Narva lahing (1944)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Teise maailmasõja ajal toimunud Narva lahingutest; teiste Narvas toimunud lahingute kohta vaata lehekülge Narva lahing.

Narva lahing (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Narva jõgi 1999.jpg
Narva jõgi: Hermanni kindlus Eesti kaldal (vasakul) Vene Ivangorodi kindluse vastas.
Toimumisaeg 2. veebruar[1] – 25. juuli 1944
Toimumiskoht Narva
Tulemus Nõukogude võit
Territoriaalsed
muudatused
Narva-taguse, Narva ja Vaivara valla idaosa langemine Nõukogude valdusse
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of German Reich (1935–1945).svg Johannes Frießner (Armeegrupp Narwa)
Flag of German Reich (1935–1945).svg Felix Steiner (III Germaani Soomuskorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov (Leningradi rinne)
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Fedjuninski (2. Löögiarmee)
Jõudude suurus
123 541 meest[2]
32 tanki[1]
137 lennukit[2]
200 000 meest[1][3]
2500 suurtükki
100 tanki[4]
800 lennukit[2]
Kaotused
11 500 langenut või teadmata kadunut
46 500 haavatut või haiget[1]
70 000 langenut või teadmata kadunut
250 000 haavatut või haiget
150 tanki
200 lennukit[1]

Narva lahing (saksa Schlacht bei Narva; vene Битва за Нарву) oli Nõukogude Leningradi rinde ja Saksa armeegrupi Narwa vaheline lahing Teise maailmasõja idarindel 2. veebruarist kuni 26. juulini 1944, mis peeti strateegiliselt olulise Narva linna pärast. Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi operatsioon, veebruari Narva pealetung, Putki lahing ja märtsi lõpu Narva pealetung olid osa Punaarmee talvis-kevadisest sõjakäigust.[5]

Leningradi-Novgorodi suurpealetungi jätkuna surus Nõukogude relvajõudude Eesti operatsioon rinde Narva jõeni eesmärgiga purustada armeegrupp Narwa ja tungida Tallinna ning Pärnuni. Nõukogude 2. löögiarmee eelväed lõid veebruaris jõe läänekaldale Riigiküla, Siivertsi-Vepsküla ja Krivasoo sillapead. Järgnenud pealetungid ebaõnnestusid saksa ja eesti üksuste visa vastupanu tõttu, kellest viimased olid motiveeritud Eesti Vabariigi taassünni võimalusest. Armeegrupi Narwa vasturünnakud hävitasid linnast põhjas paiknevad sillapead ja surusid lõunapoolse Krivasoo sillapea koomale, stabiliseerides rinde suve keskpaigani. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 25. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile.[6][1]

Olukord enne lahingut[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi rinde väed operatsiooni "Säde"(Операция "Искра") Leningradi blokaadi läbimurdmiseks ja väegrupi "Nord" purustamiseks. Lahingut alustas Oranienbaumi pladsdarmilt 2. löögiarmee kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski juhtimisel.

Samal päeval alustasid pealetungi ka armeekindral Kirill Meretskovi juhitud Volhovi rinde väed. Volhovi rinde 59. armee kindralleitnant Ivan Korovnikovi juhtimisel suutis Novgorodist kahelt poolt möödudes peaaegu ümber piirata Novgorodis paiknenud Wehrmachti väegruppi.

15. jaanuaril alustas Pulkovo kõrgendikult rünnakut kindralpolkovnik Ivan Maslennikovi 42. armee.

Lootes Saksa 18. armee ümber piirata, suunas Leningradi rinde juhataja armeekindral Leonid Govorov 42. armee lõunasse. Nendes Punaarmee vastastes tõrjelahingutes paistsid silma 658. ja 659. Eesti Idapataljonid. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon kaitses armee ainust taganemisteed Novgorod-Luuga maanteel Sürgovo küla juures ja hiljem Luuga all Vaškovo küla juures edukalt. Eestlastest üksused liikusid pidevalt armeearjergardis katteüksustena. Nende lahingute eest omistati Rebasele esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist.

