1. detsembri riigipöördekatse

Allikas: Vikipeedia

1. detsembri riigipöördekatse ehk detsembrimäss[1] oli Nõukogude Liidu ebaõnnestunud võimuhaaramise katse Eestis 1. detsembril 1924 [2]. Umbes 200 riigipöördekatses osalejast sai tulevahetustes surma 13,[3] hiljem vahistati veel üle 500 inimese. Valitsusele ustavate sõjaväelaste ja tsiviilisikute seas oli 26 ohvrit. Mässu käigus hävitati mitu silda, kaaperdati 2 lennukit.

Riigipöördekatse ettevalmistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidus emigratsioonis – Leningradis ja Moskvas – tegutsenud Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) pöördus 12. augustil 1924 kirjalikult VK(b)P poole, teatades, et EKP juhtkond on olukorda Eestis kaalunud ning otsustanud korraldada ülestõusu. Eesti küsimust arutati VK(b)P KK Poliitbüroos 21. augustil ja 14. novembril. "Ülestõusu" toetuseks loodi Nõukogude Liidus alaline komisjon, kuhu kuulusid teiste hulgas ka Stalin, Trotski ja Frunze. EKP oli veendunud, et "ülestõus" õnnestub ning VK(b)P KK Poliitbüroo otsus oli toetada igatpidi EKP "relvastatud ülestõusu" Eestis.

Riigipöörde ettevalmistamiseks anti suuri rahalisi toetusi. Varem Eestis kinni peetud ja üle kuulatud Viktor Kingissepa ülestunnistuse järgi anti talle põrandaaluseks tegevuseks 300 000–400 000 eesti marka kuus. Noorproletaarlastele anti 150 000 kuni 200 000 marka kuus. Lisaks veel VK(b)P 80 000 kuldrublane toetus eesti kommunistidele ja 75 000 kuldrublane toetus lööksalkade loomiseks välismaadel.

Nõukogude Venemaal elavate eestlaste, lätlaste ja soomlaste seast värvati 10 000 meest, kes vajaduse korral oleksid välja astunud "ülestõusu" toetama. On teada, et ka NSV Liidu mereväe laevad olid Soome lahes Tallinna all rünnakuvalmis. Ka on teada, et Pihkva sõjaväeringkonna kutsealused kutsuti kordusõppustele mõni päev enne nn ülestõusu.[4]

Jaan Anvelt 1925. aastal

Riigipöördekatse teostamiseks moodustati Moskvas 16. septembril 1924 "Sõjaline kolmik", mille sõjaliseks peaspetsialistiks oli Punaarmee kindralstaabi ohvitser Harald Tummeltau [5]. Eestis värbas vabatahtlikke kommunist Jaan Anvelt, kes sai Kominternilt suurt rahalist toetust[6]. Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid Punaarmee kindralstaabi ohvitser Karl Trakmann [7] ja Nikolai Riuhkrand-Ridolin (endine 1. Eesti Kütidiviisi brigaadikomandör) Tallinnas[8], moodustasid Leningradist kohalesaadetud Punaarmee komandörid [9] ööl vastu 1. detsembrit lööksalgad Eesti Vabariigi Riigikoguhoone, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi, sõjakooli, mõnede sõjaväeosade, raudteejaamade ja peapostkontori ründamiseks.

1. detsembril kell 05:15 alanud relvastatud riigipöördekatses Tallinnas osales umbes 170 meest[10]. Nõukogude Liidust saadeti riigipööret läbi viima 40–50 löökrühmlast (neist vähemalt 15 ohvitseri[11]), Nõukogude Liidu palgalistest Eestis osales üle 40 isiku [12]. Umbes kolm tundi kestnud tulevahetuses tapsid löökrühmlased 25 inimest[13], ründajatest langes 13[14]. Teistes linnades kavandatud relvastatud tegevust ei alustatud. Riigipöördekatse puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal hukkas välikohus 155 isikut[15].

August Lillakas

Pärast Vabadussõda Venemaale põgenenud Eesti kommunistid tulid Eestisse "revolutsiooni" korraldama, riigipööret aitasid organiseerida VK(b)P Keskkomitee ja Komintern. Riigipöördeplaani koostajateks olid Jaan Anvelt ja Venemaa kodusõja veteran Karl Rimm. Peastaap asus esialgu Tallinna servas, aadressil Kadaka tee 9, kus kingsepp Kristjan Grünbach oli kommunistide korraldusel korteri võtnud. Mässu poliitiline juht oli Jaan Anvelt; peastaapi kuulusid ka endine Petrogradi ohvitserikursuste politruk ja tšekist Valter Klein (varjunimega Karl Roobas), kes riigipöördekatse õnnestumise korral oli määratud tulevase sõja-revolutsioonikomitee esimeheks; endised vangi mõistetud, seejärel Nõukogude Liitu vahetatud ja salaja uuesti Eestisse tulnud noorproletaarlastest organisaatorid Arnold Sommerling, Georg Kreuks ja Voldemar Hammer. Sõjalise juhtimise eest vastutasid endine Punaarmee 3. eesti kütipolgu ülem August Lillakas ja tema adjutant Richard Käär, kes samuti novembri lõpul salaja Eestisse tulid[16]. Plaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Kundas ja Kohilas.

