Riigikogu

Allikas: Vikipeedia
Estonian parliament building.jpg
Eesti
Coat of arms of Estonia.svg

See artikkel on osa sarjast:
Eesti poliitika ja valitsemine

· redigeeri
Riigikogu istungitesaal
Zal Riigikogu1.jpg

Riigikogu on Eesti Vabariigi parlament. Riigikogule kuulub Eestis seadusandlik võim. Riigikogus on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Praegune riigikogu esimees on Eiki Nestor, I aseesimees Laine Randjärv ja II aseesimees Jüri Ratas.

Riigikogu moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariigi I Riigikogu koosseis valiti 20. detsembril 1920 ja astus kokku 4. jaanuaril 1921, 2011. aastal tuli kokku XII Riigikogu.

Enne Eesti kõrgeima seadusandliku kogu valimist 1920. aastal üldistel ja vabadel valimistel, oli Eesti kõrgeimaks võimuks 1917. aastal valitud Ajutine Maanõukogu ja 1919. aastal valitud Asutav Kogu.

Alates 1995. aastast valitakse Riigikogu 4 aastaks. Aastal 1992 valiti Riigikogu erandkorras 3 aastaks.

Riigikogu on Eestis põhiseaduse järgi seadusandlik organ. Valimisiga on 18 aastat ja kandideerida saab alates 21 eluaastast.

Riigikogu on ühekojaline.

Valimissüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates Eesti iseseisvumise taastamisest valitakse Riigikogu võrdelise valimissüsteemi alusel. Seejuures kehtib 5% valimiskünnis.

Koha Riigikogus võib saada ka isikumandaadi alusel valimisringkonnas. Kuigi vähema kui 5% saanud erakonnad künnist ei ületa.

Nendele erakondadele (valimisnimekirjadele) ja üksikkandidaatidele antud hääli, kes Riigikokku ei pääsenud, loetakse kadunud häälteks. Tavaliselt arvatakse juhul, kui erakond sai ringkonnas isikumandaadi, aga 5% künnist ei ületanud, kadunud häälte hulgast välja isikumandaadi saanud kandidaadi või kandidaatide hääled.

Riigikogu valimistel jaotatakse mandaadid ringkondade vahel kasutades Hare'i kvooti. Eesti on jaotatud 12 ringkonnaks, mis on ligikaudu võrdse rahvaarvuga. Sisuliselt jagatakse valimisõiguslike kodanike arv ringkonnas kogu valimisõiguslike kodanike arvuga ja korrutatakse 101-ga; iga ringkond saab esiteks selle korrutise täisosa jagu mandaate (näiteks 10,9=10) ja arvutatakse ülejääk (näites: 10,9–10=0,9); niimoodi ülejäänud mandaadid jaoks järjestatakse ringkonnad suurima ülejäägi põhjal. Ja ringkond saab täiendva mandaadi juhul, kui ringkonna ülejääk osutub suurimaks, kuni kõik kohad on jaotatud. Iga erakond, mis võtab valimistel osa, koostab oma kandidaatidest kaks nimekirja: üleriigiilise ja nimekirja iga ringkonna jaoks eraldi, kus erakond võtab Riigikogu valimistel osa nimekirja. Erakond võib panna igas ringkonnas kaks kandidaati rohkem, kui on ringkonnal mandaate. Üksikkandidaat võib esitada ennast ainult samas ringkonnas kus ta kandideerib. Kandideerimiseks on vajalik tasuda kautsjon, milleks on kaks riikliku alampalgamäära. Üksikkandidaadile või erakonnale makstakse kautsjon tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest. Valija valib oma ringkonnas kandideerivate kandidaatide vahel.

Kohtade jaotamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isikumandaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõigepealt arvutatakse ringkonnas välja ega keegi kandidaatidest ei ole kogunud isikumandaadi jagu hääli. Isikumandaadi jaoks vajalike häälte arv arvutatakse kvoodi kaudu. Kvoot = ringkonnas kehtivate häälte arv / ringkonna mandaatide arv.

Ringkonnamandaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgenevalt arvutatakse välja 5% üleriigiline künnis, liites kõikide ringkondade kehtivate häälte arvu ja korrutades 0,05ga. Need erakonnad, mis ületasid valimiskünnise võivad loota enamat. Ringkonnamandaatide jaotamiseks minnakse ringkondade juurde tagasi. Arvutatakse välja igale erakonnale antud kehtivate häälte arv ringkonnas kokku ja järjestatakse erakonna ringkonnanimekiri kandidaadile antud häälte arvu järgi. Ringkonnas arvutatakse välja mitu kvooti saab erakonna nimekiri (ehk erakonnale antud häälte arv ringkonnas jagatakse ringkonnas kehtiva kvoodiga). Ja kui kvoodi ülejääk moodustab 75% kvoodist, siis liidetakse mandaat juurde. Ringkonnamandaadi puhul saab mandaadi tingimusel, et kandidaat nimekirjas korjab vähemalt 10% kvoodi jagu hääli. Kui niimoodi peaks juhtuma mitu võrdse häältehulga kandidaati, siis on eespool kandidaat, kes on üleriiklikus nimekirjas eespool.

Kompensatsioonimandaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompensatsioonimandaatide jaotamisel kehtib 5% künnis. Järgnevalt arvutatakse välja igale kandidaadile võrdlusarvud kasutades modifitseeritud D'Hondti meetodit. võrdlusarv = üleriigi erakonnale antud kehtivate häälte arv / (kandidaadi positioon üldriiklikus nimekirjas astmel 0,9). Seejuures jäetakse iga erakonna võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond valimisringkondades kvootide põhimõttel. Võrdlusarvud reastatakse suuremast alustades. Kohtade jaotusel jäetakse vahele need kandidaadid, kes said ringkonnas sisse. Kandidaat peab korjama ringkonnas vähemalt 5% kvoodist ringkonnas, kus ta kandideeris. Kui üleriiklikus nimekirjas ei ole piisaval arvul kandidaate, kes ületasid 5% kvoodi nõude, saab kompensatsioonimandaadi oma valimisringkonna lihtkvoodist suurima häälteprotsendi kogunud sama nimekirja kandidaat. Häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud üleriigilises nimekirjas eespool.

Riigikogu liige[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hääletamispult

Riigikogu liikmel on tema tegevuses mitmed põhiseaduslikud garantiid. Nendeks on vaba mandaadi põhimõte, indemniteet ja immuniteet.

Vaba mandaadi põhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduse § 62 järgi pole Riigikogu liige seotud mandaadiga. Sellest tulenevalt:[1]

  1. Ei saa Riigikogu liiget ennetähtaegselt tagasi kutsuda;
  2. Riigikogu liige pole õiguslikult seotud valimiseelsete lubaduste ega erakonna programmiga;
  3. Teda ei saa kohustada liituma mõne fraktsiooniga. Selles küsimuses on vaba mandaadi põhimõtet võimalik piirata;
  4. Poliitiline vastutus (nt valimisnimekirja mittekandmine, erakonnasisene distsiplinaarvastutus) pole välistatud.

Riigikohus on leidnud, et vaba mandaadi põhimõttest tuleneb muu hulgas, et "parlamendi liige peab saama langetada poliitilisi valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt. Seejuures kuulub Riigikokku valitud isiku vabast mandaadist tulenevate õiguste hulka vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud." [2]

Indemniteet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduse § 62 järgi ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus ja selle organites.

On avaldatud seisukohta, et Riigikogu liige ei peaks sellest sättest tulenevalt kandma õiguslikku vastutust igasuguse poliitilise tegevuse eest mandaadi teostamisel, ka väljaspool Riigikogu. [3]

Immuniteet ehk saadikupuutumatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduse § 76 tulenevalt on Riigikogu liige puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Eesti esinduskogud läbi aegade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti iseseisvuse ajal valitud esinduskogud