Väegrupil "Nord" puudusid reservid nii ulatusliku rünnaku tõrjumiseks Leningradi ja Novgorodi all ning kuna 11. Luftwaffe välidiviis Leningradi all ei suutnud oma positsioone hoida ja jooksis laiali, ähvardas ümberpiiramine oma positsioone hoidvaid väeosasid. Üksused olid sunnitud tagasi tõmbuma ning kogu kaitse varises kokku. Kuna väeosadel puudus taganemisplaan ja nad ei teadnud, mida teha, muutus taandumine kohati paaniliseks põgenemiseks ja kaoseks. Punaarmee 42. armee lõunasse pööramine kergendas küll Narva suunal taanduvate vägede olukorda, kuid rinnet peatada ei suudetud. Punaarmeele oli antud korraldus murda vaenlase kaitse käigult ja tungida Wehrmachti järel kohe üle Narva jõe.

Vähestena suutsid III Germaani Soomuskorpusele allutatud väeosad ja mõned Wehrmachti üksused enam-vähem korrapäraselt taandudes säilitada võitlusvõime ja osutada ründajatele vastupanu ning jõuda uutele positsioonidele, sealjuures struktuuri säilitades.

Kaitseliini moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna Leningradi alt taganema sunnitud Wehrmachti 18. armee LIV armeekorpus ja III Germaani SS-Soomuskorpus taandusid Narva suunas ning ülejäänud armee Pihkva suunas oli Narva suunas taanduvate vägede juhtimine armee staabist võimatu. Seepärast moodustati Narva suunas taanduvatest vägedest jalaväekindral Otto Sponheimeri juhtimisel "Sponheimeri Grupp".

Vastavalt Sponheimeri päevakäsule 31. jaanuarist 1944 pidi Peipsi järvest Krivasoo külani kaitse sisse võtma LIV armeekorpus ja sealt edasi kuni Narva laheni III Germaani Soomuskorpus. Seni markeerisid uut kaitseliini 207. Julgestusdiviisele alluvad julgestus ja alarmüksused.

Luuga jõel Jamburgi (Kingissepp) lähedal panid diviis "Nordland" ja 10. Luftwaffe Välidiviisi riismed kindralmajor Hermann von Wedeli juhtimisel Punaarmee edasitungi mitmeks päevaks seisma. Võimaldades "Panther"-liini lahingukorda seada ja taandunud vägedel ridu kohendada.

Ida pool Narva jõge võitlesid Punaarmee pidurdamisel ka teised eestlastest komplekteeritud üksused, nagu Fischeri pataljon kapten German Fischeri juhtimisel (Narva tagavarapataljon). Neile lisandusid kohalikud omakaitseformeeringud.

Jaanuari lõpuks oli Sponheimeril selge, et LIV armeekorpuse lõiku pole Luuga alt suuremaid võitlusvõimelisi üksuseid saabumas. Saabuvatest üksustest sai arvestada 227. jalaväediviisiga kellele allutati ka 225. jalaväediviisi riismed. 170. jalaväediviis tõmmati aga täiendamiseks 10. Luftwaffe välidiviisi riismetega rindelt üldse välja.

Seega oli teatud perioodil rinde hoidmine lõuna pool Narvat põhiliselt 94. julgestusrügemendi I ja III pataljon ja Eestist mobiliseeritud 29. Eesti Politseipataljoni 3. ja 4. kompanii ning 30. Eesti Politseipataljoni ja alarmpataljoni "Tartu" ülesandeks.

10. veebruariks lisandus LIV armeekorpuse piirkonnas 477. tankihävitajate divisjon ja 388. väli-väljaõppediviisi ja 477. väli-väljaõppediviisi staabid ja üks pataljon. Alates 13. veebruarist juhatas "Sponheimeri Gruppi" 227. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Wilhelm Berlin.

23. veebruaril 1944 moodustas armeegrupi "Nord" uus ülemjuhataja Walter Model "Sponheimeri Gruppi" asemele armeegrupi "Narva", mida juhtis jalaväekindral Johannes Friessner ja mis allus otse armeegrupile "Nord".

Väeosade paigutus kaitseliinil lahingu algul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merikülas paiknes Eesti politseipataljon, Augal mereväepataljon "Hohenschildt", Narva-Jõesuus mereväepataljon "Schneider". Kõik kolm kuulusid "Kampfgruppe Küstesse", mille staap asus Augal. Veebruari esimestel päevadel paigutati mereväelastest edasi Narva jõe joonele taanduvatest sõduritest moodustatud võitlusgrupid "Kausch", "Gehrman" ja "Wengler". Siivertsist Narva linna piirini "Nederlandi" 54. pioneeripataljon.