Riigikaitselise iseloomuga objektide ründamiseks ja vallutamiseks moodustati võitlusrühmad, mida nimetati tinglikult pataljonideks:

Eesti võimude informeeritus ja ennetavad vastuaktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust riigipöördekatsest informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Algselt peeti selleks 1. maid 1924. Juba 21. jaanuaril 1924 toimus politseioperatsioon, mille käigus suleti 185 enamlaste arvatavast 300 ringist, ning vahistati üle paarisaja enamlaste juhi. Sama aasta 27. novembril toimus 149 protsess. Kohtualustest üks mõisteti surma; 39 eluaegsele sunnitööle; 30 isikut 15 aastaks sunnitööle; ülejäänutele määrati 3–10 aastat vangistust ning 7 kohtualust vabastati.

Sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relvastatud riigipööre pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5:15. Riigipöörde staap asus Pelgulinnas, aadressil Telliskivi tänav 21, Õli- ja Värvivabriku "Extraktor" kontoris. Mässuliste relvastus koosnes peamiselt Saksa ohvitseride käsirelvadest "Parabellum P08", mõnedel olid ka teistsugused revolvrid ja püstolid. Kokku oli käsirelvi 150. Oli ka 55 vintpüssi, 65 käsigranaati, 8 tugevajõulist pommi. Kolme Thompsoni püstolkuulipildujat ei osatud kasutada. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed.

Plaane rikkus paljugi 1924. aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk mässu korraldamises osalenud kommuniste.

Sõjakool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksei Heints

Esmajärjekorras oli plaan vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil asunud sõjakool, mis asus sel ajal Tondi kasarmutes, seejärel kitsarööpmelise raudtee peajaam Tallinn-Väike ja inseneriväe pataljon Nõmmel. Sõjakooli ründas üks kõige suurematest lööksalkadest, millesse kuulus 56 meest, neist 8 ohvitseri ja allohvitseri. Osa ründajaid riietati Eesti sõjaväe mundritesse. Alguses oli mässuliste rünnak edukas, neil õnnestus tungida kasarmusse, kus kadetid magasid, ja mitu kadetti tapeti. Sõjakoolis oli tol hetkel kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri. Öö vastu 1. detsembrit oli sõjakoolis oli korrapidajaks leitnant Joosep Lääne ja veel üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5:00 hommikul vahiruumi. Sõjakooli ründamiseks ette nähtud 140 mehel oli antud käsk koguneda 30. novembril sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel Kristiine heinamaal asunud Reimanni majja. Kuid kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Colt-Thompson püstolkuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Grupi sidepidajaiks mässajate staabiga ning teiste gruppidega oli kolm käskjalga.

Tondi sõjaväelinnaku kasarm Tondi 51

Liikumist alustati kell 5:00 hommikul. Kohale jõudes asuti ründama kadettide elamublokki, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt alumisel korrusel maganud kadette. Vahtkonnast tulnud kadetid, koos nelja suurtükiväe kadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast püstoleid saada, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele, kus asunud kadetid said relvade hoiuruumist haarata relvad ning asuda vasturünnakule, mille järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate rühm asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja-ohvitser ja üks veebel. Korrapidaja oli hoonest lahkunud ja veebel oli läinud elamublokki pesema.

Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto. Autos olnud mehed püüdsid põgeneda, kui nägid relvastatud kadette, kuid nad tabati ja toodi sõjakooli. Kaks neist olid Rudolf Vakmanni vennad, kes olid saadetud sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse meest mõisteti surma, mis viidi sama päeva hilisõhtul täide.

Sõjakooli vallutamise katsel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras. Haavata sai üheksa kadetti.

Kaitseväe 10. rügemendi kasarmud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Odra tänava salakortereisse olid koondunud löögirühmad, Juhkentali kasarmute vallutamiseks kasutati 27 ründajat. Osa mässulisi läksid ohvitseride kasiinosse ja tapsid Piirivalve nooremleitnant Harald Busch'i, 10. rügemendi nooremleitnant Helmut Viiburgi ja Sidepataljoni nooremleitnant Oskar-Martin Punnisoni. Seepeale avas valvur mässuliste pihta tule, kes põgenesid. Teine osa mässulistest liikus parajasti kasarmute poole, kui kasarmust väljusid relvastatud allohvitseride õppekomando mehed, keda rakendati Balti jaama tagasivallutamiseks. Neid nähes jooksid löögimehed laiali.

