Riigikogu

Allikas: Vikipeedia
Estonian parliament building.jpg
Eesti
Coat of arms of Estonia.svg

See artikkel on osa sarjast:
Eesti poliitika ja valitsemine

· redigeeri
Riigikogu istungitesaal
Zal Riigikogu1.jpg

Riigikogu on Eesti Vabariigi parlament, kellele kuulub Eestis seadusandlik võim.

Riigikogu on ühekojaline. Riigikogus on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Valimisiga on 18 aastat ja kandideerida saab alates 21 eluaastast.

2011. aastal tuli kokku XII Riigikogu.

Praegu on riigikogu esimees Eiki Nestor, I aseesimees Laine Randjärv ja II aseesimees Jüri Ratas.

Riigikogu asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariigi I Riigikogu koosseis valiti 20. detsembril 1920 ja astus kokku 4. jaanuaril 1921.

Enne Eesti kõrgeima seadusandliku kogu valimist 1920. aastal üldistel ja vabadel valimistel oli Eesti kõrgeimaks võimuks 1917. aastal valitud Ajutine Maanõukogu ja 1919. aastal valitud Asutav Kogu.

Valimissüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

1992. aastal valiti Riigikogu erandkorras 3 aastaks. Alates 1995. aastast valitakse Riigikogu 4 aastaks.

Riigikogu valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel. Seejuures kehtib 5% valimiskünnis.

Koha Riigikogus võib saada ka isikumandaadi alusel valimisringkonnas. Kuigi vähema kui 5% saanud erakonnad künnist ei ületa.

Nendele erakondadele (valimisnimekirjadele) ja üksikkandidaatidele antud hääli, kes Riigikokku ei pääsenud, loetakse kadunud häälteks. Tavaliselt arvatakse juhul, kui erakond sai ringkonnas isikumandaadi, aga 5% künnist ei ületanud, kadunud häälte hulgast välja isikumandaadi saanud kandidaadi või kandidaatide hääled.

Riigikogu valimistel jaotatakse mandaadid ringkondade vahel kasutades Hare'i kvooti. Eesti on jaotatud 12 ringkonnaks, mis on ligikaudu võrdse rahvaarvuga. Sisuliselt jagatakse valimisõiguslike kodanike arv ringkonnas kogu valimisõiguslike kodanike arvuga ja korrutatakse 101-ga; iga ringkond saab esiteks selle korrutise täisosa jagu mandaate (näiteks 10,9=10) ja arvutatakse ülejääk (näites: 10,9–10=0,9); niimoodi ülejäänud mandaadid jaoks järjestatakse ringkonnad suurima ülejäägi põhjal. Ja ringkond saab täiendva mandaadi juhul, kui ringkonna ülejääk osutub suurimaks, kuni kõik kohad on jaotatud. Iga erakond, mis võtab valimistel osa, koostab oma kandidaatidest kaks nimekirja: üleriigiilise ja nimekirja iga ringkonna jaoks eraldi, kus erakond võtab Riigikogu valimistel osa nimekirja. Erakond võib panna igas ringkonnas kaks kandidaati rohkem, kui on ringkonnal mandaate. Üksikkandidaat võib esitada ennast ainult samas ringkonnas kus ta kandideerib. Kandideerimiseks on vajalik tasuda kautsjon, milleks on kaks riikliku alampalgamäära. Üksikkandidaadile või erakonnale makstakse kautsjon tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest. Valija valib oma ringkonnas kandideerivate kandidaatide vahel.

Kohtade jaotamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isikumandaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõigepealt arvutatakse ringkonnas välja ega keegi kandidaatidest ei ole kogunud isikumandaadi jagu hääli. Isikumandaadi jaoks vajalike häälte arv arvutatakse kvoodi kaudu. Kvoot = ringkonnas kehtivate häälte arv / ringkonna mandaatide arv.

Ringkonnamandaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgenevalt arvutatakse välja 5% üleriigiline künnis, liites kõikide ringkondade kehtivate häälte arvu ja korrutades 0,05ga. Need erakonnad, mis ületasid valimiskünnise võivad loota enamat. Ringkonnamandaatide jaotamiseks minnakse ringkondade juurde tagasi. Arvutatakse välja igale erakonnale antud kehtivate häälte arv ringkonnas kokku ja järjestatakse erakonna ringkonnanimekiri kandidaadile antud häälte arvu järgi. Ringkonnas arvutatakse välja mitu kvooti saab erakonna nimekiri (ehk erakonnale antud häälte arv ringkonnas jagatakse ringkonnas kehtiva kvoodiga). Ja kui kvoodi ülejääk moodustab 75% kvoodist, siis liidetakse mandaat juurde. Ringkonnamandaadi puhul saab mandaadi tingimusel, et kandidaat nimekirjas korjab vähemalt 10% kvoodi jagu hääli. Kui niimoodi peaks juhtuma mitu võrdse häältehulga kandidaati, siis on eespool kandidaat, kes on üleriiklikus nimekirjas eespool.

Kompensatsioonimandaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompensatsioonimandaatide jaotamisel kehtib 5% künnis. Järgnevalt arvutatakse välja igale kandidaadile võrdlusarvud kasutades modifitseeritud D'Hondti meetodit. võrdlusarv = üleriigi erakonnale antud kehtivate häälte arv / (kandidaadi positioon üldriiklikus nimekirjas astmel 0,9). Seejuures jäetakse iga erakonna võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond valimisringkondades kvootide põhimõttel. Võrdlusarvud reastatakse suuremast alustades. Kohtade jaotusel jäetakse vahele need kandidaadid, kes said ringkonnas sisse. Kandidaat peab korjama ringkonnas vähemalt 5% kvoodist ringkonnas, kus ta kandideeris. Kui üleriiklikus nimekirjas ei ole piisaval arvul kandidaate, kes ületasid 5% kvoodi nõude, saab kompensatsioonimandaadi oma valimisringkonna lihtkvoodist suurima häälteprotsendi kogunud sama nimekirja kandidaat. Häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud üleriigilises nimekirjas eespool.

Riigikogu liige[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hääletamispult

Riigikogu liikmel on tema tegevuses mitmed põhiseaduslikud garantiid. Nendeks on vaba mandaadi põhimõte, indemniteet ja immuniteet.

Vaba mandaadi põhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduse § 62 järgi pole Riigikogu liige seotud mandaadiga. Sellest tulenevalt:[1]

  1. Ei saa Riigikogu liiget ennetähtaegselt tagasi kutsuda;
  2. Riigikogu liige pole õiguslikult seotud valimiseelsete lubaduste ega erakonna programmiga;
  3. Teda ei saa kohustada liituma mõne fraktsiooniga. Selles küsimuses on vaba mandaadi põhimõtet võimalik piirata;
  4. Poliitiline vastutus (nt valimisnimekirja mittekandmine, erakonnasisene distsiplinaarvastutus) pole välistatud.

Riigikohus on leidnud, et vaba mandaadi põhimõttest tuleneb muu hulgas, et "parlamendi liige peab saama langetada poliitilisi valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt. Seejuures kuulub Riigikokku valitud isiku vabast mandaadist tulenevate õiguste hulka vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud." [2]

Indemniteet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduse § 62 järgi ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus ja selle organites.

On avaldatud seisukohta, et Riigikogu liige ei peaks sellest sättest tulenevalt kandma õiguslikku vastutust igasuguse poliitilise tegevuse eest mandaadi teostamisel, ka väljaspool Riigikogu. [3]

Immuniteet ehk saadikupuutumatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduse § 76 tulenevalt on Riigikogu liige puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jüri Põld. "Loenguid Eesti riigiõigusest." lk 98
  2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 2. mai 2005. aasta otsus asjas 3-4-1-3-05, arvutivõrgus kättesaadav http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-4-1-3-05
  3. Jüri Põld. "Loenguid Eesti riigiõigusest." lk 98–99

Komisjonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikogus on järgmised alatised komisjonid: 1) Euroopa Liidu asjade komisjon; 2) keskkonnakomisjon; 3) kultuurikomisjon; 4) maaelukomisjon; 5) majanduskomisjon; 6) põhiseaduskomisjon; 7) rahanduskomisjon; 8) riigikaitsekomisjon; 9) sotsiaalkomisjon; 10) väliskomisjon; 11) õiguskomisjon.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]