Otto Tiefi valitsus

Allikas: Vikipeedia

Otto Tiefi valitsus (18. september 194412. jaanuar 1953) oli Eesti Vabariigi 28. valitsus, viimane põhiseaduslik Vabariigi Valitsus Eestis enne Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991.

Otto Tiefi valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plaan nägi ette riigivõimu ülevõtmist Tallinnas, seadusliku valitsuse moodustamist ja pöördumist abipalvega lääneriikide poole. Nõukogude Liidu rünnak toimunuks seega iseseisva Eesti Vabariigi vastu, mis oleks andnud lääneriikidele põhjuse sekkumiseks.

17. septembri 1944 õhtul tegi Eesti kindralkomissar Litzmann Hjalmar Mäele teatavaks Eesti mahajätmise otsuse.

18. septembril 1944 õhtul andis Jüri Uluots Otto Tiefile üle valitsuse moodustamise käskkirja: "Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse." [1]

  1. Valitsuse algkoossseis nimetati ametisse 18. septembril 1944 ja astus ametisse (välja arvatud August Rei, Johannes Klesment ja Rudolf Penno, kes ei viibinud Eestis) 20. septembril 1944, kuid vastav Riigisekretäri teadaanne on dateeritud 18. septembril 1944.
  2. Johan Holberg oli algul määratud Sõjaministriks, kuid ta keeldus ametit vastu võtmast ja tema nimi kaotati käskkirja Riigi Teatajas avaldatud tekstist.
  3. Rudolf Penno oli määratud Kaubandus-tööstusministriks (!), kuid ta ei astunud Vabariigi Valitsuse liikmena ametisse ja suri 25. novembril 1951.
  4. Valitsemise korraldamise seaduses ettenähtud Majandusministri asemel kuuluvad valitsusse Kaubandus-tööstusminister ja Rahaminister, kuigi need ametikohad olid kaotatud 1929. aastal.
  5. Hans Rebane nimetati ministriks August Rei poolt 15. jaanuaril 1945, kuid määramine tühistati 24. juunil 1949.
  6. Artur Ekbaum ja Johannes Nyman nimetati ministriks oktoobris 1945, kuid määramine tühistati 24. juunil 1949, arvates 1. detsembrist 1945.

Esialgu oli sõjaministriks ette nähtud Johan Holberg, kes aga ilmus valitsuse tööleasumise koosolekule alles pärast vandetõotuse andmist, teatas Eestist lahkumisest ja loobus portfellist, mistõttu pole tema nime ka 20. septembril ilmunud Riigi Teatajas trükitud valitsuse moodustamise käskkirjas. Hiljem paguluses hakkasid Johannes Klesment ja Riigivolikogu esimees Otto Pukk nõudma, et ainsa kehtiva dokumendina tuleb tunnistada hoopiski käsitsi kirjutatud käskkirja, mille peamine erinevus Riigi Teatajas trükitust oligi Johan Holbergi välja jätmine.

Valitsusega samaaegselt nimetati ametisse sisekaitseülem Juhan Reigo, riigikontrolöri ajutine kohusetäitja Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel, riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri alaline kohusetäitja Endel Inglist. August Rei ja Rudolf Penno viibisid Rootsis. Raskelt haige Jüri Uluots lahkus Eestist Johannes Klesmenti saatel 20. septembri hommikul.

19. ja 20. septembril toimusid valitsuse koosolekud. Ametisse nimetati sõjavägede ülemjuhataja, kolonel Jaan Maide. 21. septembril 1944 teatas valitsus oma kohustuste täitmisele asumisest, raadio kaudu informeeriti sellest ka välisriike. Valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata, sest nõukogude pommirünnak lõi rivist välja trükikoja elektrivarustuse.

22. septembril 1944 - vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude Liidu väed Tallinna jõudsid - lahkusid pealinnast viimased valitsusliikmed. Valitsus kogunes Läänemaale Puise randa Põgari külla ning ootas evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist. Paat saabus aga alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid Helmut Maandi. Kaarel Liidak varjas ennast Nõukogude võimu eest põranda all ning suri 1945. aastal. Valitsuse ülejäänud liikmed arreteeriti ning mõisteti vangi või surma.

12. jaanuaril 1953 nimetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei Oslos ametisse Vabariigi Valitsuse eksiilis esimese koosseisu.

Valitsusliikmete ja valitsuse kaastööliste saatused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots (1890–1945) - toimetati Rootsi, kus ta ka suri.
  • Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief (1889–1976) - langes punaväelaste kätte ning saadeti kümneks aastaks sunnitööle, hiljem oli sunnitud elama Ukrainas ja Lätis, suri Eestis.
  • Välisminister August Rei (1886–1963) - viibis 1944. aastast alaliselt Rootsis, kus ta ka suri.
  • Põllutööminister Kaarel Liidak (1889–1945) - suri metsavennana Karksi-Nuias.
  • Kaubandus- ja tööstusminister Rudolf Penno (1896-1951) - põgenes Soome kaudu Rootsi, kus ta ka suri.
  • Kohtuminister Johannes Klesment (1896–1967) - põgenes Rootsi, suri USA-s.
  • Rahaminister Hugo Pärtelpoeg (1899–1951) - langes punaväelaste kätte, suri Siberi vangilaagris.
  • Haridusminister Arnold Susi (1896–1968) - langes punaväelaste kätte; kaheksa aastat sunnitööd ja viis aastat asumist, Eestisse lubati tal naasta 1960. aastal, suri Eestis.
  • Teedeminister Juhan Pikkov (1883–1947) - langes punaväelaste kätte, suri Siberi vangilaagris.
  • Sotsiaalminister Voldemar Sumberg (1893–1965) - langes punaväelaste kätte; vabanes sunnitöölt 1954. aastal, Eestisse naasta ei lubatud, suri Venemaal.
  • Minister Juhan Kaarlimäe (1901–1977) - langes punaväelaste kätte; kuni 1954. aastani vangilaagris, 1969. aastal arreteeriti uuesti, suri Eestis.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2012 avati Tallinnas Metsakalmistul kenotaaf nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele.[4]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]