15 mässajat murdsid sisse sealsamas olnud Sidepataljoni kasarmusse ja tapsid valves olnud ohvitser Adolf Eller, kes oli aga jõudnud häiret tõsta, mispeale Treeningkompanii allohvitser August Schaurup koos vanemallohvitser Turi ning nooremallohvitseride Ehrenpreisi ja Sternfeldiga tormasid hoonest välja ja tabasid kaks mässulist, kes tapeti kohapeal, ülejäänud põgenesid.

Sõjaministeerium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaministeeriumi vallutamiseks planeeritud 23-meheline löögiüksus koondus Laia tänava salakorteris, ja alustas rünnakut kell 5:25. Mässajad, kellel olid seljas Eesti sõjaväe mundrid, avasid revolvritest tule ministeeriumi peasissepääsul valves olnud reamees August Kengi pihta, kuid lasksid mööda. Seepeale ründas reamees Keng ühte mässulist täägiga ja põgenes tule eest. Siis viskasid mässulised koridori kolm käsigranaati ja ühe pommi. Osa mässajaid tormasid teisele korrusele, kus nende arvates pidi olema sõjaväe kommunikatsioonikeskus, teised jooksid valvurite poole. Kuid allohvitser Rudolf Aaman koos reamees August Kengi ja kapral Richard Brückeriga hoidsid mässulisi tagasi, kuni valvurid riietusid ja valmistusid lahinguks. Vastupanu tõttu mässajad põgenesid. Seepeale avas allohvitser Aaman koos reamees Leppikuga nende pihta teisel korrusel olnud kergekuulipildujast tule. Mässajad pääsesid põgenema, ainult üks, kes oli ennast kappi peitnud, jäi maha ning avastati maja läbiotsimisel.

Lasnamäe sõjalennuväli ja lennuväedivisjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lennuvälja ründajate juht oli kingsepp Kristjan Grünbach hüüdnimega "Kitu", kes oli Kadaka tee 8 salakorteri omanik. Sõjaliseks käejuhiks oli Grünbachi kälimees Villem Roobach. Lööksalk koondus salakorteris aadressil Narva mnt 61-9.

Teel Lasnamäele kohtasid mässajad Russalka juures kahte piirivalvurit. Üks neist, Johannes Kruusmann, lasti kohapeal maha, teist sihiti parabellumiga, küsides: "Kas sa isamaad tunnistad?". Kui too vastas, et tunnistab, ütles Roobach: "Su veri peab voolama, su isamaad enam ei ole!" Ta hakkas piirivalvurit peksma, siis too arreteeriti ja viidi kaasa.

Kadriorus peatati kõik vastutulijad ja otsiti läbi. Siis rünnati Narva maanteel 2. politseijaoskonda. Jaoskonnast saadi püsse ja lahkuti kiiruga.

13 mässulist ründasid Lasnamäel asunud Sõjaväe lennuvälja ja lennuväedivisjoni, mis oli ka ainuke sõjaväeüksus, mida mässajatel õnnestus vallutada ja kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Valvekorras olnud korrapidaja-ohvitserilt nooremleitnant Siegfried Fleischerilt võeti ära relv ja ta pandi vahi alla.

Kell 7:00 saadeti üks mässaja mootorrattaga linna teateid hankima. Ta jõudis koonduskorterisse, kuid tagasiteel lennuväljale arreteeriti.

Mässajad olid telefoniaparaadid juba hävitanud. Kuna teateid ei tulnud, käskis Roobach lenduritel lennukid valmis seada, et tõusta linna kohale vaatlusele. Kuigi lendurid ütlesid, et paksu udu tõttu ei ole võimalik lennata, kästi neil seda siiski teha.

Kui kohale saabunud abijõud majorite Juhan-Karl Fischeri ja Karl Haasi juhtimisel tapsid ühe ründaja, põgenesid teised. Roobach ja piloot Kaat röövisid kaks lennukit ning sundisid piloote nendega Nõukogude Liidu poole põgenema. Kell 11:35 tõusid lennukid õhku. Piloot Paul Päev maandus veidi enne Narvat karburaatori rikke tõttu. Kui Roobach sai lähimast mõisast teada, et Venemaa piirini oli jäänud umbes neli kilomeetrit, hakkas ta jooksma, kuid piiril sai põgenemisel haavata ja võeti kinni, hiljem lasti ta sõjaväekohtu otsusel maha. Piloot Kaat pääses põgenema Volossovosse. Grünbach hukkus lennuväljal.

Lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma. Kapten Heinrich Liibus, kes 1. detsembril ei ilmunud oma väeosasse, kuigi oli mässust teadlik, arvati lennuväest välja, kuna tal puudusid ilmumata jäämiseks arvestatavad põhjused.