Jaanilinna sillapeal 4. Soomusgrenaderi SS-brigaadi "Nederland" 48. rügement "General Seyffardt" ja 49. rügement "De Ruyter", ning lõuna pool "Nordlandi" 24. rügement "Danmark". Sillapea kaitset organiseeris 11. SS-diviisi "Nordland" ülem SS-Brigadeführer Fritzvon Scholz.

Narva linna lõunaosas "Nordlandi" 23. rügement "Norge" ja Narva Omakaitseüksus, edasi 29. Eesti Politseipataljon Krivasoost mööda, sealt 61., 225. ja 170. diviisi riismetest moodustatud lahingugrupp, edasi kuni Peipsini 30. Eesti Politseipataljon.

Narva toodi ka 23 "Tiiger" tankist koosnev 502. tankipataljoni 1. kompanii. Pataljon anti "Nordland" ülema SS-Brigadeführer Fritzvon Scholz käsutusse ja paigutati Narva linna ja Jaanilinna sillapeale.

Operatiivsete ülesanete täitmiseks jäi "Nordlandi" 11. Soomustatud luurepataljon (SS-Panzer Aufklärung Abtelung 11) SS-Hauptsturmführer Rudolf Saalbachi juhtimisel ja 11. SS-tankipataljon "Hermann von Salza" SS-Obersturmbannführer Paul-Albert Kauschi juhtimisel.

Osalenud väeüksused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa poolel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeegrupp "Narva"

Nõukogude poolel[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 2. löögiarmee
    • 14. Laskurkorpus
      • 98. Laskurdiviis
        • 4. polk
        • 166. laskurpolk
      • 131. Laskurdiviis
    • 30. Kaardiväe Laskurkorpus
    • 43. Laskurkorpus
    • 109. Laskurkorpus
    • 122. Laskurkorpus

Nõukogude poolel

4. Üksik Merejalaväe Brigaad

Nõukogude poolel

  • 59. armee
    • 6. Laskurkorpus
    • 43. Laskurkorpus
    • 117. Laskurkorpus
    • 124. Laskurkorpus

Nõukogude poolel

Lahingu käik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. veebruar 1944 jõudsid Punaarmee 2. löögiarmee üksused Tõrvala juures Narva jõeni. Eelüksused asusid seda käigult ületama, mis aga ei õnnestunud.

Rindejoon ja vägede diskolatsioon Narva piirkonnas 1944. aasta märtsis

Kudruküla sillapea[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. veebruaril avastasid kindralmajor Anatoli Andrejevi juhitud 43. laskurkorpuse allüksused Saksa rindes hõreda koha ja lõid Kudruküla juures Narva jõe läänekaldale sillapea. 98. laskurdiviisi 4. polgu võitlejad mehitasid sillapea probleemideta. Peagi täiendasid neid 166. laskurpolgu võitlejad. Lõigu eest vastutav SS-Brigadeführer Christian Poul Kryssing suutis vasturünnakut juhtides kolme tanki kaasabil koos jalaväega 166. polgu puruks lüüa ja idakaldale tagasi suruda.

21. veebruaril 1944 vahetasid Eesti üksused välja Narva jõe ääres viimased 227. jalaväediviisi osad. 20. eesti vabatahtlike SS-diviisi 45. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi II pataljoni (komandör Waffen-Hauptsturmführer Paul Maitla) positsioonid kulgesid Pähklamäest Vepskülani. 46. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Silverti juhtimisel asus Vepskülas, II pataljon (komandör SS-Obersturmführer Weber) Riigikülas. 20. veebruaril diviisi asupaika jõudnud 45. rügemendi I pataljon paigutati Peeterristile.

28. veebruarist 3. märtsini 1944 ründasid 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisile allutatud 45. SS-vabatahtlike relvagrenaderirügemendi üksused Nõukogude tugiala Narva jõe vasakul kaldal Vepsküla piirkonnas ja surusid vastase lõpuks lähivõitluses üle jõe.

Edela pool Narvat olid eestlaste vasturünnakud vaenlase visast vastupanust hoolimata edukad. Näiteks purustas Eesti Vabatahtlike SS-brigaad SS-Oberführer Augsbergeri juhtimisel koos ühe germaani SS-tankikorpuse vabatahtlikega mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi. Nõukogude vasturünnakuid tagasi lüües purustati 14 tanki.

