Saksa keel

Allikas: Vikipeedia
Saksa keele levik maailmas.
Tumeoranž: riigikeel
Heleoranž: teine riigikeel või mitteametlik asjaajamiskeel
Oranž ruut: saksakeelne vähemus

Saksa keel (saksa keeles Deutsch Helifail Kuula ) on indoeuroopa keelkonna germaani rühma kuuluv keel, mida kõneleb umbes 100 miljonit inimest peamiselt Kesk-Euroopas.

Keskajal oli Põhja-Saksamaal kirjakeeleks alamsaksa keel, mis on praegu regionaalkeel.

Nüüdiskirjakeel põhineb ülemsaksa murdeil, mida kõneldi Saksamaa kesk- ja lõunaosas. Kirjakeele tähtis arendaja oli Martin Luther. Keskajal ja varauusajal oli Saksamaa jagunenud paljudeks riigikesteks ning sellepärast puudus tollal kirjakeelt ühtlustav ja reguleeriv organ. Kõige rohkem ühtlustas kirjakeelt kirjanike soov olla mõistetav võimalikult paljudele lugejatele.

Baltimaade sakslaste kõne- ja kirjakeel on mõjustatud eesti keele sõnavarast ja lauseehitusest. Omakorda on saksa keel mõjutanud tugevasti eesti keele sõnavara, lauseehitust vähem. Tüüpiliselt on saksa keelest tulnud eesti keelde nende esemete ja nähtuste nimetused, mis mõisnikul oma kodus olid, aga talupojal mitte.

Tänapäeval on saksa keel riigikeel Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis ja Luksemburgis ning on ametlik keel veel Itaaliasse kuuluvas Lõuna-Tiroolis ja Belgias Saksa piiri ääres olevas saksakeelses Belgia kogukonnas. Alates Namiibia iseseisvumisest 1984 kuni 1990 oli saksa keel üks Namiibia riigikeeltest.

Lisaks on saksa keel ametlikult tunnustatud vähemuskeel mõnes Brasiilia, Itaalia (Trentino), Kasahstani, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Taani, Tšehhi, Ungari, Venezuela ja Venemaa osas. Saksa keel on Vatikani korrakaitseüksuse Šveitsi kaardiväe haldus- ja käsukeel.

Saksa tähestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Ä Ö Ü ß

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]