Auto-Tanki divisjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auto-Tankidivisjon asus samuti Juhkentalis, kus 30 ründajal õnnestus divisjoni reeturist allohvitseri Loorentsi kaasabil tankide garaaž üle võtta ja kõik tankid peale ühe sõidukõlbmatuks muuta. Siis käivitas Loorents ainsa sõidukõlbliku tanki ja sõitis sellega hoovi, kus parajasti toimus rünnak meeskonnaruumile. Veltveebel Rudolf Kaptein aga äratas meeskonna, tulistades revolvrist lakke, ning koos nooremallohvitser Alfred Kremmeriga viidi meeskond vasturünnakule. Kommunistid põgenesid garaaži, kuid veltveebel Kaptein ajas nad sealt välja. Seejärel hüppas Kaptein tanki peale ja tappis tanki vaatluspilu kaudu tulistades Loorentsi, mispeale jooksid mässajad laiali.

Rünnata üritati ka divisjoni treeningkompaniid Gildi tänaval, kuid mässuliste kahjuks oli seal kohal divisjoniülem, major Johan Mahlapuu. Kohe alustati kaitset ja paari kuulipildujavalangu järel ründajad põgenesid.

Kitsarööpmelise raudtee peajaam Tallinn-Väike[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaamahoone Juurdeveo tänava poolt

Viiemeheline lööksalk kogunes Dobrofloti sadamatöölise J. Räästase salakorterisse aadressil Juurdeveo tänav 12-6. Osa meestest olid Dobrofloti töölised, juhid aga Venemaalt tulnud ja vene keelt kõnelenud spetsialistid. Jaama vallutamisel vastupanu ei kohatud, jaamas lasti maha konstaabel Hendrik Lossmann ja jaamaülema abi Jaan (Johannes) Laanus. Jaamaülem viibis oma korteris, teda jõudis raudteejaama telefonist hoiatada. Telefonisti jäeti valvama Kuuskmann. Kõik kes tulid jaama, arreteeriti ja peeti kinni kolmanda klassi reisijate ooteruumis. J. Räästas läks koos ühe abilisega linna poole, saagisid telefonipostid maha ja lõikasid traadid pooleks. Poolteist tundi hiljem, kui jaamale lähenes salk sõjaväelasi, jätsid mässulised jaama maha ja põgenesid.

Peapostkontor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postimaja hõivamiseks ette nähtud 12-meheline lööksalk kogunes Narva maanteel asunud salakorteris. Postimaja asus Vene ja Apteegi tänava ristmikul Peapostkontori juures. Postimaja – kus ei olnud ka politseivalvet – hõivati, ja kolmveerand tunniks katkestati telefoniühendus. Postimajas langes vangi Tallinna politseiülem Saar, kes segadust märgates pahaaimamatult postimajja sisse astus. Alates kella 6:45 vallutasid valitsusvägede salgad Tartu garnisoniülema kindral Ernst Põdderi ja Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere juhtimisel soomusauto toetusel postimaja tagasi. Vanaks Õkvaks hüütud kindral oli Tallinnas komandeeringus ning sattus kasiinos sõpradega napsitama. Vastu hommikut märkas ta lahingut ning tormas koos kaaslastega tulevahetusse.

Politsei ratsareserv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Politsei ratsareservi, mille kasarmu asus Mardi tänaval (praeguses Keldrimäe linnaosas) ründasid 37 mässajat kolmes löökrühmas. Rünnak ebaõnnestus, sest kasarmu aknast sisse visatud kolm granaati põrkusid tagasi ja plahvatasid tänaval. Siis visati aknast sisse tugevajõuline lõhkekeha, kuid see ei plahvatanud ja politseinikud jõudsid riietuda ning mässajatele vastu astuda. Hulk ründajaid võeti vangi, surma sai kaks mässajat. Üksus koos allohvitseride kooli ja kolonel Raudvere käsutuses oleva soomusautoga olid aktiivsed Toompea lossi, raudteejaamade ja lennuvälja tagasi vallutamisel.

Eeluurimisvangla[muuda | redigeeri lähteteksti]

12 mässulist saadeti vallutama eeluurimisvanglat, et vabastada äsja vangistatud 149 kommunisti. Nemad pidid olema mässuliste esimesed abijõud, ning nende relvastamiseks saadeti Tondilt teele auto. Kui mässajad kuulsid sõjakooli vallutamise läbikukkumisest, loobusid nad oma kaasvõitlejate vabastamisest ja põgenesid.

Toompea võimuasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõnismäe ääres asuvasse korterisse kogunenud 3 löögimeest said ülesande rünnata endise siseministri Kaarel Eenpalu korterit aadressil Kaevu tänav 1, et ta ära tappa, see aga ebaõnnestus ründajate oskamatuse ja puuduliku juhtimise tõttu. Aknast sisse visatud granaat lendas tagasi ja plahvatas tänaval, mispeale löögimehed põgenesid.