Idarinde põhjaosas ründasid punaarmeelased kirde pool Nevelit, Ostrovi, Pihkva ja Narva piirkonnas tankide ja lahingulennukite toetusel suurte jõududega. Nende läbimurdekatsed nurjati Wehrmachti ja Relva-SS-i väeosade, samuti Eesti ja Läti SS-üksuste visa vastupanuga. Kohalikud läbimurded kas likvideeriti koheste vasturünnakutega või riivistati. Vaenlane kaotas 101 tanki.

Lahingud jätkusid 16. märtsil. Siis õnnestus Punaarmeel 45. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I pataljon ning Standartenführer Tuulingu juhitud 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa. Heideldi järgmise päevani. Sellega Punaarmee talvine pealetung 20. Relvagrenaderide Eesti SS-diviisi rindelõigus vaibus. Siitpeale valitses suhteline rahu kogu armeedegrupi Nord rinde ulatuses. Korpused ja diviisid said oma üksusi uuesti formeerida ja täiendada. 9. aprillil 1944 pälvis 46. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljoni Unterscharführer Harald Nugiseks Raudristi Rüütliristi.

Veidi enne 22. juunil 1944 alanud Nõukogude vägede suvist pealetungi jõudis 47. SS-relvagrenaderirügement Kehrast Narva rindele. Selle II pataljon võttis üle 45. SS-relvagrenaderirügemendi positsioonid. Koos 20. SS-diviisi füsiljeerpataljoniga vahetas viimane omakorda välja lõuna pool Auveret kaitsel olnud 126. Jalaväediviisi osad. Samuti Auverest lõunasse paigutatud 47. rügemendi I pataljon allutati 11. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-diviisile "Nordland". 46. rügement asus kaitsele 47. rügemendi II pataljoni vasakult tiivalt mereni.

Kavatsedes kõik seni veel Wehrmachtis ja politseiüksustes teenivad eestlased Relva-SS-i koondada, käskis Himmler 15. juulil 1944 formeerida lääne pool Peipsi järve teinegi Eesti SS-relvagrenaderidiviis. Kõigil kolmel olemasoleval grenaderirügemendil tuli loovutada üks pataljon uute rügementide tuumikuks. Ülejäänud mehed pidi võetama piirikaitserügementidest. Diviis pidi juba kahe kuu pärast olema rindekõlblik. Selle komandöriks määrati SS-Oberführer Lombard. Ühtlasi kavandas SS-i Peaamet X (1. Eesti) Relva-SS-i armeekorpuse juhtkonna komplekteerimist. Uue diviisi ja armeekorpuse moodustamise nurjas Punaarmee suurpealetung ja selle tagajärjel kujunenud olukord.

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed – 2. löögiarmee ja 8. armee – pärast tunniajalist turmtuld pealetungi väegrupile "Narva". Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. 20. SS-diviisi füsiljeerpataljonil läks siiski korda rindejoon varsti taastada.

Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. 20. SS-relvagrenaderidiviisi staap teatas, et vastane tungis kokku 3 pataljoniga Vaasa all ja mõlemal pool Riigiküla üle Narva jõe. Vaasa all on hakatud silda ehitama. Diviis palub abi.

See sissemurre riivistati 4. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-brigaadi abiga Auga-Puhkuva joonel (Soome lahe rannalt Narva-Tallinna maanteeni). Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 2. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedes, nn Tannenbergi liinil. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva-Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare-Sooküla-Metsküla-Putki joonele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian keeles). Tallinn: Varrak. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". teoses Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle. Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. pp. 1035–1094. 
  3. Hannes Walter. "Estonia in World War II". Mississippi: Historical Text Archive. 
  4. F.I.Paulman (1980). "Natšalo osvoboždenia Sovetskoi Estonii". Ot Narvõ do Sõrve (Russian keeles). Tallinn: Eesti Raamat. pp. 7–119. 
  5. David M. Glantz (2001). The Soviet-German War 1941–1945: Myths and Realities. Glemson, Lõuna-Carolina: Clemsoni Ülikool, Strom Thurmondi avaliku halduse instituut. 
  6. "Saksa okupatsioon (1941–44)". Eesti. Üld. 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. pp. 312–315. 
  7. http://vif2ne.ru:2003/nvk/forum/arhprint/1448156

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]