Alates Kuni Esinduskogu
1917, 14. juuli 1919, 23. aprill Eesti Ajutine Maanõukogu (Maapäev)
1919, 23. aprill 1920, 20. detsember Eesti Asutav Kogu
1920, 20. detsember 1923, 30. mai I Riigikogu
1923, 31. mai 1926, 14. juuni II Riigikogu
1926, 15. juuni 1929, 14. juuni III Riigikogu
1929, 15. juuni 1932, 14. juuni IV Riigikogu
1932, 15. juuni 1937, 31. detsember V Riigikogu (ei kutsutud enam kokku pärast 2. oktoobrit 1934)
1937, 18. veebruar 1937, 17. august Rahvuskogu
1938, 7. aprill 1940, 5. juuli I Riigivolikogu
1938, 7. aprill 1940, 5. juuli I Riiginõukogu
Pärast iseseisvuse taastamist
1990, 1. märts 1992, 26. september Eesti Kongress
1991, 13. september 1992, 10. aprill Eesti Põhiseaduse Assamblee
1992, 30. september 1995, 10. märts VII Riigikogu
1995, 11. märts 1999, 14. märts VIII Riigikogu
1999, 15. märts 2003, 19. märts IX Riigikogu
2003, 20. märts 2007, 1. aprill X Riigikogu
2007, 2. aprill 2011, 3. aprill XI Riigikogu
2011, 4. aprill XII Riigikogu

Sotsialismiaja esinduskogud

Alates Kuni Esinduskogu Juhataja Alates Kuni
1940, 25. august 1947, 16. veebruar ENSV I Ülemnõukogu Voldemar Sassi 1940, 25. august 1941, Juuli
1947, 19. veebruar 1951, 19. veebruar ENSV II Ülemnõukogu August Kründel 1947, 5. märts 1951
1951, 25. veebruar 1955, 27. veebruar ENSV III Ülemnõukogu August Kründel 1951, 27. märts 1953, 14. jaanuar
Otto Merimaa 1953, 14. jaanuar 1955, 5. aprill
1955, 4. märts 1959, 4. märts ENSV IV Ülemnõukogu Joosep Saat 1955, 5. aprill 1959, 23. aprill
1959, 15. märts 1963, 17. märts ENSV V Ülemnõukogu Harald Ilves 1959, 23. aprill 1963, 18. aprill
1963, 17. märts 1967, 19. märts ENSV VI Ülemnõukogu Vaino Väljas 1963, 18. aprill 1967, 20. aprill
1967, 19. märts 1971, 13. juuni ENSV VII Ülemnõukogu Arnold Koop 1967, 20. aprill 1968, 18. detsember
Ilmar Vahe 1968, 18. detsember 1971
1971, 13. juuni 1975, 15. juuni ENSV VIII Ülemnõukogu Ilmar Vahe 1971, 13. juuli 1975, 4. juuli
1975, 15. juuni 1980, 24. veebruar ENSV IX Ülemnõukogu Johannes Lott 1975, 4. juuli 1978, 14. detsember
Jüri Suurhans 1978, 14. detsember 1980
1980, 24. veebruar 1985, 24. veebruar ENSV X Ülemnõukogu Jüri Suurhans 1980, 28. märts 1982, 5. juuli
Matti Pedak 1982, 5. juuli 1985, 27. märts
1985, 24. veebruar 1990, 18. märts ENSV XI Ülemnõukogu Valde Roosmaa 1985, 27. märts 1989, 18. mai
Enn-Arno Sillari 1989, 18. mai 1990, 29. märts
1990, 11. märts 1990, 12. märts I Eesti Komitee
1990, 26. oktoober 1990, 27. oktoober II Eesti Komitee
1990, 23. märts 1992, 29. september Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Arnold Rüütel 1990, 29. märts 1992, 5. oktoober
Ülo Nugis 1990, 29. märts 1992, 5. oktoober

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jüri Põld. "Loenguid Eesti riigiõigusest." lk 98
  2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 2. mai 2005. aasta otsus asjas 3-4-1-3-05, arvutivõrgus kättesaadav http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-4-1-3-05
  3. Jüri Põld. "Loenguid Eesti riigiõigusest." lk 98–99

Komisjonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikogus on järgmised alatised komisjonid: 1) Euroopa Liidu asjade komisjon; 2) keskkonnakomisjon; 3) kultuurikomisjon; 4) maaelukomisjon; 5) majanduskomisjon; 6) põhiseaduskomisjon; 7) rahanduskomisjon; 8) riigikaitsekomisjon; 9) sotsiaalkomisjon; 10) väliskomisjon; 11) õiguskomisjon.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]