Toompea loss

Teine 17-meheline löögirühm kogunes Rahukohtu tänava salakorteris ja ründas Toompea lossi, seal asunud Riigikogu, Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse ruume. Löögirühm jaotati kaheks osaks. Üks lööksalk tungis Riigivanema korterisse, mis asus Aleksander Nevski katedraali taga, kuid Riigivanem Akelil õnnestus tagaukse kaudu eluruumist lahkuda. Tapeti vahisõdur Jaan Bergson, vahikomando taganes. Kommunistid ei julgenud neile järgneda, küll aga tapsid koristaja Marta Grünbergi, kes oli tööle jõudnud. Samal ajal sõitis tööle Tallinna Toomkooli inspektor Eduard Grünwald koos autojuht Heinrich Burmeisteriga. Mõlemad tapeti. Siis jõudsid kohale kindral Ernst Põdderi, kolonel Karl Partsi ja kolonel Oskar Raudvere juhitud kaitsjad. Kommunistid põgenesid, Toompea lossi lõksujäänud aga hüppasid akendest välja Schnelli tiiki, enamus neist tabati leitnant Johannes Ambose juhitud komando poolt.

Balti jaam[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balti jaama koos 5. politseijaoskonnaga ründasid 16 mässajat, teiste seas Jaan Anvelt, kes oma kätega tappis konstaabel Mihkel Nutti. Tapeti ka osakonnaülem Herman Ubin. Samal ajal jõudis kohale teedeminister Karl Kark. Kolm sabotööri olid proovinud õhku lasta Mustjõe silda Aegviidul, mispeale minister otsustas ise sinna sõita. Aga kohe, kui ta autost välja astus, tabasid teda kommunistide kuulid ja ta suri kohapeal.

Mässulised otsustasid raudteetöölisi agiteerida, kuid ebaõnnestusid. Seepeale tapsid nad vihaselt Edmund Mikkeri ja Priidik Hoovi. Noored raudteetöölised Kristov Tiik ja Artur Fogt üritasid hirmuga minema joosta, kuid tapeti külmavereliselt.

Kell 8:15 jõudsid nooremallohvitseride koolist kohale kolonelleitnant Hermann Rossländeri juhitud kadetid, kes vallutasid jaama; samal ajal põgenes Anvelt. Rossländer sai surmavalt haavata, seepeale võttis juhtimise üle major Karl Ainson, teda aitas nooremleitnant Järv. Jaam vallutati tagasi ja neli mässulist võeti elusalt vangi. Jaamast põgenedes kohtas Anvelt juhuslikult kaptenmajor Karl Sterni ja tappis ta kohapeal.

1. detsembri hommikul kella 10:00 aegu oli mäss Tallinnas likvideeritud. Mässajate jälitamine kestis aga veel mitu päeva. Tallinna lähedal Irus toimus 5. detsembril tulevahetus, kus end varjanud Arnold Sommerling, Eduard Ambos ja Osvald Piir said politseiga peetud tulevahetuses surma. Tallinnas, Vilmsi tänava majas nr 50 end varjanud Georg Kreuks, Vladimir Bogdanov ja Rudolf Pälson said 7. detsembril surma politseiga peetud tulevahetuses.

Pärnu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärnus oli mässu organisaatoriks kooliõpetaja Jaan Rea, kes oli Eestimaa Kommunistliku Partei Pärnumaa komitee juht. 29. novembril peeti Pärnus Kuninga tänav 18 asunud majas võitlussalkade juhtide nõupidamine. Järgmisel päeval jõudis Pärnusse Reale appi Aleksander Sipria (1886–1938). Võitlussalgad koondati konspiratiivkorteritesse aadressidel Laatsareti 2, Aisa 68, Laadaplatsi 18, Kaevu 14, Lille 37 ja Lina 19, kus asusid staap ja relvaladu. Kuna loodetud 100 mässaja asemel saadi kokku ainult 40, koondati need kõik öö jooksul Lina tänava staapi. Relvastuseks oli neil 10 revolvrit ja 20 vintpüssi. Esialgu oli plaanitud vallutada ja neutraliseerida 3. diviisi õppekompanii, seejärel hõivata politseijaoskonnad, linnavalitsus, raudteejaam, postkontor ja üle võtta sild, hiljem tuua mässajate poole üle 6. jalaväerügemendi revolutsiooniliselt meelestatud kompaniid ja kuulutada Pärnus välja Nõukogude võim. Mässu ootamisel olevat mässajad endale Pärnu linna kõrgemaid ametikohti jaotanud ja sealjuures koguni tülli läinud, kuni üks mässujuhtidest nad maha rahustanud, öeldes "niikuinii võtavad Venemaalt tulevad seltsimehed paremad kohad omale". Kuid mässajate väikese arvu tõttu otsustati kõigepealt hõivata 6. rügemendi punaste kompaniide kasarmud ja tuua mehed ülestõusnute poole üle, ning seejärel isoleerida õppekompanii ja võtta võim üle. Et jääda politseile märkamatuks, otsustasid mässajad minna Räämalt Pärnusse silla kasutamise asemel paatidega üle jõe. Nii saadetigi kaks mässajat teisele kaldale paadisadamasse paate tooma. Aga paatide kohaletoimetamine võttis liiga kaua aega ning samal ajal toimus 6. rügemendis juba äratus. Riigipöörajad põgenesid Niidu metsa, et oodata teateid Tallinnast järgmise plaani väljatöötamiseks. Sidekontoris töötas üks mässajatest, kes tõi riigipöörajatele teated metsa. Kui saabus teade Tallinnas riigipöördekatse läbikukkumisest, saatis Rea vastavalt konspiratsioonireeglitele kõik mässajad laiali. Ta peitis enda Niidu metsas ühe suure õõnsa kase sisse, ning hiljem põgenes koos Sipriaga NSV Liitu. Arvatavasti sattusid mõlemad Suure terrori ajal Stalini põlu alla ja hukati 1938. aastal.[17]

