgnenud sajandeil kuulus Armeenia peamiselt Pärsiale. Ajaloos vaheldusid Armeenia iseseisvusajad autonoomiaga suurriikide võimu all. Armeenia strateegilise asendi tõttu kahe kontinendi piiril tungisid sinna paljud rahvad, nende seas assüürlased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, mongolid, pärslased, türklased ja venelased.

Armeenia Tigran Suure valitsemiseajal

Ajalooliselt valitses Armeenias masdaistlik zoroastrism (vastandina Pärsia zurvanistlikule Sassaniidide dünastiale), mille kultuse keskmes oli Mihr (avesta Mithra). Kristlus jõudis maale vähemalt 40 pKr. Kuningas Tiridates III (238–314) kuulutas kristluse 301. aastal riigiusuks. Sellega sai Armeeniast maailma esimene ametlikult kristlik riik, 10 aastat enne kristlusele sallivuse kehtestamist Roomas Galeriuse ajal ning 36 aastat enne Constantinus Suure ristimist.

Aastal 387 jagasid Rooma ja Pärsia omavahel Suur-Armeenia. Pärast Armeenia kuningriigi langemist 428. aastal liideti enamus Armeeniast Sassaniidide riigiga. Pärast Armeenia ülestõusu 451. aastal jäeti kristlikele armeenlastele usuvabadus ja Armeeniale autonoomia. 640. aastal tungisid maale araablased, kes muutsid selle vasalliriigiks, kus valitsesid araablastest asevalitsejad.

Keskaeg

Seoses araabia Kalifaadi nõrgenemisega tekkis Armeenias mitu kuningriiki (9.-11. sajandil). Neist kõige võimsam oli Bagratiidide riik, mille pealinn oli Ani (884–1045). Ajapikku Bagratiidide riik lõhenes, sellest lõid lahku mitu riiki, mis siiski tunnistasid Bagrationi dünastia ülevõimu. Üks selline kuningriik asus Ararati mäe lääneküljel keskusega Karsas (962–1064) ja teine Armeenia põhjaosas keskusega Loris (982–1090). Samal ajal tekkis ka Vaspurakani kuningriik Vani järve orus, Sjunikhid aga asutasid kuningriigi tänapäevases Sjunikhi maakonnas Sevani järvest lõuna pool (970–1166).

Kiliikia 1199–1375

1045. aastal vallutas Bagratiidide Armeenia Bütsants, kes alistas peatselt teisedki Armeenia riigid. Bütsantsi keisrite võim jäi siiski lühikeseks, kuna juba 1071. aastal tungisid Armeeniasse seldžukid, kes Manzikerti lahingu järel rajasid Seldžuki suurriigi. Türklaste võimu alt põgenes Tarsusesse Kiliikias hulk armeenlasi. Nende eesotsas oli Roupen, kelle sugulane oli tapetud Ani kuningas Gagik II. Põgenikele andis varju Bütsantsi kuberner, ajapikku tekkis Kiliikias uus Armeenia riik. See oli ristisõdijate tugev toetaja ning nägi end kristluse kantsina Idas. Kiliikia Armeenia püsis 1375. aastani, mil selle alistasid Egiptuse mamelukid.

1230. aastail vallutasid Armeenia mongolid, neile järgnesid teised Kesk-Aasia hõimud. 14. sajandil vallutasid ja rüüstasid Armeenia Tamerlani (Timuri) hordid. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Ottomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kui Türgi võimu all anti armeenlastele ulatuslik autonoomia ning nad elasid suhteliselt rahumeelselt oma enklaavides, siis Abbas I rakendas 1604. aastast oma riigi loodepiiril põletatud maa taktikat, mis viis paljude armeenlaste küüditamiseni kodumaalt.

Rahvusliku ärkamise ajajärk

Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gulistani rahulepingu järgi ühendas Venemaa endaga 1813. aastal Karabahhia alad, aga Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid. Vene-Türgi sõja tulemusena 1877–1878 vallutas Venemaa Türgi võimu all olnud Armeenia alad.

Kristlastena olid armeenlased Ottomani riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan ‘Abdu’l-Hamid II 1894–96 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000 kuni 300 000 inimest. Veresauna tõttu pälvis valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan". Pärast noortürklaste revolutsiooni lootsid armeenlased olukorra paranemist, ent kuna Vene armees oli hulgaliselt armeenia vabatahtlikke, suhtus ka uus valitsus neisse umbusuga.

Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid türklased peagi lahendama nn armeenia küsimust, pagendades armeenlased Väike-Aasiast. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–17 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000 kuni 1 000 000 inimest. Paljud armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse.

Venemaa Armeenia kuulutati avalikult iseseisvaks Armeenia Demokraatlikuks Vabariigiks 28. mail 1918. aastal. Septembris 1920 alustas Türgi sõjategevust Armeenia vastu ja vallutas Armeenia territooriumist kaks kolmandikku. Novembris tungisid Armeeniasse aga Punaarmee väeosad ja 29. novembril 1920 kuulutati avalikult välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Nõukogude Armeenia

12. märtsil 1922. aastal sõlmis Armeenia Aserbaidžaani ja Gruusiaga lepingu, mille kohaselt loodi Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, millest moodustati omakorda Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik 13. detsembril 1922. aastal. Seejuures säilitas iga vabariik oma iseseisvuse. Föderatsioon astus NSV Liidu koosseisu 30. detsembril.

