Holokaust Eestis

Allikas: Vikipeedia

Artikkel Holokaust Eestis käsitleb juutide vastu toime pandud genotsiidi Eestis Teise maailmasõja ajal.

Next.svg Pikemalt artiklis Holokaust

Enne Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli Leedus (sh Vilniuse piirkond) umbes 220 000, Lätis 100 000 ja Eestis 4500 juuti.[viide?]

1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

1940. aasta juunipöörde järel likvideeris Nõukogude võim Eestis juba juulis juudi kultuurautonoomia ning sulges juuli-augusti jooksul kõik juudi seltsid Eestis, ühingud ja korporatsioonid (Hasmonea), tehes seda pahempoolse antisionistliku juudiorganisatsiooni "Licht" poolt esitatud nimekirja alusel.

Suur osa vasakpoolse antisionistliku juudiorganisatsiooni "Licht" liikmeid võttis osa juunipöördest[1].

1941[muuda | redigeeri lähteteksti]

Massilise küüditamise ajal 1941. aasta juunis saadeti vangilaagritesse ja pagendusse umbes kümme protsenti Eesti juudi elanikkonnast (umbes 400 inimest)[2]. Küüditatute osakaal Eesti juutidest oli seega väga suur, suhtarvult kümme korda rohkem kui eestlasi[3], kelle küüditamise põhjuseks oli ENSV RJRK ametniku resolutsioon "sotsiaalselt võõras element".[4]

Saksa okupatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juutide olukord muutus pärast Suvesõja algust. Ligi 3000 juudi rahvusest Eesti kodanikku põgenes sakslaste eest Nõukogude Liitu. Pärast Eesti ala vallutamist Saksa vägede poolt jäi siin 921 juuti, neist 468 meest ja 453 naist[5].

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Juudivastaste repressioonide periodiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1941. aasta juuli kuni 10. september, juudivastane spontaanne ja omaalgatuslik tegevus, repressioonid ning hukkamised;
  • 1941. aasta 11. septembrist, pärast juudi rahvusest elanikele liikumis- ning tegevuspiirangute kehtestamist ning kuusnurgakujulise eraldusmärgi kehtestamist[6], saksa okupatsioonivõimude poolt plaanipärane juudi rahvusest elanike hävitamine, mida juhtis Saksa Riigi Riigi Julgeoleku Peaameti operatiivgrupi Einsatzgruppe A Sonderkommando 1a ülem Martin Sandberger;

Tunnistajate kinnituste kohaselt oli 1941. aasta juulis puhkenud Tartu tänavalahingute ajal linna süütajate hulgas juudi rahvusest noorukeid. Ka juudi lapsi nähti linnas Molotovi kokteilidega.[7] Omakaitset organiseerinud Lõuna-Eesti metsavendade ülem major Friedrich Kurg andis 12. juulil pärast konsulteerimist Saksa välikomandandi kolonelleitnant Hans Gosebruchiga korralduse vangistada Tartu juudid ja paigutada nad kommunistlike kurjategijate kinnipidamiseks rajatud Tartu koonduslaagrisse. Osa neist hukati Tartu tankitõrjekraavis, nn. Jalaka liinil.[8][9]

Esimesed Pärnu juudid hukati juba 13. juulil 1941 – viis päeva pärast sakslaste tulekut.[10] 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44.[11][12] Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis[13]. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest[14]. "Hukkamisi korraldas Eesti Poliitiline Politsei," on ajaloolase Meelis Maripuu seisukoht. Maripuu osales Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töös. "Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega," teeb Maripuu kokkuvõtte. Päris esimene hukkamisteade pärineb aga 26. juunist, so. enne Saksa okupatsiooni algust.[15]

11. septembril 1941, andis Saksa Julgeolekupolitsei ja SD Eestis korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis".

Eestlastest tsiviilelanikkond ei aidanud peamiselt kaasa juutide represseerimisele. Eesti Riigiarhiivis on mitmeid dokumente, kus arreteeritud juutide eest astuvad välja nende eestlastest töökaaslased või tuttavad. Saksa Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis SS-Standartenführer Martin Sandberger märkis oma aastaaruandes, et "eesti rahva seas on rassistlikud seisukohad väga nõrgalt arenenud"[16].

Kui uskuda Tartu koonduslaagri valvurite Olev Karikoski ja Karl Elki 1962. aasta jaanuaris seoses Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi kriminaalasja arutamisega Nõukogude võimuorganite poolt korraldatud ülekuulamisel antud tunnistusi, lasti laagri hukkamispaigal maha ka juudi naisi ja lapsi.[17]

Hukkamisotsuste kohta koostati eranditult saksakeelseid dokumente.[viide?] Ainuke eestlane, kes surmaotsuste määramisel osales, oli arhiividokumentide järgi[viide?] ülemleitnant Ervin-Richard Viks.

Surmaotsuste täideviijad kuulusid Saksa erikomandodesse (Sonderkommando) ja Eesti Omakaitsesse[18][19].

1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a/Einsatzgruppe A korraldusel veerand Eesti juudikogukonnast, ülejäänud olid põgenenud Nõukogude Liitu.[20]

On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas Saksa Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941. ja 1942. aasta talvel. Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinnas Patareis, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus.[21]

1942[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salme Rull oli pealtnägija massimõrvale Tartu tankitõrjekraavis, nn. Jalaka liinil. Ta elas 1941. a. Lemmatsi vallas, neli-viis kilomeetrit Tartust. Tankitõrje­kraav, mille Tartu elanikud kaevasid Riia maantee äärde saksa tankide kinni­pidamiseks sõja algul, asus nende majast 50 m kaugusel.

„"Nägin oma maja aknast, kuidas kõik inimesed lasti maha. Inimesed aeti bussidest maha, oli mehi, naisi, lapsi, ka väga väikseid lapsi, kõik nad sunniti sügava kraavi kaldale, kostsid kogupaugud. Mahalaskmised jätkusid ka talvel ja kevadel. Kogupaugud raksusid öösel ja päeval. Tankitõrjekraav aeti järk-järgult kinni, tuhandete inimeste ühishauale kasvas rohi. Siis toodi kohale terved autokoor­mad vange, kes hakkasid ühishauda lahti kaevama. Need vangid põletasid ära hukatute jäänused ja siis põletati nad ära koos meie saunaga. Ükskord nägin, kuidas lapsi autost välja toodi. Väikse­matel võeti jalast kinni, lasti revolvrist pähe ning visati kraavi. Kord nägin, kuidas inimesi bussidega toodi, nad olid aluspesu väel või päris alasti, käed olid kinni seotud. Nad aeti kraavi äärde, sunniti põlvili heitma ja lasti maha. See kestis 1941. aasta suvest kuni 1942. a. kevadeni. Iga päev tuli palju autosid."[22]

"12 000. Tartus 16.-20. jaanuaril 1962 massimõrvarite Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi üle peetud kohtuprotsessi materjale" Koostanud Karl Lemmik ja Ervin Martinson. Eesti Riiklik Kirjastus 1962

Nõukogude allikate kohaselt mõrvas leitnant Aleksander Laak 1942. aasta märtsis Kalevi-Liival mustlasi.[23]

1942. a septembris toodi Eestisse kaks ešeloni juudi vange. Esimene ešelon toodi KZ Theresienstadtist (Terezín), teises ešelonis olid põhiliselt Saksamaalt pärit juudid. Nende jaoks rajati Jägalasse endise Eesti sõjaväe suurtükigrupi baasi koonduslaager. Andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. Kokku saabus 2 100 - 2 200 vangi, kellest 1 600 - 1 700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2 000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast[24].

1943[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juute, nagu ka teistest rahvustest vange, kasutati põhiliselt tööjõuna, muuhulgas ka kindlustuste rajamisel Eestis. Eestis rajati kümmekond võrdlemisi kerge režiimiga töölaagrit, mille vangid külastasid lisatoidu saamise eesmärgil ümbruskonna talusid[25].

Jägala Töö- ja Kasvatuslaager suleti 1943. a. septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagrisse. 1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase- [26] ja Wilno getodest, mõnedel andmetel ka Riia getost [27] ja Bystritzast Transilvaaniast. Neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944) [28], mille komandatuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogast Petseri ja Narvani, ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. Pidevalt toimus vangide transport teistesse koonduslaagritesse: Stutthofi (Sztutowo, Gdański lähedal), Buchenwaldi, Ravensbrücki, Sachsenhausenisse ja mujale[29][30][31].

1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale. Evakueerimise ajal osa vange hukati. [32] 1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa nendest lasti maha Leedus. Keskvanglasse paigutatud Prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal Metsakalmistul[33]. 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5 000 juudi vangi. Ajaloolase Riho Västriku hinnangul hukati või suri umbes 10 000-st 1943. aastal Eestisse toodud vangist ligikaudu pool, nende hulgas 1 800 - 2 000 Kloogal 19. septembril 1944 maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (nn. Max Jakobsoni komisjoni) andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh. Eesti kodanikke 8 000 - 9 000) ja ligi 15 000 sõjavangi.[34][35]

Ellujäänud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnistajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julgeolekupolitsei ja SD Narvas korraldus politseiprefektile Rakveres[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. september 1941.

Tõlge

  • I. Kõik Eestis elutsevad juudid koondatakse ühte koonduslaagrisse, missugune arvatavasti Tartu maakonnas sisse seatakse. Politseiprefektuurid on kohustatud neile alluvatelt teenistuskohtadelt nõudma andmeid ja neid esitama järgmiselt:
    • 1. Nimekiri neile alluvates piirkondades elutsevate juutide kohta, näidates eraldi:

mehed 15 kuni 60 a. vanuses, naised 15 kuni 60 a. vanuses, mehed ja naised üle 60 a. vanuses, poisid ja tüdr.ukud alla 15 a. vanad. a, b, c all näidatud nimekirjades teha märkus, kas kehalist tööd (näit. turbalõikamist) saab teha või on pikemat aega kestev haigus ette näha. Nimekirjas peavad olema tähendatud, millist ametit on õppinud ja millise tööga viimati omale eluülalpidamist hankis.

    • 2. Numbrilise ülevaate nr. 1-a kuni 1-d all näidatud gruppides, nimekirjad ja ülevaade tulevad kirjutada kirjutusmasinal ja saksa keeles.
  • II. Kuni transporteerimiseni laagrisse politseiprefektuurid koostöös saksa sõjaväe väli- ja Ortskommandantuuridega (niipalju, kui viimased juudiküsimuse alal iseseisvalt korraldusi pole teinud, milleks astuda kontakti nendega) viivad läbi järgmised korraldused:
    • 1. Nimetatakse (võimalikult saksa keelt oskajat) juuti juutide “vanemaks” prefektuuri piirkonnas. Tema on kõikide tema piirkonnas asuvate juutide eest vastutav, tema kohus on kõikidele juutidele neid puudutavaid määrusi teatavaks teha ja eksimuste puhul määruste vastu kohe noomitus ning vastavatele asutistele teatavaks teha.
    • 2. Juudid peavad kandma nähtavat kollast 6-e harulist tähte vähemalt 10 sm läbimõõduga pahempoolsel rinnaesisel ja selja keskel. Heleda riietuse juures täht õmmelda mustale alusele.
    • 3. Juutidele tuleb keelata:

elukoha ja elukorteri vahetus ilma prefekti loata, käimine kõnniteedel, avalikkude liiklemisabinõude (raudtee, tramm, omnibus, sõiduvoorimehe) ja mootorsõidukite kasutamine, parkide, supelasutiste ja spordiplatside kasutamine, teatrite, kinode, raamatukogude ja muuseumide külastamine, igasugustes koolides käimine, raadiovastuvõtuaparaatide ja mootorsõidukite omamine, rituaaltapmised.

    • 4. Juudisoost arstid ja hambaarstid tohivad ainult juutidele arstiabi ja nõu anda. Juutide valduses olevad apteegid tulevad hooldamisele anda aariatõugu rohuteadlasele. Juudisoost loomaarstidele nende kutsetegevus keelatakse.
    • 5. Juutidele keelatakse:

tegutseda advokaadina, notarina või juriskonsuldina, tegutseda panganduse, rahavahetuse ja pantimise ärides ja ettevõtetes, tegutseda asemikuna, agendina või vahendajana, äritsemine kinnisvaradega, rändava kaupmehe ameti pidamine.

  • III. Korraldused juutide varanduste kohta.

Juudisoost elanikkude varandused võetakse ära ja kindlustatakse. Igal juhul tulevad kõrvaldada kõik võimalused, et asjad ja raha kõrvaliste isikute poolt kõrvaldatud ei saaks. Seda korraldab prefektuur. Endisel omanikul ei ole lubatud teha ükskõik milliseid korraldusi varanduste kohta. Eluülalpidamiseks juutidele tuleb jätta osana nendest varandustest: hädavajaline toakraam (näit. riided, pesu, mööbel), raha sarnases summas, nagu see on normiks kohalikus hoolealuste asutises, iga juudi perekonnaliikmele. Raha tuleb kuu viisi ette vabaks anda.

  • IV. Eeltoodud korraldused tulevad kõige kiiremas korras läbi viia 20. septembriks 1941. a. Arvulised andmed I/1 kohta peavad saadetud olema selleks, et laagris tarvilikud ruumid korraldada. Vastavad nimekirjad tulevad kohe järele saata. Kui täpsed andmed tähtajaks pole võimalik saata, siis tulevad võimalikult täpsed umbkaudsed arvud saata ning esimesed peale koostamist järele saata. Kui juudisoost arstid ja hambaarstid on maha jätnud arstiriistu, sisseseadeid jne., siis tulevad need võtta kindla hoiu alla, sellest siis teatades selleks, et laagri varustamist arstiriistadega ja hambaarstimise kabinetiga kindlustada. Numbriline ülevaade ja nimekirju kaasa võtta 20. septembril 1941. a. Tallinnas peetavale konverentsile.

Alla kirjutanud SS-Obersturmführer [allkiri loetamatu]“

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ENE Tallinn, 1972, 4. köide, lk. 432
  2. Vello Salo. Küüditatud. 1993. Lk. 8.
  3. Eugenia Gurin-Loov. Eesti juutide katastroof 1941. Holocaust of Estonian jews 1941. Horisont 1994
  4. ОТ ТАРТУ ДО НАРЫМА, ФЕДОР БАКШТ
  5. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD juhtkonna aastaaruanne. ERA, fond R-819. N. 1. S. 12.
  6. Estonian Jewish Museum
  7. Tuudur Tamm. Need teod süüdistavad: Dokumentaalteos Eesti kannatusaastast 1941. New York 1966. Lk. 190.
  8. Alo Lõhmus, 1941. aasta suvesõda
  9. Andrei Hvostov, Jakobsoni komisjon Augeiase tallis
  10. Piret Udikas, Kuhu kadusid Eesti juudid?
  11. Piret Udikas, Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas
  12. Meelis Maripuu, TEISE MAAILMASÕJA AEGSE JUUDIVASTASE POLIITIKA RAKENDAMINE EESTIS
  13. Piret Udikas, Juudi lapsed hukati Pärnu sünagoogis
  14. Piret Udikas, Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas
  15. Piret Udikas, "Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas", Pärnu Postimees, 27. jaanuar 2006
  16. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD juhtkonna aastaaruanne. ERA, fond R-819. N. 1. S. 12.
  17. "12 000. Tartus 16.-20. jaanuaril 1962 massimõrvarite Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi üle peetud kohtuprotsessi materjale" Koostanud Karl Lemmik ja Ervin Martinson. Eesti Riiklik Kirjastus 1962
  18. Mart Laar. Eesti Teises maailmasõjas (2005), ISBN 9949-411-89-0
  19. Estonia in World War II (Grenader, 2005) ISBN 9949411939 (inglise keeles)
  20. Riho Västrik, Tapmisega peab harjuma
  21. Meelis Maripuu, TEISE MAAILMASÕJA AEGSE JUUDIVASTASE POLIITIKA RAKENDAMINE EESTIS
  22. Omakaitse omakohus
  23. Omakaitse omakohus
  24. Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Ülevaade juutide tapmisest Eesti territooriumil asunud laagrites
  25. Elhonen Saks. Kes on juudid ja mis on holokaust? Tallinn 2003. Lk. 153.
  26. Pekka Erelt, Koonduslaagri elu fotodes
  27. Symposium Kuldiga introduction
  28. Kameń skorbi
  29. Estonia
  30. Concentration camps in Europe
  31. Obozy niemieckie 1933-1945
  32. Zur Geschichte der Deportation jüdischer Bürger nach Riga 1941/1942
  33. Metsakalmistule on püstitatud hukatud Prantsusmaa juutide mälestuseks suur monument, igaüks võib käia seda ise vaatamas.
  34. Riho Västrik, Tapmisega peab harjuma
  35. German occupation of Estonia (1941-1944)
  36. EIDESSTATTLICHE ERKLAERUNG, Paul B l o b e l