Sillad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et takistada valitsusvägede Tallinna toomist, lasti õhku Vasula sild Tartu ja Tapa vahelisel raudteel ja hiljem Mustjõe sild Aegviidu lähedal Tapa-Tallinna raudteel.

NSV Liidu relvajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liit oli kogunud Eesti piirile väeüksusi tagavaraõppuste sildi all. NSV Liidu laevad dessantväelastega seisid Tallinna lähistel Soome lahel. Plaani kohaselt pidi abi kohale kutsutama Tallinna peapostkontorist, pärast selle vallutamist.

NSV Liidu asutused Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinnas asusid Nõukogude Liidu transiidifirmad Dobroflot ja Zentrosojuz, nende firmade töötajate sildi all tulid riigipöördekatsest osavõtjad Eestisse.

3. jaanuaril 1925 vabastasid Eesti võimud NSV Liidu saatkonna 1. sekretäri Isaac Sokolovitzi, kes oli vangistatud 1. detsembri hommikul, kui ta tahtis saatkonda tagasi minna. Temal oli kaasas nimekiri, kellele ja kuipalju ta oli öösel maksnud riigipöördekatses osalemise eest. Raha olevat ta saanud Kominterni peakorterist Moskvas. Nõukogude Liidu valitsus ähvardas katkestada diplomaatilised suhted Eestiga, kui Sokolovitzi ei vabastata[18].

Mässust osavõtnute karistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast ülestõusu mahasurumist kuulutas valitsus kogu riigis välja sõjaseaduse ning kindral Johan Laidoner nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik – eriti nende osas, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada, loata relva kandnud, tapnud, röövinud jne. Sõjakohus (sõjavälikohus) langetas otsuseid lihtmenetluste alusel. Otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine. Välikohtute otsustel lasti maha 97 isikut.

Jaan Anvelt pääses põgenema Venemaale. Tema vastased eesti kommunistide hulgas, kes kritiseerisid mässu blankistlikku läbiviimist, represseeriti. Kuid ka Anvelt kui Rudolf Vakmann sattusid hiljem Stalini põlu alla ja Suure Terrori ajal nad hukati.

Eesti sündmustel oli suur poliitiline järelkaja Venemaal. Ülestõusu nurjumise eest vastutavaks peeti Kominterni täitevkomitee esimeest Grigori Zinovjevit, keda paljud tippkommunistid olid senini pidanud Lenini järeltulijaks. Eesti detsembrimässu ebaõnnestumise tõttu kaotas Zinovjev oma oreooli ning osatähtsuse parteis

Mässajate omaste abistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna paljude mässajate perekonnaliikmed olid jäänud toitjata, asutati nende abistamiseks poliitilistel põhjustel abitarvitajate olukorda sattunutele abiandmise komitee, mille käsutusse riigikassast määrati 1 miljon marka. Abistamisele kuulusid ka enne 1. detsembrit 1924 arreteeritud kommunistide perekonnad. Toetuse väljaandmine teostati kohalike omavalitsuste kaudu. Ainuüksi Tallinnas kuulus abistamisele 40 perekonda. Teiste hulgas anti toetust ka sõjakohtu otsusel hukatud leitnant Rätsepa abikaasale[19].

Riigipöördekatse mahasurujate autasustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitsus otsustas anda kümnele mässu kangelaslikule mahasurujale Vabadusristi. Autasu said Johan Laidoner, Johan Unt, Hermann Rossländer (postuumselt), Rudolf Aaman (Aimla), Richard Brücker (hiljem Jaak Kõu), Rudolf Kaptein, August Keng, Alfred Klemmer (Kivinurm), Albert Pesur ja August Schaurup (Saarup).

Kuni 1934. aastani tähistati 1. detsembri mälestuspäeva igal aastal; seejärel, Kaitsevägede Staabi ülema korraldusel, iga 5 aasta järel.[20]

Riiklikud matused[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. detsembril toimus matusetalitus Tallinna Kaarli kirikus riigipöördekatse mahasurumises hukkunud 21 inimesele. Teenistuse viisid läbi luteriusu piiskop Jakob Kukk ja õigeusu metropoliit Aleksander. Ülempreester Laar rääkis vabadusvõitlusest. Riigivanema ja vabariigi valitsuse nimel kõneles riigivanema asetäitja rahaminister Otto Strandman, riigikogu nimel Jaan Tõnisson. Järelhüüded lõpetas siseminister Theodor Rõuk.

Kirstud viidi vankritel mööda Kaarli puiesteed Vabaduse väljakule. Sealt pöördus 9 puusärgiga rongkäik läbi Harju tänava Balti jaama poole: kolonel-leitnant Hermann Rossländer, kapten-major Karl Stern, nooremleitnant Helmuth Viiburg, nooremleitnant Oskar-Martin Punisson, kadett Tomberg, kadett Teder (viidi Tartu sõjaväekalmistule), kadett Udras, piirivalvur Johan Kruusmann (viidi Rahumäe kalmistule) ja Toomkooli inspektor Eduard Grünwald (viidi Kopli kalmistule). Puusärke kandsid ohvitserid ja kadetid õlgadel, vaid Sternil oli vanker, mille järel kõndis Johan Laidoner. Leinarong peatus ka Raekoja platsil ohvitseride kasiino ees, kus orkester mängis kasiino aknalt "Jumal sull' ligemal". Balti jaamas asetati puusärgid kolmele vagunile.

Teine rongkäik läks mööda Kaupmehe tänavat praegusele Siselinna kalmistule, neist osa Vana-Kaarli ja teised sõjaväekalmistule. Kogu teekond olid teeääred täis leinas pealtvaatajaid, osadel akendel olid küünlad, lipud olid pooles vardas, kirikukellad helisesid ja kalmistu kohal tiirlesid lennukid. Kaarli surnuaiale asetati välissaadikute, korporatsioonide, koolide, linnade ja teenistujate liitute poolt kokku 40 pärga.[21]

Avalik arvamus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. detsembril 1925 pidas Viljandi linnapea Jaan Vares kõne, kus ta ütles: "Oleksid 1. detsembril 1924 kommunistid võitnud, siis oleksid saksa mõisnikud oma mõisad uuesti tagasi saanud, 700-aastane orjus oleks uuesti pääle hakanud ja seda veel hullemini kui enne[22]."

Monumendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvasuus Tondipoiste ausambaks kutsutud mälestusmärk püstitati 1928. aastal neljale sõjakooli kadetile, kes hukkusid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus: Aleksander Tombergile, August Udrasele, Arnold Allebrasele ja Aleksander Tederile. Monumendi autor oli kujur Amandus Adamson ning seda peeti üheks võimsamaks mälestusmärgiks Eestis. Samba vundamendi läbimõõt oli 20 meetrit ja graniidist posti kõrgus üle kaheksa meetri. Mälestusmärk kujutas kadetti, kes hoiab põlvel oma haavatud sõpra. Monument hävitati 1941. aastal. Monumendi taastamist algsesse asukohta hakati 2007. aastal arutama[23]. Uue skulptuuri tegemise konkursi võitis Jaak Soans [24].

1974. aasta 1. detsembril avati Tallinnas, skulptor Matti Variku ja arhitekt Allan Murdmaa kavandatud monument Balti jaama juures nende mälestuseks, kes 1. detsembri riigipööret üritasid. Sammas lammutati 1990. aastate algul. Rahva hulgas käis ringi nali, et see on maailmas ainus mälestusmärk, millel kõik ülestõusust osavõtnud peal on.

1985. aastal toimus kohtuprotsess kolme mehe üle, kes skulptuuri hävitada püüdsid. Tol ajal oli üks Eesti NSV Ülemkohtu kohtunikest Ain Seppik, kes lükkas noorukite apellatsiooni tagasi. Seda heitis Isamaaliit talle kui siseministrile ette 2003. aastal[25].

Monument demonteeriti 1990ndate alguses kolmeks osaks ja asub hetkel Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi tagahoovis.

Kujutamine kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. oktoobril 2008 esilinastus Tallinnas 1. detsembri riigipöördekatse põhjal vändatud film "Detsembrikuumus". Filmi režissöör on Asko Kase ning stsenaristid on Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesmärgiks oli Eesti liitmine Nõukogude Liiduga Taga-Kaukaasia eeskujul (lähemalt: Mart Laar, Punaarmee abil kommunismi. – Mäss. Detsembrimäss / Aprillimäss, Tallinn 2008, lk 22–29).
  2. Eesmärgiks oli Eesti liitmine N. Liiduga Taga-Kaukaasia eeskujul (lähemalt: Mart Laar, Punaarmee abil kommunismi. – Mäss. Detsembrimäss / Aprillimäss, Tallinn 2008, lk 22–29).
  3. Vello Salo, Aprillitame Jüriöö? Postimees, 4. detsember 2008
  4. 1. detsembri aasta
  5. Nimeliselt oli tegemist „Kominterni Eesti sektsiooni sõjalise osakonnaga“ (vt Kas nad lahkusid Moskva rongiga, koost. J. Ant, Tallinn 1996, dokument nr. 8).
  6. Toomas Hiio, 1924. aasta 1. detsembri mässukatse Eestis koos eel- ja järellooga (raamatus Mäss, vt. viide 1) lk 56.
  7. Лурье, Вячеслав Михайлович; Валерий Яковлевич Кочик (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс, lk. 474. ISBN 5765414990. 
  8. Voldik Revolutsiooni lipukandjaid. Nikolai Riuhkrand-Ridolin. „Kommunismiehitaja“ väljaanne, „Saarte Tr.“, 1968.
  9. Staabiülemana toimis Punaarmee kindralstaabi ohvitser Karl Rimm, kolme „pataljoni“ komandörid olid Punaarmee ohvitserid Aleksei Heints, Voldemar Puss ja Eduard Teiter) Elulood: Rimm: Nad kaitsesid Nõukogude võimu, toim. A. Liebman jt, Tallinn 1964, lk 172j (vrd ENE 1974, art. Rimm)
  10. 170 osalejat on nimepidi teada. Osalejate ettevalmistus ja relvastus oli vilets. – Peale mainitud 170 oli formeeritud veel kaks lööksalka (nimepidi teada 25 meest), mis läksid aga laiali ülesannet täitmata
  11. Peale juba mainitute: Karl Kanger (jäi Narva), Valter Klein, Artur Lombak, Paul Leevald, August Lillakas, Harald Tummeltau
  12. Neist on 41 nimepidi teada. Osales vähemalt 8 NSV Liidu saatkonna teenistujat (arreteeriti Anton Hendrikson, Jaan Kütt, Johannes Maritov, Mari Rikko, Otto Tüürmann, Leningradi põgenesid Jakob Uibo ja Aleksander Undo). Kahe NSV Liidu ettevõtte (Dobroflot ja Tsentrosojuz, kus tööd said ainult kommunistid) teenistujatest arreteeriti 33 meest (J. Saar, Enamlaste riigipöörde katse, Tallinn 1925, lk 108)
  13. Minister Karl Kark, 12 sõjaväelast, 5 politseinikku, 1 teenistuja ning 6 eraisikut (neist 4 töölist)
  14. Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Dokumente ja materjale, Tallinn 1974, lk 218–221
  15. Interventide poolel langenute, hukkunute ja hukatute nimed: Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Dokumente ja materjale, Tallinn 1974, lk 218–221.
  16. “Detsembrimäss. Aprillimäss” Peatükk “1924. aasta 1. detsembri mässukatse Eestis koos eel- ja järellooga” Toomas Hiio
  17. 1924. aasta 1. detsembri võimuhaaramiskatse Pärnus Pärnu Postimees, 20. juuni 2006
  18. Paavo Loosberg. Kotkajärve Metsaülikool, 1924. aastal – loeng Metsaülikoolis 2005[1]
  19. Suuremeelne käeliigutus. Rahvaleht, 9. detsember 1930, nr. 145, lk. 4.
  20. Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 3. detsember 1934, nr. 142, lk. 2.
  21. Teataja. 5.12.1924
  22. Heiki Raudla. Nagu oleks kõik uuesti alanud. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2001. Viljandi 2002. Lk. 195
  23. Tondipoiste ausammas tuleb esialgsesse asukohta 13.12.2007
  24. Tondipoiste skulptuuri voolib Jaak Soans Delfi, 2. detsember 2008
  25. Mart Laar paisutas Seppiku-skandaali EE 5. veebruar 2003

Vikitekstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • J. Saar. "Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924. Osavõtjate tunnistuste ja uurimise andmete järel." Tallinn: Valvur, 1925
  • Abe Liebman. "1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõus." 52. raamat sarjast Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing. Eesti Riiklik Kirjastus 1950
  • Ago Pajur. Kas kaitsevägi oli valmis? – "Kas nad lahkusid Moskva rongiga?: 1. detsember 1924: artikleid ja dokumente" Tallinn, 1996
  • Punaste mässukatse 1924. Esimese detsembri protokoll. Kindralleitnant Laidoneri ettekanne. Eesti Päevaleht (Stockholm), 29. november 1978, nr. 90, lk. 3.
  • Eestlasest spioon Vene aadlimehena. Esmaspäev, 5. september 1932, nr. 36, lk. 5.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]