Stalini valitsusajal oli riigis kehtestatud diktatuur, millega kaasnes põllumajanduse kollektiviseerimine, industrialiseerimine (suunaga rasketööstusele ja sõjatööstusele), urbaniseerumine, religiooni tagakiusamine ja "parteilise liini" ametlik kehtestamine kõigis eluvaldkondades.

Aastal 1936 deporteeriti Kesk-Aasiasse umbes 25 000 armeenlast, kes võitlesid kollektiviseerimispoliitika vastu. Stalinistlike puhastustööde käigus hukkusid Armeenia kompartei esimene sekretär Agasi Handžjan, katoolikos Horen Muradbekjan, rida valitsuse ministreid, silmapaistvad armeenia kirjanikud ja poeedid (Jeghiše Tšarents, Axel Bakunts ja teised). Aastal 1936 likvideeriti Taga-Kaukaasia SFNV, aga selle koosseisu kuulunud Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan kuulutati iseseisvateks liiduvabariikideks NSV Liidu kooseisus.

Sõja lõppedes tegi Stalin katoolikosele ettepaneku pöörduda välismaal elavate armeenlaste poole kutsega pöörduda tagasi kodumaale Nõukogude Armeeniasse, võttes arvesse, et Armeenia diasporaas välismaal on palju raha ja kvalifitseeritud spetsialiste.

1945–1948 pöördus kodumaale tagasi umbes 150 000 armeenlast, enamik neist Lähis-Ida riikidest. Selle tulemusena paljud neist represseeriti. Juulis 1949 küüditati armeenia intelligents koos peredega Kesk-Aasia maadesse, kus enamik neist hukkus.

Iseseisev Armeenia

1990. aasta mais toimusid Armeenia Ülemnõukogu (ÜN) valimised, mille koosseisu said nii kommunistid kui ka opositsiooni esindajad – Armeenia üldrahvusliku liikumise (AÜRL) liikmed. Augustis valiti Ülemnõukogu esimeheks AÜRL-i esimees Levon Ter-Petrosjan.

23. augustil 1990. aastal võeti Ülemnõukogu esimesel istungil vastu Armeenia iseseisvusdeklaratsioon, mille alusel likvideeriti Armeenia NSV ja moodustati iseseisev Armeenia Vabariik.

Kultuur

Armeenia kultuuri ja identiteedi tähtis osa on armeenia tähestik, mille lõi Mesrop Maštotsh umbes 4. sajandil pKr.

Kultuuris on olulised ka vanaarmeenia panteon ja vanaarmeenia kalender.

Vaata ka

• Lääne-Armeenia
• Väike-Armeenia
• Mägi-Karabahh
• Armeenia Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Armeenia jalgpallikoondis
• Armeenia jalgpalli kõrgliiga
• Armeenia ajalehtede loend

Kirjandus

• Karl August Hermann "Wanad poisid: Teadusline lugemine rahwa elust. Abessinia maa ja rahwas. Armenlased ja kurdlased. Korea" Tartu: Postimees, 1896
• H. Aasamaa "Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1950
• Marietta Šaginjan "Matk läbi Nõukogude Armeenia" (tõlkinud E. Roomet) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954
• Garnik Isaakjan "Armeenia NSV" (tõlkinud E. Hiiemäe) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962
• Aira Kaal "Esimest korda Armeenias: reisikiri" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
• "Armeenia NSV" (koostanud K. Laigna) Tallinn: Eesti Raamat, 1986
• Lembo Tanning "Armeenia probleem" Tallinn: L. Tanning, 2005
• "Armeenlaste väited ja ajaloolised faktid: küsimused ja vastused" Ankara: Strateegiliste Uuringute Keskus, 2005
• "Armeenlased" (koostanud Armenui Kazarjan ja Ita Serman, tõlkinud Ita Serman) Tallinn: Ilo, 2009
• Brigitta Davidjants "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia" Tallinn: Go Group, 2010

Välislingid

• Armenia.EE Armeenia portaal Eestis (vene ja eesti keeles)
• Armeniapedia - Armeenia wiki
• Armenica.org
• Armeenia president
• Armeenia valitsus
• virtuaal-Armeenia
• Armeenia kultuuri sait, eeskätt Venemaa armeenlaste kultuurist (vene keeles)
• Armeenia turismiportaal

Sõltumatute Riikide Ühenduse riigid

Armeenia | Aserbaidžaan | Kasahstan | Kõrgõzstan | Moldova | Tadžikistan | Usbekistan | Valgevene | Venemaa
Assotsieerunud vaatlejad: Türkmenistan | Ukraina

Aasia maad

Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Birma | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Aomeni ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur  | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Hiina Vabariik | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Tiibet

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad